Ta vaikib, su Õpetaja. / Üks kiirgus on lakanud. (Doris Kareva)
Mullu hingedeajal lahkunud Maie Kalda oli kindlasti üks mu olulisemaid õpetajaid ning tean, et samamoodi – tänumeeles – mõtlevad temale paljud.
Esimest korda kohtusin Maiega, kes oli toonase Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusajaloo sektori juhataja, instituudi teadusdirektori Eeva Ahvena vahendusel sügisel 1984. Toivo Tasa oli läinud tööle ajakirja Keel ja Kirjandus toimetusse, sektor vajas uut laboranti. Aastatetagune kalendermärkmik registreerib, et olen Maiele helistanud oktoobri esimesel nädalal ning meie silmast silma kohtumine leidis aset kolmapäeval, 17. oktoobril Roosikrantsi (siis veel Lauristini) tänava instituudimaja kuuendal korrusel, toas 602. Ma ei mäleta üksikasju, ent Maie keskendunud ja heatahtlik huvi mu seniste tegemiste, sealhulgas kaugõppes kulgevate filoloogiaõpingute vastu lõi meie jutuajamisele kohe sümpaatse ja usaldusliku fooni.
Täpselt kaks kuud hiljem sai samast ruumist, kus olime kohtunud, ka minu töötuba. Jagasime seda Maie enda ja kadunud Aarne Vinkliga; juba üpris eakas Vinkel liikus instituudis mõnevõrra harvemini, pealtnäha endassesulgununa kolistas ta mõnd raamatut või käsikirja otsides seinakappide ustega – nii et ma teda esiotsa isegi pisut pelgasin (see hirm läks hiljem üle). Maie aga võttis mu talle iseloomulikul kargel moel oma tiiva alla; võib-olla ka seetõttu, et olin alguses mõnda aega sektori pesamuna staatuses – vanuse poolest järgmiste kolleegidega oli eavahet 15 aastat. Mu peamiseks töökohustuseks saigi tema assisteerimine „Eesti kirjanduse ajaloo” V köite kahe raamatu toimetamisel (need ilmusid vastavalt 1987 ja 1992). Pidin Maie pliiatsikirjas tehtud, ühtaegu tekstitundlikud ja delikaatsed, ent vajadusel ka otsustavalt kindlakäelised redigeerimismärkused viima sisse mahuka käsikirja kokku viide masinakirjaeksemplari (meenutagem, et tegemist oli veel arvutite-eelse ajastuga!). Hiljem lisandusid köidetesse fotode valimine ja neile allkirjade koostamine-vormistamine, samuti korrektuuri lugemine ja nimeregistri koostamine – taustaks Maie sihikindel ja pühendunud töö mammutkäsikirjast raamatu vormimisel, mis ei kulgenud aga mitte alati väliste takistusteta.
Olen seda varemgi öelnud, sealhulgas Maiele endale, aga kinnitan nüüd veel kord: kogemus tema käe all võrdus akadeemilise toimetamistöö ja -kultuuri alase meistriklassiga. Õigupoolest vist ainult nõnda ongi võimalik õppida toimetamistöö finesse – selli seisuses, meistri käe all. Olgu näiteks kas või järgmine põhimõte: kõiki allikaviiteid ja tsitaate kontrollitakse de visu, st oma silmaga.
Maie töö- ja eluhoiakut iseloomustab hästi üks seik hilisemast: tema algatusel sai 1990. aastate hakatusel Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses publitseeritud Aarne Vinkli aastakümnete tagusest, veel Gustav Suitsule esitatud seminaritööst väljaarendatud uurimus Martin Körberi eluteest ja -tööst. Maie andis sellesse ettevõtmisse oma algmõttele lisaks ka vahetu tehnilise tööpanuse, lüües osa Vinkli noorpõlve käsikirjast arvutisse – arvutioskuse omandas ta suhteliselt kõrges eas hämmastava kerguse ja nobedusega. Oluline oli aga seejuures hoopis muu: Maie poleks oma staaži ja staatuse poolest ju õigupoolest pruukinud end teksti sisestamisega vaevama hakata, ent tema jaoks ei olnud see – sisulise eesmärgi nimel – ilmselt üldse mingi printsipiaalne küsimus. Ta võiski oma tegemistes olla ennastohverdav, seda selle sõna parimas, klaarimas tähenduses, ilma mingi liigse sentimendinoodita.
Kui kanda eespool mainitud põhjalikkuse-põhimõte üle teadustegevusse, võttes kõneks näiteks isikliku uurimisteemaga seotud allikmaterjalide läbitöötamise, siis mäletan Maiet nii mõnigi kord postuleerimas: üldistus tuleb enamasti kätte 60% materjali pealt. Mõistagi ei tähendanud eelöeldu mingitki pidi pinnapealse töössesuhtumise õigustamist, pigem ikkagi sõbralik-kollegiaalset osundust, muu hulgas vast isegi hoiatust võimaliku detailirägastikesse ekslema jäämise eest, mispuhul üldpilt ja lõppsiht kipuvad silme eest hajuma. Samuti meenub sedastus, et teatud aja, nii paari tunni takka, oleks igal kirjatöö tegijal tulus ja tulemuslik füüsiliselt tööpaika vahetada, sõna otseses mõttes liikuda punktist A punkti B. Maie ise tavatseski viljakamaid hommikutunde kasutada Mustamäel koduse töölaua taga, et siis enne keskpäeva kesklinna, instituuti jõudes keskenduda kohustustele, mis eeldasid suhtlemist.
Küllap ma – toona ilmselt pigem alateadlikult – õppisin temalt tasahilju ka kollektiivi ohjamise põhitõdesid. Sektorijuhatajana (aastail 1984–1989) lõi Maie kollegiaalselt sõbraliku ja inimlikult toetava, aga samas professionaalselt nõudliku tööõhkkonna. Meenuvad akadeemilise kirjandusloo alapeatükkide käsikirjade või kaitsmisele suunatavate dissertatsioonide pikad ja sisulised sektorisisesed arutelud, mispuhul Maie suutis vajadusel talitseda ka liigselt uitlema kalduvaid sõnavõtte. Eks ajuti tekkis sektori töö käigus paratamatult ka pingeid (kus ja mis ajal neid ette ei tuleks!), aga Maie oskas selliseid olukordi mahendada – vahel isegi võib-olla natuke karusevõitu huumori või maalähedase väljenduslaadiga.
Väga empaatiline ja toetav oli ta noorte suhtes, keda ajapikku hakkas sektorisse juurde tulema. Maie mentorivõimete tõestuseks on tema käe all küpsenud väitekirjadele lisaks ka vähem avalikku tähelepanu pälvinud, kuid tohutult tänuväärne töö toonaste nn õpilasteaduritega Õpilaste Teadusliku Ühingu raames. 1980. aastatel kirjutas ta sektorijuhatajana noorema kolleegi tööalasesse kalenderplaani (tegemist oli nõukogulik-bürokraatliku formulariga, mida tuli igakuiselt täita ja kuhu sektorijuhataja pidi aasta lõpus vormistama üldhinnangu) lühidalt: „Tulnud ja vastu võetud teadusesse.” Maie puhul oli tema seisukohavõtt kalenderplaanides (kõigi alluvate puhul!) igal juhul midagi hoopis muud kui formaalne sõnavaht, mida toonane aeg soosis ja mida ka tõenäoliselt suurem osa samal ametipostil olijaid nõnda võttis ja väljendaski. Maie seevastu andis alati sisulist tagasisidet. Antud juhul oli see tema lause aga ühe noore inimese jaoks midagi veelgi enamat – lubatäht, usalduse märk.
Maie teaduslik pärand hõlmab nii eeskätt 1970. aastatel avaldatud eesti kirjanduskriitilise mõtte arengu kaardistusi kui ka – alates 1990. aastatest – keskendumist kirjanduslugude ajaloole ja problemaatikale. Üheks ta erihuviks võib pidada nn metatekstide toimimist rahvuslikus kirjandusruumis. Aga sellega rööbiti on Maie süvitsi uurinud vanemat eesti kirjanduslugu, makaroonilise teksti fenomeni, animalistikat eesti kunstis ja kirjanduses (eriti sümpatiseerisid talle kassid – ka elus). Teda köitsid mitme üksikautori (Jannseni, Metsanurga, Krossi, Ristikivi, Kuusbergi, Saluri, Lepiku, Vaarandi) loomemeetod ja -mudel. Kunstiteose tehnika omapärana määratletud faktuuri elementidest on ta enim tähelepanu pööranud tüpaažile ja tegevusruumile, nii mõnegi autori puhul tõi ta esile keeleloomet. Tsiteerigem: „ikkagi on keel, eriti väikerahvuse puhul, kirjanduse dominanttunnus. [---] Mitte iga teatud rahvuskeeles kirjutatud teos ei ole veel rahvuslik keele mõttes, vaid ainult need teosed, mis loovad ja uuendavad keelt ja säilitavad keele rikkana.” Sagedamini peatus uuriv pilk prosaistidel, eriti jutu- või vestekirjanikel. Mõne kirjamehe loomingu juurde tõmbas Maiet otsekui mingi vägi ikka ja jälle tagasi, üks neist on näiteks Johann Voldemar Jannsen.
Maie tempereeritud kirjutamislaadis peitub teadlik hoiak, kirjutamisel pidas ta oluliseks sisulist tihenemist ja sadestumist, kõrvalise aurumist. Ratsionaalsuse ja tekstilähedusega seltsib täpselt doseeritud isiklik emotsioon, ei puudu isikupära ega teravmeelsus. „Verevaesuseni järjekindel intellektuaalsus pole sugugi ainuke kriitika võimalus,” on ta tõdenud. Samas on Maie alati olnudkriitiline mõõdutundetusentimentaalsuse või emotsioonitsemise suhtes: „südame serveerimisel on maitsevääratused eriti ohtlikud.”
Maie lähtus arvustatavas-käsitletavas tekstis kui sellises sisalduvatest seadustest. Mäletan teda nii mõnigi kord rõhutavat, et materjal tingib meetodi, mitte vastupidi. Ta ei alahinnanud empiirilist vaatenurka. Murrangulistel aastatel 1987–1988 leidis Keele ja Kirjanduse veergudel aset arutelu „Eesti kirjandusuurimise elu ja olu”; diskussiooni kokkuvõtvast vestlusringist meenub üks Maie seisukohavõtt, mida võiks sõnastada kui ootust rahvuskirjanduslikult täiendatud teooria järele. Selles „oleks eesti ainestiku pealt liidetud ja lisatud ja integreeritud kaasaegse internatsionaalse teooria juurde niisuguseid aktsente ja eri teid minekuid, niisuguseid rahvuslikke hälbeid, mis just eesti kirjandusele on läbi aegade olnud eriomased”. Selle üle võiks tänagi mõtelda.
Maie isiksuse põhiheli on meeles kargena, otsekui meretuulisena. Ja kui ta viimaseks jäänud suvel oma Muhu maakodus tehtud portreefotolt vastu vaatab (see pilt seisis põleva küünla kõrval peiedel Kirjanike Maja musta laega saalis), peegeldub temast ikkagi kustumatut, leebet ja väärikat kiirgust.
Ta vaatab, su Õpetaja. / Pikk pilvede palveränd. (Doris Kareva)
