Tõrked Eesti venekeelse kirjanduse omaks tunnistamisel 1918–1940

Kuhu paigutub Eestis kirjutatud venekeelne kirjandus, olgu luule või proosa – on see eesti või vene kirjandus? See on ajalooliste juurtega küsimus: niisuguseid tekste avaldati juba vast loodud Eesti Vabariigis. Sarnaselt küsib Cornelius Hasselblatt (2008: 29): „[---] Eesti kirjandusteadust käsitledes tuleb konstateerida, et üheks ülesandeks on oma uurimisobjekti määratlemine. Mida me käsitleme E/eesti kirjandusena?” XXI sajandi üksmeelne arusaam liigub selle poole, et Eestis loodud venekeelne sõnakunst on eesti kirjanduse osa. See kehtib tänapäeva autorite kohta: nad esindavad Eestit välismaal (vt Selgusid kirjanikud… 2018), nende teosed ilmuvad nii eesti- kui ka võõrkeelsetes eesti kirjanduse antoloogiates (nt Eesti novell 2022; Meelestik 2022), nende looming on jõudnud gümnaasiumi õpikutesse (vt Undo 2017).

Ent kuidas on selliste ilukirjanduslike tekstidega, mis olid loodud Eestis vene keeles perioodil 1918–1940? Eeltoodud arusaama alusel peaksid needki tekstid kuuluma Eesti kirjanduslukku. Samas on nii vanematest kui ka uuematest anto­loogiatest, õpikutest, kirjandusloolistest ülevaadetest tolleaegsete venekeelsete autorite looming enamasti välja jäetud. See omakorda esitab mõnevõrra moonutatud pildi Eesti kirjandusloost, nagu Eestis poleks tollal olnud venekeelset elanikkonda või selles keeles kirjutavaid andekaid autoreid. Näiteks ei sisalda neljaköiteline „Sõnarine. Eesti luule antoloogia” (koost Karl Muru, 1989–1995, kokku üle 2500 lehekülje) ega „Eesti kalaluule antoloogia” (koost Vladislav Koržets, 2021, üle 700 lehekülje) ühtegi Eesti venekeelset autorit. Eriti kahetsusväärne, et kalaluule antoloogiast on välja jäänud Igor Severjanin, kes käis tihedalt läbi Siuru liikmetega ning oli tuntud kui hea luuletaja ja kirglik kalamees – ta on kirjutanud kümneid luuletusi kalapüügist Toila kandis.

Artikkel püstitab järgmised hüpoteesid:

1) Eesti venekeelne kirjandus 1918–1940 ei ole saanud selle perioodi eesti kirjanduse osaks, sest selle omaks võtmine on kirjandusuurijate jaoks seotud erinevate kultuurilooliste tõrgetega. Allikakriitilise meetodi (ingl source criticism) abil toon esile põhilised tõrked.

2) Igor Severjanini elulugu ja looming annavad alust näha temas eesti kirjanduse esindajat. Tema ajal polnud kasutusel termineid, nagu integratsioon ja identiteet, ent Severjanini isiklikud ja loomingulised valikud aitavad tagantjärele mõista, et tema jaoks oli oluline elada Eestis, kirjutada luulet kohalikel teemadel, lävida eestikeelsete kolleegidega, olla seotud Eesti riigi- ja kultuuriinstitutsioonidega. Severjanini juhtumit käsitlen identiteediteooria ja Pierre Bourdieu kirjandusvälja mõiste kaudu.

Artikkel arendab edasi mu varasemaid Eesti venekeelse kirjanduse käsitlusi (Kotjuh 2013, 2020; vt ka Kotjuh jt 2022). Oma senistes töödes uurisin Eesti venekeelset kirjandust taasiseseisvunud Eestis, nüüd rakendan väljatöötatud metoodikat varasemale perioodile, st Eesti venekeelsele kirjandusele aastail 1918–1940.

 

Eesti venekeelse kirjanduse staatus noores Eesti Vabariigis

Ajaloolise teabeallika avastamine võib mõjutada senist ajalookäsitlust, kui uus infokild osutub piisavalt usaldusväärseks. Teabeallikad võivad olla erinevad: dokument, foto, audio- või videosalvestis, sõrmejälg jne. Allikakriitiline meetod aitab keerulise analüütilise protsessi kaudu selgitada välja, mil määral saab arvestada uue infoga. Selleks peab uus teabeallikas vastama teatud kriteeriumitele. Meetodit võib kasutada ka ilukirjanduslike teoste puhul. Eesti kirjanduse loos on puudu Eesti venekeelne kirjandus 1918.–1940. aasta Eesti Vabariigis. Kui uurida allikakriitilise meetodiga tolleaegseid venekeelseid ilukirjandusteoseid, saab välja tuua vastavate tõrgeteni ­viivad mustrid või toimemehhanismid.

Gilbert Joseph Garraghan (1946: 168) leiab, et ajalooline teabeallikas (siinses mõistes eeskätt Eesti Vabariigis ilmunud venekeelne kirjandusteos) peaks võimaldama uurijal või lugejal vastata kuuele küsimusele:

1. Millal on teabeallikas (sh kirjandusteos) kirjutatud? (Daatum.)

2. Kus on teabeallikas (kirjandusteos) loodud? (Lokalisatsioon.)

3. Kes on teabeallika (kirjandusteose) loonud? (Autorsus.)

4. Mis materjal on teabeallika (kirjandusteose) keskmes? (Analüüs.)

5. Mis oli teabeallika (kirjandusteose) esialgne vorm? (Terviklikkus.)

6. Mille kaudu saab põhjendada või hinnata teabeallika (kirjandusteose) sisu? (Usaldusväärsus.) (See punkt on seotud asjatundliku lugejaga, kes oskab välja tuua kirjandusteose väärtused, hinnata teksti.)

Kirjandusteoseid nende küsimuste kaudu vaadeldes tuleb välja tõsiasi, et eestikeelne teos leiab suhteliselt kiiresti oma koha kirjandusloos ja tekstide hierarhias. Toon siinkohal näiteks vastused ühe eestikeelse teose kohta: „Suudlus lumme” on avaldatud (1) 1924. aastal (2) Tartus, (3) selle autor on Vilmar Adams, (4) raamatu keskmes on lembelüürika, (5) see on luulekogu ja (6) seda arvustasid kaasaegsed kriitikud, kokku 17 arvustust (vt Vask 1925: 92–94).

Siinse artikli seisukohast on oluline, et autor (3. punkt) ja pädev lugeja (6. punkt) oleksid omavahel kontaktis, st elaksid ja tegutseksid samal administratiivsel ja geograafilisel alal ning teose sisu ja keel kõnetaksid lugejat.

Eestikeelsete ja kohalike venekeelsete autorite loomingulisel käekäigul on nii erinevusi kui ka sarnasusi. Tolle aja venekeelsed kirjanikud tulid Eestisse mujalt – see on erinevus. Nõukogude korra kehtestamine tõi kannatusi ka kohalikele vene­keelsetele kirjanikele (kes ei jõudnud põgeneda, sai surma või pandi vangi) – see on sarnasus. Need loojad (nagu ka õpetajad, ajakirjanikud, toimetajad ja muu intelligents) olid nõukogude võimu silmis n-ö ohtlikud elemendid, sest venekeelsete ­haritud inimestena kandsid nad endas ajaloolist mälu, tundsid elu iseseisvunud Eestis. Siiski ei saanud nende autorite loomingust tollal eesti kirjanduse osa.

Järgnevalt toon välja Eesti venekeelsed autorid, nende sünnikohad ja eludaatumid.

Valmar Adams (Peterburi, 1899–1993), Aleksei Baiov (Vilno (Vilnius), 1899–1923), Boriss Pravdin (Tveri kubermang, Võšni Volotšok, 1887–1960), Ivan Beljajev (Dvinsk (Daugavpils), 1893–1927), Irina Borman (sündis Narva-Jõesuus, kuigi vanemate elu oli alaliselt seotud Peterburiga, 1920 kolis Eestisse, 1901–1985), Mihhail Sidorov (Moskva, 1893–1960), Nina Rudnikova (Peterburi, 1890–1940), Vladimir Guštšik (Peterburi kubermang, Strelna, 1892–1947), Vassili Nikiforov-Volgin (Tveri kubermang, Markuši küla, 1900–1941), Boriss Svobodin (Peterburi, 1878–1942), Pavel Irtel (Peterburi, 1896–1979), Karl Geršelman (Sevastopol, 1899–1951), Jelizaveta Roos-Bazilevskaja (Moskva, 1902–1951), Meta Roos (Moskva, 1904–1989), Boriss Nartsissov (Saratovi kubermang, Naskaftõmi küla, 1906–1982), Boriss Vilde (Peterburi kubermang, Slavjanka jaam, 1908–1942), Boriss Taggo-Novosadov (Peterburi, 1907–1945), Juri Ivask (Moskva, 1920 opteeritud Eestisse, 1907–1986), Boriss Nazarevski (Piirissaar, 1911– surma-aasta teadmata), Boriss Semjonov (Pihkva, 1894–1942), Maria Karamzina (Peterburi, 1900–1942), Juri Šumakov (Petrograd, 1914–1997).

Eeltoodud nimekirjaga seoses toon välja tõrked, miks tolleaegne venekeelne kirjandus ei saanud eesti kirjanduse osaks.

Autorite ajaloolised lähtepositsioonid. Ärkamisaeg, Noor-Eesti, Siuru, Eesti Vabariigi sünd – see kõik viis selleni, et iseseisvunud riigis valitses rahvuskultuur ja eesti keel. Eestikeelsed kirjanikud olid armastatud ja nõutud, siia kolinud vene­keelsed autorid ei vastanud tolleaegse ühiskonna ootustele. Mõni looja läks siiski eesti keelele üle (Valmar Adams) ning nendest on saanud eesti kirjanduse tunnustatud autorid.

Erinevad loomingulised eesmärgid. Eestikeelsed kirjanikud arendasid lääne modernismi ideid, sellal kui siinsed venekeelsed autorid pidasid oluliseks hõbedase ajastu¹ saavutusi. Nii olid Eesti Vabariigis samal ajal tegusad kaks kirjandustraditsiooni,² mõlemal oma suund ja dünaamika, nagu kaks pöörist.

Eestikeelsed tõlked puudusid. Siinsed venekeelsed autorid otsisid kontakti eesti kolleegidega – näiteks esimene venekeelne kirjandusajakiri Oblaka kutsus eesti- ja venekeelseid kolleege saatma kaastööd –, ent sellest oli vähe. Oli tarvis pingutada ka selle nimel, et tõlkida oma teoseid eesti keelde. Kontaktide ja tõlgete puudumise tulemusel tekkis Eesti venekeelse kirjanduse (enese)piiramine, ahtus, kapseldumine, sumbumine.

Eesti venekeelse kirjanduse areng nõudis aega. Mitmed Eestisse kolinud venekeelsed literaadid vaatlesid Eestit alguses eksootilise põhjamaana ning alles hiljem n-ö täisväärtusliku kodumaana. Selles olukorras on loogiline, et eestikeelsetel kolleegidel puudus huvi tekstide vastu, kus Eestit oli kujutatud pealiskaudselt, kui postkaarti või sündmuste dekoratsiooni. Venekeelsete kirjanike tekstid 1930. aastatest kõnelesid Eesti kohta juba märksa enam kui varasemad katsetused.³

Iseseisva Eesti traagiline lõpp. Saksa ja Nõukogude okupatsioonid, iseseisvuse kaotamine, sõda, küüditamine, vangistamised, surmanuhtlused, nõukogude võim ja ideoloogia, tsensuur – need nähtused ei soodustanud vabariigiaegse venekeelse kirjanduse positiivset retseptsiooni hilisemal ajal. Sõnast vene sai traagiliste ja ebameeldivate sündmuste-mälestuste sümbol. Eesti kirjandusteadlastel ei olnud võimalik (tsensuur) ja polnud ka soovi eristada eesti kirjandusloost venekeelseid hääli. Kuigi need hääled rääkisid Eestist ja kogesid Eestis esimeste seas nõukogude võimu repressioone.

Põhjused, miks aastatel 1918–1940 kõnelesid venekeelne autor ja eestikeelne asjatundja Eesti Vabariigis eri keelt nii sõnalisel kui ka ideelisel tasandil, võtab kokku telg: autorsus – sisu – hindaja. Peale selle polnud tollal üldkasutatavad sellised terminid nagu integratsioon (esimene riiklik integratsiooniprogramm võeti vastu 2000. aastal) ja (mitmik)identiteet – see jättis pitseri venekeelsete autorite enesemääratlemisele ja koostööle eesti kolleegidega.

Kui Eesti venekeelne kirjandus 1918–1940 omaette nähtusena köitis suhteliselt vähe kaasaegsete eestikeelsete kirjanike ja kriitikute tähelepanu, siis Igor Severjanini puhul oli olukord teistsugune.

 

Igor Severjanini elulugu ja uurimine

Igor Severjanin (kodanikunimega Igor Vassiljevitš Lotarjov, 4. (16.) mai 1887 Peterburi – 20. detsember 1941 Tallinn) on kirjutanud luuletusi, proosapalu ja publitsistikat Venemaal, Eestis ja muudes Euroopa riikides. Autor oli külastanud Eestit alates 1912. aastast, suvitades teiste Venemaa humanitaaride eeskujul Toilas, kus oli suhteliselt odav ja rahulik elu, samuti ilus loodus.⁴ 1918. aasta jaanuaris otsustas 30-aastane luuletaja kolida pikemaks ajaks Eestisse, et elada üle ärevad ajad sünni­linnas ning hoolitseda Petrogradist⁵ Toilasse kolinud haige ema eest.⁶ Sealt suundus ta 1918. aasta veebruari keskel luulevõistlusele Moskvas, kust saabus sama aasta märtsis tagasi tiitliga „Poeetide kuningas” (vn король поэтов).⁷ Luuletaja äraoleku ajal Eesti iseseisvus, mis tähendas muutust ka Severjanini staatuses: suvitajast sai olude sunnil emigrant, praktiline elukorralduslik otsus muutus sotsiaal-poliitiliseks žestiks.

Kolimine tähendas Severjanini jaoks muidki muudatusi loomingulises ja argi­elulises plaanis. Petrogradis oli Severjanin olnud kuulus nn salongi- ja estraadi­luuletaja, kes epateeris publikut väljamõeldud ja võõrkeelsete sõnade ning kodanliku ja dekadentliku sisuga. Tal oli huugav hääl, bariton, karismaatiline esinemis­maneer, artisti ja kultuurikorraldaja anne, tänu millele „Ananassid šampanjas” ja teised modernistlikud (futuristlikud) luuletused läksid n-ö kaubaks: luulekogude tiraažid küündisid tuhandetesse⁸ ja kontsert-turneed toimusid üle Venemaa.⁹

Eestisse kolimine tõi esile Severjanini loomuse teise poole: loodust nautlev intro­vert ja suur kalamees. 1921. aasta oli Severjanini jaoks tähelepanuväärne: märtsis pöördus ta siseministri poole, et loobuda Vene kodakondsusest ja saada Eesti ­kodanikuks, ning sama aasta septembris saigi Severjanin Eesti Vabariigi kodanikuks. Veidi hiljem, novembris, suri luuletaja ema, kes maeti Toilasse, ning detsembris abiellus Severjanin noore poetessi, eestlanna Felissa Kruudiga (1902–1957), kes toetas meest ta luuletamises ja loodusretkedel.¹⁰ Sellel perioodil eemaldus Severjanini poeetika järjest enam veiderdavast sõnakasutusest, mille asemele sugenes mõtisklev ja Eesti loodust ülistav luule. Severjaninil tekkis eestikeelsete literaatidega tihe kontakt, mis rikastas mõlemat poolt. Järjepidevalt hakkas ta tõlkima eesti luulet.¹¹

Severjanin jätkas oma luuletuste kontsert-kavade esitamist Eestis ja hiljem ka mujal Euroopas. Eesti kodanikuna viibis ta nädalate ja kuude kaupa välismaal, kaasesinejaks Felissa Kruut ja publikuks Vene emigrandid Euroopas.¹²

Eestisse kolimise järel ei otsinud Severjanin tagasiteed Venemaale. Alates 1935. aastast oli luuletajal loominguline kriis, mida võimendas lahkuminek abikaasast. Ta uueks elukaaslaseks sai vene ja prantsuse keele õpetaja Vera Korendi (Zapolskaja, Koreneva; 1903–1990) (Ponomarjova 2016). Vaesus, oskamatus lahendada argielu probleeme, tõsised tervisehädad (kopsude ja südamega) lühendasid luuletaja elu. Väga haigena väljendas Severjanin soovi surra Toilas või Venemaal, kuid ta suri 54-aastaselt Tallinnas ning on maetud Siselinna kalmistule.

Severjanini elulugu ja loomingut on uuritud lünklikult. Uurijad Venemaal on käsitlenud Severjanini tegevust eelkõige enne Eestisse kolimist: luuletaja elu ja ­looming Eestis on nende jaoks jäänud kaugeks, võõraks ja arusaamatuks. Eesti filo­loogid on Severjaninit vaadelnud üldiselt harva, ent põhjus on teine: luuletaja elas küll Eestis, kuid kirjutas vene keeles.

Severjanini uurija peaks igal juhul valdama eesti ja vene keelt, mõistma Eesti ja Venemaa XX sajandi esimese poole ühiskondlikke arenguid ning tollast eesti ja vene kirjandust. Sellistele nõudmistele vastavad tavaliselt Eestis elavad spetsialistid: vene keele oskusega eesti kirjandusteadlased ja eesti keele oskusega vene kirjandusteadlased.

Esimesed tõsisemad katsed teha Severjaninist juttu leidsid aset paarkümmend aastat pärast tema surma, nagu märgib Rein Kruus (1987a: 287): „1963. aastast peale saab juba rääkida tõsisemast kirjandusteaduslikust lähenemisest Severjanini loome­biograafiale.” Luuletaja 100. sünniaastapäeva tähistamiseks toimus 1987. aastal Tšerepovetsis esimene Severjanini loomingut käsitlev konverents, kus ette­kandega esines ka Kruus (1987b; vt ka Kruus 1987c). Pärast seda hakati Venemaal järjest rohkem avaldama Severjanini luulet nii perioodikas kui ka raamatutena. Alates 1990-ndatest hakkasid ilmuma Severjanini valikkogud, kuid luuletaja Eesti-perioodi looming on saatesõnades jäetud tavaliselt käsitlemata.

Samuti torkab silma Severjanini väljajäämine eesti kirjandusloost, parimal juhul on teda mainitud kui Visnapuu mõjutajat ja eesti luule tõlkijat (vt Kampmaa 1936: 227–228, 235; EKA 1981: 61, 492; EKA 1984: 43; Annus jt 2001: 247). Traditsiooniliselt on kirjandusloos eesti kirjandust määratletud eesti keele kaudu. Nõukogude Liidus polnud Severjanini looming soositud ideoloogilistel põhjustel. Taasiseseisvunud Eestis on kohane tulla ta luule juurde tagasi.

Senised kirjandusteaduslikud käsitlused Eestis on enamasti tõukunud positivistlikust meetodist. Tähelepanuväärseid uurimusi on avaldanud Rein Kruus (diplomitöö 1982; lisaks üle 20 artikli Severjanini loomingust ja eluloost, vt Balti arhiiv 2006: 395–435), Sergei Issakov (nt 1987; vt ka S. G. Issakovi bibliograafia) ning Galina Ponomarjova (2016). Samuti võib tõsta esile Irina Belobrovtseva ja Aurika Meimre (2015) artiklit, mis uurib vene emigratsiooni fenomeni erinevates riikides, sh Eestis, sama teemat laiendab Meimre (2001) käsitlus Vene valgekaartliku diasporaa missioonist Eestis. Uuematest käsitlustest on väga hea esseistliku teksti avaldanud Jaan Undusk (2017).

Memuaristikast paistavad silma Severjanini Eesti-perioodi kauaaegse sõbra Jüri Šumakovi raamatud ja artiklid eesti ja vene keeles. Eestikeelsetest autoritest on mitu teksti Severjaninist avaldanud luuletaja sõbrad Henrik Visnapuu (nt 1919) ja Valmar Adams (nt essee „Igor Severjanin Eestis”, 1977: 320–327).

Uurimuste vähesuse tõttu haarasid initsiatiivi enda kätte kohalikud akadeemilise ettevalmistuseta kirjandusuurijad, kellest eriti järjekindel on Mihhail Petrov. Nende käsitlused on ebaühtlase tasemega ning enamasti puuduvad viited. Aastatel 1996–2010 anti Eestis välja Igor Severjanini nimelist preemiat. 2002. aastast tegutseb Tallinnas Igor Severjanini ühing, mille koosseisus on endised ja praegused õpetajad, näitlejad, muusikud.

Välisuurijatest teeb tänuväärset tööd rootslane Bengt Jangfeldt, kes on kogunud materjale Severjanini kohta eraarhiividest ja üritab neid avaldada.

Severjanini „Kogutud teosed” viies köites ilmusid Peterburi kirjastuses Logos 1995.–1996. aastal, koostajateks professorid Vjatšeslav Košeljov ja Vjatšeslav Sapogov. Uuel sajandil on mitu tähtsat raamatut (Severjanini tekstid ja tekstid Severjaninist) andnud välja Moskva teadlased Veera Terjohhina ja Natalja Šubnikova-­Guseva.¹³ Eraldi suunaks on kujunenud Severjanini keeleloome uurimine, millega tegelevad näiteks Viktoria Nikultseva (2008) ja Ljudmila Maljanova (1998).

Luuletajaga seotud suuremad arhiivid asuvad Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus (Felissa Kruudi hoitud materjalid: EKM EKLA, f 216) ja Moskvas (Vera Korendi hoitud materjalid: РГАЛИ, фонд 1152).

 

Igor Severjanini (mitmik)identiteet

Vastukajana Severjanini teisele avalikule esinemisele Eestis, mis toimus Tartus 24. mail 1919, kirjutati Postimehes: „Olgugi, et meie venelastega üle kahe saja aasta ühes elanud, oli see õhtu vist esimene sarnane, kus Eesti ja Vene kirjanduse esitajad sõbralikult koos viibisid” (Hunnius 1919: 2).

XX sajandi alguses oli kombeks defineerida ennast üheainsa rahvuskultuurilise kuuluvuse kaudu. Hilisemal ajal on kultuuriteoreetikud leidnud, et inimesel võib olla 1+n identiteeti. Sellele osutas ka Aija Sakova (2022), kui kirjutas autori kuulumisest mitmesse kultuuriruumi korraga. Sakova toetus seejuures Homi Bhabha (1994: 53) terminile kolmas ruum (ingl third space). See on kujundlik asupaik, kus identiteet kujuneb, toetudes eri keeltele ja kultuurilistele nähtustele. Inimese enesemääratlemine, identiteet, on pidevas muutumises, see rajaneb unikaalsel kontekstil ja on olemuselt – Bhabha määratluse kohaselt – „hübriidne” (Bhabha 1994: 55).

Valmar Adams vahetas keelt, et saada eesti kirjanike hulka, aga Severjanin seda ei teinud, ta jäi Eesti venekeelseks autoriks. Tema püsivad kiindumused olid Eestimaa ja vene keel – need elemendid ta identiteedist moodustasid nn kolmanda ruumi.

See ei tähenda, et ta vältis kontakte etniliste eestlaste ja eesti keelega. Ta käis tihedalt läbi Siuru liikmetega: toimusid ühised esinemised, koosviibimised, vastastikused külaskäigud ning tõlgiti üksteise loomingut. Näiteks veetis Severjanin 1929. aastal kaks nädalat Henrik Visnapuu talus Luunjas ja Visnapuu saatis oma naise 1932. aastal samuti kaheks nädalaks Severjaninite juurde Toilasse (Severjanin 1996: 98, 235, 242). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist tuleb välja, et Visnapuu ja Adams kinkisid oma raamatuid nii Severjaninile kui ka tema abikaasale Felissale. Samuti on kirjandusmuuseumis hoiul siurulaste postkaart Severjaninile, saadetud 28. oktoobril 1918, pöördel on eestikeelsed tervitussõnad ja autogrammid: Marie Under, Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas, August Alle jt (EKM EKLA, f 216, m 2:9).

Siurulaste postkaart Igor Severjaninile 28. X 1918 (EKM EKLA, f 216, m 2:9).

Severjanin mõjutas oluliselt siurulaste loomingut: kevade ülistamine, suured luulekontserdid, sõna poees kasutamine. Näiteks Visnapuu nimetas „[o]ma varasemate kogude luuletusi [---] Severjanini eeskujul järjekindlalt poeesideks, rõhutades, et tavalise lugemise asemel nõuavad nad otse leelotavat skandeerimist” (EKA 1981: 249; vrd Kivikas 1921: 44). Samuti on Visnapuu laenanud vene modernistide, eriti Severjanini sõnavarast ja poeetilisest tehnikast „futuristliku raamistuse oma „Hõbedaste kuljuste” (1920) jõhkralt sensuaalsetele värssidele” (EKA 1981: 250) ning „Kirjad Ingile” on „kirjutet tugeva Severjaanini sugestiooni all” (Kivikas 1921: 51), nagu täheldas hiljem ka Undusk (2017: 4–6): Visnapuu krestomaatiline rida „see aasta tuleb kevad teisiti” on laen Severjanini luuletusest „Õnne poees”: „Но в этот год – весна совсем иная…” Läbikäimise näiteks on ka luuletaja koduraamatukogu. Severjanini arhiiv koos talle kuulunud raamatutega on osaliselt Tartus ja osaliselt Moskvas. Kirjandusmuuseumis on hoiul 38 eestikeelset raamatut luuletaja isiklikust kogust, paljud eksemplarid on autogrammidega. Eesti kirjanikud on pöördunud Severjanini kui sõbra, kolleegi või juhendaja poole, seda nii eesti kui ka vene keeles.

John Charles Turneri (1982) enesekategoriseerimise teooria kirjeldab, kuidas inimesed erinevuste ja sarnasuste tajumise alusel rühmitavad end eeskätt väliste joonte järgi. Nagu mainitud, olid Adamsi ja Severjanini loomingulised (keelelised) valikud erinevad. Kuid Severjaninil oli sarnasusi teiste kaasaegsete autoritega – nendega, kelle jaoks olid olulised nii geograafiline (Eestiga seotud) kuuluvus kui ka emakeel (vene keele ja kultuuriga seotud enesetaju).

Severjanini kohta on rohkesti eluloolisi ja loomingulisi vihjeid, mis kinnitavad, et luuletajale oli tähtis olla seotud Eestiga. Suurema osa oma Eesti-perioodist tundis Severjanin materiaalset puudust. Mälestustest tuleb välja, et raha teenimiseks ta esines, avaldas raamatuid ja püüdis kala. Samuti pöördus ta rahapalvetega sõprade ja tuttavate poole. Oma viletsat elu on luuletaja kirjeldanud Rootsis elavale Augusta Baranovale saadetud kirjades aastail 1916–1938. Pidev enese alandamine ja raha küsimine mõjus, sõbranna aitas luuletajat ja ta peret materiaalselt ligi 20 aastat. Severjanini kirjad Baranovale on ilmunud raamatuna (vt Severjanin 1988) ja selle põhjal saab järeldada, et luuletaja otsis pidevalt raha eesmärgiga jääda Eestisse.

Loomingualase faktina võib välja tuua asjaolu, et mitme Severjanini raamatu ja luuletuse pealkirjas on eesti sõnad, samuti leidub tema luuletustes kümneid eestikeelseid sõnu, mis vahel riimuvad venekeelsetega. Pole teada, kui palju ja kui hästi oskas Severjanin eesti keelt, aktiivselt või passiivselt, kuid selge on, et võõras see keel tema jaoks polnud. Nii ei olnud tema looming ei puhas vene ega eesti kirjandus, vaid see laiendas mõlemat kirjandust: üks autor eksisteeris korraga kahes kultuuriruumis, mille põhjal sündis n-ö kolmas kultuuriruum.

 

Igor Severjanin eesti kirjandusväljal

Esimene rida Severjanini luuletuses „Sekstiin VI” on: „Эстонiя, страна моя вторая” (Severjanin 1920: 87), st „Eestimaa, mu teine riik”.

Pierre Bourdieu (1992) on käsitlenud kirjanduse toimimist riigi ja institutsioonide kaudu, millest tekib kirjandusväli. Kirjaniku amet on üksildane, ent teoste ilmumiseks on tarvis süsteemi, kus löövad kaasa kirjastused, toimetajad, raamatukauplejad, lugejad jne. Süsteem valib autoreid, aga ka autor loob oma valikute kaudu endale sobiva süsteemi. Autori oskuse valikuid teha ja vastuvõtlikkuse sotsiaalsetele protsessidele on Bourdieu tähistanud terminiga habitus. Niisiis kohtuvad kirjandusväljal ühelt poolt ühiskondlikud positsioonid ja teiselt poolt individuaalsed harjumused ja tajud (Bourdieu 1992: 366).

Kirjandusvälja teooria abil saab välja tuua, kuidas Severjaninit omaaegses kultuurisituatsioonis vastu võeti ning mis olid tema põhimõttelised valikud ja otsused. See võimaldab teha järeldusi selle kohta, mil määral oli ta osaline Eesti kirjandusprotsessis. Järgmisena toon näiteid Severjanini eluloost ja loomingulisest tegevusest. Märksõnadeks on luuletaja seosed Eesti Vabariigi poliitiliste, ühiskondlike ja võimuorganitega.

Severjanini kodakondsus. Igor Severjanin oli Eesti Vabariigi kodanik, kuid kuni viimase ajani oli vähe teada selle saamise kohta. Mõne aasta eest avaldas aga Aleksander Sobolev (2017) sel teemal põhjaliku artikli, samuti on nüüdseks digiteeritud Siseministeeriumi arhiiv ning vajalikud dokumendid on leitavad Rahvusarhiivi digikogust (RA, ERA.14.14.1000). Selle põhjal on teada, et 1921. aasta 3. märtsil pöördus Severjanin venekeelse avaldusega siseministri poole, kus muuseas kirjutas [minu tõlkes – I. K.]: „Olles elanud Eestis 1914. aastast saadik,¹⁴ olen mina, allakirjutanu, Vene kodanik, otsustanud nüüd, juhindudes ammustest sümpaatiatest ülalnimetatud maa vastu ja soovides elada siin ka edaspidi püsivalt, üle tulla Eesti kodakondsusse, millele kaasa aitamist ongi mul au paluda Teilt, Härra Minister.”

Igor Severjanini avaldus siseministrile (RA, ERA.14).

Severjanini kodanikuvanne (RA, ERA.14).

Avaldus rahuldati, luuletaja tasus 1000 marka templimaksu ning andis 1921. aasta augusti lõpus kodanikuvande: „Eesti Vabariigi kodanikuna tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile [---].” Sama aasta septembris sai Severjaninist Eesti kodanik.

Osalemine Kaitseliidu õppustel. 1921. aasta suvel ilmus Berliinis Severjanini luulekogu „Менестрель: Новейшие поэзы” („Menestrel. Uuemad poeesid”), kus ta muu hulgas kirjeldab lüürilise kangelase osalemist Eesti Vabariigi Kaitseliidu õppustel:

По долгу кайтселита я с ружьем

До четырех утра брожу вдоль хижин,

Расползшихся чудовищным ужом.

„Kaitseliidu teenistuses ma relvaga / Kuni kella neljani hommikul ekslen mööda onne, / Mis valguvad laiali nagu kole nastik.” (Severjanin 1921: 51; minu tõlge – I. K.)

Kuna aastatel 1920–1924 ei tegutsenud Kaitseliit riikliku organisatsioonina, võib järeldada, et Severjanin on kirjeldanud varasemat aega. Luulekogu eksemplarile kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus on Severjanini käega kirjutatud, et „see köide on valminud Eesti Toilas 1919. aastal”.

Selle kohta, kas Severjanin ka tegelikult kuulus aastail 1918–1919 Kaitseliidu Viru malevasse, on keeruline tõendeid leida, sest Kaitseliidu arhiiv hävis Tallinna pommitamise ajal 1944. aastal. Saab aga märkida, et Severjanin teadis kaitseorganisatsioonist ning suure tõenäosusega on lüürilise kangelase kogemus autori enda kogemus, sest ta luule on suuresti autobiograafilise kallakuga.

Eesti kirjanduse tutvustaja välismaal. Severjanini abikaasa Felissa Kruut on meenutanud, et üheskoos esitasid nad eesti kirjandust Euroopas palju kordi ja suure eduga (Kaljumäe 1978: 301). Kirjandusmuuseumis on hoiul plakatid Severjanini esinemistest Euroopa riikides ning kavalehel seisab, et peale oma loomingu esitab autor ka enda tehtud eesti kirjanduse tõlkeid (EKM EKLA, f 216, m 5:1). Felissa luges samu luuletusi algupäranditena. Üritused olid suunatud vene emigrantidele, kus­juures „slaavi maades (Bulgaaria jm.), kus nad kõige sagedamini esinenud, ei olegi eesti luule nii võõras, nagu mõned arvavad” (Kaljumäe 1978: 301).

„[---] Pole juhtunud üks kord, vaid kümneid kordi, kus kuulajad on sattunud luuletusist suurde vaimustusse. Ning siis just on tulnud kuulajaid rahuldada eestikeelse teksti ettekandmisega, et näidata, kui ilusasti kõlab see keel. Eesti luulest on ette kantud peamiselt Underi ja Visnapuu laule.” (Kaljumäe 1978: 301)

Seejuures olid naisel seljas eesti rahvariided. Severjanin valis abikaasale ka n-ö artistinime: Ariadna Izumrudnaja (tõlkes: smaragdne).

Severjanin ja Eesti Kultuurkapital. Severjanin oli pikalt Eesti Kultuurkapitali stipendiaat: ta sai aastastipendiume kahel ajavahemikul 1926–1931 ja 1937–1940 (Kruus 1986). Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali valitsuse (praeguses mõistes ekspertkomisjoni) jaoks polnud ta n-ö võõras välisautor.

Kirjastamine Eestis. Pärast 1918. aastat ei käinud Severjanin enam kordagi Venemaal. Eestis kirjutas ta mitusada luuletust. Enne kolimist oli ta Venemaal andnud välja kaheksa raamatut. Eestis kirjutas ta veel 16 raamatut, need ilmusid kohalikes kirjastustes või müüs ta avaldamisõigusi välismaale. Sadade luuletuste all on dateering ja kirjutuskoht Toila. Eestis kirjastatuna on ilmunud järgmised raamatud:

„Creme des Violettes. Избранные поэзы” (Tartu: Odamees, 1919);

„Pühajõgi. Эстляндские поэзы” (Tartu: Odamees, 1919);

„Вервэна. Поэзы 1918–19 г.г.” (Tartu: Odamees, 1920);

„Колокола собора чувств: Автобиографический роман в 3-х частях” (Tartu: V. Bergman, 1925);

„Роса оранжевого часа: Поэма детства в 3-х частях” (Tartu: V. Bergman, 1925);

„Адриатика. Лирика” (Narva: Narva Kirjastusühisus, 1932).

Severjanini tähtteos „Klassikalised roosid” („Классические розы. Стихи. 1922–30 г.г.”, Belgrad, 1931) oli kirjutatud samuti Eesti-perioodil.

Severjanin eestikeelse meedia fookuses. Eesti perioodilistes väljaannetes on kümneid kordi kirjutatud Severjanini loomingulistest saavutustest, nii kriitiliselt kui ka ülistavalt, tema uutest raamatutest või autorist üldiselt. Ta oli eestikeelsele auditooriumile tuttav isik ja mõnikord kirjutati ajalehes temast terve lehekülje ulatuses.

Severjanin ja turvaline elu Eestis. Väidetavalt oli Severjanin kuni 19. juunini 1939 esinenud avalikult 301 korda (Severjanini kontsertkroonika 2002). Nendest 135 esinemist olid toimunud Venemaal aastatel 1910–1918, pärast 1918. aastat oli 59 esinemist Eestis ning 107 välismaal.

Mis toimus Venemaal pärast 1918. aastat? 1924. aastani kestis seal punane terror, st VSDT(b)P KK ja rahvakomissaride nõukogu väljakuulutatud hirmutamise ja bolševikevastaste hävitamise riiklik poliitika. Tuhanded said hukka, nende seas Severjanini põlvkonnakaaslase Anna Ahmatova esimene abikaasa, luuletaja Nikolai Gumiljov (1886–1921).

1937.–1938. aastal tähistas Severjanin 50 aasta juubelit, Eestis ilmusid sel puhul eesti- ja venekeelsed artiklid, kuid samal ajal oli Venemaal Stalini sisepoliitiline puhastus: arreteerimised, pikaajalised vangistamised ja mahalaskmised. Kaasaegsed kirjanikud olid represseeritud ning mõni kaotanud elu: Nikolai Zabolotski, Daniil Harms, Aleksandr Vvedenski. Nii oli Eesti Severjanini pelgupaik, mis päästis ta elu ning võimaldas tal end loominguliselt teostada.

Kontakt võimuesindajaga. 14. märtsil 1940 tähistas Severjanin 35 aasta möödumist loometöö algusest. Sel puhul toimus Mustpeade majas suur kirjandusõhtu, kuhu oli tulnud ligi pool tuhat inimest. Nii eesti- kui ka venekeelsetes ajalehtedes kirjutati, et president Konstantin Päts kinkis luuletajale 400 krooni. Severjanin (1940) tänas „sügavalt austatud presidenti heldekäelise kingituse eest”. Igor Severjanin oli Eesti kirjandusväljal vägagi nähtav.

Eeltoodu põhjal võib järeldada, et Severjanin oli tihedalt seotud Eestiga – formaalselt (enda initsiatiivil taotletud ja saadud kodakondsus), kultuuripoliitiliselt (kultuurkapitali stipendiaat), loominguliselt (tekstid olid kirjutatud ja kirjastatud Eestis). Samuti oli ta autoriteetne persoon eestikeelses meedias ja võimu silmis (president Pätsi tunnustus). Siiski ei käsitletud teda eesti kirjanduses osalejana ja seda eespool toodud tõrgete tõttu. Ehk võimaldab praegune aeg, kui mitmikidentiteet on eesti kirjanduse seisukohalt saanud tavapäraseks mõisteks (nüüdisaegsete kohalike venekeelsete kirjanike puhul), ümber hinnata Eesti Vabariigis tegutsenud vene­keelsete autorite staatust.

 

Levinud etteheited Severjaninile

Severjaninile on pahaks pandud kahte tõika: ta ei osanud eesti keelt ja enne oma surma avaldas ta kaks luuletust nõukogude korra toetuseks.

Severjanini kaasaegsed märkisidki,¹⁵ et Severjanin ei osanud eesti keelt. Seda tunnistab luuletaja ka ise kirjades erinevatele korrespondentidele, näiteks Baranovale 4. aprillil 1923: „Nende Eestis elatud aastate jooksul ma tõlkisin eesti keelest 3 raamatut, seejuures oskamata eesti keelt. Lähtusin üksnes rütmist, riimidest ja vaistust; proosas, sõnasõnaliselt, tõlkis mu naine ja autorid ise.” (Severjanin 1988: 37)

Kirjandusüldsus teadis, et 1928. aastal Tartus ilmunud eesti luule antoloogia („Поэты Эстонии: Антология за сто лет. (1803–1902)”), mille tõlkijaks on märgitud ainult Severjanin, oli tegelikult tõlgitud koos Felissa Kruudiga. Ajakirjaniku küsimusele, kas „[p]eab oskama hästi eesti keelt, et tõlkida luulet”, vastas Kruut: „Jaa, kuid ega Severjanin eesti keelt ei oskagi. [---] Nojaa, mina olen see, kes tal tõlgib. See on ikka nii olnud. Mina p a n e n ümber, tema annab vormi, nõnda nagu tarvis.” (Kaljumäe 1978: 301)¹⁶

Siiski nagu eespool osutasin, oskas Severjanin eesti keelt mõningal määral. Sama on märkinud Adams (1977: 326): „Olemasolevaid andmeid kokku võttes jõuame otsusele: Severjaninil oli küllaldane p a s s i i v n e eesti keele oskus, et luuletuste tekstist üldjoontes aru saada. Aga tal puudusid eesti luule mõistmiseks kindlasti vajalikud nn. tekstivälised komponendid, eriti arusaamine eesti rahva arengukäigust ja ühe või teise poeedi loomingu üldilmest.”

Kuigi Severjanin ise kirjutas irooniliselt ja naljaga pooleks, et ta ei oska eesti keelt üldse, on ta siin-seal väitnud ka vastupidist. Näiteks 1929. aastaga dateeritud autobiograafilise luuletuse „Стихи октябрьского заката” („Oktoobri loojangu värsid”) esimesest värsist tuleb välja, et ta töötas tõsiselt tõlke kallal ja oskas rääkida tõlgitud teosest:

Ты чутко читала Сергея Волконского

На синей тахте у стены голубой.

Я только что кончил работу с эстонского,

И мы говорили о книге с тобой.

„Sa lugesid tähelepanelikult Sergei Volkonskit / Sinisel kušetil helesinise seina ääres. / Mina just lõpetasin tõlke eesti keelest, / Ja me rääkisime sinuga raamatust.” (Severjanin 2004: 257; minu tõlge – I. K.)

Kui ta suutis töötada luuletekstidega, siis pidi Toila külarahva lihtne keelgi (poes, tänaval, kalapüügiretkel) olema talle mõistetav. Et ta oskas eesti keelt vähemalt passiivsel tasandil, sellest annab tunnistust eelmainitud tõsiasi, et ta on korduvalt kasutanud luuletuste sees eesti sõnu, seejuures õiges tähenduses ja teades, kus paikneb sõnarõhk, sest kasutatud sõnad asuvad värsiskeemis õigel rõhulisel positsioonil. See polnud ta jaoks püüd jätkata keelemängu, katsetada neologismidega, nagu ta seda tegi enne Eestisse kolimist. Eesti sõnad Severjanini hilisemas loomingus tähendavad eelkõige harjumist siinse eluga, lõplikku kohanemist.

Severjanini ebaõnnestunud luuletused nõukogude korra auks olid kirjutatud 1940. aasta juulis, kõigest mõni kuu pärast ta suurejoonelist esinemist Mustpeade majas sama aasta märtsis. Luuletaja tervis halvenes pidevalt, millest kirjutasid ka ajalehed. Võib oletada, et ta kirjutas kaks nõukogudemeelset luuletust („В наш праздник” – „Meie pühal”, „Привет Союзу” – „Tervitus Liidule”, Severjanin 1990: 260–261) selleks, et jõuda enne surma Venemaale, kus jätta hüvasti seal viibivate lähedastega ning olla sinna maetud. Luuletuse „Meie pühal” puhul on uurijad Jangfeldt ja Kruus (1988: 15) täheldanud Severjanini naiivset „apoliitilist kavalust”. Seal on rida „Me kuuleme imetlevas juminas” („Мы слышим в восторженном гуле”), Stalini ülistamist jne. St pole minavorm, vaid „me kuuleme”. Luuletus „Tervitus Liidule” on aga isiklik ja vahetu, lüüriline kangelane hõiskab: olen uhke ja rõõmus, et Liidu vabariike lõi mu Leningrad. (Selle kohta, kuidas toimetaja „lihtsustas” ja ­võimendas „Nõukogude pateetikat” Severjanini tollases luules, vt Kuranda, Garkavi 2010.)

Kokkuvõttes ei tähendanud need luuletused Severjanini jaoks uut loomingulist etappi ega parandanud ta elujärge. Undusk (2017: 7) annab Severjanini eluloole karmi hinnangu: „Pagulasloogika osutus Severjanini saatuses lõimumisideoloogiast tugevamaks. Miks ja kuidas see nõnda läks, seda sai enamik siurulasi (Visnapuu, Gailit, Under, Adson) pärast Teist maailmasõda laias maailmas ise oma nahal tunda.” Severjanini loomingu saatus Nõukogude Liidus polnud parem kui nimetatud siurulaste oma. Severjanin suri 1941. aastal, kuid luuletaja vabanes põlu alt alles aasta­kümnete pärast: 1975. aastal ilmus Moskvas valikkogu ning 1987. aastal toimus esimene tema loomingule pühendatud konverents. Seejärel hakati tema teoseid pidevalt avaldama. Ääremärkusena võib öelda, et sarnane saatus oli Ossip Mandelštamil: esmalt Stalinit kritiseeriv luuletus ja hiljem teda kiitvad tekstid ei säästnud luuletajat arestist ega loomingu keelamisest aastakümneteks.¹⁷ Eestis elamine päästis Severjanini elu, kuid Nõukogude Liidus oli tema looming keelatud.

 

Kokkuvõte

Eesti Vabariigis reguleerisid mõnda kultuurilist nähtust seadused ja mõni toimis iseenesest. Integratsioonipoliitika oli loomata ja sõnastamata. Kultuuriprotsesside mõistmiseks polnud kasutusel selliseid mõisteid nagu integratsioon ja lõimumine, identiteet ja enesemääratlus. Kirjandusteadus võimaldab teatud nähtusi mõtestada alles tagantjärele.

Artikli esimene hüpotees seisnes selles, et Eesti venekeelne kirjandus jäi üldjuhul vabariigiaegsest eesti kirjandusest välja teatud tõrgete tõttu. Tõin neist esile viis: eesti ja kohalikel venekeelsetel literaatidel olid erinevad ajaloolised lähtepositsioonid, samuti erinevad loomingulised eesmärgid, tõlked puudusid, venekeelsete kirjanike kohanemine Eesti eluga nõudis aega, iseseisva Eesti traagiline lõpp tegi kohalikust venekeelsest kirjandusest keelatud teema. Nende tõrgete tõttu ei saanud vabariigiaegne venekeelne kirjandus eesti kirjanduse osaks ei sõdadevahelisel perioodil (sest see kirjandus oli alles kujunemas küpseks nähtuseks) ega nõukogude ajal (sest kommunistlik võim keelas teoste kordustrükid ja uurimise; peale selle ei tahtnud eesti kirjandusteadlased „vene küsimusega” tegeleda traumaatiliste üleelamiste tõttu). Eesti venekeelne kirjandus kui kultuuriline nähtus osutus n-ö ebamugavaks teemaks.

Tollase venekeelse kirjanduse üks kuulsamaid autoreid Igor Severjanin ei pääsenud eesti kirjanduskaanonisse, ühtlasi sai temast aastakümneteks keelatud autor Nõukogude Liidus.

Artikli teine hüpotees kätkes eluloo põhjal esile tulevat enesetaju. Severjaninil oli mitmik- või hübriididentiteet, seda saab täheldada alles aastakümneid pärast tema surma. Homi Bhabhale tuginedes saab öelda, et Severjanin lõi omanäolise „kolmanda ruumi”: ta sünteesis oma venekeelse loomingu Eesti eluga – mõlemad olid tema jaoks tähtsad, need on ta identiteedi alustalad. Seda võib vaadelda ka John Charles Turneri enesekategoriseerimise teooria raames: erinevatest võimalustest valis Severjanin enesemääratluse välisteks tunnusteks kindla seose Eestiga ja loomingulise väljendumise oma emakeeles.

Pierre Bourdieu kirjandusvälja ja habitus’e teoreetiline raamistik näitab, et autor ei asu vaakumis, teda n-ö loovad kirjandusprotsessi eri osalised: kriitikud, kirjastused, lugejad jne. Liina Lukas (2006: 32) toob sellekohaseks näiteks ühe pretsedendi eesti kirjandusloost: „Nii jäi tähtsusetuks žestiks Kristian Jaak Petersoni luule 19. sajandi alguses, ning alles 20. sajandi alguse muutuval kirjandusväljal asetati ta kohale, mis kuulub talle kirjandusloos tänini.”

2012. aastal oletasin, et Severjanini looming võib olla käsitletav nii vene (keele tõttu) kui ka eesti kirjanduse (tugev side Eestiga) osana (Kotjuh 2012). 2017. aastal vastas sellele Undusk (2017: 7): „Ja kui Igor Kotjuh veel mõne aasta eest küsis, kas Severjaninil kui vene kirjanikul on tulevikus lootust saada „eesti kirjanduse venekeelseks autoriks”, siis ärgem kiirustagem vastusega. Otsus ei sõltu enam Severjaninist, vaid meie enda edasisest käekäigust.”

Severjanin oli siiski tihedalt põimunud Eestiga eri tasanditel: geograafilisel, institutsionaalsel, kultuurilisel ja poeetilisel. Jah, tänapäeval saab kinnitada, et tal oli ­mitmikidentiteet, põhimõtteline hoiak kirjutada vene keeles ja olla võimalikult tihedalt seotud Eestiga. Taasiseseisvunud Eestis oleks Severjaninit hinnatud Eesti venekeelse kirjanduse esindajana; tema positsioon oleks võrreldav näiteks Andrei Ivanovi omaga.

„Otsus sõltub meie enda edasisest käekäigust” – mida peaks tähendama see ülal tsiteeritud salapärane fraas? Ehk seda, et võiksid ilmuda Severjanini luule uued eesti­keelsed tõlked, tema loomingulist pärandit võiks aktiivselt uurida ning temaga arvestada uute eesti kirjanduse õpikute, leksikonide ja antoloogiate koostamisel. Kui meie elukäik on seotud tänapäeva mitmekultuurilise ühiskonna väärtustega, peaks kujutama eesti kirjanduslugu sõdadevahelisel perioodil koos tollal elanud venekeelsete autoritega. Praegu laiuvad eesti kirjandusloos selle koha peal tühimikud. Nende täitmine tähendaks tõrgete ületamist.

 

Igor Kotjuh (snd 1978), MA, eesti kirjanduse doktorant Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis (Ülikooli 16, 51003 Tartu), igor.kotjuh@gmail.com