26. augustil kaitses Sven Karja Tartu Ülikoolis väitekirja „Eesti teatrite repertuaar 1986–2006” filosoofiadoktori kraadi saamiseks teatriteaduse erialal. Juhendaja oli prof Anneli Saro (TÜ), oponendid dots Mikko-Olavi Seppälä (Helsingi ülikool) ja dots Luule Epner (TLÜ).
Doktoritöös uuriti, millistel alustel formeerus nimetatud aastatel Eesti teatrite repertuaar, millistest lavastustest see koosnes ja milline oli selle dünaamika. Uurimuse üldistused ja järeldused on tehtud 2511 lavastust koondava andmebaasi alusel, kuhu on võetud kõik sel perioodil Eesti kutselistes teatrites esietendunud uuslavastused. Doktoritöö keskse meetodina on kasutatud repertuaariuurimust, paigutades lavastuste statistilised näitajad laiemasse teatriloolisse ning ühiskondlikku konteksti. Eesti teatri kahekümne ühe aasta repertuaari on vaadeldud erinevate dominantide kaudu: lavastuse liik, žanr, sihtgrupp, tekstide autorid, päritoluriigid ja kronoloogiline paiknevus. Uurimuse eesmärk oli otsida ajastut kujundavaid sisemisi jõujooni, mis aitaks kokku panna suuremat pilti selle perioodi Eesti teatri esteetilistest otsingutest ning organisatsioonilistest arengutest.
Aastaid 1986–2006 võib Eesti ühiskonnas nimetada siirdeajaks, mil oluliselt muutusid nii ühiskondlikud kui ka kultuurilised paradigmad. Riigikorra vahetumine ja ühest ühiskondlikust formatsioonist teise astumine tõi kaasa kohanemisraskusi, millest Eesti teater väljus küllalt kiiresti, säilitades oma senise teatrivõrgu, külastajate arvu ja mitmed traditsioonid, millele uute tegijate kaudu hakkasid liituma kaasaegse avatud maailma otsingud. Kuigi seda perioodi Eesti teatri ajaloos pole põhjust nimetada murranguliseks, on kindlasti tegu üleminekuperioodiga nii esteetilisel, organisatsioonilisel kui ka ühiskondlikul tasandil. Oluliselt muutub ka teatrite repertuaariplaanide koostamise tava: kui varem oli see toimunud erinevate kontrollivate instantside mõjul, siis muutunud oludes on kogu otsustusõigus läinud teatri kätte. Samal ajal on repertuaarikujundust asunud oluliselt mõjutama turumajanduse mehhanismid. Uurimuse teoreetilise tugistruktuurina on kasutatud Hollandi kultuuriteoreetiku Hans van Maaneni teost „How to Study Art Worlds. On the Societal Functioning of Aesthetic Values” (2009).
Doktoritöö on osa mahukamast kollektiivsest uurimusest „Eesti teater 1986–2006”, mis jätkab akadeemilise eesti teatriloo uurimise traditsiooni kahekümneaastaste tsüklitena. (https://dspace.ut.ee/handle/10062/68488)
26. augustil kaitses Anastasiya Fiadotava Tartu Ülikoolis väitekirja „Family Humour in Contemporary Belarus: Forms, Practices and Vernacular Reflections” („Tänapäeva valgevene perehuumor: väljendusvormid, tavad ja rahvapärased vaated”) filosoofiadoktori kraadi saamiseks eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Juhendajad olid teadur Anastasiya Astapova (TÜ), vanemteadur Liisi Laineste (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent prof Elliott Oring (California State University, Los Angeles).
Doktoritöös uuriti huumori rolli valgevenelaste pereelus. Uuring põhineb suulistel intervjuudel ja veebiküsitlusel. Andmekogu sisaldab näiteid suulisest ja digitaalsest huumorist, mida uurimistöös osalejad pereringis jagavad, samuti nende mõtteid selle kohta, kuidas ja miks nad huumorit peresuhtluses kasutavad. Huumorinäidete analüüs osutas, et perekonna humoorikas folkloor koosneb paljudest teemadest ja vormidest, kuid suulise folkloori populaarseimad žanrid on vestluslikud naljad ja humoorikad lood, mis põhinevad peresisestel kogemustel. Seega pole humoorikas folkloor perekondlikus suhtluses kunagi impersonaalne ja seda kohandatakse tavaliselt perekontekstiga.
Ühelt poolt suudab huumor oskusliku kasutamise korral täita mitmesuguseid funktsioone, mitte ainult esinejaid ja nende publikut lõbustades, vaid aidates neil ka konfliktiga toime tulla, pakkudes neile alternatiivset viisi pereliikmete kritiseerimiseks ning grupisiseste ja -väliste piiride kinnitamiseks. Lood huumori kasutamisest peresuhtluses rõhutavad selle positiivseid külgi. Perehuumori heatahtlikuna tajumine on tihedalt seotud ideaalse perekonna paradigmaga, sh pereliikmete eest hoolitsemise vajadusega. Teisest küljest võivad mõned huumori ilmingud olla seotud tõsise agressiooniga. Piir huumori ja agressiooni vahel on sageli hägune: huumori agressiivsuse või heatahtlikkuse tingib selle kasutamise kontekst.
Ehkki uuringutulemused põhinevad valgevene perekondadelt saadud materjalil, on neis paralleele teiste kultuuridega ja need kajastavad suundumusi, mis on levinud maailma eri paigus. Seetõttu võib doktoritöös käsitletud juhtumianalüüs olla mudeliks, mida saab edaspidi testida teistes sotsiaalkultuurilistes oludes. (https://dspace.ut.ee/handle/10062/68369)
