Ohtrasti ohte

Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine.

Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järel­osis –ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks.

„Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht¹ : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht² : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama<sup>1</sup> ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher¹: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’.

„Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht² ja ohutama² jäävad mainimata. Sõnale oht¹ järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne.

Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?

 

Ohu tähendused ja nende areng

Ohu algupärale lähemale jõudmiseks vaatame kõigepealt, mis sõna tuntud tähendustest kõige vanem võiks olla. Esimesena on ohtu kirjakeeles tarvitanud Heinrich Stahl 1638. aastal:

ETh sinna / armas welli (Ödde) sünno többe sees se Pöha Öchtosöhmenaja Jesussest Christussest tahat / peat sinna mitte motlema / kudt tahaxit sinna lebbi sesamma sestsinnasest sünno haigkussest errapehstma / ninck terwex sahma / mix tarwix Jummal sünnul muh nouwo / ochto / ninck rochto sehtnut; NAch dem du / lieber Bruder / ( Schwester ) in deiner Kranckheit das H . Nachtmahl JEsu Christi begehrest / soltu nicht gedencken / als woltestu durch dasselbe von dieser deiner Kranckheit genesen / vnd gesund werden; dazu dir Gott andere Mittel oŏ Artzney verordnet. (VAKK, 1638-Stahl-HHIV: 230)

Siin ja veel kolmes XVIII sajandi allikas (VAKK, Arvelius 1782: 23, Helle 1739 Apokrüüfid 934 ja Piibel 577, 626, 632, 637, 638, 651) on oht tõlgendatav kui ’­parandusvahend, ravim’, aga ka kui ’paranemine’ või ’abi’. Viimase kõige selgem näide on: „Sepärrast tulleb temma hukkatus pea, tedda murtakse äkkitselt, nenda ep olle ohto” (VAKK, Piibel 632). Sama kirjakoht, Õpetussõnad 6:15, on tänapäevases eesti kirjakeeles „Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole” (Piibel 1997). Vana kirjakeel viitab seega ohu² primaarsusele.

Kaart 1. Substantiivi oht murdegeograafia

Murdegeograafia annab sootuks teistsuguse pildi. Sõna oht¹ ’1. ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus; 2. häda, vaev; mure’ on „Väikese murdesõnastiku” (VMS) kaartide järgi registreeritud eelkõige Eesti äärealadelt: nii lõunaeesti keelest kuni Leivuni kui ka kirderannikumurdest, idamurdest ja Saaremaa lõunaosast. Seevastu sõna oht² ’arstim, rohi; ohutis’ tuntakse pikal ida–lääne suunalisel vööndil, Tormast kuni Jämajani. Alad kattuvad ainult viies kihelkonnas (vt kaarti 1).

Vastavate verbide levikualad Põhja-Eestis sobivad selle pildiga hästi kokku. Tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ katab ainult kirderannikumurde ja osa idamurdest. Seevastu on ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’ laia põhjaeestilise levikuga, kattes lisaks ohu² levikualale ka suurema osa ohu¹ levikualast.

Kaart 2. Verbi ohutama murdegeograafia

Seega paistab ohu² ala üheainsa innovatsiooni levimise tulemusena keset ohu¹ varasema leviala jääke. Ilmselt ongi ohu¹ puudumine vana kirjakeele allikatest seletatav kirjakeele-eelse leviala perifeersusega. Vanade tekstide põhjal tuleb oht² igal juhul vähemalt nelja aastasaja vanuseks arvata.

Laiale alale levinud innovatsioon, sõna oht tähenduse muutus, võis alata ohu-tüvelise tegusõna ohutama tarvitusest haiguse, eriti sõnumise, needmise kaudu tekitatud tõve peletamise, hirmutamise tähenduses. Alles selle järel võis tekkida oht² tõve ära hirmutamise või ähvardamise vahendi nimetusena verbist ohutama¹ tagasituletuse kaudu. On teinegi võimalus, kuid selle võtan ette alles artikli lõpus.

Paralleelne tuletis ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ ei ole tõenäoliselt kunagi levinud Kirde-Eestist väljapoole ning võib olla seetõttu vägagi hiline. Tuletise lähtekohaks on olnud sõna oht¹ 2. tähendus ’häda, vaev; mure’. Seevastu ei saanud ilmselt vanem tuletuskett oht¹ ⇒ ohutama¹ (⇒ oht²) sellisest tähendusest lähtuda. Vajalikku ’peletamise, hirmutamise’ alust pakub paremini 1. tähendus ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’.

Kõige paremini saaks verbi ’peletama, ära hirmutama’ tuletada kas hirmu või ähvardust tähendavast sõnast. Seega, kui oletada Mägiste järgi, et ohu meile tuntud tähenduste lähtekohaks on ’hädaküllus’, siis peab leppima pika tähendusmuutuste reaga ’hädaküllus’ > ’häda, vaev; mure’ > ’häda hirm v ähvardus’ ⇒ ohutama¹ ⇒ oht² ning seletama tähenduse ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ teket mõnest selle lülist, tõenäoliselt viimasest ’häda hirm v ähvardus’. Lihtsam seletus on, et oht tähendas algselt ’(häda) hirmu’.

 

Oht lääne poolt

Islandi ja fääri keeltes on meessoost substantiiv ótti ’hirm, õudus’, norra keeles otte ’kartus, mure’. Vanapõhja keeles oli nende eellane ótti ’hirm’. Norra uusim etümo­loogiasõnaraamat „Våre arveord” (Bjorvand, Lindeman 2018) seletab seda lääne­skandinaavia sõna tuletiseks kartmist või hirmumist tähendanud alggermaani *ōg-tüvelisest verbist, mida gooti keeles tuntakse kujul ōgan. Selle verbitüve transitiivne tuletis oli alggermaani *ōgéjan-, millest pärinevad gooti ōgjan, vanapõhja ǿgja, islandi ægja ja fääri øga, kõigi tähendus ’hirmutama’. Nimisõna otte algskandinaavia kujuks rekonstrueeritakse *ōhtō, mis on kooskõlas juba üle-eelmise sajandi keeleteadlaste poolt paika pandud skandinaavia keelte häälikuliste arengutega. Kirjalikest allikatest tuntud vanapõhja sõnakuju ótti eraldab sellest vormist kolm muutust. Esmalt lühenes teise silbi vokaal *-ō > *-a. Hiljem asendus analoogia alusel kõigis a-lõpulistes meessoost sõnades ainsuse nominatiivi lõpp i-ga. Selle viimase arengu dateerib sõnaraamat 500. aasta paiku. (Bjorvand, Lindeman 2018) Mingil ajal enne vanapõhja kirjakeele ajastut toimus ka konsonantühendi *-ht– lihtsustumine *-tt-ks (Iversen 1946: 36). (Vrd Orel 2003; Kroonen 2013.)

Pidades ohtu germaani laenuks, eeldame sõna kandumist teise keelkonda enne kõiki neid muudatusi ehk päris vanal ajal, juba algskandinaaviast algsoome keelde. Igatahes pidi laenamine toimuma enne sõna kadumist idapoolsete skandinaavlaste keelest Läänemere idakallastel ning eeldama peab sõna omandamist juba enne ida- ja lääneskandinaavia keelte hargnemist. Nii vanalt sõnalt ootaks teadagi laiemat levikut, kuid millegipärast sõna kas ei ole juurdunud teistesse läänemeresoome alusmurretesse või on see hiljem igalt poolt kadunud. Häälikulisi probleeme laenu­etümoloogial ei ole: esisilbi pikk vokaal on järgneva konsonantühendi tõttu laenunud lühikesena.

Samast ajast on pärit mitusada läänemeresoome algskandinaavia laenu. Ohuga ühine lõppvokaali esindatus on läänemeresoome laia levikuga sõnadel, nagu magu ← algskandinaavia *magō > vanapõhja magi ’magu’ ja võrk : võrgu ← algskandinaavia *werkō > vanarootsi værke ’kalavõrk’, kuid ka kahel sõnal, millel puuduvad vasted väljaspool soome keeleala: kallo ’kolju’ ← algskandinaavia *skallō > vanapõhja skalli ’kolju’ ja ruto ~ rytö ’rägastik, padrik, võsa’ ← algskandinaavia *brutō > vanapõhja broti ’raiutud puude hunnik’. (LägLoS)

Huvitav paralleelne, kuigi ilmselt hilisem, lääneskandinaaviaaegne (viikingi­ajastu) laen samast ohtu sõnast on šoti keele Shetlandi murde hott, hoitt ’eba­usklik hirm’. Seos ebausuga või pigem konnotatsioon ’hirm millegi ebaloomuliku või ­seletamatu ees’ on ehk olnud juba algskandinaavia sõnal olemas, kuid seda enam tõestada ei saa. (Vries 1977: s.v. ótti)

Jorma Koivulehto on eeldanud, et soome uhka ’oht, ähvardus’, vadja uhku ’võistlus’ ja eesti adessiivne uhul on samuti skandinaavia päritolu: hilisalgsoome *uhka on laen algskandinaavia sõnast *ugga-, mille vanapõhja vaste uggr tähendab ’ahastust, kartust’ ehk sõnale *ōhtō ’hirm’ väga lähedast tunnet (Kallio 2016: 461).

Esialgu ainult ’(häda) hirmu’ tähendanud ohu algse kitsa murde leviku oletust toetab ehk see huvitav tõik, et igivanast pärandsõnast pelgama ei ole põhjaeesti keeles tuletatud nimisõna, mis vastaks soome ja karjala sõnale pelko, vadja pelko ~ põlko, lõunaeesti pelg ’hirm’. Ehk on laenuline *ohto nende vaste välja tõrjunud? Pärast on oht¹ võinud levida põhjast kogu lõunaeesti alale juba oma tänapäevastes tähendustes, kuid algse ’hirmu’ tähenduse põhjal sündinud ohutama¹ ja oht² ei jõudnud üle Emajõe enne põhjaeesti kirjakeele mõju. Siiski tuleb võtta arvesse, et üld­läänemeresoomeline hirm on ka põhjaeesti murretes levinud.

Tähelepanu väärt on teinegi germaani sõnapere. Vanafriisi naissoost substantiivil acht(e), vanainglise ōht ’hirmutamine, vaen’ vasted on vanaülemsaksa āhta, kesk­ülemsaksa āht, œhte, saksa Acht ja keskhollandi achte, mis tähendavad keskajal levinud lindpriiks kuulutamise karistust ehk kohaliku võimu tagatud ihukaitse ära­võtmist, nii et karistatu oli lubatud seaduslike tagajärgedeta maha lüüa. Nende sõnade algvormiks on rekonstrueeritud alggermaani *anhtō (Orel 2003; Kluge 2011; Kroonen 2013). Huvitaval kombel on kogunisti kolme alggermaani *an-algulist sõna pakutud laenualuseks läänemeresoome *o-algulistele sõnadele: soome ohja, onki, otsa ← alggermaani *ansjō, *angan, *anþja– (LägLoS).

Nii vormi kui ka tähenduse poolest sobiks alggermaani *anhtō sama hästi ohu laenualuseks kui algskandinaavia *ōhtō. Alggermaani *anhtō aga ei ela tuntud skandinaavia keeltes edasi, nii et selle rekonstrueerimisele algskandinaavia keelde nendest tuge ei saa. Alggermaani keelt räägiti juba ajaarvamise eelsel ajastul, kui algsoome murreteks jagunemine ei olnud veel alanudki. Alggermaani laenu puhul jääks ainsaks võimaluseks seletada ohu läänemeresoome vastete puudumist nende hilisema kadumisega. Ka puhtmatemaatiliselt on laenu kuulumine hilisemasse, umbes 400–800 tüvisõnast koosnevasse algskandinaavia laenukihti mitu korda tõenäosem kui laen alggermaani keelest, kust pärineb parimal juhul sadakond lääne­meresoome tüvisõna. Seega on hilisalgsoome *ohto ← algskandinaavia *ōhtō eelistatav etümoloogia.

 

Ohtu

Kui oht on algselt tähendanud hirmu, ei paista tõenäone, et `ohtu ’taoline, moodi’ sellega kokku kuuluks. Seda sõna tuleb niisiis vaadata eraldi. EMS-i näited olen rühmitanud selle järgi, millele `ohtu viidata võib:

• amet: Oli `kaige vanemb mies [---] tä oli siis ka `paadis `kapteini `ohtu; sulane tegi üksi tüöd [---] [oli] pereme `ohtu mies kõige kevade; old lihuniku `ohtu ja tapp siis `mõisa `luome `jälle;
• otstarve, tööriist: `Leiväriist oli iestuas [---] `kanne `pääle vois siis kääst `panna, mes tahid, oli `jusku `laua `ohtu; kelluke on koa labida `ohtu;
• vanus: see nenda poisikse `ohtu, ise vana mees juba; nuare `osto [---] suab vaŕsi inimesess `suama; tüd́riku `osto kaŕjatüd́rik, ti̬i̬b tü̬ü̬d kua; tema oli tüdrukukese `ohtu, kui mina `siie tulin;
• kogus, suurus: nüid süäväd lapsed leevä `osto `suhkrud; `Kaste `ohtu seda `vihma tuli (vähe); aluskuvve `ohtu (liiga lühikesest kleidist); üits veli `olli ka lühikene, emä `ohtu;
• materjal: linase `ohtu riie;
• sisu: si̬i̬ loḿp om pori `ohtu.

Huvitava võrdlusaluse pakub keskalamsaksa keel, milles kasutati sarnaselt väga tavalist ja mitmetähenduslikku naissoost sõna achte mh (käitumis)viisi, moe ning laadi, kombe (’Art und Weise’) tähenduses:

• He was ein weldich here na heydenischer achte ’tema oli suur isand paganlikul kombel (paganate kuningas)’
• To syner moder he wedder lêp / In kindes achte he to er rêp: O moder [---] ’oma ema juurde ta jälle tõttas / lapse kombel ta talle hõikas: Oh ema [---]’
• na der achte der knechte ’orjade moodi (inimkaubanduse kontekstis)’ (Schiller, Lübben 1875–1881).

Need kasutuskontekstid sarnanevad eelmainitud eesti `ohtu murdenäidetega, kuid vokaalsuhte a– ~ o– pärast on välistatud otsene laen nii keskalamsaksa keelest kui ka selle alggermaani lähtekujust. Keskalamsaksa sõnale achte ei vasta ülalmainitud saksa Acht ’põlg, riigivanne’, vaid Acht ’tähelepanemine, arvesse võtmine, austamine’, mis kuulub Guus Krooneni (2013) alggermaani rekonstruktsiooni *ahtō alla. Seevastu on võimalik, et kõlaliselt lähedane keskalamsaksa sõna on andnud mudeli, mille analoogia järgi on kasutama hakatud keeles juba olemas olnud sõna. Siinkohal tulevad kõne alla artikli alguses mainitud vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’: sõnaühendi peremehe ohtu ’küllalt peremehelik’ algtähendus on võinud olla umbes ’peremehe küllus’.

 

Oher

Vadja ja isuri ohto sõna vaste varasemale olemasolule ka põhjaeesti alusmurdes osutab tõik, et algtähenduse ’küllalt’ abil on võimalik seletada omadussõna oher kõiki põhitähendusi: nii ’helde’, ’rikkalik’, ’avar’ kui ka ’ablas’. Kuigi eesti sõnale oht on ülal­esitatud sõnust erinev germaani laenuetümoloogia, ei peaks olema kahtlust, et oher on tuletussuhtes varasema *ohto-sõnaga, ning tõenäoselt elab see sõna edasi kivistunud partitiivivormis `ohtu.

Olen püüdnud leida germaani laenuseletuse ka sõnadele oher ja *ohto. Vormiliselt nendega väga sarnane ongi vanades germaani keeltes üldlevinud tuletussufiks, millega moodustatakse nimisõnast referendi paljusust märkiv omadussõna. Vanapõhja keeles on see sufiks –óttr: hár–óttr ’karvane’, fjǫllóttr ’kaljune’, freknóttr ’mummuline’, hornóttr ’sarvedega’, leiróttr ’savine’ jne. (Iversen 1946: 175; Vries 1977) Sufiks on ­produktiivne veel tänapäeva islandi keeles: fjöllóttur ’mägine’, kvistóttur ’okslik’ jne. Selle sufiksi alggermaani kuju oli (meessoos) *-uhta–z (Luxner 2017: 166). Alg­skandinaavia ja vanapõhja ajastute vahel, enne ülalmainitud konsonantühendi *-ht– lihtsustumist *-tt-ks, toimus h eel vokaali u laienemine o-ks (vrd Iversen 1946: 20). Vahetult algskandinaaviale järgnenud kujul võib sufiksile rekonstrueerida meessoo vormi *-ohtaR, kesksoo vormi *-ohta(ta) ja naissoo vormi *-ohtu.

Liitsõnad nagu poisiohtu on adjektiivid, kuid vormilt kivistunud ja käändumatud ning selle poolest sarnased adverbidele. Järgosa –ohtu toimib tuletussufiksina. Vadja ohto ja eesti `ohtu saaksid seletuse adverbivormist *-ohtō, kuna adverbe moodustati vanapõhja keeles adjektiividest sufiksiga –a < *-ō, mida on peetud vanaks instrumentaali vormiks (Streitberg 1896: 274; Iversen 1946: 79). Omadussõna oher < *ohte̮ra, millest on eesti kirjakeeles moodustatud liitsõna sõnaohter, meenutab omakorda väga skandinaavia adjektiivituletussufiksi meessoo vormi *-ohtaR.

Vormide kokkusobivusest hoolimata on raske pidada neid läänemeresoome sõnade laenuallikateks. Esiteks ei tunta skandinaavia keeltes ótta-lõpulisi adverbe. Teiseks ei pärine germaani sufiks ise adjektiivist, vaid on kokku pandud kahest sufiksist *-uga– ja *-ta– (Luxner 2017: 166). Seega tuleks laenuseletuse puhul arvata ­omadussõna *ohte̮ra ’rikkalik (vms)’ iseseisvunuks sellistest liitsõnadest nagu sõnaohter, milliseid aga EMS ei tunne.

Teine huvitav võrdluskoht skandinaavia keeltes on adverb, prefiksinagi kasutatud vanapõhja of, islandi of, norra ov– ’üleliia, liiga palju’, millega on etümoloogiliselt seotud norra ofte ’tihti, mitu korda’ ja selle vasted igal pool germaani keelteperes (Bjorvand, Lindeman 2018). Uusima seletuse järgi oleksid tänapäeva germaani keeltes levinud vasted, nagu norra ofte, rootsi ofta, saksa oft ja inglise often ’tihti’, moodustatud tavaliste adverbi­tuletussufiksitega selle sõna vanemast vormist, mida esindavad vanapõhja opt, islandi, vanarootsi, vanasaksi ja vanainglise oft ning gooti ofta ’tihti’. Vanad skandinaavia vormid pärineksid varasema kesksoo substantiivi akusatiivist *uftam ja gooti vorm naissoo substantiivi akusatiivist *uftōm (Bjorvand, Lindeman 2018).

Kuna adverbid tuletatakse pigem omadussõnust kui nimisõnust, pean võimalikuks rekonstrueerida lähtevormiks ka alggermaani adjektiiv *uftaz, mille nominatiiv oleks algskandinaaviale järgnenud ajastus kõlanud meessoos *oftaR, kesksoos *ofta(ta) ja naissoos *oftu. Sellise adjektiivi instrumentaalivormist (alg­germaani *uftō) võiksid pärineda norra ofte ja muud ülalmainitud pikemad adverbi­vormid. Vastavalt on ka soome usein ’tihti’ omadussõna usea ’mitu’ instruktiivikääne (soome instruktiivi kasutus on väga lähedane vanade indoeuroopa keelte instrumentaalile).

Häälikuliselt sobiks skandinaavia adjektiivi meessoo vorm *oftaR alglääne­meresoome keskmurde (vadja ja põhjaeesti algmurde) *ohte̮ra ’rikkalik’ lähtekujuks. Algselt adverbiaalne *ohto ’rikkalikult’ võiks sel juhul põhineda instrumentaal­vormil *oftō. Üldiselt ei arvata, et algskandinaavia meessoo adjektiivilõpp *-aR üheski lääne­meresoome laensõnas esineks (vastupidiselt selle sõnalõpu alggermaani kujudele *-az ja *-iz, nt sõnades armas ja kaunis). Osmo Nikkilä (1988) on küll esitanud laenuetümoloogiad sõnadele agar (← vanapõhja hagr ’korralik, tubli’) ja täbar (← vanapõhja tæpr ’ettevaatlik; napp, täpne’), kuid LägLoS-i toimetus, kuhu Nikkilä ise kuulus, ei ole neid oma sõnaraamatusse võtnud. Need etümoloogiad vääriksid siiski ümberhindamist. Seletuse *ohte̮ra ← *oftaR nõrkus on hoopis mujal: adjektiiv on rekonstrueeritud oma oletatud tüvisõna ja oletatud adverbiaalsete tuletiste põhjal, otseseid vasteid ei ole. Seega on põhjust otsida sellele läänemeresoome sõna­perele seletust keelterühma seest.

Mujalt läänemeresoome keeltest ei ole neile sõnadele senini vasteid esitatud, kuid teatud semantilised kokkupuutekohad on neil soome sõnaga ehto ’tingimus, nõudmine, eeldus’ ning selle vastega karjala keeles.

 

Soome ja karjala ehto

Soome murretes on ehto sõnal palju laiem tähendusväli kui kirjakeeles. Väga paljudes kontekstides viitab see küllusele. Ehto on murretes nii omadussõna ’piisav, küllaldane’ kui ka nimisõna ’küllus’ (kõik näited SMS-ist): Sill ̮on ehto ruaka eles ’tal on küllaldane söök ees’ (Elimäki); Kyl sinul on täs mailmas ehto, sekun elelee vaan ’Küll sul on siin maailmas küllus, muud kui elad’ (Valkeala).

Hästi palju on soome murretes sõnaga ehto moodustatud fraseologisme tähenduses ’küllalt, piisavalt’: Saihan viimmenäh kun ehloh varvasti ’sai lõpuks ometi (kätte), kui piisavalt ootas’ (Lapinjärvi); Kyllä niitä marjoja oli syyvä eholtaan asti ’küll neid marju oli isu täis süüa’ (Haapajärvi); Siel sai juola rieskaa maitoo ihlan ehlostaa ja ehlostai miä sit sitte joinkii ’seal sai juua värsket piima päris nii, nagu tahtmist oli, ja oma tahtmise järgi ma siis jõingi’ (Nastola); lählil lopult pois kun siel jo ehlokseiv vartun eikä Kallea vaan kuulunnu ’läksin lõpuks ära, kui seal juba piisavalt ootasin ning Kallet ei olnud näha’ (Hollola); Syä ny kun on ehrontahron eressäs ’Söö nüüd, kui seda on rikkalikult su ees’ (Hausjärvi); sitä nyt oĺ ihan ehom päin ’seda (= kala võrgus) oli nüüd päris piisavalt’ (Kiihtelysvaara); Söim puolukoita ehompäältä ’ma sõin pohli nii palju, kui suutsin’ (Perho); Leipää oli ehon kyllältä ’leiba oli päris küllaldaselt’ (Reisjärvi); ne ̮on ehompäen elävie ’nad on suhteliselt jõukad inimesed’ (Puolanka).

Külluse tähendusega lähedane on soome murretes tavaline ehto ’valik, valiku­võimalus, vaba voli’: Anto ehlon etie että saap jäälä taikka männä ’Andis valiku­võimaluse, kas võib jääda või ära minna’ (Nastola). Adessiiv ehdolla viitab sellele, mida on pakkuda, võtta või valida: kyllä niitä siinä ehlolla oli ’küll neid (= pruute) seal valida oli’ (Hämeenkyrö). Sellest tähendusest lähtudes on arusaadav ka soome kirjakeele vaihtoehto ’valik, alternatiiv’, mille moodustusviis on muutunud tänapäeva soome keele kõneleja jaoks juba läbipaistmatuks. Paljudel ülalmainitud fraseologismidel on alternatiivne tähendus kas ’vabatahtlikult’ või ’tahtlikult, meelega, nimme’, või isegi mõlemad: Ei sitä tok ehonpäin tie, vaj jos pakotetaan ’ega seda vabatahtlikult ei tee, ainult kui sunnitakse’ (Ilomantsi); Ennen stä piti hypellä paljahij jaloom muutoon vanhukset morkkas, jotta kun ehroppäältä kenkiänsä kuluttaa ’varem pidi kargama paljajalu, muidu vanainimesed sõimasid, et kes meelega oma kingi kulutab’ (Isokyrö).

Tähenduse ’valik, valikuvõimalus’ ja kirjakeelse ’tingimus, eeldus’ vaheline seos on nähtav näiteks instruktiivses väljendis omin ehdoin ’oma valiku järgi; ise seatud tingimuste järgi’: Omin ehloin se jokeen hyppäh ’oma tahtmise järgi ta jõkke hüppas’ (Kankaanpää).

Soome vana kirjakeele andmed ei näita siiski, et ehto kõige vanem tähendus oleks ’küllus’. VKS annab sõnast koguni sadakond näitelauset, kuid ainult ehdon pääldä ’hwad som lyster, at wälja = mida valida soovib’ (vrd ehompäältä üleval) Christ­frid Gananderi käsi­kirjalisest leksikonist viitab küllusele, ning ka selles on ehto tõlgendatav kui ’valik, ­valikuvõimalus, vaba voli’. Viimane ongi vanas kirjakeeles sõna kõige sagedasem tähendus, kui VKS-i moodi arvata selle hulka kõik juhud, kus ehto saab tõlkida kui ’tahtmine’ (= tahto): iotca meneuet oman Ehdhons ielkin ’kes lähevad oma tahtmise järgi’ (Agricola). Tänapäevane ’tingimus, eeldus’ oli vanas kirjakeeles mõnevõrra haruldasem. Kümmekond korda tuleb ette tähendus ’alternatiiv’, nagu Lizeliusel: tähän ehtohon mielistyit Pitäjän miehet ’see alternatiiv meeldis kihelkonna meestele’. Finno lauluraamatu ühes lauses on tähenduseks ’komme, viis’: He sangen caunil edhol Ihanast ledzottauat ’nad [lilled aasal] eriti ilusal kombel armsasti toretsevad’.

Osaliselt on ehk vanades allikates ’külluse’ tähenduse puudumine tingitud vana kirjakeele kitsast edelasoomelisest murdepõhjast. Elias Lönnroti (1874) sõnaraamatus, mille murdepõhi on laiem, on ehto tähendus ka ’hea tahe, soosing, hellus’. Ühes näitelauses on ehdoksi ’küllalt’: Joko kerran sait ehdoksi selkääsi? ’Kas said ükskord küllalt peksa?’; ka Lönnroti ehdon hywä ’eriti hea’ saab tõlgendada ’külluse’ kaudu. Mitä mustikka mansikan ehdolla on?, küsitakse Lönnroti järgi, kui tahetakse maasika paremust kinnitada mustikaga võrreldes: teisisõnu ei ole mustikas maasika ohtu.

Karjala vastel on samuti mitu tähendust. Karjala keele sõnaraamat (KKS) annab märksõnale ehto kolm kasutusviisi. Esiteks kasutatakse illatiivi ehtoh koos genitiiv­atribuudiga tähenduses ’nii kiiresti kui’: juoškah vaikka kuil lujašta, ei hyö peäššä mejän ehtoh ’jooksku nad kui ruttu tahes, ei saa nad meiega sama kiiresti’ (Kiestinki); minun sanondan ehtoh kui kirjuttazid ’kui sa ainult kirjutaksid sama kiiresti, kui mina räägin!’ (Säämäjärvi). ’Sama kiiresti’ on partitiivis yhtä ehtuo. Teiseks on Uhtualt pandud kirja instruktiiv omin ehoin ’nii nagu ise tahab’, mis on seletatav soome­pärasusena. Kolmandaks viitab adessiiv eholla sellele, mida on pakkuda (sm tarjolla): monta kertoa šitä on olluk kyllä, eholla ’mitu korda on seda (= karuliha) küll pakkuda olnud’ (Hietajärvi). Nagu juba mainitud, ka see kasutusviis on soome ehto puhul tavaline. Neljandana on KKS-is eraldi märksõnaks võetud genitiivne ehon fraasis ehon hyvä ’päris hea’ (vrd Lönnroti näitega üleval).

SSA annab sõnale ehto ka saami vasteid: põhjasaami eaktu ja Inari saami iähtu ’tingimus, eeldus’; kivistunud käändevormid on Pite saami ekktu ’lõbu pärast’, Lule saami mielanäkto ’meelega’, põhjasaami ektui ’suhtes’ ja koltasaami jääutai ’meelega’. Selline levik on soomepärastele saami sõnadele tüüpiline ning Juha Kuokkala (2018: 37–38) määrabki need saami sõnad soome laenudeks (vt ka Setälä 1890–1891: 197).

 

Ehtimise tähendused ja tuletised

Kuokkala arvab, et soome ehto on tuletis sõnast ehtiä ’jõuda (sest aega on küllalt)’, mille vaste eesti keeles on ehtima. Seda seletust on esimesena pakkunud Lauri ­Kettunen (1959: 219–221). Soome tegusõna ajaline tähendus võib olla sekundaarne, tõenäoselt pärineda sama tähendusega germaani laensõnalt entää, kuigi on omakorda levinud laenu teel põhjapoolsest läänemeresoomest komi keele (эштыны ’valmis saama; jõudma’) kaudu mansi ja handi keelde (Saarikivi 2018: 308–310). Verbi vastetel kõigis saami keeltes, näiteks põhjasaami tegusõnal astat, on samuti tähendused ’jõuda (sest aega on küllalt); kätte saada’, mida saab ehk seletada germaani (skandinaavia) mõjuga.

Verbi ehtiä ajalise tähendusega on otseselt seotud karjala ehtoh ’nii kiiresti kui’. Põhjasaami verbil on tuletis astu ’aeg, ajaline võimalus, aja kasutamise võimalus (mõne asja tegemiseks); vaba aeg’, mida on huvitav võrrelda soome ehto murdelise tähendusega ’valik, valikuvõimalus’. Pean võimalikuks, et soome sõnal on ka varem olnud sarnane tähendus ’ajaliselt piiratud valik’, mis on tähenduse ’küllus’ mõjul üldistunud tähenduseks ’valik’. (Vrd Aikio 2023)

Verbi vanemaid tähendusi on esiteks ’valmis saama, valmistuma’, nagu veel vepsa vastel ehttä ’valmis saada (marjade, vilja kohta)’ ja komi laenuverbil эштыны. Ka eesti murrete ehtima ning lõunaeesti eht´mä on tuntud tähenduses ’roheliseks muutuma, lehte minema’. Teine igivana tähendus on transitiivne ’valmistama’, millele viitab eesti murrete ja lõunaeesti tähendus ’seadma, korraldama; (millekski) valmistama’ ning mitmetähenduslik mari vaste ышташ ’tegema, valmistama; looma; töötama; sööma’. Soome lahest lõuna pool on verbi semantiline väli hiljem liikunud ’kaunistamise’ ning ’(ilusti, pidulikult) riietamise’ ja ’riietumise’ poole: kõige kaugemale selles suunas on jõudnud liivi ja leivu, kus sõna vasteid kasutatakse stiililiselt neutraalses põhitähenduses ’riietumine’. (Vrd EVE: s.v. ehtiä)

Tähendust ’küllus’ saab kõige paremini seletada ’marjade, viljade v muu saagi valmis saamise’ kaudu, kontekstis, milles agraarühiskonna inimesed võisid küllusega kokku puutuda. Selle külluse paratamatu lühiaegsus heidab valgust ka tegusõnale ehtima² ’(piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma; tükki minema’ päritolule: see on verbi ehtima¹ < hilisalgsoome *ehti– automatiiv-passiiv­tuletis *ehtü-, vrd soome ehtyä, karjala ehtyö ja isuri ehtüä ’ehtima’. Siiski on selle verbi tuletamise motivatsioon üsna hämar, ning igal pool oma levikualal kasutatakse seda eelkõige udarast piima otsa lõppemise kohta.

’Küllus’ ja ’hea tahe’ on omakorda andnud motivatsiooni sellisele rahvaluule­keeles levinud tuletisele nagu soome ehtoinen ~ ehtoisa, karjala ehtoine ~ ehtoisa, isuri (rahvaluule) ehtoiza ’hea, meelepärane, armas’ ja vadja ehtoin ~ ehtoiza ’hell, hea, armas, kallis’. Ganander (1789, VKS-i järgi) on ehtoisa tõlkinud ’heatahtlikuks’, ’lahkeks’ ja ’rikkaks’, mis motivatsioonina ongi tõenäosem kui Kettuse (1959: 220) pakutud ’eelistatud, ette jõudnud’.

Vadja rahvaluules esineb ka ehto ’hea, tore, kena’: isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi ’isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks’ (VTšS). Esisilbi e– (pro õ-) osutab sõnade ehtoin ~ ehtoiza ja ehto soomepärasusele, ning viimane on ilmselt rahva­luulekeeles tekkinud lühendvorm esimesest. Need ei takista tõlgendamast vadja ohto sõna soome ja karjala ehto etümoloogiliseks vasteks. Isuri ohto võib pidada vadja laenuks.

 

Sõnaalgulise e ~ e̮ assimilatsioon o ees

Tõsisema takistuse, ning ilmselt ka põhjuse, miks neid sõnu ei ole varem omavahel kokku viidud, moodustab vokaalide esinemus. Üldiselt on ühistes pärandsõnades algupärase järgsilbi tagumise vokaali ees läänemeresoome põhjarühma keelte esisilbi e vasteks lõunapoolsetes keeltes e̮ (= õ), enamikus tuletistes o või u ees aga e. Seda on seletatud nii, et keskalgsoome keeles ei olnud esimeses silbis veel foneemi e̮; see tekkis alles pärast vanimate germaani ja balti laenude tulekut muutusest e > e̮ tagumise vokaali ees. Seega on e̮ ainult vanimates tuletistes põhjapoolse e vaste o ees: keskalgsoome (*lepäj– →) *lepo > hilisalgsoome *le̮po > eesti lõbu, soome lepo. Hilisemates tuletistes, mis on moodustatud pärast e ja e̮ lahknemist, on e säilinud ka tuletussufiksi ees: hilisalgsoome (*lentä– →) *lento > eesti lend, soome lento. (Häkkinen 2019; Pystynen 2019; Junttila 2019)

Seni seletamata o– on hilisalgsoome tuletises (*enä ’suur’ →) *enoi > eesti onu, vadja ono, lõunaeesti uno ~ soome eno, isuri enoi ’ema vend’, nagu ka tuletisest (*ehti– →) *ehto > eesti `ohtu, vadja ohto (→ isuri ohto) ~ soome ja karjala ehto. Mõlemas sõnas on sekundaarne tuletissufiks, mis takistab neid väga vanuks pidamast. Hilisalgsoome *-oi on irdunud a-tüveliste sõnade j-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aj > *oi, kuid *enä on ä-tüveline; hilisalgsoome *-o on irdunud a-tüveliste sõnade w-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aw > *o, kuid *ehti– ei saa pärineda a-tüvelisest verbist. Seega paistab tõenäone, et vokaalikombinatsioon *e–o, mida näeb tuletises *lento, ei ole läänemeresoome keeltes Soome lahest lõuna pool püsinud sõna algul, vaid teise silbi o on assimileerinud ka esisilbi *e: *e–o > *o–o.

Tähelepanuväärne on eesti õhtu vadja vaste õhtago ’õhtu’ variant ohtogo (ehk ka Jõelähtme ohtu, kuigi Mari Must (1987: 116) seletab õ esinemise kõikumist eesti ühiskeele mõjuga). See on tuletatud mujal ilmselt tundmatu *ko-sufiksiga (< *-kA–w?) sõnast *ektä > soome ehtä ’õhtune kogunemine’, karjala ehtä, lüüdi eht(e̮), vepsa eht ’õhtu’, juba enne e̮ teket ehk keskalgsoome keeles.² Ka tuletise soome vastel on häälikulised variandid: üldine on ehtoo ’õhtu’, kuid läänepõhja murretes esineb ehtava, ehtavo ’õhtusöömaaeg’. Näibki, et keskalgsoome vormist *ektä-ko tuleb hilisalgsoome keelde rekonstrueerida ootuspärasele vormile *e̮ktago lisaks *-o-line variant, millest pärinevad nii soome ehtoo kui ka vadja ohtogo.

Eesti õhtu ja vadja õhtago ning lõunaeesti õdak ja liivi ȳʾdyg ’õhtu, lääs’ tõestavad, et tuletis *e̮ktago on esisilbi e̮ tekkest vanem. Seletamaks eesti ohtu ja vadja ohtogo võiks pakkuda selle kõrvale uuema tuletise *ektä → *ektogo. Lihtsam on siiski rekonstrueerida juba tuletisele *ektäko vokaal-assimilatsiooniga variandi *ektoko, millest hilis­algsoome keeles sai *e̮ktogo. Seda tõlgendust toetab kindel muutus e̮–o > o–o eesti sõnas hobu(ne), vadja opo(nõ) ja lõunaeesti hopõń, millele põhjapoolsete e-vormide soome, karjala hepo, isuri hepoin, lüüdi ja vepsa hebo kõrval on vadja variant õpo(nõ) ning liivi yʾbbi. Nende hilisalgsoome vormist *he̮poine̮n pärinevate vastete puhul tuleb assimilatsiooni tõlgendada areaalse, üle murdepiiride levinud innovatsioonina: esiteks lõunaeesti keelt ei peeta põhjaeesti ja vadja keelega ühe alusmurde järglaseks, teiseks ulatub variatsioon ka vadja keelde.

Teine võimalik h-alguline o-assimilatsiooni läbinud algsoome sõna võib peituda kahe seni etümoloogiata jäänud sõna taga: eesti orm (Tormas õrm) ’aas või tärge pastla või viisu servas paelte läbitõmbamiseks; risti üle jala käiv pastla-, viisupael’ (ainult Jüris u-tüveline) ja lõunaeesti (h)orm ’kuiv oksaraag; narmasjuur’ (Nõos ja Rõngus u-tüveline). Nendel tähendustel on nimelt kokkupuutekohti soome sõnaga hermo ’närv; soon; ramm, tarm; jõuetu; ree põhja alune kodarapaari ühendav (pajust (SMS) / noorest kuusest (SKES) valmistatud) side’ ja karjala sõnaga hermo ’närv; jõud’. Pingutatud ormad hoiavad viisku koos samamoodi kui põhjaalune side ree kodaraid. Lõunaeesti sõna tähenduses on oluline komponent ’peenus, õhedus’: sarapuul ka nu̬u̬ peenikse ossa oma nigu ormu jälle (Nõo); ormu om peenikse [---] lähvä palama ruttu (Rõngu). Sõna viitab peenikesele, kuid puu jaoks elutähtsale organile, mida saab võrrelda soonte ja närvidega: puu juurõl omma˽hormaʔ manh, nuidõ läbi imess puu maa sisest `toitu (Hargla). Ebakindlaks teeb kõrvutuse põhjaeesti sõna puhul pea üldine a-tüvelisus. Ka lõunaeesti sõnal on nii a– kui ka e-tüvelised variandid, neid aga seletab ehk homonüümse horm : –a ~ –i ’uim; lõpus; kest, tupp (käbil, pähklil)’ mõju; samas puudub ka sellel sõnal etümoloogia.

Teistpidi, VTšS-s ei leidu ainsatki vadja õ– või hõ-algulist sõna, mille teises ­silbis oleks algsoome *o-st pärinev *-o; vastavad e– ja he-algulised sõnad jälle loetakse soome või isuri laenude hulka. Põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes seevastu tuleb küll ette hõlp ~ soome helppo, karjala, isuri, Kukkosi helppo ’hõlbus, lihtne’, kuid lõunapoolne substantiiv (? < *he̮lppu) võib esindada siiski teist tuletist kui põhjapoolne adjektiiv.

Lihtsaim oleks seletada vormide *onoi, *ohto, *ohtago (< *e̮htago < *e̮ktago), *hopoine̮n ja *hormo esisilbi vokaali ühe areaalse, ilmselt põhjaeesti alusmurde alalt levinud innovatsiooniga *e̮–o > *o–o/#,h_. Kui aga tuletussufiksite kronoloogia ei luba rekonstrueerida vorme *e̮noi ja *e̮hto, võib järeldada, et muutus oligi *E–o > *o–o/#,h_, ehk mõjutas ka *e-d.

Eesti oher < *ohte̮ra tuleb sõnaalgulise o– tõttu arvata hilisemaks edasituletiseks varasemast sõnast *ohto ’küllus’. Tuletatud on *ohte̮ra siiski enne, kui skandinaaviapärane *ohto ’hirm’ põhjaeesti alusmurdest oma homonüümi (vähemalt) ’külluse’ tähenduses välja tõrjus. Lõunaeesti murretes tuntakse sõna oher ainult Rõugest, mida võib seletada põhjaeesti kirjakeele mõjuga. Sõna `ohtu idaeestilik murdelevik seevastu ulatub üle Nõo kuni Otepääni, mis paistab olevat murretevahelise kontakti tulemus. Vältimatult ei pea kumbagi sõna lõunaeesti alusmurdesse rekonstrueerima.

 

Tagasi ohtude juurde

Igal juhul on küllalt paralleele tõestamaks, et nii vadja ohto kui ka eesti `ohtu on soome ja karjala sõna ehto vasted. ’Küllus’ ei pruugi olla (ainus) algupärane tähendus, vaid selle kõrval on ehk algusest saati olnud ’valik’, millest on soome murretes ja vanas kirjakeeles tavalise tähenduse ’alternatiiv’ kaudu võinud hõlpsasti tekkida eesti `ohtu ’taoline, moodi’. ’Valiku’ taga võib omakorda olla tähendus ’hästi, ilusti valmistatud, valmis ehitud’.

See teadmine aga viib tagasi Mägiste oletuse juurde, et eesti oht on seotud vadja ja isuri sõnaga ohto. On ju sõna oht¹ esimeses tähenduses ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ keskne komponent potentsiaalsus, just nagu soome ehto sõna tähendustes ’valik, alternatiiv’ ja ’tingimus, nõudmine, eeldus’. ’Valiku’ tähendusest saab edasi areneda ka ’abinõu, vahend’, mis jõuab juba lähedale sõna oht² tähendusele ’arstim, rohi; ohutis’, eriti kui arvestada sõna eesti kirjakeeles vanimate tähendustega ’paranemine’ ja ’abi’. Aga kui vaadelda neid koos tegusõnaga ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’, siis vähemalt sama tugev tähenduskomponent on ikkagi ’hirm’ või ’hirmutav, ähvardav asi’, ilma milleta on raske seletada eesti ja lõunaeesti sõnade tähenduste erinevust ülejäänud läänemeresoome vastetega võrreldes.

Peabki arvestama võimalusega, et oht on osaliselt laen, osaliselt pärandsõna ja tuletis. Lähtudes kahe homonüümse sõna, *ohto ’valik, alternatiiv’ > ’võimalus, abinõu’ ja *ohto ’hirm’, segunemisest põhjaeesti alusmurdes, jõuab seletuseni, et *ohto ’hirm’ on hakanud tähendama ’hirmsa asja võimalust’ ehk ohu¹ esimest tähendust, *ohto ’võimalus, abinõu’ jälle ’hirmutamise abinõud’ ja ’abi hirmsa asja vastu’ ehk ohtu². Nii ei olekski vaja seletada viimast tekkinuks tagasituletisena tegusõnast ohutama¹. Sellel taustal saabki lõpuks osaliselt rehabiliteerida Mägiste oletuse ’külluse’ muutumisest ’hädakülluse’ kaudu ’hädaks’: *ohto ’hirm’ mõju all on võinud kõigepealt tekkida liitsõna *hätäohto ’hädaküllus’ ja pärast seda *ohto ’küllus’ üldse käibelt kaduda, nii et jõuab ohu¹ teise tähenduseni ’häda, vaev, mure’.

 

Lõpuks

Oht oppass, näl´g `näütäss (Põlva). Sõnade oht, `ohtu ja oher uurimine toob välja esiteks, et eesti põhisõnavarast võib veel leida seni tundmatuid vanagermaani laene, ning teiseks, et laenud on mõjutanud pärandsõnavara tähendusi ja kasutuskontekste ning samuti on pärandsõnad mõju avaldanud laensõnade semantikale. Kolmandaks, mis veel üllatavam, ei ole isegi eesti ja soome sõnavasted kõik tuntud, ning neljandaks, ka läänemeresoome sõnade vahel saab osutada seni avastamata hääliku­suhetele.

 

Santeri Junttila (snd 1974), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Santeri.Junttila@eki.ee