Eesti keel XVII ja XVIII sajandil kiriku kirjalikus asjaajamises

Varauusajal kuulus eesti keeleala mitmekeelsesse kultuuriruumi, mille valitsevaks keeleks oli saksa keel (Johansen, zur Mühlen 1973: 1–27; Plath 2012; Bender 2021). Reformatsioonijärgsetel sajanditel, mil suuline suhtlus taandus üha jõulisemalt leviva kirjaliku dokumenteerimisviisi ees, hakati Martin Lutheri õpetuse ajel intensiivselt arendama eesti kirjakeelt. XVI sajandist on eri põhjustel säilinud vähe materjale, kuid kaks järgnevat sajandit pakuvad kirjutatud keele uurimiseks hulgaliselt ainest. Kõige pingelisemaks kirjakeele edendamise ajaks kujunes XVII sajand ning XVIII sajandi esimesel poolel jõuti nii kaugele, et oli olemas kaks erineva murdepõhjaga kirjakeelt, milles anti välja talurahvale suunatud tekste. Kogu kirjalik asjaajamine nii kiriku sees kui ka ilmalikes institutsioonides käis aga saksa (või ka ladina ja rootsi) keeles. Eestikeelsena on väljaspool kirikukeelt juba XVI sajandist teada paar ameti­vande teksti (Ehasalu jt 1997) ning üks erakiri, mille tekkimise asjaolud on seni hämarad (Kivimäe 1997). Märke eesti keele kohalolust võib leida ka kaubandus­alasest arvepidamisest (Kivimäe 2009). Alates XVII ja XVIII sajandist leidub erinevates saksakeelsetes dokumentides üha enam eestikeelseid lõike, väljendeid ja fraase. Nii on kohtuprotokollides säilinud eestikeelseid kohtuvandeid, nõiasõnu ja muid oluliseks peetud ütlusi (Ariste 1936).

Kui sihipäraselt eestlastele loodud kirjakeelt ja selle arengut on juba üsna põhjalikult uuritud, siis saksakeelses dokumentatsioonis hajali leiduvaid kirjutatud eesti keele fragmente pole seni üldistatumalt käsitleda püütud. Järgnevas tehakse katse kirjeldada niisuguseid eesti keele kasutusjuhte koodivahetuse mõiste abil. Vaatluse alla on võetud neli dokumenti, mis esindavad kolme XVII ja XVIII sajandi kiriklikus asjaajamises kasutatud tekstitüüpi, ning uuritakse, kas neis leiduvat eesti keeleainest on otstarbekas käsitleda koodivahetuse juhtudena ning mida võiksid niisugused tekstifragmendid öelda tollase keelelise suhtluse ja eesti keele staatuse kohta.

 

1. Koodivahetusest ja muudest mitmekeelsuse ilmingutest kirjalikus tekstis

Termin koodivahetus võeti kasutusele suulise kõne uurimisel ja see viitab kahe või enama keele vaheldumisele kaks- või mitmekeelsete inimeste kõnes. Enamasti eeldatakse, et koodivahetus peab olema pragmaatiliselt tähenduslik. Eri keelte läbisegi kasutamist, ilma et ühe või teise keele valik kannaks konkreetses situatsioonis selget funktsiooni, ei peeta prototüüpseks koodivahetuseks (Auer 1999). Koodi­vahetus võib toimuda keelestruktuuri mis tahes tasandil, kuid enim tähelepanu on pälvinud lause-, fraasi- ja sõnasisene koodivahetus (Poplack 2001). Varasema mitmekeelsuse uurimisel tuleb paratamatult tugineda kirjalikele allikatele. Kirjalikku koodi­vahetust hakati esmalt uurima ilukirjanduslike teoste tegelaskõnes ja mitmekeelsust eks­poneerivates kirjandusžanrides, kuid seda on uuritud ka kaks- ja mitme­keelsete ajakirjade ja infoteavikute põhjal ning arhiivimaterjalidele tuginedes (Bullock, Toribio 2009: 23; Onysko 2007; Sebba 2012; Schendl, Wright 2011). Ajaloolise kirjaliku koodi­vahetuse käsitlemisel rõhutatakse, et ehkki erikeelsete lausete, väljendite, sõnade või sõnaosade esinemine ühes tekstis peegeldab reaalselt eksisteerinud mitme­keelsust, ei saa selle põhjal teha üksüheseid järeldusi kunagise suulise suhtluse kohta (Schendl, Wright 2011: 27–28; Ingham 2011: 99–101; Trotter 2011: 157–158). Kirjaliku koodivahetuse korral võib olulist funktsiooni kanda ka teksti visuaalne külg, nt kirjatüüp, teksti paigutus leheküljel jms (Sebba 2013: 102–106).

Kirjaliku koodivahetuse uurimisel on oluline teadvustada kirjapanija rolli: koodi­vahetust sisaldava teksti võib olla kirja pannud mitut keelt tõepoolest osanud autor ise või mitmekeelne väljaõppinud kirjutaja, aga ka monolingvaalne kopist (Schendl, Wright 2011: 18–20). Kirjaliku koodivahetuse funktsiooni selgitamiseks tuleks arvestada sellegagi, kellele tekst on adresseeritud, ehkki selle tuvastamine võib jääda spekulatiivseks (Sebba 2013: 100–102).

Koodivahetuslike tekstide korral, milles üks keel selgelt domineerib, kasutatakse mõisteid maatrikskeel ja sisestuskeel,¹ mis sobivad hästi ka siin vaadeldava materjali kirjeldamisel. Eesti ala hõlmanud asjaajamist puudutav dokumentatsioon pandi XVII–XVIII sajandil kirja peamiselt saksa keeles, mida võib üldjuhul käsitleda maatrikskeelena. Eestikeelsetena esinevad ainult saksakeelsesse teksti sobitatud üksikud lõigud, laused, fraasid, sõnad või sõnaosad. Eesti keele kõrval saab mõne dokumendi korral sisestuskeelena vaadelda ka ladina keelt, mis oli varasemate dokumentide maatrikskeeleks, kuid tuleb siin käsitletavas materjalis esile peamiselt vaid saksakeelsesse teksti sobitatud üksiksõnade ja -fraasidena. Teatud juhtudel võivad ladinakeelsed pealkirjad siiski ka saksakeelseid lõike või saksa- või eestikeelseidki veerge raamistada, nii et sellistes dokumentides või dokumendiosades saab ladina keelt pidada maatrikskeeleks. XVII sajandil toimus osa asjaajamisest ka rootsi keeles ja XVIII sajandil vene keeles, kuid siin vaadeldavates materjalides need keeled eestikeelsete sisestusfragmentidega seoses aktuaalseks ei osutunud.

Kuigi koodivahetuse mõiste pärineb suulise kõne sünkroonse uurimise vallast, on sel tihe seos diakroonilise keeleteaduse huviorbiiti kuuluva laenamisega. Üksiksõnade korral ongi sageli keeruline otsustada, kas tegemist on koodivahetuse või laensõnaga (Onysko 2007: 36–38; Gardner-Choloros 2009: 12–14; Backus 2019). Koodivahetus võib avalduda ka sisestuskeeles tsiteeritud otsekõnena ning tsitaatidena mainitud või demonstreeritud sõnaühendite või üksiksõnade kujul (Blackburn 2002: 210).

 

2. Kirikliku asjaajamise mitmekeelsusest

Eesti keeleala kuulus vaadeldaval ajal luteri kiriku mõjupiirkonda, kus kirikuelu ja asjaajamist koordineerisid konsistooriumid: tänapäeva Põhja-Eesti alal Eestimaa konsistoorium asukohaga Tallinnas ja Lõuna-Eesti alal Liivimaa (ülem)konsistoorium asukohaga Riias. Konsistooriumide dokumentatsiooni maatrikskeel oli XVII ja XVIII sajandil ülemsaksa keel, milles kasutati palju ladinakeelseid sisestusfraase ja -lauseid. Ülemsaksa keel oli ühtlasi valdava osa konsistooriumi liikmete ja teenistujate ning kohapeal töötavate kihelkonnavaimulike emakeel. XVII sajandil tegutses Eesti alal ka rootsi emakeelega pastoreid. Rootsikeelsed võisid olla ka kirjad ja dokumendid, mida jagati XVII sajandil Rootsi kuningliku keskvõimuga. Maakogudused (v.a rannarootslaste kogudused) ja osa linnakogudusi koosnesid valdavalt eesti emakeelega liikmetest, kellega pastorid suhtlesid ja kellele jumalateenistust pidasid nende emakeeles. Paikkonniti võis kogudustesse kuuluda ka soome emakeelega inimesi, lõunapiiril leidus eesti-läti segakeelseid kogudusi (Põltsam-Jürjo 2019: 22). Vaadeldaval ajal kujunes välja kaks eesti kirikukeelt: osal Lõuna-Eesti aladest kasutatav nn tartu keel ja ülejäänud Lõuna-Eesti aladel ning Põhja-Eestis kasutatav nn tallinna keel. Kummaski keelevariandis ilmusid 1630. aastatel trükitud käsiraamatud (vastavalt Joachim Rossihniuselt ja Heinrich Stahlilt), mis fikseerisid kirjakeele hetkeseisu. Järgnevatel aastakümnetel arendati mõlemat kirjakeelt edasi ning tartu keele esindustekstiks sai 1686. aastal ilmunud „Wastne Testament”, tallinna keele esindustekstiks 1739. aastal ilmunud „Piibli Ramat”. Kas ja kui palju pastorid tegelikult tundsid neist ühtlustatud variantidest kõrvale kalduvat kohalikku murdekeelt, pole enamasti teada.

Siin lähemalt vaadeldav eesti keeleaines pärineb kiriklikus asjaajamises käibinud kolme tüüpi tekstidest: visitatsioonimaterjalidest, meetrikaraamatutest ja personaalraamatutest.

V i s i t a t s i o o n i m a t e r j a l i d kajastavad visitatsioonidel toimunut ja sellega seotud kirjavahetusi. Visitatsiooni protokolli pani enamasti kirja visitatsioonil kaasas käinud kirjutaja või notar, aga puhtandi võis hiljem vormistada ka keegi teine. Protokolli juurde lisati muidki eriilmelisi dokumente, millest suurema osa moodustavad pastorite selgitavad ja täpsustavad kirjad. (Põltsam-Jürjo 2019) Kirikuraamatud laiemas tähenduses hõlmavad meetrikaraamatuid, personaalraamatuid, arveraamatuid ja kirikutoimikuid. M e e t r i k a r a a m a t u d (ehk kitsamas tähenduses kiriku­raamatud) on koguduse talituste (ristimiste, laulatuste, matuste) kronoloogilise registreerimise raamatud. Eesti linnades on säilinud üksikuid kirikuraamatuid XVII sajandi esimesest poolest, maapiirkondades on vanimad säilinud raamatud XVII sajandi teisest poolest. Enamik säilinud meetrikaraamatuid pärineb siiski alles Põhjasõja-järgsest ajast. (TEA 2013) Sünnimeetrikais on tavaliselt toodud sünniaeg, vanemate nimed (või ainult isa nimi), sünnikoht, vaderite nimed koos vajalikuks peetud lisateabega ja lapse nimi. Abielumeetrikasse on sisse kantud laulatuse kuupäev, peigmehe ja pruudi nimed koos vajalikuks peetud lisateabega ja elukohad. Surmameetrikasse on kirjutatud surnu nimi, elukoht ja perekonnaseis, surma- ja matuseaeg ning surma põhjus. Veidi teistsugused on p e r s o n a a l r a a m a t u d. Need on kirikukoguduste liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. Aastaid käibes olnud raamatutest võib peale nimede ja daatumite leida andmeid inimeste rändamise ja kirjaoskuse kohta ning muudki huvitavat. Kiriku­koguduste personaalraamatud on XVIII ja XIX sajandist. Meetrika- ja perso­naalraamatuid pidasid kohalikud pastorid enamasti omakäeliselt. (Saaga: kiriku­raamatud)

Mitmekeelses asjaajamises positsioneeruvad kirikuraamatud piiripealsemasse sfääri kui visitatsioonimaterjalid. Ehkki ka visitatsioonimaterjalides käsitletakse eesti emakeelega koguduste käekäiku, oli visitatsioonide laiem eesmärk ehitada üles kiriku­organisatsioon ja täiustada seda ning nende aruandlus moodustas siinse saksakeelse asjaajamise loomuliku osa. Meetrikaraamatuid aga pidasid saksa (või rootsi) ema­keelega pastorid oma koguduse eesti emakeelega liikmete kohta, kellega nad suhtlesid eesti keeles ning kellele pidasid eestikeelseid jumalateenistusi ja kellele oli suunatud ka kogu nende vahendatud kirikukirjandus ja piiblitõlge. Samas nõudsid nendegi raamatute pidamist kirikuhierarhia kõrgemad organid, kelle liikmed ei pruukinud eesti keelt osata, ning kirikuraamatuidki tuli ette näidata visitatsiooni­komisjonidele.

 

3. Näiteid eesti keele kasutamisest dokumentides

3.1. Visitatsioonimaterjalid

Visitatsioonimaterjalide eesti keele näited on saadud Rahvusarhiivis Eesti Evangeelse Luteri Usu Konsistooriumi fondis ja Tartu Ülikooli raamatukogus leiduvast XVII sajandi visitatsioonide dokumentatsioonist² (vt Põltsam-Jürjo 2019). Kogu läbi­töötatud materjali hulka arvestades on pikemaid kui ühesõnalisi eestikeelseid fragmente või varem muudest dokumentidest registreeritud laensõnadest erinevaid üksiksõnu visitatsioonimaterjalides väga vähe. Seetõttu moodustavad need üsna haruldase andmekogu, mis väärib kindlasti keelelist analüüsi.

Kõik pikemad visitatsioonimaterjalides leiduvad eesti keele fragmendid on esitatud selge otsese kõne tsitaadina, st neile eelneb saksakeelses tekstis sissejuhatav vormel vnd sprach ~ vnd sagte ’ja ütles’ (või mõni muu lähedane väljend). Hea näite visitatsioonide keelesituatsioonist pakub ainus protokollides endis esinev tsitaadi­kobar, mis kajastab Põlva 1680. aasta visitatsioonil toimunut ning on seotud sealse õpetaja Andreas Lundega (Lundius nooremaga), kes olevat jutluse ajal kantslist härraseid sõimanud. Pastori pahameele ajendiks oli tõenäoliselt pikaajaline tüli maade pärast Kirumpää rentnikuga. Visiteerijad küsitlesid kolme tunnistajat, kelleks olid Kirumpää Rootsi garnisonis teeninud mehed (Põltsam-Jürjo 2019: 18): Lorenz Simon einer Büchsenmacher [’relvameister’] Johann Jürgenson und Karl Wilken beide reuter [’mõlemad ratsanikud’] v[on] Kirrenpe.³ Tunnistajatelt küsiti, kas vastab tõele, et ­pastor Lunde oli sõimanud Kirumpää härraseid leivavarasteks. Seejärel on saksa- ja ladinakeelsete saatelausetega sisse juhatatult ära toodud kõigi kolme tunnistaja eesti­keelsed tsitaadid:

(1) [1. tunnistaja]

Es hette hr Pastor dasselbe mahl zwar von Broddieben gedacht, aber keinen mit nahmen genennt, sondern diese formalies gebraucht:⁴ Kirropey Issand om minno Leiba Warras.

[2. tunnistaja]

Affirmat & refert ut primus:⁵ Käddakj oi perrantisat minno ny wega, kui Kirrapey Issand, se om minno Leiba Warras.

[3. tunnistaja]

Sagte, es hatte der Priester damahls gesaget:⁶ Nüht olle minna ültesse tois kümmin aja staika sihn kirkoeßandas ollet, enge keddeki neist kerkoeßandast vint muhst eßandast ei olle minno ni vehga perrantjusaunt, kui kirrenpeh eßand to om minno leiba warras. (TÜR, Protokolle, lk 395)

Nagu tunnistajate nimede põhjal võib aru saada, ei olnud nad eestlased. Protokolli kirjapanijaks on tõenäoliselt olnud samuti mitte-eestlane, sest sellesse ametisse eestlasi vaevalt XVII sajandil sai tõusta.⁷ Pastor Lunde esimeseks keeleks oli kõigi eelduste järgi saksa keel. Igatahes on tsiteeringud kolmekordsed tsitaadid, milles kõigil kolmel tasandil on eesti keele kasutajaks muu emakeelega inimene: muukeelne kirjutaja tsiteerib muukeelseid tunnistajaid, kes tsiteerisid muukeelse pastori eestikeelset juttu. Nii mitmekordse vahenduse tagajärjel on keeruline hinnata, kelle keelt tsitaadid üldse esindavad. Ilmselgelt vigased ülestähendused, kus e asemel on o, k asemel kolm korda t ja n-i asemel v ning esineb muidki küsitavaid tähti (oi perrantisat pro ei perrankiusant; perrantjusaunt pro perrankiusant; vint pro nink) ja eksitav sõnavahe (aja staika pro ajast aika), tuleb küllap kanda kirjutaja arvele ning need näivad osutavat, et tema eesti keelt eriti ei osanud ja on protokolli ümber kirjutanud kellegi teise märkmete põhjal eesti tekstist aru saamata. Raskem on oletada, kelle keelekasutust esindab sõna leib astmevahelduseta muutmine (­genitiivivorm leiba pro leiva).⁸ Õieti polegi päris selge, missuguses taustsüsteemis tsitaadikobarat täpsemalt analüüsida tuleks, sest selle kohta, mis keelevarianti enne „Wastse Testamendi” ilmumist (1686) Lõuna-Eesti kirikutes tegelikult kasutati, pole täpsemaid andmeid leida. Igatahes võib kõnealuses tsitaadikobaras leida nii ilm­selgeid kirjutusvigu, lõuna­eestipärast murdekeelt kui ka XVII sajandi keskpaiga põhja- ja lõunaeesti kirja­keelele üldomaseid jooni.

Ülejäänud tsitaadid pärinevad Põhja-Eesti pastorite omakäelistest kirjadest, mis on visitatsioonidega seoses konsistooriumile saadetud. Näiteks Haljala pastor ­Martin Zarenius kirjeldab kirjas 1644. aasta detsembrist, kuidas üks talupoeg kolmanda advendi jumalateenistuse ajal püsti tõusnud ja tema jutlusele vahele rääkinud:

(2) [---] stant er auff, fing an zureden, mit lauter stim vnd sprach:⁹ Ja minna ollen Likuße Hanß, minna ep salgkan omma nimmi erra, [pea] miß meeß se on, ke omma nimmi erra salgkap, nüht ep olle ni suhr pöha, eth ux innimenne ep peap rehckma, minna ollen omma kohuß maxnut. (RA, EAA.1187.2.5158:79, lk 88)¹⁰

Tsitaadis torkavad silma tollase põhjaeesti kirikukeele saksapärasused: pöörde­lõpuga jaatuse kujuline eitus (ep salgkan, ep peap), nominatiivne objekt kindla kõneviisi korral (ollen omma kohuß maxnut). Usutavasti pärinevad need pastori keele­pädevusest ega kajasta talupoja tegelikku kõnet, ehkki ei saa välistada, et talupoeg võis kirikus sõna võttes tõesti lülituda ümber kirikukeelele, nagu Eduard Ahrens kaks sajandit hiljem väidab talupoegi tegevat, kui nad pastoriga räägivad (Ahrens 2003 [1853]: 433).

Kaks keeleliselt huvitavat tsitaati pärinevad Jõelähtme pastori Olaus Duncani kirjadest. Kirjas 1. X 1739 kirjeldab Duncan, kuidas ta manitsenud vabalt koos elavat paari end laulatada laskma, ja tsiteerib, mida kumbki talle seepeale öelnud:

(3) Er sagte [’tema (meessoost) ütles’]: Kurrati nainen se on ep minu mitte. Sie sprach auch [’tema (naissoost) ütles ka’]: Perkele mees on see N. [= ning] ep mitte minun mees. (RA, EAA.1187.2.5159:3, l 3p)

Veidi hiljem, 30. III 1640, kirjeldab seesama pastor Duncan, kuidas tema juurde sattus elama soomlasest käsitöösell, keda köster tahtis enda juurde tööle meelitada, ning tsiteerib köstrit alguses eesti keeles, kuid läheb poole tsitaadi pealt üle saksa keelele:

(4) [---] kam derhalben an einem abend spät, und rieff den knecht zu sich in sein hauß, vnd sagte¹¹ tule tenna wainen, tule tenna söhma, minulle on ferschit kalat, mina tean kyl ett sel pappil eb ole mitte werschit kalat, ia wen er schon hat frische fische, so gibt er doch seinem volck nichts davon,¹² (RA, EAA.1187.2.5159:6, lk 7)

Rootsi päritolu pastor Duncani tsitaatides torkavad silma fennismid (nainen, ­wainen, perkele, minun). Pole selge, kas tegemist on pastori idiolekti kuuluvate fennismidega või kajastavad need autentselt tollast kohalikku soomemõjulist keelepruuki. Teises tsitaadis tasub tähele panna, et tsiteeritud lausega pöörduti soomlase poole ja pöördujaks oli köster, kelle enda rahvuslikku kuuluvust paraku ei mainita.

Ülejäänud pikemad tsitaadid pärinevad Ambla pastori Peter Matthias Fabriciuse 1640. ja 1641. aasta kirjadest (RA, EAA.1187.2.5163:63, :76 ja :85, vastavalt lk 67, 79p ja 91) ning Mihkli pastori Heinrich Göseken noorema 1694. aastal konsistooriumile saadetud üldist olukorda kirjeldavast ülevaatest (RA, EAA.1187.2.5166:76-77, l 79–80). Kõik need tsitaadid koosnevad talupoegade kombelist lõtvust, usuleigust või väär­usulisi arusaamu kajastavatest fraasidest.

Peale pikemate otsekõne lõikude võib üksikuid tsitaatsõnu leida veel paarist dokumendist. Õieti ongi üleminek pikematelt tsitaatidelt üksiksõnade tsiteerimisele sujuv ja tinglik. Näiteks reageeringuna Väike-Maarja pastori Wolfgang Wachteliuse proovijutlusele, mida too koguduse kaebuste tõttu kutsuti Tallinnasse pidama (vt lähemalt Põltsam-Jürjo 2019: 21), kritiseerib Lääne-Nigula pastor Elias Grantzin 1644. aastal Wachteliuse keelevigu:

(5) wan er soll sagen agkas, so sagt er aigkas, vndt wan er sprach üllewoidma, das heist überschmeren, so soll er sagen üllewoima, welchs heist überwinden.¹³ (RA, EAA.1187.2.5161:30, l 33)

Tsitaat- ja laensõna piirile jäävad kaks mujal XVII sajandi materjalides seni registreerimata liitsõna: aidapulk ja mädapea. Neist aidapulk (?’aidamees’) esineb kaks korda ühe ja sama isiku määratlusena. Esimesena kasutab sõna Reiner Brockmann (1645) fraasis:

(6) Da kompt Aitapulck ins Pastorat.¹⁴ (RA, EAA.1187.2.5161:77, l 81)

Teist korda kasutab sõna sama isiku kohta ja sellesama juhtumi lahtiselgitamisel Wolfgang Wachtelius (1646) kujul Aidabulgk (RA, EAA.1187.2.5161:85, l 88p). Sõna mädapea esineb Martna pastori Laurentius Holmi pärast 1639. aasta visitatsiooni saadetud seletuskirjas, kus ta kirjeldab, kuidas talupojad hoiavad õpetamise eest ­kõrvale ja eneseõigustuseks:

(7) [---] geben zur Verächtlichen antwort Daß Sie haben ein meddePee¹⁵ (RA, EAA.1187.2.5165:63, l 69)

Sõna aidapulk esinemine fraasis ilma saksa artiklita võiks viidata, et tegemist on konkreetse isiku hüüdnimega, millega võib-olla tahetakse veidi pilkavalt vihjata tema tähtsusele oma ameti täitmisel (vrd tänapäevane asjapulk või Wiedemannil toodud ammeti-p[ulk], vt Wiedemann 1973: vg 889 sub pulk). Säilinud materjalidest pole siiski selge, kas hüüdnimi oli levinud kohalike seas või leiutas Brockmann selle ad hoc kirja kirjutades. Pastor Holmi tsiteeritud mädapea talupoegade eneseõigustusena võiks aga klassifitseeruda prototüüpseks koodivahetuseks, kus autor kasutab teiskeelse tegelase kõne edasiandmisel markantset sisestuskeelset väljendit. Muidugi jääb küsitavaks, kui täpselt visitatsioonimaterjalide lugejad niisugust keelelist mängu tajusid. Igatahes on nii aidapulk kui ka mädapea tekstis (ilmselt hiljem ja mitte kirja kirjutaja poolt) alla kriipsutatud.

Nagu toodud tsitaatidest ja nende kontekstikirjeldustest selgub, on tagantjärele üsna keeruline otsustada, kelle keelekasutust visitatsioonimaterjalide kirjapanekud kajastavad. Põlva visitatsiooniprotokolli säilinud kujus (näide 1) on eesti keel läbinud kolme mitte-eestlase keelepädevusfiltri. Pastorite kirjades toodud tsitaadid peaksid justkui kajastama talupoegade (või ühel juhul köstri ja ühel juhul teise pastori) tegelikku kõnepruuki. Ometi võib neissegi tsiteeringuisse olla segatud kirja autori enda saksapärast kirikukeelt, nagu võib oletada eriti pastor Zareniuse kirja korral (näide 2), või hoopis pastori keele võimalikku soomemõjulisust, nagu saab oletada Jõelähtme pastori Duncani tsitaatide korral (näited 3, 4). Zareniuse tsiteeringu korral pole ka välistatud tsiteeritava enda soov lülituda kõnekeelelt kiriku­keelele; Duncani ühe tsitaadiga seoses (näide 4) tasub arvestada tsiteeritava võimalikku soovi lülituda soomepärasele keelevariandile, kuivõrd tsiteeritud lause oli suunatud soomlasele. Eesti keeles tsiteeritud otsekõne lõikude ja tsitaatsõnade sisuks on üldjuhul mingi provotseeriv või kombelõtvusele, ebausule või katoliiklusele viitav lausung, mida tahetakse võimalikult autentselt edasi anda. Näidetes 1 ja 5 ei tsiteerita siiski mitte talupoegi, vaid kirikuõpetajaid, kelle käitumine või keeletarvitus kahtluse alla seatakse. Iga­tahes tuleb kõigil vaadeldud juhtudel üsna ilmekalt esile koodivahetuse pragmaatiline funktsioon: eestikeelsena tsiteeritud tekstilõik väljendab maatrikskeelse teksti autori meelest ekslikku või kahtlast sisu, millest autor end distantseerib.

Suurema osa visitatsioonimaterjalides leiduvatest eesti üksiksõnadest moodustavad siiski sõnad, mida võib käsitleda tollase kohaliku saksa keele seisukohalt laensõnadena. Mitmed asjaajamiskeele laenud leiduvad õigupoolest juba vanimates säilinud vakuraamatutes kui talupoegade lisanimed või nende osad. Kohalikke tavasid ja suhteid kajastavaid laensõnu on registreeritud ka muudes keskaegsetes ilmalikes alamsaksakeelsetes dokumentides (Kala 2004: 14–15; Kivimäe 2009; Põltsam-Jürjo 2011: 21–35), nii et nende esinemine XVII sajandi tekstis on igati ootuspärane. Laensõnadeks on visitatsioonimaterjalides alust pidada sõnu, mida võib kohata ka teistes sama ajastu saksa maatrikskeelega tekstides. Niisugused on (tänapäevases ühtlustatud ortograafias) nt kalmet,¹⁶ karjane, karjus, kirkomees,¹⁷ kubjas, külavanem, poeg, sulane, tütar jne. Ehkki neist osa viitab sotsiaalsele seisusele ning esimene on seotud allumatusega kiriku korraldustele, ei väljenda nende sõnade kasutamine iseenesest suhtumist nendega tähistatavasse. Laensõnu kasutatakse muu fraasiga saksa grammatikareeglite abil seotult, sageli koos artikliga, näiteks umbmäärase artikliga (8a) või käändevormi markeeriva määratud artikliga (8b):

(8a) Ob die deliequenten abzustraffen ein kirkomehs verordentt?¹⁸ (RA, EAA.1187.2.5171:8, l 11)

(8b) Die herschaft hat auch den karjane, der [---].¹⁹ (RA, EAA.1187.2.5163:78, l 82)

Külakalmistut märkiv sõna kalmet saab juurde saksa mitmuse tunnuse (Kallmeten ~ Calmeten ~ Calmute), nt visitatsiooniküsimustikus:

(9) Ob auch Kallmeten im Kirchenspiel und wo.²⁰ (RA, EAA.1187.2.5166:73, l 76)

Kollektiivmõistena käsitletavat mitmuslikku vormi kasutatakse siiski ka eesti keele mitmusetunnusega, nt

(10) Sonsten sind auch Kühla-wannembat, von Rußal Huga Andres, von Schwartzen Jggentagge-Rein, von Poll Ustallo Jörie.²¹ (RA, EAA.1187.2.5168:207, l 220)

Niisiis võib visitatsioonimaterjalidest leida pikemaid eestikeelseid fragmente, mis on esitatud otsekõne tsitaatidena ning milles on koodivahetuse pragmaatiline funktsioon selgelt tajutav. Ka kahe tsiteeritud üksiksõna korral (näited 6 ja 7) võib arvata, et keelevalikuga lisati öeldavale distantseeriv tähendusnüanss. Suurt osa tekstis leiduvatest eesti sõnadest võib aga pidada kohaliku saksa asjaajamiskeele eesti laenudeks.

 

3.2. Meetrikaraamatud

Nagu selgus eespool üldiseloomustusest, on meetrikaraamatute tekst napp, koosnedes põhiliselt nimeloenditest ja nimedele lisatud lühiandmetest.²² Andmed on esitatud kas joonitud tabelina või veidi vabamates veergudes. Tabelite ja veergude pealkirjad ja päised on üldjuhul saksakeelsed, harvem esineb ka ladina keelt. Eesti keel tuleb ootuspäraselt esile eestlaste täisnimedes, mis esinevad meetrikaraamatutes üldiselt n-ö eestipärasel kujul ja enamasti ladina kirjutuskirjas.²³ Raamatuti võib aga erineda see: a) mis keeles on täisnimest väljapoole jäävad sõnad, mida on kasutatud isiku täpsemaks määratlemiseks (nt isikutevahelisi seoseid märkivad sõnad tähendusega ’naine’, ’laps’, ’poeg’, ’tütar’, ’vend’, ’õde’, ’ema’, ’isa’, ’kasulaps’, ’lesk’, ’sulane’, ’teenija­tüdruk’ jne või isikute tegevusala või ametit märkivad sõnad, nagu ’sulane’, ’karjane’ ’kubjas’ jne seal, kus need ei ole pärisnime genitiivseks laiendiks); b) mis keeles on esitatud meetrika seisukohalt olulised rollimääratlused (nt abielumeetrikates sõnad tähendusega ’peigmees’ ja ’pruut’, sünnimeetrikates ’vaderid’, aga ka ’abieluväliselt sündinud laps’ jms) ning c) kas inimese päritolu- või elukohale viitav kohanimi on muu tekstiga seotud eesti või saksa grammatika abil (st kas kohanimede juures kasutatakse seest- ja alaltütleva käände lõppu või saksa prepositsioone von, aus).

Isegi nende väheste keelelise vaheldumise võimaluste piires on pilt üsna kirju ja lahendusi võib leida mitmesuguseid. Eri mallidest annavad hea ettekujutuse kaks keelekasutuse seisukohalt üsna vastandlikku abielumeetrikat, mida pidasid kaks enam-vähem samal ajal tegutsenud ja eesti keele oskuse tasemelt oletatavasti võrreldavat pastorit: eesti piiblitõlke juhtfiguurid Jüri pastor Anton Thor Helle (RA, EAA.1213.2.3:113–125, lk 219–243) ja Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff (RA, EAA.1243.2.2:2–9, lk 1–15).

Anton Thor Helle abielumeetrikas, mida ta pidas aastatel 1713–1740, on kogu tekst (v.a täisnimi) saksakeelne. Tüüpiline Thor Helle sissekanne jälgib mustrit, mida on kasutatud kohe esimestes sissekannetes (vt näidet 11 ja illustratsiooni 1).

(11) Oct. 24 der Bräutig. Lohho Tönnise Mihkel von Wait

die Braut: des Waites Hoffes Magd An

Nov.22 der Bräutig: Kongo Jaan von Lehmia

die Braut: Tappe Marte Jaak s. stiefT. Madle von Waskial

(RA, EAA.1213.2.3:113, lk 219)

Illustratsioon 1. Anton Thor Helle abielumeetrika sissekanne.

 

Saksakeelsed on määratlused Der Bräutig. [= Bräutigam] ’peigmees’ ja die Braut ’pruut’ ning mõlema pruudi määratlemisel kasutatud selgitused des Weites Hoffes Magd ’Vaida mõisa teenijatüdruk’ ja s. stiefT. [= seine Stieftochter] ’tema võõrastütar’.²⁴ Ehkki täisnimes esineb alati eesti genitiiv, siis pruudi määratlemisel tema isa kaudu jäetakse seos isaga (eesti pärisnime ja saksakeelse määratluse piiril) grammatiliselt vormistamata: Tappe Marte Jaak s. stiefT. Madle ’Tappe Marte Jaak tema võõras­tütar Madle’. Kohanime sidumisel isikuga kasutab Thor Helle saksa grammatikat: von Wait ’Vaidast’, von Lehmia ’Lehmjast’, von Waskial ’Vaskjalast’. Niisiis on eestikeelne ainult täisnimi ise, mis eristub graafiliselt ladina kirjutuskirja poolest ka maatriksteksti gooti kirjast. Ootuspäraselt on saksakeelsed muidugi ka lehekülgede päised ja kõik (harvad) lisamärkused, näiteks selsamal esimesel leheküljel päis Die Copulierten im Jahr 1713/1714 ’aastal 1713/1714 laulatatud’ ning 1713. aasta kohta tehtud kokkuvõte Sind also von mir in diesem Jahr copuliert 7 Paare. ’Niisiis laulatasin ma sel aastal 7 paari’.

Kirjeldatud mustrit kasutab Thor Helle põhimallina läbi kogu abielumeetrika. Ainult üksikutel kordadel esinevad peigmehe ja pruudi isiku täpsemas määratluses eesti sõnad poeg, tütar, vabamees ja lesk, kusjuures niisugustel juhtudel on ka nende sõnade substantiivne atribuut vormistatud eesti genitiivis, nt

(12) der Bräutig. Kalla Toma Poeg Jaan von Pergel von St. Johannis²⁵ (RA, EAA.1213.2.3:117, lk 226)

Paar korda on väljastpoolt Jüri kihelkonda pärineva abielluja kodukoha nime vormistuses kasutatud eesti kohakäände lõppu, ent kohamääratlust väljendatakse niisugusel juhul sellele lisaks või sellega paralleelselt ka saksa grammatika abil, nt

(13) der Bräutig. Seppa Andres von Kurrinast aus dem Koschen.²⁶ (RA, EAA.1213.2.3:119, lk 231)

Seega võib öelda, et ehkki Thor Helle oli 1739. aasta piibli suure osa tõlkija ning kogu väljaande põhiline toimetaja ja oskas eesti keelt omaaegse saksa pastori kohta kahtlemata väga hästi, pidas ta meetrikaraamatut põhimõtteliselt saksa keeles ja eesti keel näib olevat sinna sisse sattunud ainult üksikjuhtudel ja kogemata.

Hoopis teistsugust pilti pakub teise olulisema piiblitõlkija, Kullamaa pastori Heinrich Gutsleffi meetrikaraamat, mida ta pidas 1710–1747. Kuivõrd päised lehekülgedel puuduvad ja ajamääratlused on antud ladina keeles (kasutades kuupäevade märkimiseks kirikukalendri vastava pühapäeva lühendit), siis ei pruugi mõnelt Gutsleffi meetrikaraamatu leheküljelt leida sõnagi saksa keelt. Gutsleffi kasutatud tüüpmustrit illustreerivad näiteks 1720. aastal esimesena ja kuuendana laulatatud paaride kohta tehtud sissekanded (vt ka illustratsiooni 2):

(14) Fest. Nov. Anni

1. Weske Jako Hinrik Sipp.

Sippa moisa tüdr. Leno.

[---]

Dom. XIX. Tr.

6. Ewwarti Ado sull. Mart Sosal.

Meie Koolmeistri ümmardaja Ann. (RA, EAA.1243.2.2:5, lk 6)

Illustratsioon 2. Heinrich Gutsleffi meetrikaraamatu lehekülg.

 

Laulatuse aja märkimiseks on kasutatud ladina lühendeid: Fest. [= festum] Nov. [= novi] Anni ’uusaasta pühal’, Dom. XIX. Tr. [= dominicum (nominatiivis) või dominicā (ablatiivis) XIX trinitatis] ’19. kolmainupühajärgne pühapäev või 19. kolmainupühajärgsel pühapäeval’. Kogu muu tekst on läbivalt eestikeelne. Abielumeetrika algusleheküljel on laulatuse peategelaste rollimääratlused antud küll saksa lühenditega Br. [= Bräutigam] ja B. [= Braut], kuid hiljem jäetakse need lihtsalt ära. Kuivõrd kohanimed on enamasti edasi antud lühendatult, pole selge, kas neid tuleks välja lugeda nominatiivsetena ilma isikunimega seostamata või kohakäändelisena (Sipp. = ’Sipa’ või ’Sipast’; Sosal. = tõenäoliselt ’Soosalu’ või ’Soosalust’), ent igatahes pole nende sidumiseks isikunimega kasutatud saksa prepositsiooni. Kõik täpsustavad määratlused, mis isiku täisnimele on juurde lisatud, on eestikeelsed, nagu näite 14 esimeses ­paaris pruudi määratlus Sipa moisa tüdr. [= tüdruk], kuuendas paaris peig­mehe nime ette lisatud lühend sull. [= sulane] ja pruudi määratlus Meie Koolmeistri ümmardaja.

Sama malli kasutab Gutsleff kogu abielumeetrikas. Seal, kus päritolu- või elukoht on täpsemini välja kirjutatud, kasutatakse eesti kohakäänet, nt

(15) Tulki Marte P. [= Poeg] Jaan. Kollow. [= Koluvere] Kortsust. (RA, EAA.1243.2.2:3, lk 2)

Seega esineb Gutsleffi abielumeetrikas eesti keelt enam-vähem maksimaalsel mõeldaval määral. Ka ladina keelt leidub siin rohkem kui Thor Helle meetrikas, sest lisaks kuupäevadele kasutatakse muidki ladinakeelseid fraase, nii et paiguti võiks rääkida eesti-ladina keelevaheldusest, nt illustratsioonil 2 toodud lehekülje 1722. aasta seitsmenda paari kirjelduses:

(16) Ewwarte Jürri sull. Hans Piirs. Ejusdem woöras T. [= tütar] Anno ib.²⁷ (RA, EAA.1243.2.2:5, lk 6)

Gutsleffi korral tasub märkida, et alates 1711. aasta kolmainupühast peab ta ­sakslaste kohta eraldi meetrikat „Copulierte aus der Teutschen Gemeine”²⁸, mis on tervikuna mahtunud ühele leheküljele ning on ootuspäraselt saksakeelne ja gooti kirjas (RA, EAA.1243.2.2:10, lk 16). Saksakeelse meetrika alguses on esitatud mööndus saksa käsitööliste kohta, mida pole aga võimalik välja lugeda. Kuid ristimismeetrika saksa osa algusest on loetav pealkiri „Getauffte von der Teutschen Gemeine, ­angefangen 1711, auch Handwerker welcher zum Theil zur estnischer gemeine gehörig”²⁹ (RA, EAA.1243.2.2:82, lk 143). Surmameetrikas on omaette rubriigis kokku arvatud sakslased ja poolsakslased: Todten aus der Teutschen [vahele kirjutatud:] und ­halb­[–]­teutschen Gemeine.³⁰ (RA, EAA.1243.2.2:109, lk 193) Mis printsiibi järgi saksa käsitöölised saksa ja eesti koguduse vahel jagunesid ning keda Gutsleff poolsakslasteks nimetas, vajab omaette uurimist.³¹ Siinses kontekstis on kõnekas, et abielumeetrikas esitab Gutsleff läbisegi eestlastega arvukalt saksa nimega käsitöölisi, kelle nimekuju vastab saksa mallile, koosnedes eesnimest ja saksapärasest perekonna­nimest, ning kasutab nendegi korral üldjuhul läbivalt eesti keelt ja ladina kirjutuskirja ning vahel ka mõneti eestipärastatud eesnimekujusid, nt

(17) Daniel Möller Kangur Waickn. [= Vaikna(st)]

Kristina Dorothea Rebeck Seira Moisa Kärneri Tüttar (RA, EAA.1243.2.2:3, lk 3)

Saksa nimedega sissekannetes võib esineda üksikuid (gooti kirjutuskirjas) saksakeelseid määratlusi, millega võib kaasneda ka grammatilist ühildamatust, nagu järgmises näites saksa genitiiv sellele järgneva eestikeelse fraasi ees:

(18) Heinrich Johanson Kargust

Hr Oberst Güllenlodts tüdr. Beata Eriko tüttar³² (RA, EAA.1243:6, lk 9)

Üldiselt on aga eesti koguduse abielumeetrikas (alates 1711. aasta kolmainu­pühast) saksa keelt ka saksa nimede korral välditud. Seetõttu on Gutsleffil tulnud leida eesti vasted määratlustele, mida eesti talupoegade registreerimisel tavaliselt vaja ei läinud. Näiteks (19a) vaste aus saksa eeslisandile ehrlich ’austusväärne’; (19b) vormitõlkeline vaste saksa määratlusele gewesen (mineviku partitsiip sõnast sein ’olema’ tähendusega ’endine’); (19c) laenuline adjektiiv truu sama saksa sõna vastena pikaaegse hea teenistuse rõhutamiseks:

(19a) Ausa Seira Herra sull. Mart (RA, EAA.1243.2.2:5, lk 7)

(19b) Tolli moisas olnud perrenaene Ingel (RA, EAA.1243.2.2:6, lk 8)

(19c) Ausa Kapt. Maidle tru tüdr: Kaddriin Meier (RA, EAA.1243.2.2:4, lk 5)

Niisuguste näidete põhjal võiks esialgse hüpoteesina oletada, et Gutsleff püüdis luua eesti kantseleikeelt, mis sobinuks kõigi mitteaadlike andmete kirjapanekuks. ­Igatahes annavad juba ainuüksi tema abielumeetrikas leiduvad eestikeelsed (täis­nimest väljapoole jäävad) ametinimetused ja sotsiaalseid suhteid märkivad substantiivid elava ja hõlmava pildi kohalikust elust. Toodagu need siinkohal alfabeetilise loendina tänapäevastatud kirjaviisis: everest (’kolonel’), härra, isand, junker, kangrumoor, kangru­tüdruk, kangur, kaplan, karjanaine, karjane, kasvatik (’kasulaps’), kilter, kingsepp, kirko­mees, kirikusant, kokk, koolmeister, kubjas, kutsar, kõrtsmik, kõrtsi­naine, kärner, köster, lesk, lesknaine, möller, müürmeister, perenaine, poeg, pruuer (’õllepruulija’), puusepp, raudsepp, rätsep, rüütel, sant, sell, sepp, soldat, sulane, tallipoiss, teener, ­te(e­)­nerin, tisler, tüdruk (’teenijatüdruk’), tütar, vabanaine, vend, voormunder, võõras­poeg, võõrastütar, õde, õetütar, ümmardaja.

Meetrikaraamatute analüüsimisel näib olevat otstarbekas eristada saksapärast koodi (Thor Helle põhimuster) ja eestipärast koodi (Gutsleffi põhimuster). Juhuslik keelevahetus koodi sees ei ole tõenäoliselt funktsionaalne ning niisuguseid juhte ei tasu üle tõlgendada. Ka eestipäraste täisnimede kasutamine saksa koodi korral ei kanna ilmselt mingit erilist tähendust, vaid on seletatav lihtsalt sellega, et nimede saksa malli sarnaseks ümberpööramine oleks nõudnud eraldi pingutust. Kuid koodi enda valik oli küllap pragmaatiliselt tähenduslik ja sõltus eeskätt sotsiaalsetest suhetest kogukonnas ja pastori ning koguduseliikmete vahel. Mingil määral sõltus see ilmselt ka pastori keeleoskusest, kuid keeleoskus polnud kindlasti ainumäärav. Igatahes ei sea Thor Helle meetrikaraamatud mingilgi moel kahtluse alla tema eesti keele oskust ega isegi mitte tema valmidust talupoegadega eesti keeles suhelda. Kui kõrvutada tema toimetatud piiblitõlke spetsiifikat siinkirjeldatud meetrikaraamatu pidamisviisiga, võiks teda pigem iseloomustada kui inimest, kes kakskeelses kontekstis püüdis keeli teadliku süsteemikindlusega rangelt lahus hoida: piiblit tõlkides üritas ta vältida igasuguseid saksa mõjusid ja kasutada võimalikult puhast eesti keelt, meetrikaraamatuid aga pidas teadlikult saksakeelsete dokumentidena, milles eesti keele kasutamist tuli vältida. Gutsleff seevastu näib olevat püüdnud luua sotsiaalse kesk- ja alamkihi jaoks ühist eesti kantseleikeelt, mis kõlbaks härrastest allapoole jääva rahva üle arvepidamiseks.

 

3.3. Eesti keel ühes Kambja personaalraamatus XVIII sajandi lõpus

Viimaks vaatleme koodivahetuse aspektist üht omapärast personaalraamatut XVIII sajandi teisest poolest. Nimelt on oma lõunaeestikeelsete märkuste rohkusega juba varem silma torganud Kambja pastori Johann Zimmermanni personaalraamat 1770.–1780. aastatest (RA, EAA.1255.1.510:4–311, lk 3–588; vt Ross 2011: 608–609). Zimmermann oli Kambjas õpetajaks 1772–1783 ja tema kohta on ka trükisõnas oletatud, et ta oskas väga hästi eesti keelt (Rennit 1899: 13). Zimmermann sündis 1717. aastal Buchenbachis ja immatrikuleeriti 1737. aastal Altdorfi ülikooli Nürnbergi lähistel. 1740. aastatel töötas ta kooli- ja eraõpetajana ning õpetas 1750–1763 Barby linnas asunud vennastekoguduse seminaris. 1763. aastal tuli ta Liivimaale Urvastesse ja asus ajutiselt Herrnhuti lahkunud Christopher Königseeri asemel juhtima kohalikku vennastekogudust. Paar aastat hiljem läks ta edasi Kambjasse. Kirikuõpetaja eksamid sooritas Zimmermann 1772. aastal, kui suri Kambja senine õpetaja, kelle asemele Zimmermann samast aastast asus, teenides Kambja kogudust kuni oma surmani 1783. aastal. (Luhamets 2011: 91–92) Kambja pastoraadis elas Zimmermanni juures mõnda aega ka hernhuutlik kirjamees Johann Heinrich Foerester oma perega, õppides seal selgeks eesti keele (Põldmäe 2011: 287, 382).

Nagu öeldud, võib personaalraamatutest inimeste kohta leida peale nimede ja lühiandmete ka muid märkusi. Zimmermanni raamatus, mida ta hakkas pidama alates 1777. aastast, leidubki ootamatult palju eri sisuga eestikeelseid märkusi. ­Maatrikskeeleks on selleski raamatus muidugi saksa keel. Nii on saksa keeles kõigi veergude päised ja ka suur osa veergu „Anmerkungen” [’märkused’] või mujale veergudesse lisatud kommentaaridest. Hinnanguliselt ligi pooled märkustest on aga eestikeelsed. Koodivahetuse seisukohalt tekib esmalt küsimus, kas Zimmermanni keelevalik on seotud märkuste sisulise küljega või registreeritu rahvuse ja sotsiaalse staatusega. Märkuste sisu näib olevat keelevalikut teatud määral mõjutanud. Nii on suur osa eestikeelsetest märkustest seotud registreeritu kui pärisorja põgenemise või müümisega (20a–20g) või üksikjuhtudel ka vabaks saamisega (20h).

(20a) Ärra paggenu A. 79 (RA, EAA.1255.1.510:26, lk 46)

(20b) Jürri om ärra paggenu taggasi tulnud henne[sesst] 3. Febr. 83. (RA, EAA.1255.1.510:72, lk 131)

(20c) Pärl om ärra paggenu (RA, EAA.1255.1.510:119, lk 216)

(20d) An om Lina pole ärra müdu (RA, EAA.1255.1.510:148, lk 267)

(20e) ärra müdu Ahja (RA, EAA.1255.1.510:154, lk 281)

(20f) ärra müdu Venne Male (RA, EAA.1255.1.510:175, lk 321)

(20g) Jürri ärrapagg. ehk ärraupp. ütteld (RA, EAA.1255.1.510:196, lk 363)

(20h) om pri n. ärra lännu (RA, EAA.1255.1.510:143, lk 259)

Palju leidub isiku töö- ja elukohaga seotud eestikeelseid nendinguid, nt

(21a) Mik on Moisa Kubjas (RA, EAA.1255.1.510:14, lk 23)

(21b) Ellawa Urwamäe küllan (RA, EAA.1255.1.510:20, lk 34)

(21c) Erik om Kambja Kiwwi Körtsin (RA, EAA.1255.1.510:50, lk 89)

Osa eestikeelsetest märkustest kirjeldab mõnd registreeritud isiku olulist puuet, nt

(22a) Ei kule häste (RA, EAA.1255.1.510:26, lk 46)

(22b) häddalik silmist (RA, EAA.1255.1.510:38, lk 65)

(22c) Silmist haige (RA, EAA.1255.1.510:136, lk 245)

Leidub ka üksikuid pikemaid eestikeelseid sissekandeid, mida on raske temaatiliselt liigitada, nt

(23a) Pebo Simoni Jani P. Hans om sihn mahha mattetus sanu d. 9. Sept. 78. (RA, EAA.1255.1.510:58, lk 103)

(23b) Jürri tulli Errastferrast Sija A. 78. Säal olli temma Nimmi Wihtla (RA, EAA.1255.1.510:140, lk 253)

(23c) Kui se Jaan 3 Ajast. wannas olli sanu, sis omma temma Jalla tuimas lännu, om d.11. Apr. 82. Kerko santis Wasta woetus sanu. (RA, EAA.1255.1.510:44, lk 77)

Olulise teemana tuleb esile abieluväliste laste või orbude päritolu, mille­kohased märkused on samuti enamasti eestikeelsed (24a, 24b), ent vallasvanem­lusega seotud kommentaarid võivad olla ka saksakeelsed (24c).

(24a) Ei tija, kost. Essa (RA, EAA.1255.1.510:22, lk 38)

(24b) Lis om Jaska Jaki Kasw. Lis ei mälleta Temma Essä ei ka Temma Emma (RA, EAA.1255.1.510:53, lk 95)

(24c) S. p. 143. da[s]ige Marri gibt Jakob zum vater an bey ihrem todt gebornen kinde.³³ (RA, EAA.1255.1.510:76, lk 139)

Saksakeelsetena on üldjuhul sisse kantud märkused, mis on seotud isiku lahkumisega linna (25a, 25b), ent Tartu esineb ka eestikeelsetes märkustes (25c).

(25a) Mai is mit ihren Kinder nach Dorpat abgelassen zu dienen³⁴ (RA, EAA.1255.1.510:36, lk 60)

(25b) hat von mir e. [= einen] Anschein bekommen den 24. Jan. 81. nach Dorpat³⁵ (RA, EAA.1255.1.510:70, lk 127)

(25c) An om minnust Tähte sanu Tartohe. 1. Jan. 81. (RA, EAA.1255.1.510:17, lk 28)

Niisiis ei ole märkuse sisu olnud keelevalikul ainumäärav. Määravaks ei ole olnud ka registreeritud isiku sotsiaalne staatus, sest eesti nimedega talupoegade kohta ­leidub nii eesti- kui ka saksakeelseid märkusi. Märkuse sisu ja registreeritu sotsiaalse staatuse võimalike mõjude kohta keelevalikul pakuvad mõtlemisainet kahe isiku kohta toodud kommentaarid (RA, EAA.1255.1.510:215, lk 402). Märkused esimesel armulaual käimise kohta on alati sisse kantud saksa keeles – nii ka siin kahe samal päeval armulauda saanud isiku juures (26a, 27a). Esimese isiku kohta on lisatud hilisem saksakeelne märkus Tartusse minekuks loa saamise asjus (26b), teise isiku kohta eestikeelne märkus Valka (?) müümise kohta (27b).

(26a) Erstes AbdM. [= Abendmahl] 21. Apr. 79.

(26b) om Moisan nach Dorpat Ansch. geg. 14 Mart. 81.³⁶

(27a) Erstes AbdM. 21. Apr. 79

(27d) ärra müdu A. 80. Walg.³⁷

Esmavaatluse põhjal võib seega öelda, et ehkki märkuse sisul ja (sellega seotult) registreeritu sotsiaalsel staatusel on võib-olla olnud Zimmermanni keelevalikule teatud mõju, pole see olnud määrav. Tuge Zimmermanni keelevaliku mõistmiseks võib pakkuda märkus, milles ta tsiteerib registreeritu sõnu. Erinevalt eespool vaadeldud XVII sajandi visitatsioonimaterjalidest on Zimmermanni personaalraamatus ka saate­fraas eestikeelne:

(28) Temma üttel: Minna lä Önn mannu, Temma om mulle armolin. Sedda tunne minna. Seperrast ei pelga minna middäke. (RA, EAA.1255.1.510:184, lk 339)

Tsitaadi sisu järgi otsustades võis tegemist olla vennastekoguduse liikmega, kelle seisukohad Zimmermannile kui hernhuutlasele erilist huvi pakkusid.

Vaadeldud näidetele tuginedes võiks spekuleerida, et üldiselt lähtus Zimmermann oma eesti koguduseliikmete kohta märkusi tehes hernhuutlasena soovist inimesele endale võimalikult lähedale jõuda ning lülitus seetõttu sageli n-ö pooleldi alateadlikult eesti keelele. Saksa keelt kasutas ta paberlikus asjaajamises küll formaalse raamina, aga sissekandeid tehes eeskätt vaid neil teemadel ja neis fraasides, mis olid talle saksakeelseina harjumuspärased.³⁸ Igatahes ei näi tema keelevahetuse juhud kandvat niisugust pragmaatilist tähendust, nagu oli tuvastatav visitatsioonimaterjalide tsitaatides, samuti ei saa tema keelevalikut tõlgendada märguandena kirjeldatava isiku sotsiaalse staatuse kohta, nagu võis oletada Gutsleffi meetrikaraamatu kohta. Zimmermanni läbisegi eri keeltes peetud personaalraamat ei ole siinses tähenduses mingil viisil koodivahetuslik.

Muidugi tekib küsimus, kellele oli Zimmermanni kakskeelne personaalraamat adresseeritud. Visitatsioonikomisjonile näitamiseks niisugune raamat ei sobinud. Kuid pole välistatud, et isegi kui Zimmermann pidas raamatut oma hetketujust lähtudes kord saksa, kord eesti keeles, oli sel niisugusena teisigi potentsiaalseid lugejaid. Viimane asjaolu tundub tõenäoline, arvestades, et Kambja koos Urvaste ja Rannuga oli tol ajal Kagu-Eesti vennastekoguduse peamiseks tugipunktiks (Põldmäe 2011: 287) ning peale Saksamaalt tulnud hernhuutlaste suhtles Zimmermann küllap tihedasti ka ärksamate eesti soost vennastekoguduse liikmetega.

 

4. Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaadeldud dokumentide hulgast oli koodivahetuse mõiste rakendamine kõige viljakam visitatsioonimaterjalides leiduva eesti keele analüüsimisel. Seal leiduvate tsitaatide eestikeelsus kannab selget pragmaatilist tähendust: lülitudes saksa maatrikskeelelt eesti sisestuskeelele, väljendas kirjapanija oma distantseeritust tsiteeritavast tekstist. Meetrikaraamatute käsitlemisel saab eristada sissekande saksa malli ja eesti malli. Juhuslik lülitumine valitud malli siseselt ühelt keelelt teisele ei ole pragmaatiliselt tähenduslik, kuid malli valik iseenesest on kindlasti kõnekas, ehkki selle täpsema tähenduse väljaselgitamine vajaks lisauuringuid. Zimmermanni personaalraamatu näitel võib väita, et vähemalt mingis osas ajastu dokumentidest võidi eesti keelt kasutada ka ilma, et see oleks kirjapandule mingit pragmaatilist tähendust lisanud.

Siinses käsitluses kirjeldatud keelematerjalide põhjal võib jääda mulje, nagu oleks XVII sajandi kiriklikus asjaajamises kasutatud eesti keelt ainult otsekõne tsitaatides, et väljendada distantseerumist lausungi sisust, XVIII sajandi alguses sotsiaalse jaotuse väljendamiseks ning XVIII sajandi lõpu hernhuutlikus diskursuses juhuslikult saksa keelega segamini. Seesugune mulje on ilmselt mõneti petlik ning tuleneb säilinud ja valitud materjalide eripärast. Teatud ringkondades kasutati eestikeelseid väljendeid saksa maatrikstekstis üksnes koodivahetuslikult distantsi rõhutamiseks kindlasti ka XVIII sajandil ja hiljemgi ning ebafunktsionaalset segiläbi keele­kasutust peeti halvaks tooniks (Bender 2021). Laiemate üldistuste tegemine eesti keele kasutamise ja staatuse dünaamika kohta oleks siinsete väheste andmete põhjal seetõttu ennatlik. Selgema pildi saamiseks eesti keele osast ja staatusest ametlikus asjaajamises tuleks analüüsida suuremat hulka ja liigiliselt mitmekülgsemat materjali ning kasutada peale koodivahetuse mõiste rakendamise ka muid lähenemisviise. Visitatsioonimaterjalide ja kirikuraamatute kõrval tuleks uurida ka kohtumaterjale, linna asjaajamisdokumente, vakuraamatuid jms. Meetrikaraamatute osas lubavad esialgsed andmed väita, et enamikus neist kasutatakse Thor Helle laadis saksapärast malli, ehkki juba XVII sajandi lõpust võib leida ka Gutsleffi laadis eestipärase malliga meetrikaid. Malli valiku seos pastori isikulooliste andmete ja üldiste vaadetega vääriks igal üksikjuhul eraldi analüüsi. Mallide sotsiaalse tähenduse üksikasjalikumaks kirjeldamiseks tuleks ühtlasi täpsemalt selgitada registreeritud isikute sotsiaalset tausta. Samuti tuleks uurida, kuidas on malli valik seotud meetrika tüübiga, st sellega, kas tegemist on abielu-, sünni- või surmameetrikaga. Personaalraamatute hulgas näitab esialgne uurimisseis Zimmermanni raamatut küllaltki ainulaadse nähtusena, kuid see vajab veel tõendamist. Eesti keele staatusest terviklikuma pildi saamiseks tuleks siin käsitletud keelefragmente ka grammatiliselt võrrelda omaaegsete normipäraste keelevariantidega ning hilisema murdekeele andmetega. Ajaloolise kirjaliku keelekasutuse uurimisele annaks väärtuslikku lisainfot kindlasti ka nimekasutuse süstemaatiline analüüs (nii isiku- kui ka kohanimede osas).

Loetletud aspektide lisamine pakuks eesti keele kasutamisest kirjalikus asja­ajamises rikkama ja laiema pildi. Siin käsitletu põhjal saab tõdeda, et eesti keelt võidi XVII ja XVIII sajandi saksa maatrikskeelega dokumentides kasutada eri viisil ning selle kirjeldamisel tuleb igal juhul arvestada ka võimaliku koodivahetusliku pragmaatilise lisatähendusega.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG34 „Võimusuhted ja identiteet 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles“ ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee

Inna Põltsam-Jürjo (snd 1969), PhD, Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur (Narva mnt 25, M-410, 10120 Tallinn), inna.jurjo@tlu.ee