Lukianos Samosatast ja „Vokaalide kohus” – kas see on mingi nali?

Lukianose elu ja looming

Bütsantsiaegne antiiktraditsiooni vahendav „Suda” entsüklopeedia iseloomustab „Vokaalide kohtu” autorit, II saj pKr elanud Lukianost Samosatast, järgmiselt:

Lukianos Samosatast, teda hüüti blasfeemiks ja teotajaks. Või pigem võiks teda nimetada jumalatuks, sest tema dialoogides esitatakse naeruväärsena jumaliku kohta kõneldut. Ta elas keiser Traianuse ajal ja hiljem. Esmalt oli ta Süürias Antiookias advokaat, kukkus aga sel alal läbi ning pühendus kõnede kirjutamisele ja neid on ta kirjutanud lõputult. Legendi järgi tapsid ta koerad, kui ta tõe peale marru läks.¹ „Peregrinose eluloos” ründab Lukianos, täielik lurjus, ju kristlust ja rüvetab Kristust ennast.² Selle maru eest kandis ta omal ajal piisavat karistust, tulevikus saab ta aga igavese põrgutule pärijaks Saatana juures. (Suda, L 683)

„Suda” puhul tuleb muidugi meeles pidada, et tegu on arvatavalt X sajandist pärineva leksikoniga, mis on seega koostatud sajandeid pärast Lukianose eluaega ja samuti sajandeid pärast nn antiikaja lõppu, kuigi põhineb varasemail allikail. „Suda” esindab kristlikku traditsiooni ja sellega on ehk seletatav Lukianost puudutava sisse­kande lühidus, aga eriti selle vaenulikkus: rünnak kristluse vastu ei saanud jääda hävitava hinnanguta, mis laienes kogu Lukianose isikule. Tänapäeva uurijad on kahtluse alla seadnud ka mitmed „Sudas” esitatud faktid.

Lukianose täpne sünniaeg on teadmata, kuid see langeb aastaile 115–125 pKr. Rooma keiser Traianus, keda mainib „Suda”, suri aastal 117, nii et äärmisel juhul võis Lukianos sündida Traianuse võimu viimaseil aastail, aga võib-olla ka hiljem. Lukianose kodulinn Samosata asus Rooma Süüria provintsi idapiiril Eufrati jõe lääne­kaldal. Lukianos omandas (arvatavasti) klassikalise hariduse ning, lõpetanud kõnekunstiõpingud Joonias, rändas kõnemehena ringi mitmel pool Rooma impeeriumis, külastades nii Itaaliat kui ka Galliat.³ 163. või 164. aastal võitis ta oma kõnedega keiser Lucius Veruse poolehoiu Süürias Antiookias. 165. aastal nägi Lukianos pealt kristlaste hulka kuulunud küüniku Peregrinos Proteuse avalikku enesetappu tuleriidal olümpiamängude aegu, kusjuures enne oli Peregrinos pidanud iseenda matusekõne. Lukianos pajatab sellest teoses „Peregrinose surmast”, millele viitab halvustavalt ka ülaltoodud „Suda” sissekanne. Järgnevail aastakümneil viibis ta arvatavasti pikemat aega Ateenas, kus leiab aset mitme tema teose tegevus. Vanemas eas töötas Lukianos mingis riigiametis Egiptuses, kuid tuli sealt ära ja pöördus tagasi sofistielu juurde. Ta suri 180. aastate lõpus või 190. aastate alguses. (Nesselrath 2015: 129–131)

Kirjanikuna oli Lukianos viljakas ning tema säilinud pärand on väga rikkalik: talle on omistatud 82 teost, millest mitmete autorsus on küll rohkem või vähem kahtluse alla seatud (Harmon 1913: ix). Teadaolevalt kirjutas Lukianos eri žanrides kreekakeelset proosat.⁴ Žanridena saab loetleda jutustusi (nt „Tõelised lood”), satiire (nt „Peregrinose surmast”, „Philopseudes ehk valearmastaja”), satiirilisi „pamflette” (nt „Kuidas tuleb ajalugu kirjutada”), uurimusi, meelelahutuskõnesid ehk deklamatsioone (nt „Kärbse ülistuskõne”, „Vokaalide kohus”), retoorikaharjutusi, kirju. Lukianos viljeles ka – võimalik et vanemas eas – nn sokraatilist dialoogižanri (nt „Jumalate kõnelused”, „Hetääride kõnelused”, „Kõnelused surnute riigis”, „Pidusöök”). Sageli on Lukianose teoste puhul üldse raske žanripiire tõmmata, sest suurt osa tema loomingust saaks nimetada lihtsalt erinevates vormides satiiriks.

Võib-olla üks tuntumaid Lukianose teoseid on (satiiriline) jutustus „Tõelised lood”, mis kujutab endast fantastilist reisikirjeldust. Kuna rännumehed jõuavad „Tõelistes lugudes” Kuu peale, kohtuvad kuulastega ning on tunnistajaiks sõjale kuu- ja päikeseelanike vahel, on seda teost peetud Euroopa varaseimaks ulme­romaaniks.⁵ Peale selle satutakse veel valaskala kõhtu, kohtutakse hiiglastega, kes sõidavad ringi liikuvatel saartel, käiakse Juustusaarel ning jõutakse ka Õndsate saarele, kus elavad endiste aegade kangelased, filosoofid ja poeedid. Lukianos oli väga populaarne autor humanistide seas. Tema mõju võib näha nii Rotterdami Erasmuse „Narruse kiituses” kui ka Jonathan Swifti „Gulliveri reisides” ja uusaegseis utoopiais. Peale Erasmuse ja Swifti on Lukianosest vaimustunud Thomas More ning Henry Fielding, nende kõigi jaoks oli Lukianos ennekõike satiirik.⁶

„Vokaalide kohus” ja teine sofistika

Lukianose meelelahutuskõne „Vokaalide kohus” kujutab endast klassikalise kreeka kohtukõne paroodiat.⁷ Selle kreekakeelne täispikk pealkiri A. M. Harmoni väljaandes (Harmon 1913) kõlab tõlkes „Konsonantide kohtuasi Sigma poolt Tau vastu seitsme vokaali eesistumisel”, kuid kõne on tuntud ka lihtsalt „Vokaalide kohtuna” (lad Iudicium vocalium) või „Konsonantide kohtuvaidlusena” (Lis consonantium).

„Vokaalide kohus” on konsonant Sigma süüdistuskõne Tau vastu, kus on olemas kõik kreeka ja ladina retoorikateoorias ette nähtud kõne osad. Kõne algab sisse­juhatuse ehk prooimion’iga, mille eesmärgiks on kuulajate – ennekõike aga kohtunike – heatahtlikkuse võitmine, endast eetilise, vastasest aga ebaeetilise pildi maalimine. Sissejuhatus on selles kõnes proportsionaalselt päris pikk (§ 1–6) ja sealt leiab nii kohtunike kiitmist kui ka viiteid oma kannatlikkusele, samuti sarnaste rikkumiste kirjeldusi varasemast ajast. Sissejuhatusele järgneb jutustus ehk diēgēsis, kus esitatakse käesoleva süüasja kirjeldus ja konkreetsed süüdistused (§ 7–9). Selle käigus kasutatakse erinevaid argumente, selle hulgas ka ēthos’t, iseenda kirjeldamist moraalse ja vastase kirjeldamist ebamoraalse isikuna, ning pathos’t, enda suhtes kaastunde (aga ka vastase suhtes hirmu ja õuduse) tekitamist. Sellele järgneb tunnistuste osa, nn pisteis: siin kõnes on tunnistajaks kutsutud Delta (§ 10). Kõne lõpeb epiloogiga (epilogos), kus rõhutakse veel kord tunnetele ning pöördutakse kohtunike poole (§ 11–12).

Nagu ülal viidatud, oli Lukianose põhiline tegevusvaldkond retoorika ning tema eluaeg ja kõnemehetöö langevad retoorikaajaloo perioodi, mida tuntakse teise sofistika nime all. Jaotus nn esimeseks ja teiseks sofistikaks pärineb Lucius Flavius ­Philostratose (II–III saj) teosest „Sofistide elulood”, kus nn vanade sofistidena (lihtsalt sofistidena) käsitletakse V ja IV saj eKr elanud kreeka kõnemehi ja õpetajaid, nagu Gorgias, Protagoras, Hippias, Prodikos, Polos, Thrasymachos, ­Antiphon, ­Kritias, Isokrates ja Aischines.⁸ Teine sofistika sai Philostratose järgi alguse küll ­Aischinese maapaoga 330. a eKr, kuid ülejäänud kõnemehed, kes esindavad „Sofistide elu­lugudes” teist sofistikat, pärinevad I ja II sajandist pKr, nii et üldiselt peetakse teise sofistika hakuks keiser Nero valitsusaega alates aastast 54. Teise sofistika nn lõppu on üheselt raske määratleda, kuna retoorikakoolide traditsioon jätkus ka pärast ­Philostratose surma, samuti kuulsate kõnemeeste avalikud esinemised. (Kennedy 1994: 230 jj)

Kuigi nii esimesed kui ka teised sofistid tegelesid kõnehariduse andmise, kõnede kirjutamise ning ettekandmisega, on nende vaadetes ja tegevuses olulisi erinevusi. Varasemate sofistide õpetus oli nende ajal uuenduslik, nad seadsid kahtluse alla, olgu tõsiselt või mitte, traditsioonilisi väärtusi hariduses, ühiskonnas ja religioonis ning lausa nn argimõistust (Anderson 1993: 13–14). Sel põhjusel olid sofistid aeg-ajalt vaenujalal teiste kõnekunstiõpetajate ja filosoofidega. Tollest ajast on pärit sõna sofistlik halvustav maik, mida tunneme praegugi, kuigi klassikalise aja sofistide ja nn mittesofistide vahe pole sugugi selge. Kõnemehelt ja õpetajalt Isokrateselt, kes asutas IV saj eKr Ateenas retoorikakooli, on osaliselt säilinud kõne „Sofistide vastu”, kus ta heidab sofistidele ette kahepalgelisust (13.4.6–9), apoliitilisust (13.20.8–11) ja hoolimatust tõe suhtes (13.9.2–3). Philostratos nimetab aga Isokratest ennast sofistiks (Kayser 1964: Vit. soph. 1.503.12–13). Isokratese kriitikast tuleb välja, et juba esimese laine sofistidele oli omane teatav relativism, millega kohati kaasnesid mäng ja meele­lahutus: vanad sofistid pöörasid tähelepanu peamiselt sõnaseade meisterlikkusele ning võisid kõnelda tühiseil ja naeruväärseil teemadel. Sofistide üheks eesmärgiks võis olla näidata argumenteerimisoskuse universaalsust ja jõudu.

Teine sofistika kehastas aga, erinevalt varasemast, just konservatiivseid, klassikalisest ajastust pärinevaid väärtusi, toetudes esimese laine sofistidele – kunagistest revolutsionääridest olid saanud klassikud. Uus sofistika püsis sageli jonnakalt vanade õpetamismeetodite juures ja pigem taunis provokatsiooni. Teise laine sofistid ülistasid vanu autoreid, kõnekunsti vallas oli eeskujuks arvatavalt Aleksandria raamatukoguhoidjate koostatud kümne Atika kõnemehe kaanon: Aischines, Andokides, Antiphon, Demosthenes, Deinarchos, Hypereides, Isaios, Isokrates, Lykurgos ja Lysias.⁹ Kui uuemad sofistid ühiskonda kritiseerisid, heitsid nad ette vanade väärtuste hülgamist, mitte tagurlikkust. Traditsioonide austamisega kaasnes sageli vana usu eelistamine ning kristluse taunimine, kuigi juba alates II sajandist on teada ka kristlasist sofiste ning hilisemal ajal saab rääkida kristlikest kõnekunsti koolkondadest (nt Gaza koolkond).¹⁰ (Kennedy 1994: 230–233)

Esimene ja teine sofistika erinesid teineteisest ka kõnekunsti rakenduse osas. V ja IV sajandi eKr sofistid tegutsesid ajajärgul, mil Ateenas kehtis demokraatlik riigikord. Seetõttu oli oskuslikust kõnelemisest kodanikele igapäevaelus märkimis­väärselt kasu. Inimesed pidid suutma end kaitsta kohtus, olgu ise kirjutatud või kõnekirjutajalt tellitud kõnega. Samuti sõltus kõneoskusest edu rahvakoosolekuil, kus langetati ühiselt sise- ja välispoliitilisi otsuseid.

Klassikalise ajastu lõppedes vähendasid aset leidnud poliitilised ja ühiskondlikud muudatused oluliselt kõnekunstist tõusvat praktilist kasu. 338. a eKr saavutas Makedoonia kuningas Philippos II võidu Chaironeia lahingus, mille tulemusel ta allutas suure osa Kreeka maakondadest oma võimule. Ateena säilitas formaalselt veel iseseisvuse, aga kui Makedoonia asevalitseja Antipatros surus 322. a eKr maha ­Philippos II poja Aleksander Suure surmale järgnenud Kreeka poliste ülestõusu, kaotas sõltumatuse Ateenagi ning kuulsamaid kõnemehi Demosthenes pidi sealt põgenema ja lõpetama elu enesetapuga. Võiks veel märkida, et 317–307 eKr valitses ja reformis Ateenat asevalitseja Demetrios Phaleronist, Lukianose „Vokaalide kohus” leiab väidetavalt aset aga kellegi Phaleroni Aristarchose võimu all. Pea kaks sajandit hiljem, Ahhaia sõja järel 146. aastal eKr langes Mandri-Kreeka Rooma võimu alla. Kirjeldatud ajaloosündmuste tagajärjel kaotas kreeka poliitiline kõne oma väljundi.¹¹

Ka ladina kõnekunsti puhul saab rääkida sarnastest muutustest. Umbes 30 aastat enne Kristuse sündi asendus Roomas vabariiklik riigikord monarhistlikuga, esimeseks Rooma keisriks võib pidada Augustust, kelle vägi purustas 31. aastal eKr Aktioni lahingus Marcus Antoniuse laevastiku. Kreeka ja ladina retoorikatraditsioonid on erinevad, kuigi omavahel põimunud. Roomas tegutsesid kreeklastest õpetajad ning loeti kreeka kõneteooriaid, nii võiks öelda, et kreeka poliitilisel kõnel oli Rooma vabariikliku perioodi lõpuni veel mingi kaudne rakendus, kuid siis kadus seegi. Vastas­suunaline mõju on ilmselt hilisem ja palju nõrgem – on teada, et keisririigi aegu olid mõned kreeka kõneõpetajad tuttavad ka ladinakeelsete kõnekunstialaste tekstidega. Aga see polnud ainult poliitiline kõne, mis oma tähtsuse kaotas: muutuste tõttu kohtusüsteemis vähenes retoorika osakaal ka kohtus ning pärast vabariikliku korra lõppu hakati rääkima kõnekunsti allakäigust laiemalt.¹² Nii kirjutab vanem Seneca (u 55 eKr–39 pKr) kohtukõnede näidisteemasid kirjeldava teose „Vaidlused” (Controversiae) sissejuhatuses retoorika kohta:¹³

Seejärel on lood päevast päeva halvemaks läinud, olgu siis aegade luksusest – pole ju vaimuandeile midagi surmatoovamat kui luksus – või sellest, et kui langes üllaima asja hind, kandus kogu võitlus üle rohkete auametite ja tuluga näotusse ellu, või mingist saatusest, mille õel ja püsiv seadus on, et kõik, mis on saavutanud tipu, langeb tagasi madalaimasse punkti ja kiiremini, kui ta tõusis. (Winterbottom 1974: Con. 1.pr.7.3–11)

Siinses kontekstis on tähelepanuväärne Seneca teine allakäigu põhjendus: üllaima või kauneima asja (lad pulcherrima res) hind on langenud ning võitlus- või võistlusmoment (certamen) on üle kandunud (translatum est) muudesse eluvaldkondadesse, mida iseloomustatakse näotuna (turpis). See tähelepanek viitab poliitilise ja kohtukõne mõju vähenemisele. Kolmest kõneliigist säilitas enam-vähem endise ühiskondliku rolli ainult ilukõne.¹⁴ Retoorikas said keiser Augustuse ajast peale domineerivaks deklamatsioonid,¹⁵ kõnemeeste avalikud etlused fiktiivseil teemadel ning kõneharjutused ehk progümnasmid. Kuulsamad reetorid olid staarid, kes reisisid ringi impeeriumi avarustes ja astusid üles erinevais paigus, kus neid kogunes kuulama märkimisväärne rahvahulk. Parimate esinemist nautisid ning tunnustasid ka kõrged riigiametnikud.¹⁶

Neist etlusist oli aga kadunud otsene konflikt, mis iseloomustas varasemat retoorikat, kus osapooled vaidlesid mingi ühise küsimuse üle.¹⁷ Kui varem oli kõnemehe eesmärk oma kuulajaid veenda, siis deklamaatorid püüdsid eelkõige pakkuda vaimset meelelahutust. Publik hindas tehnilist meisterlikkust. Kõnemehed võisid oma­vahel küll võistelda, kuid ka sel juhul kõneldi sageli erinevail teemadel, nii ei väideldud teineteise vastu ning publik hindas võistlejaid eraldi.

Kõik ülalkirjeldatu iseloomustab kultuurilist ja ühiskondlikku konteksti, kus Lukianos kirjutas „Vokaalide kohtu”. Teise sofistika vaimus on tegu meelelahutus­kõnega, fiktiivse kohtuprotsessiga, milles osalevad inimeste asemel tähed. Lukianosel ei olnud ilmselt vastast, kes oleks kirjutanud Tau kaitsekõne, seega näib kõnel puuduvat reaalse konflikti kontekst. Eesmärgiks näibki olevat nali iseeneses.

 

Nali ja tõlge

Võib-olla ei ole aga üldse olemas sellist asja nagu nali iseeneses. Nimelt kui traagika tundub olevat üsna universaalne, siis nali seda pigem ei ole. Üsna lihtne on ajastust ja kultuurist sõltumata mõista Medeia meeleheidet, kui ta on hüljatuna võõral maal, või Oidipust piinavat teadmatust, kuigi ta oli omal ajal osanud lahendada isegi Sfinksi mõistatuse. Palju raskem on aga aru saada naljast: kogeda mingit situatsiooni või väljendust naljakana ning mõista, mille üle nalja tehakse. Nali sõltub väga tugevalt kultuurist, st erineb eri paikades, ajastutel ja sotsiaalsetes gruppides kohati nii tugevalt, et sellest on võimatu vastastikku aru saada. Niisiis ei ole nalja iseeneses olemas selles mõttes, et ta sünnib konteksti kaudu. See võib olla nii kitsam kontekst teksti sees kui ka laiem kultuurikontekst teksti ümber. „Vokaalide kohust” tõlkides tuli tõdeda, et mõlemaga on Lukianosel keerulised lood ning tõlkija jäi naljale alla.

„Vokaalide kohtu” esmane koomiline efekt tuleneb enesest mõista sellest, et kreeka tähestiku tähed kõnelevad ja osalevad kohtuistungil nagu inimesed. Seda pilti ette kujutada on veider ja naljakas, mida ei olnud tõlkes väga keeruline edasi anda. Paraku jääb sellest korraliku koomika jaoks selgelt väheks. Nali kitsamalt selle teksti kontekstis esineb peamiselt sõnamängudena, mis põhinevad vanakreeka sõnadel, mida võidi kirjutada nii sigma kui ka tauga, lisaks tuuakse näiteid paralleelvormide kohta teiste tähtede puhul. Näiteks öeldakse 8. ja 9. paragrahvis, et Tau on varastanud Sigmalt pasknääri, meika, pardi ja mesilased ning takistanud tema pääsu merele. Kui me ei tea, et need sõnad võivad kreeka keeles olla kas kissa, phassa, nēssa, melissa ja thalassa või kitta, phatta, nētta, melitta ja thalatta, jääb arusaamatuks, miks Tau just neid linde ja loomi varastab või miks ja kuidas ta sulgeb pääsu merele. Ettekujutus sellest, kuidas Roo annab Sigmale vastu lõugu, võib olla naljakas, kuid selle sügavamad tagamaad ja asjadevahelised seosed selguvad alles siis, kui teame, et lõug on kreeka keeles korsē või korrē (§ 9). See tähendab, et lähtekeelset teksti tundmata ja lähtekeelt oskamata jääb osa vajalikust kontekstist puudu, osa naljast mõistmata.¹⁸

Kaalusin erinevaid võimalusi sääraste sõnamängude edasiandmiseks, näiteks teiste sõnade ja motiivide kasutamist või fiktiivsete sõnavormide loomist, kuna eesti keeles sääraseid paralleelvorme ei esine. Kuid leidsin, et ise sõnu tehes oleks tekst muutunud liiga kunstlikuks ning suurte sisuliste muutuste korral oleksin kaugenenud Lukianosest rohkem, kui tahtsin. Pealegi ei oleks ma pingutustest hoolimata võib-olla suutnud luua nii järjepidevaid, loomulikke ja elegantseid sõnamänge kui originaalis. See­pärast keerleb jutt ikkagi kreeka sõnade ümber, mida olen üritanud teksti integreerida või selgitada kantsulgudes ja joone all. Ometi tähendab see, et osa naljast on tõlkes kaduma läinud. Kohati olen seda siiski kompenseerinud teise­laadsete sõnamängudega, nagu näiteks väljendis „ei jäta ta mulle nii-öelda keppigi” (§ 9).

Lisaks olen tõlkijana sageli ilmselt läbi kukkunud ka laiemas kultuurikontekstis toimiva nalja mõistmisel ja edasiandmisel. Sigma peamine etteheide Taule, et ta on välja tõrjutud mitmetest sõnadest, kus ta kahekordselt esines, põhineb asjaolul, et teatud sõnades, kus paljudes muudes dialektides on kahekordne sigma, esineb Atika dialektis kahekordne tau. Selle taga on keeleajalooline areng, mille käigus proto­indoeuroopa helitust dentaalist ja poolvokaalist koosnev ühend (^*t, t^h + i̯) andis eri dialektides tulemuseks kas ss või tt, näiteks mesilane mélissa või mélitta < ^*méliti̯a < ^*mélitih₂ (Rau 2010: 176). Ka muud „Vokaalide kohtus” mainitud paralleelvormid on üldiselt dialektilised erinevused, mille juures üritatakse vastandada Atika dialekti muudele vanakreeka dialektidele.

Ent ka kreeka keele fonoloogilise ajaloo tundmisest üksi ei piisa intriigi mõistmiseks! Eelnevalt sai räägitud, et teine sofistika paigutas oma eeskujud ja ideaalid minevikku, klassikalisse Ateenasse. See oli aeg, mil tegutsesid kanoniseeritud Atika oraatorid, kes kasutasid Atika dialekti. Rooma keisririigi ajal valitses impeeriumi idaosas nn kreeka ühiskeel ehk koinee, mis kasutas üldiselt kahe s-iga vorme, mitte Atika kahekordset t-d, samal ajal kui kunagist Ateenat idealiseerivad sofistid võisid jõuda välja sellise jumaldamiseni, et jäljendasid võõrast kõnepruuki, rõhutades selle atitsistlikkust. Nii räägitakse „Vokaalide kohtus” Boiootiast pärit komöödia­kirjanikust Lysimachosest, kes väidab end olevat Kesk-Atikast (§ 7). Tuleb märkida, et Boiootia dialektis esinevad samuti kahe t-ga vormid (nii ka Euboia dialektis ja isegi Kreetal kõneldud dooria dialektis), kuid Lysimachos lihtsalt häbeneb oma päritolu.

Lukianos kõneleb „Vokaalide kohtus” niisiis võib-olla kultuurilisest lõhestatusest ja süürlase jaoks siiski võõra mineviku jäljendamisest (Whitmarsh 2004: 6–7, 264–265). Ta teeb seda eneseteadlikult ja irooniliselt, kuid samal ajal kannatades lõhestunud identiteedi ja väliselt peale surutud normi tõttu. Lukianos on oma karjääri lõpupoole keeleküsimustes väga tundlik, see oli üks viis demonstreerida oma klassikalist paideia’t ja teenida sofistina raha, ent kreeka eliit ei võtnud teda siiski päris omaks ning ta ei sobitunud keisririigiaegsesse ühiskonda (Swain 1996: 311–312). Ülal sai öeldud, et „Vokaalide kohtul” puudub reaalse konflikti kontekst, sest päriselt konsonantide süüasja kohtus ei arutatud ja Tau kaitsekõnet keegi ei pidanud. Siit võib aga näha, et varjatult võis reaalne konflikt siiski olemas olla: Lukianos ründas oma teoses ülihelleniseerunud eliiti.

See, millest äsja juttu oli, on Lukianose nalja kultuuriline kontekst. Olen tõlkijana üritanud sellest vähemalt natuke läbi hammustada ning nalja ka selles plaanis mõista, kuid kahtlemata on väga palju kultuurilisi vihjeid jäänud märkamata (näiteks vaevab mind siiani küsimus, miks on kuninganna nime väänamisest veel suurem patt nimetada viigimarja sykon’i asemel tykon’iks, § 8). Võib-olla polegi praegu, pea 2000 aastat hiljem võimalik lõpuni välja selgitada, mille üle Lukianos nalja teeb. Robert Bracht Branham (1989: 13) on öelnud, et Lukianos on liiga frivoolne, et pidada teda tõsiseks satiirikuks, ning tema kohta on antiikautoreist enim kasutatud mõistet nihilist. Nihilism ei pruugi sugugi tähendada hoolimatust, vaid hoopis vastu­pidi – leppimatust halvaga, mida ei ole võimalik muuta ja millega saab võidelda ainult seda mitte tõsiselt võttes. Selline nihilism ei kaota halba ära, kuid vähendab selle mõju Lukianosele ning Lukianose publikule. Eunapios mainib IV sajandil pKr oma „Sofistide elu­lugudes” Lukianost ainult möödaminnes, kuid iseloomustab teda mehena, kes võtab väga tõsiselt naerutamist (anēr spoudaios es to gelasthēnai, Giangrande 1956: 2.1.9).