Tumedad templid täis magususi kõikide elavate ühisest tungist

Käesolev artikkel tõukub minu valmivast dissertatsioonist, milles võrdlen Jaan Oksa ja Lautréamonti loomingut. Siinses kirjatöös keskendun nooreestlase Jaan Oksa poeetikale ning tema teoste avangardsele-revolutsioonilisele laadile, mis alles hiljaaegu on asetunud uurijate suurema tähelepanu alla. Vaatlen Oksa tekste Lautréamonti ja teiste modernistlike poeetide peal ära proovitud mõistestikku ja psühho­analüütilist meetodit kasutades. Keskmes on hüpotees, et Oksa uuenduslikus ja sügavalt isikupärases poeetilises proosas on esil samasugune avangardistlik pööre, nagu leidis aset XIX sajandi teise poole prantsuse kirjanduses. Samuti postuleerin, et see hüpoteetiline pööre nihestas kirjanduse traditsioonilist tähendust, kui viis teda võib-olla lähemale kõige varasemale kirjanduslikule traditsioonile, luues silla kirjanduse algpositsioonina vaadeldava müstilis-transtsendentse tasandini, kus just subjekti piiride korduv kustutamine ja väljajoonistamine on psüühe teadvustamatute struktuuride sümboliseerimise protsessis püsivalt esil. Laiemas plaanis raputas see pööre ka subjektsuse mõistet, sh selle loomemehhanisme, teadlikust minast juhitud tervikutaotlust ja sotsioseksuaalse püsituse mõtestust. Kuigi Oksale pöörasid tähelepanu juba XX sajandi alguse avangardsed rühmitused, nagu Noor-Eesti ja Siuru, on võimalik, et tema tekstides avalduv avangardne subjektsus ning sellega olemuslikult haakuv seksuaalsuse käsitlus torkasid küll tollastele lugejatele ja kriitikutele silma, ent üksnes kui hämar ja mõistetamatu miski – tume asi, mis tungib esile, ent ei allu mõtestamisele.

Artikli keskmesse asetuv protsessuaalse subjekti mõiste pärineb Julia Kristeva raamatust „Luulekeele revolutsioon” („La Révolution du langage poétique”, 1974), kus autor uuris selle mõiste kaudu Lautréamonti ja Stéphane Mallarmé poeetikat. Pidevas arenemises olev subjekt on olulisel kohal ka eksistentsialistlikus filosoofias: sarnane arusaam subjektist leidub nii Simone de Beauvoiri (nt 1944: 210) kui ka Jean-Paul Sartre’i (nt 1943) arutlustes.

Kristevalikus perspektiivis on selline subjekt transgressiivne par excellence, sest kogu tema olemasolu, areng ja tähendus põhinevad lakkamatul konfliktil ja piiri­ületusel. Temas põimuvad tungid, ihad ning libidinaalsetes üleminekutes ja üle­kannetes kord omaks võetud, kord jälle hüljatud identiteedid, mistõttu on temas lihaks saava protsessi kirjeldamise kaudu võimalik tuua esile subjektsuse Oidipuse-eelsed juured ning valgustada subjekti tuumas haigutava tühimiku kontuure. Samuti ei tohi unustada sõna protsess laiemat tähendusvälja prantsuse keeles. Sõna osutab sellele, et ühtpidi lükatakse subjekt ihade ja tungide detsentraliseerivas ringmängus käima, teisalt seatakse subjekti õiguspärane olemine kahtluse alla, tema ühtsust asutakse samas konfliktses liikumises viimase piirini lammutama (Kristeva 1977: 56), jättes sümboolsesse kirjanduslikku sfääri maha üksnes tema liikumist kaardistava fragmentaariumi. Käesolevas artiklis kaitsen hüpoteesi, et sedasorti protsessuaalne subjekt avaldub ka Oksa transgressiivses proosas.

Oks on üks väheseid XX sajandi alguse eesti kirjanduskriitikuid, kes kasutab läbivalt dekadentsi ja modernismi mõisteid (nt Oks 2004: 219, 248), sh nimetas ta dekadendiks meelsasti ka ennast (Oks 2004: 283; vt ka Tuglas 1935: 181). Kaas­aegsete meenutustest ja Oksa kirjutistest selgub, et ta jälgis aktiivselt vene kirjandus­maastikul toimuvat, luges olulisemat perioodikat ning nii jõudsid prantsuse XIX sajandi lõpu kirjanduslikud uuendused temani läbi vene hõbeajastu filtri.¹ Seoses Oksa teoste ­paigutumisega eri kirjandusvoolude alla kerkib foonile sümbolism, mis nii prantsuse, belgia kui ka vene variantides mängis olulist rolli Noor-Eesti liikumises. Toona avaldatud käsitlused ja tõlked aitavad veenda, et kui mitte päriselt Lautréamonti proosapoeemiga „Maldorori laulud” („Les Chants de Maldoror”, 1868–1869), siis vähemasti sellega samasse mõtteruumi asetuvate ning neist otsesemalt või kaudsemalt inspireerunud autoritega oli Oks tuttav ning paigutas ennastki lisaks dekadentidele ka sümbolistide ridadesse. Noor-Eesti väljaannetes ilmus oluliste prantsuse ja belgia sümbolismiga seotud autorite (nt Charles Baudelaire’i, Paul Verlaine’i, Émile Verhaereni, Maurice Maeterlincki) teoste tõlkeid ja käsitlusi, samuti olid neis esindatud teised Euroopa ja vene kirjanikud ning mõtlejad, keda võib sarnasesse transgressiivsesse traditsiooni kaasata (Valeri Brjussov, Gabriele D’Annunzio, Henrik Ibsen, Gustav Meyrink, Knut Hamsun jt). XX sajandi alguse Eestis ning Venemaal olid sümbolism ja dekadents tihti sünonüümid. Oksa on nende vooludega seotud tänapäevalgi (nt Süvalep 1996;² Lindsalu 2004), uut akadeemilist hoogu on toonud Marianne Lind magistritööga „Dekadentlik esteetika Jaan Oksa proosaloomingus” (2018). Samuti seob (kristliku) dekadentsidiskursusega Oksa loomingu Ian Tracy Gwin oma magistritöös „The Forbidden Tree: Jaan Oks and the Fall of Humankind” (2022).

Oksa voolav binaarsus, subjekti jagunemised,³ grammatilise isiku muundused

Oksa teoste poeetilise subjekti pealtnäha põhjendamatuid variatsioone käsitles põgusalt juba 1927. aastal tema teoseid lingvistiliselt analüüsinud Daniel Palgi, toonitades: „Omalaadilise vormilise tähtsusega on ka asjaolu, missuguses grammatilise isiku vormis teos väljendub” (Palgi 2003: 402). Autori, lugeja ja tegelase vaate­punktide vaheldumine on Oksa poeetilisele proosale igiomane. Sobiliku näite toob Palgi seksuaalse alatooniga tekstist „Meestele vastuminek”, kus kolmas isik läheb pealtnäha põhjendamatult üle vormiks, millel grammatilisele isikule osutavat pöörde­lõppu enam pole, aga mida saab tõlgendada korraga nii minavormina, nagu teeb Palgi, kui ka endiselt kolmanda isikuna, tähistades merelt naasvatele meestele vastuminevaid naisi:⁴

Naised ja noorikud [---] nemad võtnud viimase kirja otse ahnelt suudeldes vastu, heameele all natuke üleihuliselt värisedes. [---] Siis on hea teele minna, teel olla, mõnus on isegi sügiseööl külmetada, ei taha nagu paksemat riiet ümber panna… Nii tume soojus on kusagil, võtaks veelgi vähemaks riideid, üsna paljaks, poolalasti… ja ikka oleks hauduv-soe, tumedad värinad, mõistatuslikud tõmmatused keha ümber, ihu sees ja peal. [---] Ja nagu tahaksid nüüd, et paljale ihule löödaks, esiti puuga, siis vitsaga ja jälle kepiga, millel jämedad näsad küljes. (Oks 2003: 162)

Grammatilise isiku vaheldumist saadavad samuti Oksale omased, tema poeetilist subjektsust ja seksuaalsusekäsitust peegeldavad motiivid: libidinaalse energia liikumisega seotud vibratsioonid-värinad, mis märgivad ühtaegu tungide pulbitsemist, psüühilise voogamise kajastumist füüsilises maailmas. Värinatega seostub nii külmus­tunne kui ka tume soojus, sh sisemise kogemuse kuumus, mis välisilma mõjutused lämmatab. Külm ja rõske, kaduviku ja surmaga seotud ning subjekti nii materiaalselt kui ka psüühiliselt endasse mässiv sügisöö, mis sobib sümboliseerima freudistliku surmatungiga kaasnevat hävituslikku ja vaibuvat liikumist kaduviku poole, astub vastasseisu subjekti kaudu – olgu tema sisemusest või välisusest, iga­tahes kusagilt piirideta umbmäärasusest – esile tungiva sooja Erosega. Samuti ilmub eeltoodud katkendis teel olemise kujund ning liikumisega seotud mõnusus. Nii leiavad protsessuaalse subjekti pidetus ja lakkamatu nihkumine väljenduse välises teekonnas, mis on sarnane eri religioonides levinud palverännakuga, kus liikumised füüsilises ilmas ja psüühilises ruumis peavad olema võrdelises seoses. Oksa poeetilise proosa oluline tunnusjoon on ka pidev kordamine, sama mõtte ümberütlemine, mis loob seose seksuaalakti korduvuse ja näiliku mehaanilisusega, samuti tungilise ringliikumisega tumeda ja tühja naudingulise tuuma ümber, ilma seda päriselt puudutamata, võimaldades nõnda seda soovitud fantaasiaga täita ning ammutada lisanaudingut, nn plus-de-jouir’i,⁵ mis tekstilises sublimatsioonis ei jää alla ühelegi päris naudingule.

Palgi käsitluse juurde tagasi pöördudes tsiteerin analüütilise võrdluse huvides tema olulisemaid seisukohti, soovides toonitada võimalikke sarnasusi ja erinevusi siinses töös arendatud, kristevalikust psühhoanalüüsist tõukuva subjekti­käsitlusega:

Kolmas isik kui niisugune on ikkagi neutraalne ja kauge. Kui nüüd avaldutakse 1. isiku­vormis, siis andutakse täiesti mõttele, kujutelmadele, asutakse tegelase osasse, tuntakse selle elamusi täiesti omastena. Saadakse suhtumise soojuse kulminatsioon. Toon muutub täiesti intiimseks. Siis aga tuleb taganemine: minnakse üle 2. isiku­vormile ning edasi juba kolmandale: autor (ja lugeja) erineb jälle tegelastest.

See stiilivõte praegusel kohal on eriti iseloomulik, sest on tegemist seksuaalselt iseloomustatud ainega, mille vastu on autoril nõrkus kõigis töis ja mis joon on iseloomulik ta teostele. (Palgi 2003: 403)

Siinjuures torkab silma Oksa minasubjekti võime tajuda teiste tegelaste „elamusi täiesti omastena”. Ent võiks ka psühhoanalüütiliselt väita, et hoopis minasubjektile omased sisemised elamused kantakse psüühilise eituse (sks Verneinung), nende eemaletõukamise, salgamise tõttu üle fantastilistele, vastassugupoolt esindavatele tegelastele. Nõustun Palgi väitega, et Oksal on eriline nõrkus seksuaalse aine järele. Lisaks toonitan, et panpsüühiline seksuaalsus avaldub ka neis tekstides, kus see ei ole esil ainese ega sisuna,⁶ sest Oksa tekstide tungiline seksuaalsus ilmneb samavõrra või enamgi vormis. Seda rõhutavad just nimelt kordused, vabadel assotsiatsioonidel põhinev kujundikeel, grammatiliste isikute vaheldumine ning häiritud, normist hälbiv süntaks.

Palgi tõstab tunnetuslikust aspektist esile veel kujutlusliku intiimsuse loomist isiku­vormide vaheldumise kaudu Oksa seksuaalse sisuga fantaasiates. Seda intiimsust võiks tõlgendada barjääri kaotamisena subjekti ja teda ümbritsevate objektide, ent veelgi enam kirjutuse subjekti, autori ja lugeja vahel. Samuti märgib grammatiliste isikute ja aegade vaheldumine subjekti pihustumist freudistlikus ookeanilises kogemuses, Georges Bataille’ (1970: 21, 2011: 29) mõistes erootilises sisemises kogemuses, kus mina piirid hägustuvad ja see, mis enne oli pidevusetu (pr discontinu), muutub pidevaks (continu).⁷

Sina „Emastes”. Oksa ookeaniline subjektsus

Oksa tekstides esinev sina sarnaneb Kristeva analüüsitud Lautréamonti „Maldorori lauludes” esile kerkiva subjektsusega ihulisuse ja seksuaalsuse seisukohast ning on kõige intensiivsem erootilis-tungilise iseloomuga tekstides „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas”. Erinevalt „Maldorori lauludest” on nende palade kulg sedavõrd hoogne, et üht kindlat positsiooni fikseerida on peaaegu võimatu, kuna seksuaalsuse ja hävitusega seotud konfliktsed võnkumised ei luba ei minal ega sinal stabiilset identiteeti alal hoida, muutes teksti psühhedeelseks-ookeaniliseks.⁸ Viimase all pean silmas Sigmund Freudi teose „Ahistus kultuuris” alguses esitatud teoreetilist diskurssi nn ookeanilisest kogemusest (Freud 1994: 1100), mida võiks traditsiooniliselt tõlgendada religioosse või müstilise tundena, kogemusena, milles minakujutelma piirid hägustuvad ning subjekt tajub ühtsust maailmaga – sarnaselt imikuga, kes Freudi (1994: 1100) järgi ei suuda tõmmata piiri iseenda mina ja rinna kaudu olemas oleva ema vahele. Sedasorti poeetiliste tajuprotsesside näitlikustamiseks analüüsin lähemalt Oksa hilisloomingusse kuuluvat ja rõhutatult ihalis-tungilist teksti „Emased”, kus subjekti seksuaalne pihustumine avaldub Oksale omaste stiililiste, sisuliste ja diskursiivsete üleastumiste täies kirevuses.

Ambivalentsus kerkib esile juba loo pealkirjas. Ühtpidi on emased tõlgendatavad oksaliku subjekti jaoks põhiliste rünnakuobjektidena, teisalt tuleb Oksa pan­psüühilist ja ookeanilist subjektiivsust tõlgendades arvestada, et ka loodust on Oks (2003: 245) määratlenud kui emast. Siinkohal tekib kaks õigustatud, omavahel tihedalt põimunud küsimust: kes on isane ning kuidas hinnata looduse rolli oksalikus poeetikas? Kui uurida lähemalt „Emaste” kolmelõigulist osa (Oks 2003: 244–245), mille panpsüühiline positiivne erotism eristub mujal taoti domineerivast misogüünsest pessimismist ja kus pulbitseb kõige elava ühine tung rõõmude tumedas templis ja saladuste ookeanis pidutujus, siis ilmneb, kuidas hinnanguline kahemõttelisus ja kõlbeliste otsustuste ebakindlus läbivalt iseloomustab soolist jaotust ja selle ümberhindamist:

1) Isane on keegi, kelle emane on „ära määrinud” (Oks 2003: 244), seega ei määratleta teda selle kaudu, mis tal on, vaid üksnes suhtepõhiselt ja selle kaudu, mis temas on üleliigset, puudulikku ja räpast.

2) Isast kõnetatakse samal leheküljel talle iseloomulikus tumeduses surevana ja kooskõlas kristliku eshatoloogilise kuulutusega „kõige liha lõppemisest” (Oks 2003: 244).

3) Ürgne sugutaja on jumal (Oks 2003: 244), aga maa peal on see töö meeste kanda, sealjuures tähistab Oks neid sellises seksualiseeritud kontekstis kui „mehe­orjasid”. Samas selgitab jutustaja isase ja emase seksuaalsete (dis)positsioonide põhi­­tunnuseid: isased ilmuvad kui aktiivsed andjad, emaste kandev algupärane roll saab ilmsiks tahtjatena, kusjuures andjad „tahtjate kohal lolliks kudunevad” ja surevad, sestap tõuseb nende „loov hing kui võrguniit julgelt jumala poole” (Oks 2003: 244).

4) Isane või emane saab olla üksnes inimene, keda ühtäkki, keset tekstis rohkem või vähem agentsetena esinevaid ingleid, kuradeid ja jumalat/jumalaid tähistatakse kui ainsat maajumalat, ühena neist, kes „isased ja emased on sugude sees” (Oks 2003: 245). Niiviisi on isasus ja emasus eristatud vastanditena potentsiaalselt kooseksisteerivad inimlikus subjektis (sest kuradid ja jumal on küll kiimalised (Oks 2003: 245), ent nad ei saa oma seksuaalset iha realiseerida⁹). Siiski saab järjekordse ambivalentse ümberpööramise kaudu selgeks, et inimesed ei ole sellest erilisest ja maagilisest potentsiaalist ning tahteväärtusest teadlikud¹⁰ – siin võib aimata Oksa subjekti revolutsioonilist püüdu kõrgema teadvusseisundini jõud­miseks, vastandite ületuseks ja „rõõmude rõõmude” tumeda templi (Oks 2003: 245) müsteeriumi avamiseks.

5) „Loodus saab andjaks ja tahtjaks. Ja saaja on ta ühtlasi.” (Oks 2003: 246) Nõnda omandab kindlalt emasena defineeritud loodus järgmises lõigus eksplitsiitselt andro­güünsed jooned, jäljendades sooliste positsioonide ootamatus vaheldamises Oksa üha arenemises olevale subjektile omaseid võnkumisi.

Lisaks on huvitav, kuidas näiteks „Nimetu elaja” kristliku alatooniga süü­­diskursuses mängitakse ümber naiste, meeste ja loomade erinevused, nii et isiku­pärased omadused avalduvad samuti üksnes suhteliste vastanduste ja ilmaoleku kaudu: „Naisterahvas on selles süüdlane, et ta isane ei ole – meesterahvas selles, et ta emane ei ole. Ja kõik on nimeta surma teeninud: et nad ei ole loomaks sündinud.” (Oks 2003: 283) Kummalisel kombel on siin ülim väärtus ja süü kõrvaldaja loomaks sündimine. Viimast peaks loogiliselt, ent ka etümoloogiliselt pidama looduse osaks, sestap esindaks esmalt eksplitsiitselt emasena, kuid peagi androgüünsete omadustega kirjeldatud loodus justkui väljapääsu igasugusest süüdiskursusest, ent samal ajal ka sooparadigmast – kuna Oksa järgi on „sugu” üksnes inimestel.¹¹ Ometi näib, et eelneva taustal pole võimalik leida kinnitust ühelegi teisele soospetsiifilisele tendentsile Oksa poeetikas peale siinses artiklis juba postuleeritud subjekti¹² soolise identiteedi voolavuse väga erinäolises, kuid ometi universaalses seksuaalsuse, (religioosse) folkloori ja inimlikkuse-loomalikkuse panpsüühilises sulamis.

Olles põgusalt kaardistanud seda sugude dünaamikat, mis „Emastes” valitseb, toon välja pikema tsitaadi, mille kaudu saab paremini nähtavaks Oksa dekadentlik-modernistlik subjektiloome. Seejärel analüüsin selle põhjal protsessuaalse subjekti seksuaalse alatooniga õhkkonda ning kujundite ja metamorfooside seisukohast iga lauset ükshaaval, seetõttu olen tsitaati lisanud numeratsiooni.

(1) Siis rända individuaalselt, teisi häbenemata, aeglaselt ja määratumat ilma eneses varjates üle kiimaliste luhtade, ropult kohisevate puude alla, ja lase emase-vasikat niikaua imeda, kui aeg täis saab. (2) Siis pööra tüdrukulikult, karakterlikult valus-ootav pool ettepoole ja kuula, kuidas see, mis isane on, vastu su vägivaldselt ritsuvat, õhkuuimastavat kohta iniseb. (3) See ülespurskav ihuvägi teeb emase tahtmistes tiineks, lolliks ja uimaseks – ja siis tarvita parajat silmapilku pealetungimiseks, püüd­miseks selle peale mis lahtine, limmakile, ja isase sisse painduv on. (4) Tunne, kuidas ta tahab, ja tunne, kuidas ta himustab – oma valujoonte pärast. (5) Tungi temasse – või sa jääd hullumeelseks suretava tahtevõimu ja avatlemiste hullupöörase ilu pärast. (6) Ta topib ennast sinusse, sinusse – või sureb, sööb ennast ihalduse raskuses ära, langeb armuheitmata isase pärast rabeledes, värisevas janus. (7) See on su sugu – hinge – nuhtluseks, ja siis temagi hulgub päästmata ümber nende pühitsemata põrmu, kes pattudes varem surid. (Oks 2003: 240–241)

Lause (1) algab käskivas kõneviisis pöördumisega ainsuse teises isikus. Pannes teisele osaks rändamise, näib kirjutav subjekt talle määravat pidevuseta, liikuva, paigal­seisust hoiduva psüühilise ja ihulise eksistentsi, mis peegeldab tema enda voolavat identiteeti. Verbile loob mõningase vastanduse adverb „individuaalselt” – ühtpidi tähistab see liikumist üksinda, teistest sõltumata, teisalt vihjab see jagamatule iseloomule, ühtsusele, mida protsessuaalne subjekt lakkamatult lõhub. Arvestades, et esimese hooga paistab lausung olevat suunatud üldise „emase” kui iseloomuta naise poole, näib tema individuaalsuse rõhutamine soovi projektsioonina, kus üksnes lausumise subjektile omane eristav kavatsuslikkus kantakse üle teisele. Liikumise tähistatud aeglus vastandub lause kiirele rütmile, heitlikule ja komplitseeritud süntaksile, sellele hoole, millega tegusõnad, määrused, epiteedid, käsud ja laused üks­teisele järgnevad. Petliku aegluse ja individuaalsuse taga varjab teine eneses „määratumat ilma” kui teadvustamatuse põhjatut ookeani. Samas haakub selle teise sees oleva seksuaalse varjatusega välise looduse panpsüühiline tungilisus: puud kohisevad ropult, luhad on kiimalised. Salatud seksuaalsus projitseeritakse keskkonda, taimestikku. Lause lõpeb käsuga lasta teisel „emase-vasikat” ennast imeda. Ühtpidi võiks see vihjata kõnetatava teise emalikule-emasele iseloomule – imemine viitaks sel juhul lapse, emase vasika imetamisele. Teisalt, arvestades teksti seksuaalset iseloomu ning ihulisse kontakti astuva võimaliku „emase-vasika” anonüümsust, võib see vihjata seksuaalaktile – sellisel juhul oleks lauses kõnetatav teine tõlgendatav meheliku poolena, keda libidinaalselt laetud looduses kohtav emane akti ­käigus endasse imeb. Imemise mittevanemlikku, vaid sügavalt seksuaalset konnotatsiooni kinnitab tekst ka mujal, viidates seksuaaltungi väljapoole suunatusele ning ise­endasse pööratud autoerootika piisamatusele: „Aga – raske on ennast ära imeda” (Oks 2003: 242).

Rändamist selgitav adverb „aeglaselt” on kooskõlas imemist ajaliselt määratleva lauselõpuga: „[---] kui aeg täis saab.” Nii astub aeg-aeglus-ajalikkus suhtesse Oksa tekstide metafüüsilise igavikumõistega. „Emaste” raames võiks eritleda isaste ja emaste inimeste kindla kestusega, piiratud, surma kaduvusse suubuva seksuaalsuse ning looduse kui tervikliku ja tungilise üksuse igavese iha vastandust: „jumala üle irvitav loodus” on „igavesti nüüd ihaldatav ja mägedeni kõrge-ärritav” ning temas on „lõppemata ihad ja kired üleilmlises kiimaluses” (Oks 2003: 244–245).

Järgmine lause (2) jätkub käsuga: teine peab „pöörama pilgu ettepoole”, kus­juures ei ole selge, kas pöörata tuleb „karakterlikult” ja „tüdrukulikult” või on pool, mida ette pööratakse, „tüdrukulikult, karakterlikult valus-ootav”. Mõlemal juhul näivad määrsõnad viitavat kõnetatava teise naiselikele tunnustele. Karakterlik pool oleks sealjuures tõlgendatav füüsiliste sootunnustena. Lause teine pool jätkab käsuga kuulata naudinguga kaasnevat loomalikku ininat, mis tekib, kui seksuaalaktis sugu­elundid kohtuvad. Sealjuures on fallos eufemistlikult kui „see, mis isane on”, samas naise suguorganit tähistatakse kui „vägivaldselt ritsuvat, õhkuuimastavat kohta”.

Ometi tekib kaheti mõistetavus: kui karakterlik pool on seotud kuulmisega, siis võib sellega olla viidatud peale, kaude ka silmnäole. Seda tõlgendust toetab Oksa seksuaalsuse psüühilises struktuuris psühhoanalüüsi taustal selge rõhuasetus teise pilgule. Subjekti seksuaalsus suhestub libidinaalselt just teise pilguga kui osaobjektiga, mis ainsana oma täielikus ja pealetungivas mõistetamatuses võimaldab vähemasti kujuteldavalt väljapääsu enesekesksest autoerotismist, kohtudes ebaõdusalt endasarnase ja samal ajal kummastavalt erineva objektiga.

Rõhutatult sekkuvad Oksa kirjeldusse ebaloomulike helide ja joobnustavate lõhnade aistingud, samuti kirjeldatakse mehe ja naise vahekorda alati kui arusaamatut vägivallaakti. Oksa seksuaalakti kirjeldused sarnanevad Freudi (1918: 16) hüpo­teetilise Urszene’ga, fundamentaalse fantaasiaga, mis seostub lapse vaatepunktiga esimest korda pealt nähtud vanemate suguaktile, mis on tema pilgule arusaamatu. See on kui loomaliku, sümboliseerimatu reaalse sissetung lapselikku teadvusse, traumaatiline kogemus, milles sisalduv nauding jääb haaramatuks ning kus seniste identifikatsioonide emalik allikas ja sihtmärk näib veidralt kannatavat isaliku autoriteedi sissetungi all. Taoline potentsiaalne mälupilt struktureerib kõiki Oksa infantiilseid ja perversseid seksuaalfantaasiaid.

Lauses (3) tähistab „ülespurskav ihuvägi” selgelt mehe suguorganit, mille kaudu avalduv tungiline energia muudab naise „tiineks, lolliks ja uimaseks”. Olulise kaaluga sõna Oksa võimaliku Nietzsche mõjuga kujundikeeles on „tahtmised” – grammatiline mitmus võiks osutada oksaliku subjekti iha mitmuslikule, minaga seostamatule iseloomule (ihad kui juhuslikud omadused). Tahtega näib Oks selgitavat energiate libidinaalset liikumist psüühes ja universumis, heites ajuti kõrvale hinge, jumalate, inglite ja metafüüsilise teispoolsusega seonduvad mõisted, mis peagi jälle pinnale kerkivad, luues Oksa rahvapärasele, kristliku mõjuga müstitsismile ainuomase sünkretistliku poeetika. Oks annab selgituse ka „Emaste” alapealkirjale „Meeleolu”, kuulutades: „Ma kõnelen mõtteteadlisest tahtmisest elus, nagu sugutahtline Meeleolu on…” (Oks 2003: 247) Seega võiks Oksa ihade süsteemis meeleoluna mõista muudetud teadvusseisundit, ekstaatilist faasi, kus teadvustamatuses alalolevad varjatud ­liikumised muutuvad äärmises hävitushimulises naudingus, jouissance’is, aktuaalseks. „Emaste” kujundikeel avab seksuaalsuse müsteeriumis ülendatud subjekti ­sellisele tõlgendusele ka teisal, kus viimase piirini jõudnud „inimese meeleolu lõhkeb oma vägevas paisumises” (Oks 2003: 245).

Pöördugem tagasi vaadeldava lause (3) ülesehituse juurde. Selle esimene pool toob sisse nihke vaatepunktis: ühtäkki viidatakse emasele ainsuse kolmandas isikus, seevastu fallos liigub minasubjektile lähemale. Lause teine pool jätkub taas imperatiiviga, keelitades teist peale tungima sellele, mis on lahtine ja maadligi ehk murdekeeli limmakil, ning rõhutades seeläbi kõnetatava teise mehelikke atribuute. Ometi toonitab sinu soolist ambivalentsust pealetungitava ihu kolmas atribuut, mis „isase sisse painduv on”.

Lause (4) jätkub – sarnaselt lausega (2) – tajuvalda puutuva käsuga, mis intensiivsuse suurendamiseks sisaldab Oksale iseloomulikult kordust („Tunne [---] tunne”). Tähelepanuväärne on, et teine peab tundma hüpoteetilise seksuaalpartneri tahet ja himu, minasubjekt käsib teisel tunda teise iha. Lause lõpp, mis on imperatiividest mõttekriipsuga eraldatud, väljendab ambivalentset põhjuslikku seost: „oma valujoonte pärast”. Fraasi mitmemõttelisus tuleneb sellest, et ei ole aru saada, kas need valujooned kuuluvad sinule või sellele, kes on sinu ihaobjekt. Valujoonte mõiste kordub „Emastes” paari lehekülje pärast, seostudes ihulikkuse, loova seksuaalsuse ja tahtega: „Ihus on otsivad loomiseniidid, ihus on valujooned, ihus on nende kaeblik kaja – kes mind tahavad” (Oks 2003: 242). Sealjuures seostub Oksa seksuaalsusekäsitluses ihuline otseselt teise ihaga, mis sütitab ja käivitab subjekti ning korraldab libidinaalseid liikumisi. Kuigi eelnevalt postuleerisin subjekti ja tema seksuaalsuse objektide püsivat piiritlematust, siis osapooltele agentsust omistades peab arvestama ka nende ajutise tõelisuse ja terviklikkusega: subjekti konkretiseerunud iha, mis ilmub suhtes teise ihaga, on relatiivne stasis, see on seisak konfliktses protsessis, kus ihakehad omandavad võitlusväljal viivuks kindlad piirjooned.

Lause (5) esimeses pooles esitatud käsk tungida teisesse näib viitavat kõnetatava isiku mehelikule algupärale. Lause teine pool, mis on taas eraldatud mõttekriipsuga, annab edasi hoiatuse selle kohta, mis juhtub, kui käsku ei täideta: allasurutud tungid, millele ei anta väljapääsu ega lõdvendust, teevad subjekti haigeks, tulvates mõistuse-teadvuse üle ning tuues kaasa hullumeelsuse. Sealjuures eristuvad kaks hulluse põhjust: esmalt „suretav tahtevõim”, mida Freudi järgi võib tõlgendada surmatungina. Teisalt tuleneb hullumeelsus ahvatluste hullupöörasest ilust – hiljem on seda kirjeldatud kui „loomailu”, vägevust „sugude tõmbamise jõus” (Oks 2003: 242) ehk instinktiivset, inimese-eelset ja -ülest väge, mis on vaibumatu ja mille sees „[v]alimistel ei ole piiri” (Oks 2003: 242). Psühhoanalüütilises teoorias seostub see ahvatluste ilu jouissance’i kui subjekti jaoks hävitavasse äärmusesse viidud seksuaalse naudinguga.

Lauses (6) paigutuvad aktiivsuse ja passiivsuse mehelikud ja naiselikud vahe­korrad taas ümber. Nüüd „topib” partner ennast „sinusse”. Akti intensiivsust ning sinu kui teise lõhestumist ja mitmetähenduslikkust rõhutatakse jälle kordusega: „sinusse, sinusse”. Lause teine pool toonitab akti ärajäämisega kaasnevat tagajärge temale, kes sinuga vahekorda astub, tuues temagi puhul ihale andumise ainsa ­alternatiivina välja surma: ta „sööb ennast ihalduse raskuses ära” ja „langeb [---] värisevas janus”. Kuna kolmanda isiku nauding ja hukk on seotud rabelemisega „isase pärast”, näib selles lauses kristalliseeruvat kõnetatava teise mehelik esinemiskuju.

Lause (7) peegeldab ja arendab edasi kahe eelneva lause lõpus esitatud hukkumise kujutelma. Jutustaja annab seksuaalsusest tulenevatele hukutavatele kannatustele selgituse, millest ei puudu ei piibellik ega nietzschelik kihistus. Esmalt kirjeldatakse seksuaalsust kui nuhtlust, mis on justkui kõrgemalt poolt määratud. Teisalt tuuakse sisse juba tuttav ihu ja hinge, soo ja hinge vastandus, jätkates Oksale ­iseloomulikku filosoofilist liini, kus eraldiseisvat hinge ei ole, on üksnes suguline keha. Lause lõpp näib kirjeldavat olukorda, kus seksis ennast hävitanud sugulised hinged-ihud jäävad ebasurnutena ikka edasi kestma. Samuti püsib, hoolimata nietzschelikest allhoovustest, süü, patu ja pääsemise paine Oksa universumis: kõlama jääb kristlikult moraliseeriv idee, et seksuaaltung, mida minasubjekt pidevalt teisele projitseerib ja ise­endas eitab, on kuri ning keelab indiviididele surmajärgse rahu.

Ühe katkendi sees omandab minasubjekti identiteet kuju kõnetatava teise kaudu vaheldumisi mehe ja naisena, näitlikustades soolise eristumise ebastabiilset, jäädavalt püsimatut ja vastandite koostoimet soosivat iseloomu konfliktse subjekti moodustumise protsessis, mille tardumismomente on lõigu sees võimalik ajuti eristada, kuid mis fikseeruvad üksnes selleks, et seejärel laguneda, pihustuda, iseennast tühistada. Siiski ei saa eitada, et selliste võnkumiste sees ilmneb seisakuid, kus kõnetatav teine on justkui selgesõnaliselt emane – või vähemasti emase imetaja sootunnustega tähistatud: „Mis on sul – emane – mis? Ah see udar, need rikutud, täis minevikku silmad ja värisev põlv?” (Oks 2003: 256) Nõnda ei saa Oksa siin-seal üheti tõlgendatava sookäsitluse hüpoteesiga kergekäeliselt nõustuda ilma eelneva diskursiivse hüppeta. Tekstides kohati väga silmatorkavat, panseksuaalsete tungide mõjul ning vägivalla ja naisteviha kaudu lagunevat traditsioonilist ja mehelik-kristlikku minapilti kaitsta üritav diskursiivne membraan tuleb purustada, et selle katkestuse kaudu jõuda sügavamale, ebastabiilse ja argiloogika seisukohast võimatu, voolava vundamendini, selle paljususe saladuste ookeanini, kus ajatus ihalike metamorfooside ruumis „linnust inimeseni merekala munast aeglase kaamelini tuksatavad, ennast poovad ja värisevad” (Oks 2003: 245).

Vaadates põgusalt protsessuaalse subjekti avaldumist „Nimetus elajas”, on näha, et Oksa jutustaja püüab asetada iseennast inimestest eemale, kõnetades sinavormis ühtaegu isaseid ja emaseid, kuid jättes enda kui lauliku soolistest eristustest välja: „Siis, sa isane, sa emane: ronige kõige igapäevasemalt oma igaviku poole, aga laske mind uhkete inimeste laulik olla” (Oks 2003: 324). Argine, aeglane ja tungidest kantud ronimine igaviku ehk antud juhul surma poole iseloomustab seega üksnes irratsionaalset ja alamat inimest. Samal ajal saab kirjutav subjekt igasugusest samastumisest kõrvale astuda, laulda üksnes „uhkete inimeste” jaoks, viidates nõnda võib-olla nietzschelikule üleinimesele, kes äravalitud, tahtejõulise eliidi osana võib konfliktsetest „rõhutud ringidest” välja astuda, kuulutades sõja nii inimeste kui ka taevaste sfääride valitsejatele. „Nimetu elaja” eeltoodud katkendile järgnevas lõigus asetub samastumiste polüloogi ka kurat, keda Oksale iseloomuliku rahvausundiga sünkretistlikku maailmapilti paigutatud kristluse kaudu vastandatakse jumalatele ­mitmuses: „Kui sa kuradit näed, siis ütle, et meie tema tahame olla meeletumas hulljulguses, et nende jumalatega võidelda läbi sureva närususe” (Oks 2003: 324).

Mina, kes alles äsja asetas end bioloogiliste sugude reaalsusest väljapoole, et otsustava kõrvaltvaatajana isaste ja emaste maistest askeldustest eralduda, arvab ­siinkohal ennast taas selle salapärase „meie” sekka, kuhu justkui kuuluvad kõik inimesed, kogu maine sfäär, mis vastandub taevasele, teispoolsele, transtsendentsele mitte­inimlikule, mitteloomalikule ja mittelooduslikule sfäärile. Samuti omandab rõhutatud polüvalentsuse fikseerimatuses hõljuv ainsuse teine isik, too sina, kes võiks kuradiga kohtuda. Samas soovib ühendatud subjekt kuradiga otsesõnu samastuda: „meie tema tahame olla”. Ülejärgmises lauses esitatakse ainsuse teises isikus kõnetatud teist rõhutatult fantastilise ja ülemuslikuna, troonimas ja irvitamas kõigi ja kõige, nii inimeste kui ka inglite ja jumalate üle: „Siis sa, sügav kui meri, kõrge kui mägi Emane, ripud pisikese punktikese peal, naerad üle inglite, irvitad jumala rahutust inimeses” (Oks 2003: 324). Kõnetatav-samastatav teine ühendab nii mere võrdpildiga esitatud meheliku, ent teadvustamatu psüühe sügavust kui ka naiselikku, „emast” kehalisust, olles astunud teispoole head ja kurja ka ruumiliselt, asetununa positsioonile, mis ei ole ei taevas ega maa peal ning mis oma kaduvväiksuse tõttu on vaimse topoloogia seisukohast määratlematu. Tähelepanu tuleb pöörata emase tähistaja esinemis­kujule: suure algustähega ülendatakse harilikult anonüümse ­bioloogilise ja/või psüühilise soona esinev naine kui agressiooni ja samastumise sihtmärk inimesest kõrgemasse, peaaegu jumalikku staatusesse. Naiste kui seksuaalsete objektide homogeensust ja ajalis-ruumilist muutumatust nii siin- kui ka seal­poolsuses väljendatakse selgelt „Emastes”: „Kõik on ühesugused [---]. Kusagilt ei leita teiste omadustega – käi taevad või põrgud läbi ja tule maa peale [---]. Nad kõik on võidetavad.” (Oks 2003: 256) Viimase väite taustal ei tohi unustada, et ka väikese algustähega emane tähistab pigem tungilist kompleksi, konstrukti, mis on fantaasias loodud üksnes mina­subjekti projektsioonide pinnana.

Lõppeks ei ole enam võimalik eristada hullumeelset tervest ega subjekti hullumeelsust teise kui objekti hullumeelsusest. Ihade-tungide subjekti ja objekti vastas­seis kujundatakse küll välja, kuid ainult selleks, et see mõne hetke pärast uuesti pihustuks: „Ja hullumeelne oled ainult sina – mina olen hullumeelne – nagu kaastundlikult värelev päikesekiir ümberringi, ümberringi” (Oks 2003: 288). Esmalt väljendub otsustus täieliku ja välistava kindlusega: hullus valdab üksnes teist, ainult sind. Kiil tühistab otsustuse, luues samastuse teisega: sellisel juhul saab mina olla ainult sina. Viimaks valgub sama lause lõpus mina päikesevalgusena laiali, justkui mässides ekstaatilises sisemises kogemuses endasse panpsüühilise membraanina terve tegelikkuse.

Kokkuvõte

Jaan Oksa tekstide valitud näidete põhjal ilmnes, kuidas nihestatud subjekt loob projektsioonide kaudu fantaasiapilte, kus isikutevahelised piirid hägustuvad ning seksuaalsus avaldub tungilise koorina – kristlikku moralismi ja patriarhaalset šovinismi kehastav nn isandahääl tuleb tekstides küll välja, ent tollesama koori mõjul ei saa ta püsivalt oma hegemooniat säilitada. Sealjuures on seksuaalse jouissance’i üleminek surmatungiks tekstilise fantaasia raamides kajastatud juba subjektisisese algupärase lõhega, mis iseloomustab tema tuumset tühimikku, tühja ruumi – see võimaldab hoiduda fikseeritud identiteedist ning hoida käigus diskursiivset protsessi.

Sedasorti protsessuaalne subjekt, kes Julia Kristeva psühhoanalüütilise teooria kaudu Jaan Oksa poeetilises proosas nähtavale tuleb, võib muu hulgas olla aktuaalne tänapäevas(t)e identiteedipoliitika(te) kontekstis. Sest kas ei ole kõige tõsisem viga, mida näilikust võitlusjoonest nii ühele kui ka teisele poole jäävad kõnelejad teevad, subjektile peale surutav nõue valida üksnes üks ühtne ja püsiv identiteet? Muidugi ei saa siinjuures langeda teise lõksu ning postuleerida, et identiteet on mõni kapitalistlik moekaup, mida isikliku suva ja metropolide arvamuse järgi võiks vabalt varieerida. Too subjektiloome ja lagundamise protsessi ning mina voolava „psüühilise tõe” avaldumiskuju, mis pealiskaudsel vaatlusel meenutab identiteeti, on küll vaba, ent subjekt, kes on oma mina kohta langetanud vaba otsuse, ei pruukinud ega pruugi – kui Freudilt miskit õppida – ju ise sealjuures täie teadvuse juures olla.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri rahastatud uurimisprojekti PRG1206 „­Tõlkimine ajaloos, Eesti 1850–2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad” toetusel.

Kristjan Haljak (snd 1990), MA, prantsuse filoloog, luuletaja, tõlkija ja õpetaja; Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), kristjanhaljak@gmail.com