taarna mõistatus

Pealkirjaga esiletõstetud taarn : taarna ’kitsas püstloodis seintega kuristik’ (EKSS), on tänapäeva eesti tavakeeles kahtlemata üpris haruldane. Spetsiifilisemates tekstides tähistatakse selle sõnaga püstjaveerulisi kitsaid orge, mille on mägedes aja jooksul kõvadesse kivimitesse kulutanud voolav vesi, näitena kas või järgmine tekstilõik: Gunibi rajoonis [Dagestanis] asub ka Karadahhi taarn – väga kitsas ja pikk kuristik, mis on tekkinud seal aastatuhandeid voolanud väikse oja tõttu. [---] Taarna pikkus on umbes 400 meetrit, kõrgus 160–170 meetrit ja laius vaid 2–4 meetrit ning selle sisemuses valitseb pilkane pimedus. (Dagestanlased)

Sõna taarn on esmakordselt dokumenteeritud 362 aastat tagasi Kullamaa koguduse pastori Heinrich Gösekeni (1641–1681) eesti keele käsiraamatu „Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache” sõnastikuosas (Göseken 1660). Gösekeni sõnastik on XVII sajandi suurim eesti keelt puudutav sõnaraamat (Kingisepp jt 2010). Huvipakkuv sõna on seal esitatud kahes kohas: lk 98 Abgrund / taarn / süggaw paick ning sõnastiku täienduste ja paranduste osas lk 507 Grundlos / Taarn, täiendades lk-l 221 leiduvat grundlos / pohiatomatta. ohn grund / ilma pohiatta.

Seejärel esineb taarn Wiedemanni sõnaraamatus, kus seda saadab märgend G, st sõna pärineb Gösekeni sõnaraamatust: taarn : taarna (G) ’Abgrund’ (Wiedemann 1973: 1127). Murdekogumise käigus ei ole taarna aga kunagi elavast rahvakeelest registreeritud. taarn kerkib uuesti esile 1920-ndatel, kui hakati looma eestikeelset geograafiaterminoloogiat. Valdkonnaga tegelev komisjon käis regulaarselt koos aastatel 1920–1926, töös teokal moel osalenud Johannes Voldemar Veski tegi ette­panekuid geograafia oskussõnavara arendamiseks ja täiendamiseks (vt Veski, A. 1956: 8, 13–14). Arvatavasti tema soovitusel võeti taarn kasutusele maateaduse oskussõnana ja see esineb 1929. aastal ilmunud väljaandes „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”: Klamm = taarn : taarna; saksakeelne vaste das Klamm on Baieri piirkonnale iseloomulik maastikusõna, tähistades seal väga kitsast mägedevahelist orgu (DWB). taarna tee üldsõnaraamatutesse oli nüüdsest samuti sillutatud, nt „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb sõna nii: taarn : taarna ’kitsas mäelõhe, kuristik; geogr. Klamm’ (EÕS 1937: 1503). taarn esineb tavakeeles siiski aniharva. Eesti keele mõistelises sõnaraamatus ja seletavas sõnaraamatus toodud ekstserptide toel on näha, et sõna taarn leidub Johannes Semperi, Marie Underi ja August Sanga luules (EKMS 3: 1050 Sügavik; EKSS). Ja Hannes Varblase luulekogu kannab pealkirja „Taarnateel” (2009).

taarnal puudub usutav etümoloogiline seos eesti või mõne teise läänemeresoome sõnatüvega. Tõsi, Julius Mägiste on kõhklemisi oletanud, et taarn on etümoloogiliselt samane („dürfte etymol. identisch sein”) rahvakeeles mitmeid rohttaimi (Carex, Catabrosa, Scirpus), samuti kuluheina või jääpinnalt niidetavat tiigi- või soorohtu tähendava tarnaga, eeldades semantilist arengut ’kõrgekasvuline veetaim’ ⇒ ’selliste taimedega kaetud koht’ ⇒ ’järsunõlvaline madalik, sügavik, kuristik’ (EEW 9: 3028, 10: 3086). Mägiste seisukoha, et algne taimenimetus on hakanud ühtlasi tähistama taime kasvukohta, on esitanud ka „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY). Sõna­veebis seda seisukohta ei jagata, seal peetakse sõna päritolu ebaselgeks. Tõrjuv seisu­koht on põhjendatud, sest taarna semantilise arengu rekonstrueerimisel on raske põhjendada loogilist üleminekut taimenimetuselt maastikusõnale, mis Gösekeni järgi peab tähistama põhjatut sügavikku.

Eesti tarn-sõnale ja selle vastetele sm taarna, ka: tarna ’tarn, soohein jt’, udm turi̮n, turi̮m ja ko turun ’rohi, hein’ on esitatud ammuaegne indoiraani resp. iraani laenu­etümoloogia, vrd vind tŕ̥ṇa- ’rohi, taim, õlg, kõrs’ (vt SKES 4: 1188 sub taarna; EEW 10: 3086 sub tarn¹; SSA 3: 249 sub taarna). Eesti murdekeelne tarn : tarna ’kõva maa, mullapank / Klumpen, hartes Land’, tarna-maa ’kõva maa (vastand sulamaale [s.o pehme, mitte mätlik ega panklik, hästi läbiharitud maa]) / hartes Land, „Dreeschland” (Gegensatz von sula maa)’ (Wiedemann 1973), Lih tarn ’vilets, vesine maa’, Mih tarnas : tarna ’soo ja maa vaheline niiske mätlik maa’ (EKMS 2: 776 I. Maa) viib mõttele, et eesti–soome esinemus on semantilistel kaalutlustel pigem algslaavi laen *dr̥nũ, gen dr̥na, vrd vvn дьрнъ, vn дёрн ’rohukamar, murumätas’, tš drn ’mätas’, pl darn, darń ’rohi, rohukamar’, millele on osutanud Tiit-Rein Viitso (1990: 143–144; vt ka ÈSSJa 5: 224–225 sub *dьrnъ).

Gösekeni sõnaraamatus esitatust võib ühemõtteliselt välja lugeda, et taarn on maastikusõna, n-ö negatiivne pinnavorm, mis on „sügav, põhjatu”. Kuna põhilise osa sõnastiku ainesest kogus Göseken ise Kullamaa ümbruse rahvakeelest (Valmet 1960: 613), on tegu usutavasti Lääne-Eestile või koguni üksnes Kullamaale omase sõnaga. Seetõttu polegi ehk n-ö tuulest võetud oletus, et taarn on võinud tähistada Kullamaa piirkonnale märgilise tähendusega kurisuid, s.o (vett neelavaid) sügavaid karstilehtreid. Kurisud võivad maastikupildis olla hästi näha, eriti nendes paikades, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Kullamaalt kirjapandud rahva­juttudes räägitakse seesugustest korduvalt: Kuie mõisa taga on üks suur sügav allikas [---] Kuie tee ääres on ka üks auk, suur sügav kuristik, kui sinna auku mõni asi visata [---] siis tuleb see sealt allikast välla (Rahvajutte 1998: 38), naha- vms haiguste raviks kasutatud vesi viidud keeriseauku, Kalju põllale kurisu auku (Rahvajutte 1998: 86), Priguldi jõe jõeneelastuse ehk neela kohtades elavat näkineitsid, veevool tõmbavat seal alla, need oo niisugused kurisod vee all (Rahvajutte 1998: 111).

Kui deskriptiivsõnad kõrvale jätta, domineerivad tüvesisese morfeemipiirita ­rn-järjendiga eesti tüvede hulgas laenud (Vaba 2015: 139). Eeldades, et taarn on algne maastikusõna, pakub selle etümoloogiliseks tõlgendamiseks peibutava võimaluse slaavi keeleaines. Võimaliku laenualusena tuleb kõne alla algslaavi *starnā, mille ­jätkajad tänapäeva slaavi keeltes on nt bulg странà ’maa, paikkond, suund; külg, põsk’, стърнà ’püstjas künkanõlv, järsk jõekallas’, стърнъ ’järsak, nõlvak’, tš strana ’külg, pool, suund jt’, stráň ’mäe-, künkanõlv, rinnak’, vn сторона́ ’külg, pool, suund, maa-ala, maakoht jt’; murdeline сторона́ (Mägi-Altai) ’mäenõlv’, сторона́ (Ivanovo), сторо́нка (Pihkva, Tver, Jaroslavl) ’ahjusuu ees olev leeauk, kuhu tõmmatakse hõõguvad söed’ (Vasmer 3: 768–769 sub сторона; Machek 1968: 581 sub strana; Černyh 1999, 2: 206 sub сторона; BER 7: 487–489 sub странà; SRNG 41: 245, 246, 248).

Nimetamist väärib tõik, et slaavi vastete tähendusliinidega ’nõlv vms’ ja ’lee, lõugas’ ühtivat semantikat on sellesse mõisterühma kuuluvate läänemeresoome sõnade tähendushargmikes, nt ee kolle : kolde ’süvend reheahju suu ees, kuhu tõmmatakse söed ja tuhk (kasutatud ka keedukohana); auk, lohk, nõgu; nõlv (kaldal, peenral, mäel, künkal)’, LäLo kori : korja ’lee, kolle’ (EMS), PJg kori : kori ’sügav, põhjatuna tunduv auk’ (EKMS 1: 215 Auk).

taarnaga analoogilised laenujuhtumid on sarn : sarna ’põsenukk’, ka saarn : saarna ’sarnasus’ (Wiedemann 1973) ja varn : varna ’seina löödud pulk, konks või konksudega varustatud mööbliese rõivaste jm riputamiseks, nagi jt’, mis samuti eeldavad laenamist väga arhailisest pleofoonia- ehk täisvokaalsuse-eelsest keelekujust (Vaba 2015: 197–204, 384–389).

KEELED, MURDED JA MURRAKUD

bulg = bulgaaria keel; ee = eesti keel; ko = komi keel; Lihula; LäLo = Loode-Läänemaa; Mihkli; PJg = Pärnu-Jaagupi; pl = poola keel; sm = soome keel; tš = tšehhi keel; udm = udmurdi keel; vind = vanaindia keel; vn = vene keel; vvn = vanavene keel; ukr = ukraina keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com