Kas katkihammustamatu etümoloogiline pähkel – linnased ’idandatud (odra)terad’?

Eesti-vadja linnasenimetus – ee linnas, tavaliselt mitm linnased, murdekeeles ka arhailisem linnaksed (EMS), vdj linnaz, linnahzõt (VOT 3: 122) – on pähkel, mille peale pole ühegi etümoloogi hammas seni hakanud. See näikse olevat kse-liiteline käändsõnatuletis, kuid sobivat tuletusalust pole võimalik osutada ei eesti ega vadja keelest; kummaski keeles ei ole ka muid linnasega samatüvelisi tuletisi. Murdelised lillakanimetused (Rubus saxatilis) linnas, linnaksed (Vilbaste 1993: 545) ja veel paljud teised selle metsamarja nimetused eesti ja teistes läänemeresoome keeltes lähtuvad algselt sõnast lind-lintu (SSA 2: sub lintikka) ja (õlle)linnastega pole neil etümoloogilist seost. Kõik seni pakutud sõna linnased seletused pakuvad pigem semantiliselt motiveerimata juhuslikku laadi sõnakõrvutusi, mis tekitavad rohkem küsimusi, kui pakuvad vastuseid.

Varaseima teadaoleva seletuskatse eesti-vadja linnasenimetuse päritolust on teinud Eduard Ahrens (1843: 120), kes kõrvutab seda soome sõnaga linta : linnan ’puder, vasikarokk / Brei, Kälbertrank’ ja järeldab meelevaldselt, et kõne all on ’likku pandud oder / die geweichte Gerste’. Julius Mägistel on linnased-artikkel jäänud lõpetamata – puudub analüüsiosa (EEW 4: 1321). Alo Raun (1982: 76) on kõrvutanud linnased ja lina. Uue seletuskatse on esitanud Vilja Oja (2021a: 444–450, 2021b: 242–244), pidades seda eesti-vadja linnasenimetust vanavene laenuks ja oletades, et tuletusaluseks on verb линять ’luituma, valastuma; kestama, kestendama’ või samatüveline adjektiivi­tuletis.

Ükski kolmest seletuskatsest pole paraku veenev, põhjuseks häälikulised ja semantilised, samuti kultuuriloolised argumendid.

Ahrensi esitatud kõrvutusalus linta, mida registreerivad soome keele vanemad leksikograafilised allikad (1543–1810), tähistab nii taimset kui ka loomset päritolu toitu, nt jahukörti, putru, verivorsti (1637), liha- või kalasuupistet, vasikarokka, lamba soolatud ploomirasva, mida kasutati verileiva jm valmistamiseks (1745), putru, lamba ploomirasva, vasikarokka (1938 [1787]; VKS: sub linta). Samuti on sõna registreeritud paljudest karjala murretest: vienakarjalast, lõunakarjalast (Tunkua, Repola, Paatene, Mäntyselkä, Rukajärvi, Porajärvi), samuti Tverist ja Tihvinist: ĺinta ~ ĺinda ’(piima sisse keedetud jahu)kört’ (KKS), ’(piimaga) herne- või kama­jahukört’, ĺindapiirua ’kamajahutäidisega pirukas (küpsetati argi-, mitte pidupäevadel)’ (Punžina 1994: 139). Soome-karjala linta etümoloogia on käsitlemata ja eesti ning vadja keelest ei ole selle vastet registreeritud.

Eesti-vadja sõna on morfoloogiliselt liitne linna- + -s : -se < -ksi : -kse, vdj hz < ks (Kettunen 1915: 33–34, 75) ja soome-karjala linta : linnan sobib häälikuliselt laitmatult linnas-substantiivi tuletusaluseks (*linδa-kse), kuid tähendusareng oleks sellisel juhul äraspidine: ’jahukört vms’ ⇒ ’idandatud viljatera’, mis pigem välistab kõrvutuse paikapidavuse. Soome-karjala linta semantilises väljas pole võimalik täheldada tähendusliine, mis mingil moel haakuksid linnaste valmistamise või õlleteoga (nt linnasejahust meski või õlleleib). Lisaargument selle etümoloogia hülgamiseks on sobiva tuletusaluse puudumine eesti ja vadja keeles.

Raun on üllatuslikult pakkunud kõrvutuse linnased ~ lina. Keelevälises maailmas võiks lina ja linnaseid justkui lähendada asjaolu, et nii linakiudude kui ka linnaste saamiseks pidi linavarsi ja viljateri kõigepealt vees leotama, et linakiud varte küljest lahti tuleksid ja viljaterad idualge välja ajaksid. Arvan siiski, et Rauna on pimestanud sõnade juhuslik häälikuline lähedus. Häälikuseigad ja semantika, samuti naaber- ja kontaktkeeled ei toeta sellist kõrvutust mingil moel. Selline seletusind kuulub rahva­etümoloogia valdkonda.

Oja arvates „võis linnase kõige sobivam laenuallikas olla vanavene verb линять või sellest tuletatud adjektiiv” ’luituma, pleekima, valastuma, tulituma; sulgima; kestama; kestendama; karva ajama; kaduma, taanduma; kahanema’ (Oja 2021a: 446–447). Pakutud laenualuse ja selle tuletiste läbivalt domineeriv tähendusliin slaavi keeltes märgib loomade karvavahetust, lindude sulgimist, usside vms kestavahetust: sh nt makedoonia линее ’karva ajama (loomad); kaduma, hävima; otsa jääma, igerikuks jääma; närtsima, närbuma, nõrgaks jääma’; serbohorvaadi líńati ’nõrgaks, jõuetuks jääma’, líńati se ’karvkatet vahetama või sellest ilma jääma (loomad); välja langema (juuksed); kaduma’; vtše líněti ’välja langema (juuksed)’, líněti ’karva ajama (loomad)’, mrd líňat, łýňat ’karva ajama (loomad)’; slovaki mrd líňat̆ ’id.’; poola lenieć, linieć ’karva vahetama, karvkattest ilma jääma’. Kirjeldatud tähendusliin tuleb ilmekalt esile ka idaslaavi keeltes: vanavene линять ’maha tulema (taimede ja loomade väliskesta kohta); luituma, pleekima, tuhmuma (värv)’ (esmateade registreeritud 1660); vn линя́ть ’pleekima (värv); karva, sulgi, kesta vahetama (loomad, linnud)’; ukr линяти ’värvi kaotama, pleekima, luituma; karva, sulgi ajama’; vlgvn лiня́ць ’id.’ (ÈSSJa 15: 109–110 sub *lin’ati (sę); vt ka Machek 1968: 334 sub línati). Oja etümoloogia rajaneb oletusel, et laenualus on tähistanud linnaste kõrgelt hinnatud heledust, mis saadi, kuivatades linnaseid madalal temperatuuril. Kui oletatud laenuline epiteet peab esile tooma linnaste hinnatud omaduse – heleduse –, siis jääb vastuseta küsimus, mis on see põhisõna, mida täpsemalt iseloomustatakse. Probleem on seegi, et pakutud verbitüve adjektiivsed tuletised (nt vn линючий ’luituv, pleekiv (värv)’, линялый ’luitunud, pleekinud (riie)’ jt) märgivad põhisõna omaduste (värvus) halvenemist, mitte paranemist. Selles slaavi sõnaperes pole liikmeid ega tähendusliine, mis oleksid (kas või kaudselt) seotud õlletegemisega.

Õllepruulimise oskus läheb tagasi kaugesse minevikku ja selles kontekstis on oluline meeles pidada, et läänemeresoome keelte kesksed õlletegemisega seotud sõnad on germaani (skandinaavia) laenud, nt ee virre : virde, sm vierre : vierteen ’käärimata või käärima hakkav õlu’ jt; ee mrd mallad, sm maltaat ’linnased’; võib-olla ka taar : taari ’kali’, sm taari ’kali; (vilets) õlu’ ja veel mõned. Kui ee õlu : õlle, sm olut : oluen jt ei ole balti laen, võiks see kuuluda samasse germaani päritolu laensõnakihti, mida ei vastusta ka häälikuseigad (Hofstra 1985: 29, 109, 217, 287, 311–312). Balti laenuks on peetud ka otra. Et õlut on pruulitud peamiselt odrast, siis on avaldatud arvamust, et nii oder kui ka õlu on laenatud samast laenuallikast (Häkkinen, Lempiäinen 1996: 175). Seda aga, et linnas võib olla laentüvi, kinnitab kaudselt sõnatüve tagavokaalsus lõunaeesti ja vadja näidetes, eeldades sealjuures, et need pole laenud põhjaeesti keele­uususest.

Ülalöeldut silmas pidades kaalun esmalt eesti-vadja linnasenimetuse balti (balto­slaavi) päritolu, esitades laenualuseks balti või baltoslaavi kaoastmelise tüve­variandi *linda- (*lindā) ~ *ln̥da- (< ieur lend^h–), mille jätkajaid balti keeltes on ld lį̃sti (< *lind-ti; leñda, liñdo) intr ’roomama, aeglaselt liikuma, venima; idanema, idusid välja ajama, tärkama, kasvama minema jt’: Ką sakė apynelis, iš žemelės lįsdams? ’Mida ütles humal mullast tärgates’ [rida õllele pühendatud pühadeaegsest dainast]; lt lìst (lìen ~ lìed, lìda) ’roomama, pugema, aeglaselt liikuma; sisse toppima, suruma, maitse järele olema, meeldima; lõikama, niitma; idanema jt’; vpr lindan (sgak) ’org’ (balti keelenäidete allikad Tezaurs; LKŽ). Rohketest slaavi (sl *lęd-) vastetest nimetan vn ляда ’alepõld või heinamaa; aletamiseks ja ülesharimiseks mõeldud metsatükk või võsamaa; uudismaa; rohtu, võssa kasvanud, söötis maatükk; madal rohi; võsa, metsanoorendik jt’, ляденéть, лядéть ’sööti, umbe kasvama, võsastuma’; (v)tše lado ’rohtu kasvanud, söötis, kehv maa’; poola lada ’uudismaa’; polaabi ĺo̧dǜ ’harimata maa; haritud maa’ (slaavi keelenäidete allikad Dal’ 1955: 286; Vasmer 2: 549 vn ляда; ÈSSJA 15: 44–48 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь; SRNG 17: 259–262). Balti ja slaavi vastete etümoloogiat on analüüsitud allikates Pokorny 2: 675 sub lendh-³; LEW 1: 377 sub lį̃sti; Mažiulis 3: 64–66 sub lindan; ALEW 1: 594 sub lį̃sti. Vladimir Toporov (1990: 263–269 sub lindan) on vpr linda- ja sl *lęd- semantikat analüüsides näidanud, et kõne all on alepõllunduse keskne mõiste, mis usutavalt seletab sõnapere tähendusvälja varieerimist ja teisenemist: ’alepõlluks raadatud metsamaa’ ⇒ ’uudismaa’ ⇒ ’viljakandmatuks muutunud, harimisest kõrvale jäetud ja kamarasse, rohtu kasvanud maatükk’ ⇒ ’võsa, noor mets’.

Balti (baltoslaavi) laenualuse oletatav tähendus on ’(taime, viljatera) idualge, idu’, eeldades sealjuures, et laen on läänemeresoomes kohanenud kse-liiteliste noomenitega: *linta- > *linδa-kse-. Õlleteoks sobiva vilja leotamine ja idandamine idu­algete väljatulekuks on vältimatu ja kriitiline tööjärk linnaste tegemisel. Siin pakutud etümoloogilist tõlgendust toetab analoogia idanemise semantikaga seotud selliste (ida)­slaavi linnasenimetustega nagu vn mrd рóща, mille täpsem tähendusväli on järgmine: ’kasvujõud; idu; rohelus; võrse, võsund; noor segamets; idanenud oder, linnased’, рости́ло ’rukkilinnased’ (SRNG 35: 196, 210), ja vlgvn ро́шча ’taime­kasv, taim, idanenud terad; pikkusesse kasvamine’; vn рóща jt on tuletised nimisõnast рост ’kasv, kasvamine, idu, idand, tõuse, võrse, võsu’ (SRNG 35: 194–195; etümoloogiat vt Vasmer 3: 445–446 sub расти́, 505 sub рост¹, 509 sub рóща; ÈSSJA 32: 203–204 sub *orstja / *orstjь / *orstje [’kasvamine, idude, tõusmete teke’ ⇒ ’idanenud oder, noor võrse jt’], 200 sub *orstilo / *orstilь). Nende slaavi linnasenimetustega semantiliselt rööpsed (ja mitte venelaenulised?) on vdj itü : iüü ’idu; linnased’ (VOT 1: 313); sm mrd (Lumivaara) itu : itujauhot ’linnased’ (LKM); isuri iDü : i˛ün ’linnased’ (nt iDülöist keiDeDǟ olutta ’linnastest pruulitakse (keedetakse) õlut’; Nirvi 1971: 87); aunusekarjala (Tulemajärvi) idy ’linnased enne kuivatamist’, (Nekkula-Riipuskala) iduz azutah idujauhoa da piivoa ’linnastest tehakse linnasejahu ja õlut’, idu, iduine: ivus azutah idujawhuo ’linnastest tehakse linnasejahu’ (Makarov 1990: 90; KKS); tveri­karjala id́ü ’linnased’: vuašua ivüšt́ä luad́ima ’kalja linnastest tegime’, id́yö lauttah laškietah ’linnased laotatakse idanema’ (Punžina 1994: 66–67; KKS); lüüdi id́u: id́ud́auhod mitm ’linnasejahu’ (Kujola 1944: 87); vepsa idu, id́u: idujouh jt ’linnased’(Zajceva, Mullonen 1972: 145).

Vaadeldava balti ja slaavi sõnapere, sealjuures eriti slaavi vastete keskne tähendus­liin märgib sööti jäetud maad, mida iseloomustab taimejuurtest rohukamara ehk mätta teke (vrd ee mrd mätas ’karjamaa, rohumaa’, mättama ’rohtu kasvama, rohtuma’ Wiedemann 1973; EMS). Balti ja slaavi sõnaperega samast indoeuroopa tüvest lähtub rootsi mrd linda (< *lendhi̯ā-) ’kesa, sööt, s.o mõneks ajaks harimata jäetud põld, murukamar; rohu-, heinamaa, karjamaa; muru, rohuplats; kraavikallas; kesapõllul tärkav õrn rohi’ (SAOB; etümoloogiat vt Pokorny 2: 675 sub lendh-³; Vries 1977: 345 sub land; ÈSSJA 15: 47 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь). Idandamisel kasvavad õhukese kihina laiali laotatud viljaterad rohumätast meenutavaks tihkeks kamaraks. Vigalas on arvatud, et mida `rohkem linnassed mättas oo, seda parem õlut `tulle [’tulevat’] (EMS sub mätas). „Tões ja õiguses” (Tammsaare 1964: 268) on odra­linnaste kasvatamisest tabav kirjeldus: „Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linna­seid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada.” Siit tõukudes võiks ju oletada, et sööti jäetud ja rohukamarasse kasvanud *linδas on saanud metafoorselt tähenduse ’linnased’. Esialgu jääb see siiski spekulatiivseks arutluseks: oleks vaja kaalu­kaid lisaargumente, mida mul esialgu käepärast pole.

LÜHENDID

ee = eesti keel; ieur = indoeuroopa algkeel; intr = intransitiivne; ld = leedu keel; lt = läti keel; mrd = murre, murdekeelne; sgak = singulari akusatiiv; sl = slaavi algkeel; sm = soome keel; ukr = ukraina keel; vdj = vadja keel; vlgvn = valgevene keel; vn = vene keel; vpr = vanapreisi algkeel; (v)tše = (vana)tšehhi keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com