Lühidalt

Valda Raud. Üks elu. Päevaraamat. Kirjad. Tõlked. Koostanud Ela Tomson. Saatetekstid Anu Raud ja Jaan Tammsalu. Tallinn: SE&JS, 2020. 360 lk.

Kes on lugenud eesti keeles ameerika ja inglise kirjandust, on ilmselt sattunud maitsma ka tõlkija Valda Raua (1920–2013) töö vilju. Ehkki Raud tegutses tõlkijana peamiselt nõukogude ajal, on näiteks J. D. Salingeri romaani „Kuristik rukkis” ja Harper Lee „Tappa laulurästast” eestindused ajaproovile hästi vastu pidanud: viimatised kordustrükid pärinevad vastavalt aastatest 2018 ja 2017.

Ela Tomson on teinud ära suure töö ja komponeerinud Valda Rauast järele jäänud paberitest – päevikud, kirjad, ­meenutused, fotod – südamliku ja sooja kogumiku, mis heidab pilgu kultuurilooliselt olulise, laia suhtlusringiga perekonna igapäevaellu. Valda kõrval saavad sõna tema abikaasa, luuletaja Mart Raud, ja tekstiilikunstnikust tütar Anu Raud ning mõned teised. Raamatust leiab tekste pea tervest eluajast, alustades Valda isa kirjaga emale aastast 1919 ja lõpetades päevikusissekannetega aastal 2010. Kogumik on fragmentaarne nagu elu ise, sest võrdväärselt tihedat materjali pole igast eluperioodist võtta. Oma osa on siin kindlasti ka koostaja valikutel.

Mõtteliselt võib raamatu (kas ka elu?) jagada kaheks. Esimest poolt iseloomustavad nõukogude aeg, toimekas töö-, kultuuri- ja seltsielu Tallinnas. Valda elab kaasa abikaasa loomingu sünnile ja tunneb muret tema tervise pärast, mis aja edenedes muutub kurnavaks. Abikaasade kirja­vahetus on kodune-südamlik. Kirju on kirjutatud lahusolekul: 1940-ndatel Nõukogude tagalas, 1960-ndatel Mart Raua viibimisel talvises tervisepaos Krimmis, muul ajal ka Tallinna ja maakodu vahet käies. Mardi naisele pühendatud laulud ja poetatud igapäevavärsid („Valda, mu armas, how do you do? / Pudru, ma arvan, on haudunud ju”, lk 117), mis vahelduvad Valda tõlkenäidete ja Anu vaibapiltidega, illustreerivad perekonna loomingulist vaimu. Eluraskused ei paista, vähemalt Valda tekstides, üle jõu käivad: võib teha tööd, käia teatris ja koosviibimistel, toimetada maal. „Tulin koju ja tegin õhtul natuke nutukest, aga siis jälle pühkisin silmad ära ja elasin edasi” (lk 118).

Mälestusteraamatu teine pool hõlmab elu Heimtalis Kääriku talus, kuhu Valda jäi pärast iseseisvusaja saabumist elama koos tütre Anuga. 1990-ndatest on raamatus vaid vähesed killukesed, tihedamalt on Valda oma elust märkmeid teinud uue sajandi esimesel kümnendil. See aeg on alalhoidlik: elu maal ühes lammastega, videvikujuttude saatel. Elu kees ja külalisi käis, kuid teises rütmis. Rohkem kui Valda on siin esiplaanil Anu Raua ennastunustav töö kunstniku ja õpetajana, rahvakultuuri eestkõnelejana, Heimtali muuseumi visa arendaja ja külaliste võõrustajana. Elu­õhtul Valda enam tõlkimisega ei tegelnud, v.a keldi palvete eestindus, mis haakub tema tõmbumisega kristliku vaimsuse poole. Ent kõrgeski eas pakub kultuur Valda Rauale elamusi, tal on huvi ka maailma ja Eesti poliitika vastu.

Toimetaja Sirje Endre on lugemise­ ­teinud hõlpsaks, sest tekstides tihti pelgalt eesnimega esinevate kultuuri­tegelaste kohta saab lugeda allmärkustes vaat et minibiograafiaid, lisaks muidki ­(sõna)­seletusi. Raamatu lõpus on nime­register ning Valda Raua tõlgete, kirjutiste ja temaga tehtud intervjuude bibliograafia.

V. S.

Mihkel Mutt. Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates. [Tallinn:] Fabian, 2019. 207 lk;

Rein Veidemann. Kui sõna on su saatus. Valitud esseid, pihtimusi, lausungeid. [Tallinn:] EKSA, 2019. 236 lk.

Võib vaielda, kas Rein Veidemann ja Mihkel Mutt on mingis tähenduslikus mõttes põlvkonnakaaslased või ei (esimene on sündinud 1946., teine 1953. aastal), ent igatahes esinevad nad praegu sarnases põlvkondlikus rollis: nõukogude aja üle elanud avalike intellektuaalidena, kes nüüd vabas Eestis toimuval heaperemehelikult silma peal hoiavad ja seda kommenteerivad. Küllap just nõukogude mineviku tõttu ühendab neid tänapäeva kireval foonil mõõdukas rahvuskonservatiivsus, pidev hool ja mure Eesti asja pärast. Seevastu temperamendilt on need kaks vana kooli literaati nii erinevad, kui üldse olla saab. Eriti kujukalt tuleb see välja, kui kõrvuti vaadata nende lähestikku ilmunud mõtteraamatuid.

Muti teos on bravuurselt punane ja esikaant katab lennukas kuldkirjas autograaf; kaaned on pehmed, paber poorne. Veidemanni kõvakaaneline köide on kujundatud väärikates hallides toonides, kasutatud on pliiatsit hoidva käe motiivi. Kui Veidemanni mõtetest õhkub igavikulisust, siis Mutt hoiab kindlalt kätt aja pulsil: oma hajamõtted A. H. Tammsaare pentaloogia „Tõde ja õigus” teemadel on ta avaldanud just siis, kus Tanel Toomi 2019. aasta menufilm klassiku avalikkusele meelde tuletas. See võib muidugi olla juhus, kuid mõjub kõnekalt. Veidemann annab ees­sõnas oma teosele raamistuse peaaegu et elutöö paremikuna, „usutunnistuse ja autoportreena”, kus ta toetub paljudele enda jaoks olulistele mõtlejatele. Mutt seevastu rõhutab, et tegu on absoluutselt ebasüstemaatiliste märkmetega, kus on välditud igasuguseid kirjandusteooriaid. (Nii see tõesti on, peale selle on nagunii üsna vabas vormis muljete lõppu lisatud veel „Mõned üle jäänud või tagantjärele tekkinud mõtted, mis enam kuhugi vahepeale ei sobitunud”.)

Kus üks võtab ette kitsalt, seal haarab teine laialt. Muti kommentaarid puudutavad ühtainsat raamatut, või hea küll, romaanisarja. Tõsi, sarja haare lubab tal volilt mõtteid mõlgutada ka n-ö suurte küsimuste üle, nagu inimese suhe töö või armastusega. Samas hoiab formaat mõttelendu raamis, kirjutaja ei saa päriselt maast lahti kerkida, vaid peab aeg-ajalt tagasi pöörduma kirjandustehniliste üksik­asjade juurde, nagu süžeeliinid, narratiivsed lahendused või koguni üksik arusaamatuks jääv sõna. Seevastu Veidemanni mõte lendleb üksnes kõige kõrgemate tippude vahet: raamatus leidub tekste eestlusest, enesetapust, eksistentsialismist, kirjandusest, kusjuures eesmärgiks on alati käsitleda nähtust kui nähtust, päris üleüldiselt ja abstraktselt. See kõik jätab peaaegu et eeterliku mulje. Nagu Veidemann ise ütleb, „tekst ning selle sõnum peaksid lähtuma mitte isikliku positsiooni rõhutamisest, vaid just selle isiklikkuse ületamisest, enese allutamisest sõnumi tähenduslikkusele” (lk 17).

Üks konkreetne konks Veidemanni raamatus siiski on: viited suurnimedele. Näiteks leiab kahelt leheküljelt (lk 52–53) osutused Oskar Looritsa, Uku Masingu, Blaise Pascali, Madis Kõivu, Søren Kierkegaardi ja Juri Lotmani mõttekäikudele, mis kõik justkui väidetut toetavad. Niisuguses kontsentratsioonis mõjub see tahes-tahtmata nimepildumisena, või leebemalt öeldes truudusevandena, mis sisulise aruteluni ei jõua. Muti puhul torkab silma vastupidine. Ennist sai juba öeldud, et ühelegi välisele teoreetikule ta oma tõlgendustes ei tugine. Tammsaaret peab ta nähtavasti oma hingesugulaseks küll, nagu reedab kirjaniku nimetamine „maailma skeptiliseks mõistjaks-mõtestajaks” (lk 61). See võiks vastata ka Muti enesekirjeldusele. Kuid sellest hoolimata ei kipu ta Tammsaare najal midagi tõestama, teda oma huvides ühe või teise vankri ette rakendama, tema väiteid enesele vajalikku konteksti tõstma. Pigem hoiab ta pea külmana ja vaatleb autorit omas ajas ja omas mahlas.

Võiks öelda, et Veidemann on teooria, Mutt praktika. Veidemann kirjutab sellest, et eesti kultuur on oluline ja seda tuleb hoida, mida saabki teha just selles keeles lugemise, kirjutamise, mõtlemisega. Ta jutlustab seda otsekui kantslist, kuigi tuleb möönda, et tüübilt pole ta range ja karistav, vaid aval ja hingestatud jutlustaja, kes on valmis kogudusega koos särgi rinna eest lõhki rebima ja tuhka pähe raputama. Mutt seevastu praktiseerib sedasama asja peaaegu et kodanikualgatuse poosiga: ta ongi lugenud eesti keeles üht olulist eesti raamatut ja üles tähendanud, mis mõtted talle selle juures pähe tulid. Selles mõttes võiks tema märkmeid kui intelligentse inimese lugemispäevikut soovitada kaas­andeks kohustuslikule Tammsaarele keskkoolis või bakalaureuseõppes. Need on näitlik õpetus selle kohta, kuidas tähelepanelikult lugeda ja kaasa mõelda. Mutt ei ole seekord nii küüniline nagu mõnikord – võib-olla tõmbab Tammsaare enese hell puudutus seda registrit maha. Aga kui Veidemanni jaoks on klassikud pühad, siis Mutt ei kõhkle osutamast sellelegi, mis talle „Tões ja õiguses” tundub pingutatud või liiane. Vahepeal tahaks ühes ja teises asjas ka vastu vaielda, aga see on ju normaalne, kui raamatutest räägitakse. Veide­manniga seevastu vaielda ei taha, mis sa selle elu ja olemisega ikka vaidled.

Nendest vastandustest hoolimata on nii teooria kui ka praktika laias laastus sama asja teenistuses. Mõlema raamatu mitte nii väga salajane siht on kehtestada eestlaste positsioon kultuurrahvana. Kus Veidemann on paatoslik, on Mutt irooniline, aga eestlust võtavad nad mõlemad ühevõrra tõsiselt. Ning selle tõsiselt­võtmise oluline tugisammas on mõlema jaoks usk ja teadmine, et eesti keeles saab lugeda ja kirjutada millest tahes.

J. R.

Kanteletar. Soome kangelaslugusid, ballaade, tundelaule ja nõidusluulet. Koostanud ja tõlkinud August Annist. Tartu: Ilmamaa, 2020. 624 lk.

Väärikas köide koondab ühiste sametkaante vahele 1930.–1931. aastal kahes osas ilmunud August Annisti soome rahva­luule tõlked. See oli omal ajal avaraamat Eesti Kirjanduse Seltsi maailmakirjanduse valimiku sarjas, mis pidi olema laiaulatuslik „maailmakirjanduse kuldne raamat”, milles sooviti avaldada tähtsamatest ja lähematest rahvuskirjandustest süstemaatilisi, arengulooliste sisse- ning väljajuhatustega näitekogusid. „„Paremast parim, esindavast esindavaim” – on ja võibki ainult olla selle koosluse juhtmõte” (lk 7). Annisti sõnul sobivat säärast sarja hästi alustama väikerahva loodusluule, „otsene üleminek meie enda rahvusloomingust” (lk 7). Tõlke aluseks oli võtta ka väärikas väljaanne: Elias Lönnroti runokogumik „Kanteletar”, mis avaldati 1840–1841 ja mida on peetud „Kalevala” sõsaraks. Peale selle on Annist võtnud tekste „Kalevalast”, Kaarle Krohnilt ja mujaltki (vt lk 597, 614). Raamatu I osa koondab pikemaid eepilisi, sh „Kalevalast” tuntud tegelastega runosid, (ajaloolisi) ballaade ja kristlikke legende. II osa on pühendatud tunde- ja nõidusluulele, kus eesti lugeja võib ilmselt enim ära tunda „teisiti arenenud ennast” (lk 8). Mõlemale osale eelneb Annisti pikem eessõna. I osa eel annab ta ülevaate soome runode keelest, värsist, kõlast, ülesehitusest, lauljatest ja põhjamaisest kujunemismiljööst, samuti runode kogumisest ja mõjust soome kultuurile. II osa eessõna on aga esseistlik mõlgutus soome rahva psühholoogiast ja meelelaadist, nii nagu seda väljendavad runod. Annist toob välja karmi kliima ja looduse mõju tundemaailmale, milles on kesksel kohal kannatus, leides siiski, et runo on laulikule justkui väljapääs depressiivsest olukorrast.

Teisele trükile on lisatud 1990. aastal Keeles ja Kirjanduses ilmunud folklorist Ruth Mirovi põhjalik Annisti tõlke analüüs (vt ka Annisti enda tõlkimispõhi­mõtete seletust lk 12–14). Mirov märgib muudatusi, mida Annist tegi võrdluses Lönnroti väljaandega. Rahvalauluvälja­annete eristuse (kas teaduslikel-folkloristlikel või esteetilistel põhimõtetel) on Annist esitanud oma eessõnas (lk 9), märkides, et just Lönnroti edukas meetod valida ja esitada tekste esteetilisel printsiibil on innustanud teda samamoodi toimima. Nagu Lönnrot toimetas rahvasuust korjatud tekste, liitis erinevaid lauluvariante ühte ja kirjutas siin-seal värsse juurde (siin on Mirov ­saanud toetuda 1984. aastal ilmunud Väinö Kaukoneni uurimusele „Kanteletari” runode algupärast), ei tõlkinud kohati ka Annist värss-värsilt Lönnroti jt esitatud tekste, vaid lühendas neid, liitis ja lahutas vastavalt oma maitsele ja tõlke nõudmistele. Mirovi hinnangul pole aga tulemus minetanud oma rahvalaululikkust kummagi mehe meisterlikkuse ja rahvalaulu paindlikkuse tõttu (lk 611).

V. S.