Lühidalt

Andrus Kasemaa. Minu lõhn. Luuletusi 2015–2021. Tallinn: Tuum, 2021. 80 lk.

Andrus Kasemaa on tundlik ja õrn, ometi muutuv. „Poeedirahus” (2008) ja „Leskede kadunud maailmas” (2012) ollakse maa­ilmaga rahujalal ja päripidi. „Vanapoiss” (2019) on aga irooniline ja eneseirooniline, teravmeelne ja valus. Värsikogu „Minu lõhn” on pendeldav: kohati kibe ja negativistlik, puhuti elu ülistav ja päripidine. Suur üksindus kumab läbi. Ja taolist ema­igatsust varasemast ei mäletagi. Korduv on sõja­igatsus, sõda annaks ettekäände põgenemiseks. Mäss? Hirm? Lihtsalt kujund? Ei teagi.

Kõige selle juures on Kasemaa hea lihtne, näiliselt otsene, samas peen ja hell. Teksti ei saa aga võtta otsesõnu, sest see on nihkega. Aga Kasemaa on Hiiumaal erakuna elades kogu Eesti ja ühiskonna suhtes nihkes. Pole luuletajate puhul haruldane. Kogu Kasemaa virisemise juures olen aga tema fänn. Erakuid ja vaatlejaid on vaja. Nad ei peagi otse ühiskonnaellu sekkuma. Jalutavad metsas, teevad tekste. Nagu Õnnepalu. Mis ei tähenda, et nad ühiskondlikel teemadel südant ei valuta, kaasa ei ela. Eesti varasemast kirjandusest leiaks hulganisti näiteid Juhan Liivist Betti Alveri ja Uku Masinguni.

Lihtsust suudavad luules hoida vähesed. Ilulemist vältida. Kasemaa on ühest küljest küllastunud ühiskondlikust silmakirjalikkusest, teisalt literatuursest peenutsemisest. Otsib väsimatult teed iseenese juurde ja iial kohale ei jõua. Paratamatult mõtiskleb siis igavikku ära minekust, aga mitte otse enesetapust. Sest igasugune vägivald on talumatu, ka vägivald enese vastu. Kristlik. Kasemaal pole ühtki kristlikku viidet, ometi on ta kristlik-humanistlik oma pieteedis (jah, kuigi valusõnaline ja lahmiv, on hoiak kõige lähedase suhtes hoidev).

Looduslähedus on olemas, aga ei kisu lüüriliseks. Sest looduses osaletakse, ollakse osa metsast, kus jalad viivad ei tea kuhu.

Tekst on ambivalentselt leplik ja mässav. Seda on Kasemaa olnud varemgi. Konfliktist ahistava maailmaga saab üha enam sisekonflikt. Keskeakriis on labane määratlus, aga meenub küll.

Ometi on selge, et tekstitegemist Kasemaa vajab ja nii oma kui ka teiste tekstidest toitub. Kirjutab arvustusi. Alati samamoodi lihtsalt ja vahetult, ambitsioonitult. Nagu kunagi kirjutas Mati Unt. Tekib salatunne, et kuigi Kasemaal poleks nagu ambitsiooni, on ambitsioon tegelikult nii suur, et ei mahu siia maailma ära. Selle rahuldamiseks oleks vaja taevariiki. Ja mingil moel ongi Kasemaa taevariik kirjanduses, tekstides.

Enesekeskse ja kirjanduskeskse teksti­tegemise kohta on öeldud nombrilisme. Jah, küllap on tõdemuses oma münt, ometi kui Marcel Proust või ükstapuha kes näeb läbi oma naba ümbrust ja ühiskonda, siis see ta piiluauk ongi. Hea vuajerist näeb
selgemini kui igapäevaelus taklejad ja sagijad.

Usin on Kasemaa samuti. Raamatuid on tulnud kui saelaudu. Erinevaid. Proosat ja luulet. Arvustused sinna otsa. Rahu on vajalik (raamat „Poeedirahu”), pained on vajalikud. Neid doseerida keeruline. Armastuse ja kannatuse teed ja rajad. Aga dominant on siirus ja see töötab.

Hiiumaa reaale, konkreetseid kohti, taimenimesid Kasemaal pole, on hingelised asjad ja pisiolme, ümbrus. Nagu Juhan Liivil. Võõrandumine, üksildus ja läheduse vajadus. Luuletaja par excellence. Haruldane loom. Selliseid peab hoidma. Aga mitte loomaaeda panema. Seltskondi Kasemaa väldibki. Pigem hääletab Hiiumaa ja mandri teedel, on meelsasti man from nowhere, nowhere man.

Kadestusväärne positsioon ja valik. Zen. Kas zen alati just õnne tähendab, on iseasi. Sest kirjanduses, kui konks on alla neelatud, peab leppimise kõrval olema mäss. Nagu Tõnu Õnnepalu armastas ütelda: „Väike mäss ikka.” Mis on muidugi omal moel imitatio Christi.

Kui Eestis Jeesusest filmi vändataks, sobiks Kasemaa pearolli hästi. Habras, heitlik, pühadus näost ja teost näha, samas mässu täis. Ehk on Kristuse roll mõneti meie needus.

Kasemaa on Eesti ja eesti eluolu peegel. Kui sile ja sirge või hoopis kõver see peegel on, ei oska hinnata. Aga peegeldamine on vajalik. Paneb mõtisklema.

PEETER SAUTER

 

Vana Kannel XIV. Peetri regilaulud. (Monumenta Estoniae antiquae I. Carmina popularia XIV.) Koost Ottilie Kõiva, Janika Oras. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021. 997 lk.

Köitega jätkub Järvamaa rahvalaulude publitseerimine, mis sai alguse 2012. aastal Paide ja Anna regilauludega.¹ Nagu eessõna märgib (lk 5), oli toona plaan avaldada Anna regilaulud koos Peetri lauludega kihelkondade ajaloolise ühtekuuluvuse pärast, kuid mahu tõttu liideti Anna ja Paide materjal. Kummagi köite koostajad on samad, nii ka koostamis­põhimõtted (laulude liigitamine ning tekstide nummerdus). Hoolimata sellest, et Hurda suurkogumise ajal oli Peetris korrespondente ja kogujaid suhteliselt vähe, on köide rikkalik, sisaldades 1633 teksti. Viljakamad kogujad (ka rahvaviiside) olid XX sajandi algul EÜS-i stipendiaadid Voldemar Rosen­strauch, Peeter Penna ja Karl Viljak, veidi hiljem folklorist Richard Viidalepp, kes oli ise Peetri kihelkonnast pärit. Varaseimad üleskirjutused pärinevad Kreutzwaldilt, kes 1828. aastal kirjutas üles 28 rahvalaulu Viisu külas, hiliseimad Mare Kõivalt 1990. aastal. Lauluvarasse süüvimiseks annavad taustateadmisi sissejuhatavad peatükid Ülle Tarkiaiselt (kihelkonna ajalooline ülevaade), Eevi Rossilt (näiterohke murde­tutvustus), Ottilie Kõivalt (rahvalauludest, nende kogumisest ja laulikutest) ning Janika Oraselt (regi­viisidest). Agraar­ajaloolase Ülle Tarkiaineni arhiividokumentidel põhinev uurimis­töö kihelkonna rahvastikust ja maakasutusest, külade ja mõisate suurusest ja jaotusest, talude päriseksostmisest loob hea tausta põliste põllumaade ja tiheda külade­võrguga paikkonna laulu­vara mõistmiseks. Nagu Paide ja Anna köide, esindab Peetri kogumik „tüüpilist Põhja-Eesti põlise põllundus­piirkonna regilaulutraditsiooni” (lk 75). Parimate muldadega põllumaad ja vana asustus (Kareda küla mainib Henriku Liivi­maa kroonika), teisalt muude piirkondadega heade ühendusteede puudumine on soodustanud rikka regilaulu­traditsiooni väljakujunemist ja kestmist XX sajandini.

Nagu Paide ja Anna köites, on ka siinsed rahvalaulude kogumist ja regilaule ning laulikuid käsitlevad peatükid Ottilie Kõiva sulest. Kõiva on lähemalt vaadelnud nelja lauliku elulugu ja lauluvara: Leena Randmer, Pauline Arme, Leenu Steinberg ja Liisa Rentel (Renter). Puudulike eluloo­andmete tõttu 2012. aastal valesse, st Paide ja Anna köitesse sattunud Randmeri laulude teistkordne äratrükkimine Peetri köites on kihelkondliku materjali terviklikkust silmas pidades asjakohane. Samal ajal oleks võinud kohati lõikudena korduvat Randmeri elu ja lauluvara ülevaadet (lk 87–90) lühendada ning naislaulikute kõrval käsitleda ka mõnda meeslaulikut, sest neid on Peetri kihelkonnas leidunud suhteliselt palju (laulu­rohkusega paistavad silma Mart Erbst (Herbst) ja Jaan Kreedemann).

V. S.

 

Eda Kalmre. Kriimani kriimud lood. Mõis ja saja-aastane küla. Kaasautorid Vahur Kalmre ja Aare Kasemets. Tartu: Kriimani Küla Selts, EKM Teaduskirjastus, 2022. 288 lk.

Raamat süveneb Tartust mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Kriimani küla lugudesse. Neid on paikkondliku ja kogukondliku mälu kadumise vastu külainimestelt kogunud ja kirja pannud samast paigast pärit folklorist Eda Kalmre. Kriimanis on hiljemalt keskaja lõpust asunud rüütlimõis, kuid praegune küla tekkis Vabadussõja järel mõisamaa jagamisest asundus­taludeks. Mõisasüdame esimeseks vaba­riigiaegseks omanikuks sai Vabadussõjas osutatud teenete eest arstiteadlane Aleksander Paldrok. Värvika, tänapäevani näha oleva jälje jättis Kriimani mõisale järgmine omanik, Tartu suurärimees Karl Jänes, kes hakkas mõisa suurejooneliselt arendama ning elas Kriimanis (ja mujalgi, näiteks Kihnus asumisel olles) pillavat elu. Kõik pöördus Teise maailmasõjaga, kui Jänes põgenes, külast jooksis läbi rindejoon ning paljud hooned hävitati. Huvitavad on tähelepanekud, et Kriimanisse rajatud sovhoos oli justkui paopaik, kus said töö ja elamise nii sõja jalust küüditatud ingerlased kui ka eri põhjusel võimu silma alt ära ihkavad inimesed. Aastakümnete möödudes häärberi elanikud mandusid, kuni hoone jäi laokile, XXI sajandi teisel kümnendil alustas aga kogukond vana maja ja pargi korrastamisega.

Raamat on jaotatud eripalgelisteks osadeks. Nagu saatesõna märgib, on jaotuste eesmärk olnud lugeja ette tuua mitmeid kihte ja vaateid möödanikule. Raamat algab Vahur Kalmre ülevaatega paiga ajaloost. Järgmised osad keskenduvad kõige­pealt taluperedele, seejärel konkreetsetele inimestele. Eraldi osa on pühendatud nõukogude ajal rajatud suvilatele ja nende elanikele. Viies osa „Kriimani kriimud lood” ehk lood külasaunast, moe­salongist, kinost, autolavka ootamisest, radadest-­teedest jm on Eda Kalmre sõnul välja kasvanud tema enda mälestustest ja tähele­panekutest (lk 209). Raamatu lõpetab põgus sissevaade tänapäeva, lisatud on Kriimani talude ja majapidamiste loend ning nimeregister. Väljaanne on illustreeritud rohkete ajalooliste ja tänapäevaste fotodega.

Mitmes mõttes on tunda autori vaate­punkti. Kalmre kui lugude kuulaja ja ümberjutustaja kohalolu märgib sage minavorm ja kommentaarid, nagu „lapse­põlvest mäletan, et nende kodu oli alati puhas”. Siiski antakse raamatus ka küla­inimestele sõna, nende käsikirjalised või üles kirjutatud eluloolised mälestused on teksti põimitud. Kalmre kirjutab saate­sõnas: „Inimese mälu ulatub tagasi tema lapsepõlve, oma vanemate ja vanavanemate juttude kaudu ka kaugemasse aega” (lk 16). Ka raamatusse jõudnud talude ja inimeste lood keskenduvad ajale vahetult enne Teist maailmasõda ning nõukogude aja algusele ehk umbkaudu autori lapsepõlvele ning tema sünni eelsetele aastakümnetele. Niiviis loob raamat omaette nostalgilise aegruumi, kus täpne ajastu hägustub ja kõrvu on eestiaegne, sõjaaegne ja nõu­kogudeaegne, isegi mõisaaegne küla. Viienda osa lood pärinevad autori noorusajast. 1973. aastal läks Kalmre linna kooli, ilmselt seetõttu on saja-aastase küla ajaloo teine pool kokku surutud mõnele leheküljele.

Autor märgib saatesõnas, et ühiseid töö- ja suhtlemispaiku on väheks jäänud – Kriimanis käimata tekib lugemisel tunne, nagu oleks veetnud tublid tunnid külas juttu ajades. Tekst on küll kirjalik, kuid varjamatu on selle allikas, suuliselt räägitud jutt. Küllap on Kalmre näinud vaeva, et ajas ja ruumis laiali hargnevaile lugudele anda raamatule sobilik üles­ehitus ja vorm. Kalmre teaduslikud huvid on seotud tänapäeva folklooriga ning huvitav olnuks lugeda raamatus toodud jutumaailma põhjalikumat folkloristlikku kommentaari. Väljaanne pole aga teadusliku suunitlusega, vaid mõeldud kodukandi lugejatele ning sel on potentsiaali saada kohalikuks kirjamälestiseks.

V. S.

 

Siirdeajastu kultuurimuutused. Cultural Changes of the Transition Period. (Philologia Estonica Tallinnensis 6.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021. 160 lk.

Siirde- ehk üleminekuajana on kogumikus määratletud kiirete poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste, argieluliste jms muutuste periood XX sajandi lõpus, mil lagunes sotsialistlik süsteem Ida- ja Kesk-Euroopas (kogumikuga seotud grandi nimes on antud täpne ajavahemik: „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)”). Sellest lähtuvalt on tollast kultuurigi määratletud „üleminekulist laadi” kultuurina, kus „põimuvad ja põrkuvad keerukal moel vanad, sotsialismiaegsed, ning uued, lääne kultuurist mõjutatud väärtused, identiteedid, arusaamad, sümbolid jm” (lk 5), mis tekitasid ühtaegu nii „kultuuriloome killustumise” kui ka uued praktikad ja (tihti hübriidsed) kunstivormid (lk 8).

Suuresti tegelevad artiklid n-ö kitsama siirdega: nondesamade kiirete muutustega, vaadeldes ida ja lääne kultuuriloome kohtumisi ja põrkumisi, samuti lääne mõjude pöördumatut jõudmist siinsetesse kultuuriprotsessidesse (või teisipidi, „sisulise ja vormilise mittenõukogulikkuse poole” pürgimist (lk 98), kultuurilist läänestumist). Nt Piret Viires annab ülevaate 1980. aastate punkluulest kui esmalt poliitiliselt angažeeritud ning seejärel kanoni­seerunud kirjandusest, Mari Laaniste iseloomustab nõukogude ajal haruldaste lehekoomiksiribade lainet kui kohaliku trükiajakirjanduse läänelikustamist 1990. aastate ajakirjandusbuumi osana ning Liis Kibuspuu käsitleb 1980. aastate lõpu eesti performance’it (Siim-Tanel Annuse ja Raoul Kurvitza näitel), mida Nõukogude Liidus ametlikult ei tunnustatud ning mille eksport läände tähendas eesti kunsti „väljakiskumist eraldatusest” ja jõudmist „kapitalistliku kunstipraktika keskele”, mistõttu aga sugenes sellesse „kiiresti künism” (lk 125). Nende kõrval on fookuses ka sügavamad muutused, mille läbitöötamine või jõudmine (teoreetilisse) mõtlemisse võtab kauem aega: Aigi Heero analüüsib siirdeaja kui kohati traumaatilise kogemuse kujutust Gohar Markosjan-Käsperi romaanides, kus ühtaegu mõtestatakse nõukogude pärandit, ning Maris Sõrmus ja Suliko Liiv toovad oma ühis­artiklis uute teoreetiliste kontseptsioonide toel esile looduse ja kultuuri ümbermõtestamise ilukirjanduses (Andrus Kivirähki ja Monique Roffey näitel).

Kogumiku koostajad Piret Viires ja Luule Epner nendivad saatesõnas, et tollaseid kultuurimuutusi on uuritud eba­ühtlaselt ning tervikliku ülevaate neist peaks looma eelnimetatud interdistsiplinaarne uurimisprojekt (lk 8–9), mistõttu ei ole ka põhjust otsida üksnes seitsme artikliga (pluss sissejuhatus) grandikogumikust ühtlast või pisutki terviklikumat siirde­kultuuripilti. Õieti ongi esindatud vaid kirjandus (sh tõlkekirjandus saksa keelest ja selle retseptsioon; käsitlejaks Triin van Doorslaer, kes ainsana söandab siirde­ajastu jooni seostada vastava valdkonna varasemate perioodidega) ja kujutav kunst (kui sellega haakida aja­lehekoomikseidki ning vastava valdkonna meili­listi ja paari näituse põhjal uuritud kunstialast ida-lääne dialoogi, millest kirjutab Raivo Kelomees). Nii et teiste kultuuri­valdkondade ülemineku­ajalisi iseärasusi tuleb leida mujalt või oodata 2024. aastani käiva siirde­kultuuri uurimis­projekti lõpp­tulemusi.

B. M.