7.–8. juunil toimus Võrumaal Urvaste vallas Liinakuru talus seitsmes kirjandustudengite kevadkool. Pea poolesaja osavõtjaga kevadkool erines eelnevatest selle poolest, et esinejate hulgas oli mitmeid välistudengeid ja -autoreid. Esmakordselt korraldati ka kirjandusteemaline viktoriin, milles võtsid omavahel mõõtu õppejõud ning üliõpilased.
Tänavustest esinejatest pooled olid Liinakurul ettekandega üles astunud varemgi. Kõige staažikam kõneleja oli Kadri Naanu, kes rääkis M. NourbeSe Philipi teoses „Zong!” (2008) kujutatud orjade massimõrvast XVIII sajandil, kui hulk orjastatud aafriklasi üle parda heideti. Ettekanne tõstatas küsimused, kuidas sellistest lugudest rääkida, milline on lugeja vastutus ning kas on üldse eetiline sellesisulist teost nautida. Kaisa Ling tegi sissevaate Ladina-Ameerika postbuumi, mille tunnusteks on keeruliste vormide hülgamine, pihtimuslikkuse kasv, kaasaja reaalsusega tegelemine ning tegevuspaikade viimine linnakeskkonda. Lähemalt tutvustas ta kirjanik Severo Sarduyd. Tõnis Vilu ettekanne põhines tema kevadel kaitstud magistritööl, kus Vilu käsitles muuhulgas isikustamist, inimlikustamist, nendele vastukaaluks ka depersonifikatsiooni ning ühtlasi müko-, füto- ja zoomorfismi. Joosep Susi esitusest selgus, et on võimalik rääkida 40 erinevast vaikuse liigist, kusjuures vaikust saab tajuda kui lünka ning vaikuse võib klassifitseerida vaikimise alaliigiks. Juhan Liivi uurija Evelyn Fridolin kõneles seevastu Peipsi järvest kirjanduses, kirjeldades Peipsit kui ühendusteed nii maastikul kui ka erinevate autorite loomingus. Oma ettekannet näitlikustas ta Juhan Liivi, Paul Haavaoksa jt tekstikatkenditega. Sirel Heinloo tõi kuulajate ette oma vanaema mälestused, otsides sarnasusi Viivi Luige ja Leelo Tungla teoste lapstegelaste eluoluga samast ajaperioodist ning tuues välja sagedasemate sümbolite (mesipuu, lendurimüts, pioneerirätik, tselluloidpeaga nukk, suhkrusabad) tähendused.
Liinakurul ettekandega esmakordselt üles astunud Anastassia Shumilova andis ülevaate unenägude rollist udmurdi kirjanduses. Ta tõdes, et unenäod on kirjanduses narratoloogiliselt ja psühholoogiliselt olulised, olles tegelastele mineviku ning tuleviku teenäitajateks. Michelle Mueller aga kirjeldas sisutihedalt Betti Alveri luuletusi „Elu on alles uus” ja „Tähetund” vormilisest ja tähenduslikust aspektist. Hanna Linda Korp tutvustas Andres Ehini luuletekste „Varielu”, „Keravälk tapab” ja „Muuseas”, mille on viisistanud Vaiko Eplik. Korp nentis, et Epliku laulude kaudu on Ehini luule rohkem ka noorte sekka jõudnud (Ehini luuletekstidele loodud laule saab kuulata Epliku plaadilt „Varielu”). Karel Leet tegi meeleoluka sissevaate Lars von Trieri filmi „Melanhoolia”. Ettekandest selgus, et Trier küsib oma filmides, kuidas ja milleks millestki loobuda. Samuti mängib ta ilu ja stiiliga, mis on mõeldud ennekõike veidrikele. Maris Reintal kõneles Edgar Valteri kunstiloomingu tehnikatest ja eripäradest. Ilmnes, et korduvad motiivid Valteril on näiteks kala, lind, noor ja uudishimulik inimene, viltuvajunud maja, hobused ning lapsed. Liinakuru kevadkooli ettekannetevooru lõpetas Liivi Muuseumi juhataja Mari Niitra, kes jutustas üksikasjalikult Liivi isikumuuseumi tulevikuplaanidest. Varasem, Tuglase monograafial põhinev püsinäitus vajab väljavahetamist, ideid ja mõtteid selleks on küllaga ning kõik huvilised on oodatud uut väljapanekut oma silmaga kaema.
Tänavused külalisautorid olid ameeriklased John ja Joan Digby. Vitaalne vanapaar tutvustas oma loomingut, John Digby kõneles ka pikemalt dadaismist ning Hiina kultuurist ja kirjandusest. Teisel päeval esines Valdur Mikita, kellega kõneles Kadri Tüür. Vestluse käigus räägiti eestlusest, pärimuse kogumisest ja säilitamisest ning loomulikult Mikita viimasest raamatust „Lingvistiline mets”.
