Kirjandus ja keel kuuluvad Eesti kultuuripärandi keskmesse

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.