Ununevad distsipliinid: sõnakunst kui mõttekunst

Poeetika ja retoorika seisavad tänapäeval teineteisest üsna kaugel. Poeetika tõlgendus puhta, iseenda pärast tehtava luulekunstina (vt Till 2003a: 442; Unt 2003a: 9) välistab praktilise kasu ja asetab ta kirjandusteaduse, filosoofilise distsipliinina aga esteetika või tunnetusteoreetiliste uurimuste valda. Seevastu retoorika rakenduslikkus toob kaasa hajutatuse lingvistika (diskursuseanalüüs), riigiteaduste (poliitilise diskursuse analüüs), teoloogia (eksegees, homileetika) või muude distsipliinide vahel ja pisendamise iseseisva teoreetilise uurimisvaldkonnana, eeskätt tänapäeva Eestis.¹

Poeetikat ja retoorikat sõnaloome kunstide/teadustena seob aga ühine sünd vana­kreeka filosoofide töödes. Kunstiteoorias on kinnistunud ilu ja kunsti ning kirjanduse ja kujutava kunsti dualismide käsitlemine, ent pidagem meeles ka luule–proosa dualismi sõnakunsti teoorias, mis käsitleb poeetikat ja retoorikat analoogiliste teaduste paarina.² Need kaks valdkonda on lahutamatud poeesia definitsioonis värsistatud kõnena kuni XVIII sajandi keskpaiga para­digmamuutuseni, millest alates luule definitsioon seotud kõnena pole enam ainuvõimalik (Till 2003a: 442), lisaks veel mitme poeesia ja retoorika rolli ja staatusega seonduva asjaolu kaudu, mis iseloomustavad ka luule ja kõnekunsti õpetamise algust Eestis.³ Püüan järgnevas vältida viiteid nüüdisaja poeetikateooriatele, et tuua lugeja tagasi alg­allikate juurde.

 

Poeesia kui mõõduline sõnaloome ja selle mõju

Gorgias ja hingede mõjutamine

Viited poeesiale ja kõnedele põimuvad juba vanakreeka kirjanduse algusaegadel. Τargalt kõnelemise ja laulmise jumalikku väge ja sotsiaalset autoriteeti rõhutavad Homeros ning arhailise aja lüürilised poeedid VIII/VII–VI sajandil eKr, tuues välja muusade ambivalentse rolli mälu ja tõe hoidjatena, ent ka vale lausujatena.⁴ Ka V sajandil eKr on tõel jumalikud väravahoidjad, näiteks Parmenidese „Tõe” 1. fragmendis viivad hobused tõde otsiva hinge kaariku päikese tütarde juurde, kus väravat valvav Dike (Õiglus) kõneleb:

on tõde siin, hea sõõriga ring, süda tal värinaita,

ent surelikkude arvamus sääl, tõe kinnitus puudu.

(Parmenides, „Tõde”, DK 28 B1, v 29–30)⁵

Nii ongi kreeklaste mõttemaailmas kinnistunud tõe kuuluvus jumalikku sfääri, surelike osaks jääb pelk arvamus (kr δόξα), poeesia ehk muusade töö on sfääre vahendada. Selles kontekstis defineerib sofist Gorgias (u 483–375 eKr) esimesena poeesia (ποίησις) kui ühe kõnetaide⁶ alaliigi, kasutades omaenda välja arendatud poeetilist vormi, rütmiproosat.

Platoni ja Aristotelese negatiivsed hinnangud marginaliseerisid Gorgiase rolli filosoofia ajaloos ning soodustasid küllap ka ta teoste kaotsiminekut.⁷ Tema tervikuna säilinud kõnesid „Helena enkoomion” ja „Palamedese apoloogia” on mängulisuse osakaalu rõhutades vaadeldud sofistliku ekvilibristikana (nagu Lukianose „Kärbse kiitus” või Synesiose „Kiilaspäisuse ülistus”), mis ülistab negatiivseid või tühiseid nähtusi (Kennedy 1999: 26–27). Ent Gorgiase mängulisusega ei kaasne hilisemate autorite satiirilist alatooni, esile kerkib pigem arusaam, kui raske on teada absoluutset tõde:⁸ tema kõnede Trooja müüdist pärit kangelastele ei saa anda ühest head või halba hinnangut, isegi kui süü näib päevselge (Helena) või tõendatud (Palamedes). Nii muutub Helena apoloogia nii kõne enda käigus⁹ kui ka järgnevas traditsioonis paradoksaalselt ülistuskõneks, enkoomioniks.

Kunstiteooria hindab Gorgiase panust kunsti käsitlemisse fiktsioonina: Plutarchose kaudu on meieni jõudnud Platoni arutlustest läbi kumav tsitaat tragöödia kui pettuse kunsti kohta.¹⁰ Gorgiase põhiteesid kunsti mõju kohta leiame „Helena enkoomionist” (DK 82 B11),¹¹ mille keskne osa on pühendatud kõne (sõnade) poolt hingele avaldatud mõjule, veenmisele (πείθειν), milles poeesia (ehk kõnetaie) on värsi­mõõdus kõne:

(9) Ma pean ja nimetan kogu poeesiat [ποίησιν] mõõtu hoidvaks kõneks [λόγον ἔχοντα μέτρον], mille kuulajaid haarab ülihirmutav kartus, rohkeis pisarais haledus ja valu kaasa toov igatsus, nii et kui teiste teod või kehad kogevad õnne või õnnetust, siis kogeb ka hing kõne läbi sama kogemust [πάθος] enda omana.

Lisaks mõõdule¹² iseloomustab poeesiat võime tekitada empaatiat, misläbi kuulajad kogevad teiste (st kõnes kujutatute) tundeid. Gorgiase kõne alguseks ja lähtepunktiks on aga sotsiaalsed väärtused: kaunis korrastatus linnas, väärt meeste olemasolu, inimkeha ilu, inimhinge tarkus, tegude voorus ja kõnede tõde, mis toovad austuse ja kiituse (DK 82 B11.1). Nende väärtuste valguses on Helena paradoksaalne: imekaunis ja üllast soost naine, keda kõik mehed ihaldavad ja tahaksid kiita, ent ei saa, sest ta on põhjustanud paljude meeste huku.¹³ Nii tuleb leida Helena teo alternatiivsed süüdlased: jumalad, saatus, Parise vägivald ja uudsena hinge mõjutavad kõne ja pilk – tulemuseks 2500 aastat enne Flaubert’i naise truudusetuse põhjuste psühholoogiline analüüs.

Kõne keskne argument rõhutabki võimu ehk väge (δύναμις), mida hinge ja selle arvamuste üle saavutatakse põhitajude kaudu: nägemismeele kaudu mõjutavad hinge kujutav kunst (skulptuur ja maal/graafika¹⁴) ning sõjas ja armastuses ka „päris” kehad, kuulmismeele puhul vaid taideline kõne, sealhulgas luule/laul, loits, teadlaste, poliitikute, filosoofide arutlused. Kui kunstiteooria rõhutab jäljendamist ja illusoorsust ning retoorikatraditsioon kõne võimu,¹⁵ siis strukturalistlik analüüs annab skeemi,¹⁶ mille lähtepunkt on jumaliku jõuga, sisenduslik, kohati lausa hullunud sõna/kõne (λόγος), mis lauldu, loitsitu või kõnelduna, kuulmise kaudu ja hinges olevate arvamustega kombineerudes mõjutab (veenab) hinge, tehes seda paratamatult, sunniga, sageli pettes ja ilma tõeta kirjutatuna, tuues kaasa või võttes ära hirmu, valu ja vaeva, kaastunde, igatsuse, naudingu ja rõõmu ning tekitades isegi hullumeelsust (vt joonist 1). Sõnakunst, vaatepilt, füüsiline vägivald ja võlurohud on analoogiasuhtes mõju kaudu.

 

Joonis 1. Sõna mõju Gorgiase järgi.

 

Poeesiat ja ülejäänud kõnetaiet definitsiooni kaudu eristavas, ent struktuuri tasandil samastavas käsitluses on ühisosaks vahend: hinges tekitatakse tundeid sõnade abil. Kõne osutub Gorgiasel küll võimalikuks süüdlaseks, ent asetatuna ühele pulgale jumalate, saatuse ja paratamatusega, keda ei saa ega ole mõtet süüdistada. Nii ongi sõnakunst esimeses tervikkäsitluses¹⁷ sama paradoksaalses olukorras kui Gorgiase kangelanna või muusad: kuigi petlik ja (vahel) moraalselt väär, on ta samaaegselt ka võimas, jumalataoline ning seisab etteheidetest kõrgemal.

 

Platon ja mõõdulise ning mõõduta sõnakunsti staatus linnas

Järgmine ulatuslik kõnetaide käsitlus kuulub Platonile. Tema filosoofilised dialoogid, mis Aristotelese järgi asetuvad luule ja proosa vahele,¹⁸ peegeldavad arutlustel põhinevat sokraatilist meetodit. Poeesia ja retoorika käsitlused põimuvad neis tihti, just vahendite ja mõjude sarnasus teeb neist analoogiliste distsipliinide paari (vrd Till 2003a, 2003b). Gorgiase jälgedes määratleb Platon poeesia meetrumis kõnedena:¹⁹

Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming [ποίησις], nii et iga kunsti- või käsitööteos on looming ja nende meistrid [δημιουργοί] ²⁰ on kõik loojad. [---] kuid kõigist loominguliikidest eraldatakse ainult üks osa – muusika- ja värsimõõdus [μέτρα] luulekunst, ja selle suhtes rakendatakse terviku nimetust: looming. (Platon, „Pidusöök”, 205c, Astrid Kurismaa tõlkes Platon 2003: 216–217)

Kunstide staatuse üle arutledes seob Platon poeesia ja kõnekunsti dialoogis „Gorgias”, eristades luulekunsti komponentidena meloodia, rütmi (kitsamalt värsimõõdu) ja sõna:

Sokrates: Pane tähele: kui keegi võtaks kogu taidelt [ποίησεως] ära meloodia ja rütmi ja meetrumi, kas järele jääv on kõned [λόγοι] [---] neid kõnesid räägitakse rahva­hulgale ja deemosele? [---] nii on poeesia mingit tüüpi rahvale kõnelemine [δημηγορία]? (Platon, „Gorgias”, 502c, vt Platon 1578)

Kuna eelnevalt oli Sokrates saanud Kalliklesi nõustuma, et tragöödialoomet võib vaatajaile naudingu pakkumise tõttu pidada samalaadseks kokakunstiga, mitte tõeliseks kunstiks-teaduseks,²¹ siis ülaltoodud vestluse lõpus pidi too aktsepteerima ka retoorika madalamat staatust ühiskonnas.

Arutlused sõnakunsti olemuse ja ühiskondliku rolli üle ning kriitika poeesia ja retoorika harrastajate pihta näitavad Platonit eeskätt moraalifilosoofina.²² Sõnakunsti madala staatuse tingib eeskätt see, et rapsoodid (dialoogis „Ion”) ja tragöödia­autorid ei küüni õige tarkuseni, sofistid aga ei tunne neid valdkondi, mille kohta rääkimist nad õpetavad kui retoorikat, „teadust sõnade/kõnede [λόγων] kohta [---] mille toimimine ja valdamine on sõnade kaudu [---] mida tuleb nimetada sõnade kunstiks [---] mis on võimeline veenma sõnadega” („Gorgias”, 454). Sõnade kui vahendi korduv rõhutamine selles definitsioonis osutab taas Gorgiase „Helenale”.

Platoni kriitikat võime näha nii sofistide relativistliku tajukäsitluse (Protagorase mõõt!) ja absoluutse tõe asemel praktilisi lahendusi pakkuva pedagoogika tagasi­lükkamisena kui ka vastusena Parmenidesele. Ent ta pakub ka lahenduse, mis aktsepteerib sõnakunsti, kui seda rakendavad tõde teadvad filosoofid inimeste hingede õigesti juhtimiseks („Phaidros”, 261a).²³ Parema riigikorralduse leidmiseks uurib ta tunnete (πάθος) mõju inimestele. Nii peab ta tragöödiate jäljenduslikkust kahjulikuks, sest mõistlikud ja rahumeelsed inimesed ei paku jäljendamise objektina huvi, erinevalt ärrituvaist loomustest, kelle kired tõmbavad inimesi teatritesse, mistõttu poeet ei muuda inimeste hingi paremaks, vaid halvemaks, pöörates nad eemale arukusest („Riik”, 604–606).²⁴ Nii ei piisa sellest, et poeesia kõrgemat staatust toetab jumalik inspiratsioon või jumalailt saadud anne, ning Platoni hinnang luule petlikule ja valutoovale, naudinguga segatud mõjule jääb üldiselt pigem negatiivseks.

Platonilt leiame eri dialoogidesse laiali pillatult needsamad aspektid, mis Gorgiase „Helenas” kirjeldavad kunsti mõju hingele (küll pisut ulatuslikuma emotsioonide valikuga), ent erinevalt Gorgiasest kaasneb tal enamasti moraalne hinnang. Hinnangute laialipillatus ja erinevus sõltuvalt kontekstist on võimaldanud Platonile toetuda erinevatel koolkondadel: nii neil, kes näevad kunsti pelgalt algse ἰδέα kolmanda astme (petliku) jäljendusena, tõekauge emotsioonide tekitajana, mille pealis­pindne vorm katab sisu, kui ka neil, kes näevad poeesiat jumalikult sisendatu ja inimhingi ülendavana ning retoorikat tõekauge ebateadusena.

 

Aristoteles: poeetika ja retoorika paralleelkäsitlused

Aristoteles (384–322 eKr) käsitleb poeetikat ja retoorikat samanimelistes traktaatides. Platoni käsitluses olulised jumalikkuse²⁵ ja tõesuse küsimused jätab ta pragmaatikuna kõrvale, keskendudes sõnakunsti toimele: veendumus ei pruugi tuleneda tõest, kuid kehtib publiku jaoks kui arvamus (δόξα) (vt „Retoorika”, 1.2). Retoorikat kui kunsti/teadust rehabiliteerib vastavus dialektikale, ent erinevalt dialektikast ja sarnaselt poeetikaga täiendab argumenteerimisoskust võime tunda ja kujutada inimeste karaktereid (ἦθος) ning äratada kirgi (πάθος), neidsamu, mis olid sõna mõju tulemuseks Gorgiase „Helenas”, ja rohkemaidki.²⁶ Karakterikujutuse ja tunnete tekitamise teenistuses on ka toopika, kõnelemiseks sobivate teemade valimine.²⁷

Aristotelese „Poeetikas” on luulekunst defineeritud jäljendusena (μίμησις; vt Unt 2003b: 65–66) selle ühe alaliigi, tragöödia näitel. Tragöödia mõjuna toob Aristoteles välja kaasaelamise kaudu hinges kogetava kaastunde ja hirmu läbi tekkinud puhastumise (κάθαρσις), nimetades samu emotsioone, mis tekivad sõnakunsti toimel Gorgiase järgi (kel puudub viide puhastumisele). Luule kriteeriumiks on endiselt värsimõõt, ent ainult sellest enam ei piisa:

[---] inimesed, sidudes värsimõõdu <nime> sõnaga „luuletama”, nimetavad ühtesid eleegia-, teisi eeposeluuletajaiks, ei kutsu neid luuletajaiks mitte jäljendamise põhjal, vaid üldiselt, <kasutatud> värsimõõdu alusel, ning tavatsevad nimetada nii isegi neid, kes värssides avaldavad midagi sellist, mis käsitleb arstimist või loodust; kuid Homerosel ja Empedoklesel pole midagi ühist peale värsimõõdu, ning seepärast on õige kutsuda esimest luuletajaks, teist aga pigem looduseuurijaks kui luuletajaks. (Aristoteles, „Poeetika”, 1447b, Jaan Undi tõlkes Aristoteles 2003: 18)

Aristotelese välja toodud vastuolu sisu- ja vormikriteeriumi vahel soodustas (üldise paradigmamuutuse raames) ka ühe žanri, didaktilise ehk õpetusluule ja värsskõne staatuse langust XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel: värssteosed „Taevanähtustest”, „Maaharimisest”, „Tõest” jne ei liigitu selle alusel poeesiaks.²⁸ Samale vastuolule taandub ka hinnang jäljendusele kui lugude jutustamisele, mis ei peaks edastama fakte, vaid kõnelema üldiselt sündmustest, mille toimumine on tõenäoline või paratamatu:

Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose teos värssidesse ümber panna, ja ikkagi oleks see ajalugu [---]), vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust. (Aristoteles, „Poeetika”, 1451b, Jaan Undi tõlkes Aristoteles 2003: 19)

Nii on luulel oma üldistusvõime tõttu kõrgem staatus kui ajalool, kuid värsi­mõõdust kriteeriumina ei piisa. „Retoorika” 3. raamatu 8. peatükis kasutab Aristoteles Gorgiase eristust proosa ja poeesia vahel uues kontekstis. Ta lähtub proosast ja esitab kõnele värsimõõdu puudumise nõude, tuues sisse rütmi mõiste, mille ta eristab korra­pärasest meetrumist, ja rõhutades rütmikasutuse funktsionaalsust: rütm (eeskätt lauserütm) liigendab kõnet, aidates seda mõista:

1. Ja sõnastuse kuju ei tohi olla värsimõõduline ega ka rütmita, sest esimene neist oleks ebausutav, kuna näib kunstlikult looduna ja viib [asjast] välja [---] 2. Rütmita aga on piiritlemata, kuid peab olema piiritletud (ent mitte meetrumi abil), sest piiritu on ebameeldiv ja mõistetamatu. [---] 3. mistõttu kõnel olgu rütm, aga mitte meetrum, sest muidu sünniks (luule)teos. Ja rütm ärgu esinegu täpselt, ja see on nii, kui kasutada ainult mingil määral. (Aristoteles, „Retoorika”, 1408b, vt Cope 1877)

Selle definitsiooni põhjal näib proosa ja poeesia lõplikult ja selgelt eristatuna, ka peatüki jätk uurib luulest tuttavate rütmide kasutamist proosas, nõudes range korrapära vältimist. Ometi esitab Aristoteles „Retoorika” 3. raamatu 9. peatükis (proosa)­perioodi definitsiooni, milles luule ja proosa käsitlused taas põimuvad:

3. [---] Ma nimetan perioodiks lausungit [λέξιν], millel on iseseisev algus ja lõpp ning mille pikkus on silmale kergesti näha. Nii on ta meeldiv ja kergesti õpitav: meeldiv seetõttu, et ta vastandub sellele, mis on piirideta, ja kuna kuulaja arvab kogu aeg, et ta tabab midagi ja et ta jõuab kusagile välja [---] kergesti õpitav seetõttu, et jääb hästi meelde, kuna perioodilisel stiilil on arv, mis on ülikergesti meelde jäetav. Kõik mäletavad ju meetrumeid paremini kui proosat, sest tal on arv, millega teda mõõdetakse. 4. Periood peab olema ka lõpetatud mõttega, mitte ära raiutud lõpuga nagu Sophoklese jambid:²⁹

„Kalydon on paikkond see Pelopsi saare maal”,

sest siin on jaotuse tõttu võimalik arvata tegelikkusele vastupidist, nagu asuks öeldud näites Kalydon Peloponnesosel. 5. Periood võib olla koolonites (fraasides) või jaotamata. Koolonites periood kujutab endast lõpetatud lausungit, on eristuvate osadega ja ühe hingetõmbega väljaöeldav, mitte sellises jaotuses nagu ülalmainitu, vaid terviklik. (Aristoteles, „Retoorika”, 1409, vt Cope 1877)

Hilisemate süntaksiteooriate jaoks on oluline siinne perioodi definitsioon iseseisva lõpetatud mõttega rütmiüksusena (viide ühe hingetõmbega väljaütlemisele osutab, et tänapäevase terminoloogia järgi on tegu prosoodilise üksusega), ehkki luules, millest Aristoteles oma näite toob, ei pruugi (aga võivad!) rütmi- ja mõtte­üksus (periood) kokku langeda.³⁰ Nii sünnib esimene luulele ainuomase nähtuse, siirde (pr enjambement) kirjeldus paradoksaalselt hoopis proosaperioodi käsitluse raames.

Aristotelese retoorika-, loogika-, eetika- ja poliitikakäsitluste komplementaarsuse kõrval täiendavad teineteist ka poeetika ja retoorika. Näiteks kõnekujundite ehk retooriliste (st ka poeetiliste) figuuride käsitlus „Retoorika” 3. raamatus peab silmas nii luulet kui ka proosat, tuues enamasti näiteid luulest.³¹ Retoorika alaosadel (sisuleidmine ehk mõtted, järjestus, stiil ehk sõnastus, esitus ja mälu) ja „Poeetikas” kirjeldatud tragöödia osadel (lugu, iseloomud, sõnastus, mõtted, väline ilme ja meloodiad) on suur ühisosa (Aristoteles, „Poeetika”, 1450a),³² eeskätt mõtete osas, mille Aristoteles defineerib kui „võime kõnelda asjakohaselt ja sobivalt, mis kõnede puhul on poliitika ja retoorika ainevald [---] mõte aga on see, kus väidetakse, kas miski on või ei ole, või väljendatakse midagi üldist” (1450b). Mõtteid tuleb vaadelda retoorika all, hõlmates kõik, mida tuleb luua sõna abil: tõestuse ja ümberlükkamise, kaastunde, hirmu, viha, aga ka tähtsuse ja tühisuse loomise (1456a). Ent „Poeetikas” esineb veel üks näide sõnakunstide komplementaarsusest: selles käsitletavate sõnaliikide ja värsimõõtudega tegeleb enamasti grammatika. Nii ongi luulekunsti õppijal ja õpetajal tarvis hoida käes ka retoorikaõpikut ja grammatikat.

 

Halikarnassose Dionysios värsi ja proosa sarnasusest

Antiikaja retoorika- ning poeetikatraditsioon jätkab luule defineerimist meetrumiga kõnena. Cicero toetub selles peamiselt Aristotelesele, arendades ise edasi lauselõpurütmide (lad numeri) käsitlemist.³³ Uue vaatenurga poeesia ja proosa vaheliste piiride käsitlemisse toob Augustuse ajal Roomas tegutsenud kreeka retoorik ja kultuuri­loolane Halikarnassose Dionysios traktaadis „Sõnaseadmisest”.³⁴ Kuigi Dionysiose põhitähelepanu on proosastiilil, põimib ta luule- ja proosanäiteid, tänapäeva teooria jaoks (eriti värsisemantika ja registrikasutuse aspektist) pakuvad kindlasti huvi ka tema arutlused prosoodia ja foonika teemal. Traktaadi kahes viimases peatükis arutleb ta selle üle, mis võiks teha proosa sarnaseks luulega ja luule sarnaseks proosaga, küsides 26. peatüki alguses, „kuidas meloodiate ja värsimõõtude abil kokkupandu omab nii palju sarnasust proosakõnega” (πεζὸς λόγος ’jala käiv kõne’), ja vastates, et sarnasuse poeesia ja meetrumiteta poeesia (nagu ta proosat nimetab) vahel loovad sõnade ühendamine, koolonite kokkupanek ja perioodide mõõdetud paigutus, ehk tänapäeva termineis prosoodia sõna (rõhuüksuse), fraasi ja lausungi tasandil (vrd Devine, Stephens 1994: 285–455). Dionysios rõhutab:

Selles valdkonnas [= poeesias] edeneda soovijal tuleb kõne alaosi mitmel moel pöörata ja kokku sobitada ning luua mõõduliselt selliste pikkustega fraase, mis ei jõua lõpule koos värsiridadega, vaid lõikavad meetrumid pooleks, nii et nad on ebavõrdse pikkusega ega sarnane üksteisega [---] kujundada üksteise kõrval asuvaid perioode, mis pole võrdse ulatusega ega sarnase vormiga. Rütmi ja meetrumite lahkumineku poolest näib see kõnedele [= proosale] lähimana. (Dionysios, Sõnaseadmisest, ptk 26, vt Rhys Roberts 1987: 270)

Järgnevalt osutab Dionysios eepose ja tragöödia korduvate värsiskeemidega ehk stihhilise luule ja lüürikute komplekssete rütmiskeemidega luule erinevusele,³⁵ rõhutades, et esimese puhul toob värsiridade teistmoodi jaotus (ehk süntaktiliste üksustega kokkulangevuse puudumine) kaasa rütmi ähmastamise, teise puhul aga ei pruugi rütmi kordus isegi tajutav olla ja see sarnaneb pigem kõnerütmiga:

Neil autoreil, kes loovad eepilisi värsse [st heksameetris] ja jambe ja muudes ühe­sugustes värsimõõtudes, ei ole võimalik oma loomingut paljude meetrumite ja rütmidega erisuguseks muuta, vaid nad peavad alati jääma sama vormi juurde; seevastu lüürikutel on võimalik heita ühte perioodi kokku palju rütme ja meetrumeid. Kui ühes meetrumis kirjutajad lõhuvad oma värsiridu [st nende sisulist terviklikkust] sellega, et alustavad fraase kord ühest, kord teisest kohast, teevad nad täpse meetrumi laialivalguvaks ning ebaselgeks, ning kui nad teevad perioodid ulatuselt ja kujult ­mitmekesiseks, panevad nad meid meetrumit unustama. Aga lüürikud kujundavad eripalgelisi stroofe ning loovad iga kord erinevate ulatuste ja erinevate fraaside abil jaotusi, mis on üksteisest erinevad ning erineva ulatusega. Ja mõlemal põhjusel ei lase nad meil tajuda rütmi sarnasust, saavutades lauludes suure sarnasuse kõnedega. Ja isegi siis, kui luuleteostes on palju metafoore, võõrapäraseid, uudisloomelisi ja muidu poeetilisi sõnu, võivad need ometi paista proosaga sarnastena. (Dionysios, „Sõnaseadmisest”, ptk 26, vt Rhys Roberts 1987: 270, 272)

Dionysios osutab siin nähtusele, mida tänapäeval tuntakse siirdena; seda rütmi- ja lauseüksuse kokkusobimatust on uusaja värsiteoorias nii taunitud kui ka austatud ning nähtud vabavärsi teerajajana.³⁶ XX sajandi suulise luule teooriate järgi eristab siire kirjalikku loomet suulisest niivõrd, et Milman Parry eeskujul kasutatakse selle vähesust kriteeriumina suulise traditsiooni tuvastamisel.³⁷ Siire torkab kergesti silma stihhilistes värsimõõtudes, nagu ülaltoodud Aristotelese näites, mis illustreeris proosa­perioodi mõttelise terviklikkuse nõuet. Dionysiose puhul on uudne siirde vaatlemine luulet proosale lähendava nähtusena ja selle otsimine ka lüürilisest luulest. Pärast näiteid Homeroselt ja Euripideselt liigub ta lüürika juurde, illustreerides selle proosataolisust tsitaadiga Simonidese poeemist „Danae”, „mis on kirjutatud üksuste abil, mida nõuab proosakõne, mitte koolonite abil, mida on eristanud [grammatik] Aristophanes või keegi teine³⁸ [---] sulle jääb märkamatuks oodi rütm ja sa ei suuda panna kokku ei stroofi, antistroofi ega epoodi, vaid see näib sulle ühe, reastava kõnena”.³⁹ Värsiridadeks liigendamata luuletsitaadi järel teos lõpeb.

Dionysiose peatükk näitab ka hästi, miks vanakreeka lüürilist luulet ikka ja jälle vabavärsiliseks nimetatakse: monotoonselt korduva meetrumi puudumisel jääb treenimata kõrvale mulje igasuguse värsimõõduta luulest, ehkki kahe äärmuse vahele (ka vabavärsi puhul!) jääb hulk kompleksseid mõõte.

 

Kõrvalepõige: pedagoogikatraditsioon ja sõnakunstide kasulikkus

Gorgiasest lähtudes saime määratluse: luule on mõõtudes, seotud kõne, proosa käib jala (vt LSJ: πεζός, ühe tähendusena ’proosakõne’) ja omab üldisemat rütmi. Dionysios tõi välja piirialad: proosa, mis meenutab poeesiat, ja luule, mis paistab proosana. Platon ja Aristoteles määrasid poeetika ja retoorika kui teoreetiliste distsipliinide edasise arengu ning laienemise, ent hilisantiigi kokkuvõtlikes käsitlustes pööratakse põhitähelepanu nende kui kunstide staatuse kehtestamisele (hõlmates definitsioone, päritolu (sh jumalikku), kasulikkuse argumenti ja ülevaateid nende ajaloost) ja alles seejärel vahenditele ning mõjule (vt Kennedy 1994: 218–220). Kuna retoorika käsitleb poeetilisi figuure, õpetab mõtteid leidma, reastama, esitama ja mäletama, pöördub poeetikateooria jätkuvalt retoorika poole. Poeetikatest seevastu leiame väga üksikasjalikke, normatiivseid värsimõõtude käsitlusi, ent ka filosoofilisemaid üldistusi kunsti mõju kohta.

Enne edasi liikumist tuleb meenutada pedagoogilist aspekti sõnakunstide õpetamisel ja Platoni kriitikast alguse saanud kasuistlikke ja moralistlikke tendentse: kui antiikkeeltega seoses saab grammatika üha enam võõrkeeleõpetuse rolli (ja hakkab XVIII sajandil koos nendega taanduma), siis retoorika ja poeetika õigustamine moraalse kasvatuse ja kasuga kestab vähemalt uushumanismini XIX sajandi alguses.

 

Kasvatus ja nauding: Isokratesest Augustinuseni

IV sajandi eKr Ateena mõjukas retoorikaõpetaja ja poliitik Isokrates rõhutas kõnekunsti­õpetaja rolli eeskujuna, nimetades kunsti allikatena annet, harjutamist ja haridust („Sofistide vastu”, 14–15).⁴⁰ Retoorikaõpingute kaitseks esitas ta teesi, et need aitavad kujundada õpilaste kõlbelist loomust, ja et poliitilise kõnekunstiga tegelemine innustab noori püüdlema vooruse, mõistlikkuse ja õigluse poole („Sofistide vastu”, 21). Retoorika õigustamine kõlbelise kasvatusega on vastus Platoni kriitikale; sama argumenti hakkab kasutama ka poeetika.

Kõnes „Poeet Archiase kaitseks” („Pro Archia Poeta”), mis on üks mõjukamaid poeetika manifeste,⁴¹ rõhutab Rooma poliitik, kõnemees ja teoreetik Marcus Tullius Cicero (106–43 eKr), et võlgneb Archiasele oma kõneoskuse (I.1), iseloomustades teda väga andeka luuletaja ja õpetatud mehena (II.3). Poeta doctus (’õpetatud, haritud poeet’) jääb kiitvalt iseloomustama luuletajaid kuni XVIII sajandi keskpaiga paradigmamuutuseni, ent Cicero sõnutsi tuleb poeete loomulike eelduste ja jumaliku inspiratsiooni tõttu pidada ka pühadeks (VIII.18). Ta rõhutab poeetide tähtsust rollimudelite loojaina, kes kujundavad inimeste hinge ja vaimu (VI.14), vaimu harivate teaduste sidet ja sugulust (I.2) ning seda, et need innustavad noorsugu, pakuvad rõõmu, pelgupaika ja lohutust (VII.16).

Samalaadsed argumendid leiame Plutarchose (u 50–112 pKr) traktaadist „Poeetide kuulamisest” („De audiendis poetis”): kuigi luule on petlik, pakub ta naudingu kõrval palju toitu noortele hingedele, harides neid; õige õpetaja kõrval õnnestub õpilasel luule võludele vastu panna ja keskenduda moraalsele sisule, jagatud õpetustele, hoiatavaile või soovitatud eeskujudele jne (Plutarchos, „Poeetide kuulamisest”, 15b, vt Plutarchos 2011).

Cicero välja toodud retoorika eesmärgid võtab järgnev traditsioon kokku kolme sõnaga: docere, delectare, movere (’õpetada’, ’naudingut pakkuda’, ’mõjutada’).⁴² Sama kolmik esineb meie ajaarvamise IV–V sajandi vahetusel Augustinuse traktaadis „Kristlikust õpetusest” („De doctrina Christiana”), milles Cicero väljatoodule (docere, movere (ja sünonüümiga flectere), mööndusega ka delectare) lisandub rõhutus, et retoorika peaeesmärk olgu kristlik tõde. Nii sanktsioneerib Augustinus jutlustamise, eksegeesi ja õpetlike käsitluste retoorika õpetamise keskajal.⁴³

Euroopas ja Eesti aladel veel mõjukam alustekst, Horatiuse „Ars poetica” toob välja erinevate kunstialade seotuse (värss 361 ut pictura poesis’e motiivina, tlk ’luuletus on nagu pilt’),⁴⁴ rõhutades luulekunsti jäljenduslikkust ja ka draama suuremat mõjuvust, kuna kuulmisele lisandub nägemine (v 9 jj, 179 jj ja 361 jj). Selle paljutsiteeritud värsid sõnastavad luule ülesande olla kasulik ja pakkuda naudingut (prodesse ja delectare, v 333 jj), ent veel suuremat tähelepanu pöörab „Ars poetica” sellele, kuidas sõna mõjutab hinge. Horatius toob sisse uue vaatenurga, lähtudes retoorikateooria sobivuse mõistest: luule peab puudutama teatris vaataja südant (v 99), ent kuuldud sõnad ei pea tundeid ainult tekitama, vaid ka sobivalt väljendama, et mõjuda ehtsalt, nii et kui loodus ja saatus teevad rõõmsaks, tõukavad raevu, suruvad meeleheitesse või ängistavad, siis on just keel tõlk, kes väljendab hingeliigutust (v 105–110).

Antiikajal luuakse veel üks XV–XVIII sajandil ülimat populaarsust nautinud teos, Longinose traktaat „Ülevusest”, mis näeb sõnakunsti tähtsust selle jumalikus päritolus ja hinge ülendavas mõjus. Longinos arendab edasi mudelit, mida nägime Platonil („Ion”), Cicerol („Pro Archia”), Piiblis, Augustinusel või Horatiusel („Carmina” 1.31.2, „Kirjad” 1.7.11 jm), kus poeet on jumalik ettekuulutaja, kelle ülev looming tõstab hinge kõrgemale igapäevasest (vt Päll 2002, 2016).

Nii näeme poeetika- ja retoorikakäsitlustes kõikjal Gorgiase emotsioonikäsitlust, ent ka vastuseid Platoni etteheiteile, mis annavad sõnakunstidele kasuliku rolli ühiskonnas. Kuid see puudutab pigem teooria ja õpetuse staatust. Luule enda instrumentaliseerimises pole midagi uut, kuna see on algusest peale täitnud kindlaid ühiskondlikke funktsioone: meelt lahutada, ülistada, õhutada või harida, aga ka jumalatega ühendust otsida.

 

Ülehüpe: poeetika ja retoorika keskajal

Klassikalise antiikaja detailsete ja süvitsi minevate poeetika- ja retoorikakäsitluste kõrval tegeleti alghariduses pidevalt nn väikese retoorikaga ehk eelharjutustega (kr progymnasmata), mis keskajal liiguvad grammatika valdkonda. Varauusajal sulab nn väike retoorika kokku stiiliharjutustega (lad exercitia styli) ja saab Euroopa traditsiooni eeskujul keeleõppe osaks ka Eestis (vt Kennedy 2003; Päll 2013: 207–216). Alates VI–VII sajandist (Cassiodorus ja Sevilla Isidorus on erandid) taanduvad ulatuslikud retoorika- ja poeetikakäsitlused skemaatilisemate traktaatide ja sissejuhatava koolihariduse, vabade kunstide (artes liberales) ees, mis jagunevad sõnakunstide trivium’iks (grammatika, retoorika, loogika) ja matemaatiliste kunstide quadrivium’iks (aritmeetika, geomeetria, muusika, astronoomia).⁴⁵

Kuigi poeetika nime poolest seitsme vaba kunsti süsteemi ei kuulu, ei jää ta kõrvale. Esiteks tegeleb muusika matemaatiliste aspektide kõrval antiigi luuleteooria filosoofilisema osaga, uurides kunsti mõju hingele;⁴⁶ kuigi juba Horatiuse ajaks olid muusika ja luule eristunud, on poeedi ja lauliku kuvandid püsivalt kokku sulanud (mõelgem Kristjan Jaagu „Lauljale” või „Kuule”!). Teiseks õpetas keskaja praktikale orienteeritud ja normatiivne poeetikakäsitlus tundma keele prosoodiat, värsimõõtusid, sõnaliike ja stiilifiguure; see oli osa grammatikast, mis omandas ka järjest enam võõrkeeleõpetuse iseloomu (Murphy 1978: 205–207).⁴⁷ Kolmandaks sidusid sõnakunste ühised sisuloome, teksti struktureerimise ja sõnade ühendamise, esituse ja meelespidamise võtted, mis olid traditsiooniliselt retoorika osa. Ja neljandaks tegeles teose ülesehituse ja mõtete leidmisega üha enam loogika, eriti tänu Boethiuse teosele „Erinevatest topostest” („De differentiis topicis”), mis lähtus Aristotelese ja Cicero käsitlustest ja viis ajuti loogika diktaadini teiste distsipliinide üle (Leff 1978: 4–15; Kelly 1978: 230–235). Nii põimusidki kõik kolm triiviumi osa keskajal nii omavahel kui ka poeetikaga.

XII–XIII sajandi vahetusel sai sõnakunstikäsitluste areng uue hoo Vendome’i Matthieux’ ja Vinsaufi Godefroy poeetikatraktaatidega, renessansiajal lisandus palju uusi värsistamise õpikuid (Gallo 1978: 68–73; Leff 1978: 17–19). XIV–XVI sajandil tõusis vastulöögina loogikale ja dialektikast lähtuvale filosoofiale tähtsaimale kohale retoorika Valla, Vivese ja noore Melanchthoni käsitlustes; avastati uuesti kreeka ja rooma suured retoorikakäsitlused, retoorikateooria toel leidis humanismiaja ladina keel oma eeskujud Cicero proosastiilist, õitses humanistide ladina- ja kreekakeelne luule ning kunstiteoorias sai Longinose traktaadi avaldamise ja tõlgetega alguse ülevuse idee võidukäik.

XVII sajandi Eesti sõnakunstiteooriat ja praktikat mõjutasid enim arengud Saksa­maal. XV sajandi lõpul avaldas kroonitud poeet Konrad Celtis (ka Konrad ­Bickel, 1459–1508) traktaadid „Värsi- ja laulukunst” ja „Kokkuvõte Cicero mõlemast retoorikakäsitlusest koos mälukunsti ja kirjakirjutamise õpetusega”.⁴⁸ Retoorikat ja poeetikat käsitles teoses „Filosoofia pärlid” Gregor Reisch (ca 1470–1525), Freiburgi humanist, skolastiline filosoof ja kartusiaanlane.⁴⁹ Õpikuina oli ülipopulaarne Desiderius Erasmuse (1469–1536) „Sõnade ja ainese küllusest”, ka Eesti koolides.⁵⁰

Mõlemad distsipliinid päädisid varauusajal suurte kokkuvõtlike käsitlustega, milleni ei olnud jõutud ka antiikajal: Julius Caesar Scaligeri „Seitse raamatut poeetikast” („De poetices libri septem”, 1561) ja Gerhard Vossiuse (1577–1649) „Kuus raamatut kommentaare retoorikast” („Commentariorum rhetoricorum libri sex”, 1606). Vastu­kaaluna filoloogilistele käsitlustele sai hoo sisse Petrus Ramuse (1515–1572) retoorikaõpetus, mis eristas rangelt sisuga tegeleva loogika ja vormilise küljega (eeskätt figuuridega) tegeleva retoorika – see ei osutu retoorikale tulevikus maine­kujunduslikult kasulikuks, luues mulje sellest kui vaid pealispinnaga tegelevast distsipliinist. Kuigi Ramuse retoorika nautis tohutut edu, ka Tartu akadeemias,⁵¹ laenati luuleloomingu mudelid jätkuvalt ka klassikalisest retoorikast, lähtudes Scaligeri ja Martin Opitzi poeetikate juhtnööridest.⁵² Hea luuletaja oli endiselt poeta doctus.

 

Poeetika ja retoorika professorid Eestis

Reformatsioonijärgsete haridusreformide tulemusel asusid Saksamaa ja hiljem ka Eesti kõrgemates koolides tööle poeetika ja retoorika professorid, kes õpetasid erinevates keeltes ja teemadel luule kirjutamist ning kõnede pidamist osana humanistliku hariduse programmist (vt Viiding 2013). Tartu jesuiitide seminaris ja linnakoolides õpiti retoorikat ja poeetikat peamiselt keeleõpetuse raames, osana stiiliharjutustest, kus õpiti kirjutama, parafraseerima, tõlkima ja analüüsima nii luuletusi kui ka lühikesi proosapalu ja kirju (vt Kaju 2014; Viiding 2013, 2015; Päll 2013). Eesti olulisimad retoorika ja poeetika professuurid olid Tallinna gümnaasiumis, Rootsi aja ülikoolis ning keiserlikus Tartu ülikoolis. Kuigi professorite ülesanded on põhi­kirjades sõnastatud eraldi, tuli neil tihti õpetada mõlemat distsipliini ning üld­harivail ­teemadel kõnelemise kaudu õpilasi harida. Sõnakunstid täitsid niisiis antiikautorite ­sõnastatud ülesannet anda igakülgset haridust ja kujundada kaunilt kõnelemise kaudu iseloomu.⁵³

 

Tallinna gümnaasium

Tallinna gümnaasiumis olid poeesia ja retoorika professuurid tihti ühendatud muude ainete õpetamisega: gümnaasiumi asutamisaastast (1631) oma surmani oli poeetika professor Poeta Laureatus Timotheus Polus, ent retoorika professuur ühendati ajalooõpetaja omaga juba 1632. aastal, XVIII sajandi keskel ühendati poeetika ja kreeka keele professuur ning sama sajandi lõpul kadus ka iseseisev retoorika professuur (vt Hansen 1881: 30, 48, 119–122, 179–213). Hääbuvat retoorika õpetamise traditsiooni jäi esindama vaid gümnaasiumi teoloogia ja retoorika professori Jacob Martin Heroldi „Lühike sissejuhatus kõnekunsti” („Kurze Anweisung zur Redekunst”, Reval 1768).

Ainsa iseseisva poeetikaalase käsitluse Tallinna gümnaasiumis avaldas Johann Hörnick, kes alustas 1671. aastal gümnaasiumis tööd poeetika professorina ja 1677. aastal retoorika ja ajaloo professorina.⁵⁴ Tema 1671. aastast pärit inauguratsioonikõne põhiteesid on horatiuslikud: luulekunst peab tooma kasu ja lahutama meelt (vt Viiding 2015: 187–188).⁵⁵ Hörnickit näib olevat inspireerinud Prodikose müüt Heraklesest teelahkmel, kes peab valima kahe daami: lihtsalt rõivastatud tõe ja ülesmukitud naudingute vahel. Luule allegoorias liitis ta daamide kirjeldused, saades tõde kuulutava poeesia, keda alusetult kerglaseks naisterahvaks peetakse, ja vihjates nii poeesia paradoksaalsele seisundile jumaliku tõevahendaja ja petliku naudingupakkujana.

 

Tartu akadeemia Rootsi ajal

Rootsi aja Tartu ülikoolis olid poeetika ja retoorika professuurid enamasti ühendatud: Academia Gustaviana (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolina (1690–1710) üheksast retoorika ja poeetika professorist seitse õpetasid mõlemat distsipliini (vt Piirimäe 1982: 279–283). Kuigi kõik nad kirjutasid juhuluulet, on vaid Poeta Laureatus Laurentius Ludenius (1592–1654) paistnud silma aktiivse luuletaja ja kõne­mehena, ka Olof Hermelini (1658–pärast 1712) tuntakse tänapäeval peamiselt poeedi (luulekogumiku „100 rootsi linna” autorina) ja Rootsi riigiajaloolasena (vt Viiding jt 2007).

Tartu akadeemias pidi retoorika õpetamine järgima Petrus Ramuse käsitlusi, pöörates tähelepanu nii kõne loogilisele ülesehitusele kui ka figuuridele. ­Professoril tuli tutvustada üliõpilastele näidiskõnesid, anda üliõpilaste jaoks ette teemad ja struktuur (arvatavasti ka kirjandus) ning korrigeerida keelekasutust (vt Constitutiones Academiae Dorpatensis: 60, mrk 18 ja 101). Ülikoolielus oli retoorika ja poeetika professor arvatavasti kõige nähtavam tegelane, sest ta vastutas nii akadeemia iga­päevaelu kõiki sündmusi saatvate avalike kõnede kui ka juhuluule eest. Eriti õitses viimane Ludeniuse ajal, mil anti välja 58 juhuluule kogumikku (Academia Gustaviana ajal kokku üldse 76), lisaks üksiktrükiseid ja dispuutide ning oratsioonide juurde lisatud õnnitlusi.⁵⁶

Ludeniuse juhendatud proosaoratsioonide ja värsskõnede ülesehitus on sarnane, toetudes definitsioonidele, põhjustele (loov-, eesmärkpõhjus jne) ja tõendustele (näiteks kasu või iidsuse põhjal), mis tihti esitati ka trükise äärtel olevais marginaalides. Kõrgeima staatusega olid panegüürikad valitsejate auks, mille autor oli peamiselt Ludenius ise,⁵⁷ aastavahetuste, kristlike pühade ja matuste puhul esitasid kõnesid ka üliõpilased. Suurim osa ladinakeelsetest üliõpilaskõnedest käsitles ülikoolis õpetatavaid aineid. Nende teemades on ülekaalus moraalifilosoofia (nt karskus, mõõdukus, sõprus, viha jne), palju on ka eri piirkondi käsitlevaid kõnesid, mis olid tihti ülistava alatooniga (näiteks Risinghi „Kõne Tartu linnast”, 1637). Veel ühe suurema alarühma moodustavad teoloogiateemalised kõned (nt inglitest, saatanast, kolmainust), vähem on õiguse või poliitika valdkonna kõnesid. Osa kõnesid käsitleb erinevaid distsipliine tervikuna, näiteks vabade kunstide kasulikkust, muusikat, poeetikat, dialektikat, kõnekunsti, heebrea, kreeka ja ladina keelt ning meditsiini. Esineb ka igapäevaeluga seostuvaid teemasid, alustades rändamisest ning lõpetades sellega, miks tudengid professorite sõna kuulama peavad. Kõnede teemad kattusid sageli dispuutide teemadega, ent võrreldes dispuutidega (mis kujutavad endast tihti vaid teeside loetelu) olid kõned argumenteeritumad ja sisaldasid rohkem näiteid, sarnanedes rohkem tänaste teadustöödega (kui välja arvata ülistuslik stiil ning ajastuomaselt vilets viitamis­praktika). Academia Gustavo-Carolinas näib harjutus­kõnede traditsioon taanduvat panegüürika ees, ent juhuluulet kirjutatakse endiselt, kuigi vähem aktiivselt.

 

Värsskõned

Akadeemiates ja gümnaasiumides praktiseeriti veel üht žanri, mis jääb luulekunsti (eeskätt didaktilise luule) ja retoorika piirimaile: ladinakeelseid värsskõnesid. Nende temaatika sarnaneb proosakõnede omaga: esikohal olid Ludeniuse panegüürikad valitsejate auks, tudengid esitasid kõnesid uue aasta, jõulude või suure reede puhul ning üldharivail teemadel, nagu Pühast Vaimust, inimese seisundi haprusest, ­mõõdukusest, põllumajandusest, ennetest, poeesia ja vabade kunstide kiituseks. Värss­kõned järgivad enamasti samasugust loogikast lähtuvat ülesehitust nagu proosa­kõned. Neid peeti ka kreeka keeles, et näidata oma küpsust ja valmisolekut õpetama asumiseks. Varaseim Eestiga seotud kreekakeelne värsskõne on Gregor Krügeri Witten­bergis 1550. aastate keskpaigas trükitud kõne kristlikust mõtteviisist. Tartu akadeemias trükiti 1633. aastal Peter Götschi 1632. aastal peetud inauguratsiooni­kõne „Christognosia” ning 1643. aastal Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessoriks saanud David Cunitz avaldas 1642. aastal oma kõned suure reede ja jõulude puhul (Päll 2018: 75–82). Värsskõnede tippaeg Eestis jääb XVII sajandi keskpaika, huvi nende eeskuju, antiigi didaktilise luule vastu kahanes XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandil, kui au sisse tõusis poeedi originaalsus.

 

Poeetikast

Eesti ala poeetikakäsitlustest on põhjaliku ülevaate andnud Kristi Viiding (2002: 23–33, rõhutades Scaligeri eeskuju; ka Viiding 2015). Naasmaks artikli alguse, poeesia definitsiooni ning retoorika ja poeetika komplementaarsuse teemade juurde, toon välja paar täiendavat momenti Jacob Lotichiuse kõnes „Poeetikast”, mille ta pidas 1642. aastal Academia Gustavianas. Lotichius lähtub Georg Sabinuselt pärit luule definitsioonist, arendades edasi Boccacciole tuginevat teesi, et poeesia on omalaadne filosoofia, mida poeedid jumaliku inspiratsiooniga edastavad: „poeetika on värsimõõdu abil [numeris] kaunistatud filosoofia” (vrd Leinkauf 2017: 439–441). Teema­valiku põhjenduseks tsiteerib Lotichius Platoni sõnu poeetidest kui tarkuse isadest, ent teda ei huvita Platoni poeetikakäsitlus, vaid tema autoriteedi abil luule kõrge staatuse kehtestamine, mida toetavad viited poeetide jumalasarnasele häälele ja teadmisele, luule jumalikule päritolule, poeesia iidsusele, muistse aja poeetidele ja pikale traditsioonile. Tema põhiteesid poeetika õpetamise õigustamiseks, meeldivuse ja kasu idee pärinevad Cicero ja Horatiuse kaudu kreeka filosoofidelt (vrd ­Viiding 2015: 183). Antiigi traditsioonid kanduvad edasi poeetika vaatlemises muusika ja kunsti sõsardistsipliinidena,⁵⁸ mille kõrget staatust näitab seos filosoofiaga: „Poeetika on mõõtudes filosoofia, pühade kokkukõla, vooruste harmoonia”.⁵⁹ ­Lotichius nimetab ka poeesia ühisosa kõnekunstiga, tuues taas nende erinevuse kriteeriumina välja meetrumi ja eristades seda rütmist:

Kõnekunstil on poeetikaga see ühisosa, et annab vahendid külluslikult kõnelemiseks. Nii nimetatakse kõnemeest ja poeeti kõneosavaks, kui ta paindliku meele kõneosavusega oskab kõnelda väikesest tagasihoidlikult, keskmisest tasakaalukalt, suurtest asjadest suursuguselt. Kui ta oskab leiutada hiilgavalt, esitada suurejooneliselt, paigutada avatult ja kujundada mitmekesiselt. Tõesti, vahe on vaid selles, et poeetika kõneleb külluslikult seotud kõnes, kõnemees aga sidumata kõnes.

Muidugi, isegi head kõnemeest kammitseb proosarütm, ent poeet on värsi­mõõtude külge niivõrd seotud, et kui eksib mõne silbiga, ei õnnestu tal alustada sobivalt, jutustada avatult, väidelda teravalt, ühendada kindlalt, kaunistada väljapaistvalt, õpetada sobivalt, rõõmustada mahedalt, teostada meeldivalt. (Lotichius 1642: A4v)

Selle lõigu aluseks on Konrad Celtise sissejuhatus Cicero retoorikate epitoomile, millega sarnane lõik esineb ka Reischi „Filosoofia pärlites” (Celtis 1492: A5v; Reisch 1508: 1r). See ühendab kõne eri osadele seatud eesmärgid kõnekunsti kolme eesmärgiga: docere, delectare, movere (persuadere). Meeldivuse üheks loojaks peab ­Lotichius rütmi, mis proosas toetub kooskõlaliste lauselõppude kasutamisele, luules aga meetrumitele. Ta rõhutab erinevate sõnakunstiteooriate komplementaarsust: vaja on mõelda ja kaalutleda, kasutada loogikat, mis õpetab kõne argumente kasutama, võttes neist nii naudingut pakkuvad (delectantia) kui ka liigutavad (moventia). Poeetika ja retoorika ühisosa on sõnakunsti vahendite küllus (copia verborum).

Lotichiuse kõne (nagu ka teised eesti retoorika- ja poeetikakäsitlused) vajab kindlasti uut tekstiväljaannet ja tõlget, et selguks selle koht Euroopa kontekstis. Hetkel saame tõdeda omanäolise ja andeka sünteesi loomist, kuigi kollaažlikult. Ent Tartus avaldati ka üks seniste uurimuste põhjal tõeliselt originaalne käsitlus, mis ühendab poeetika (teema, stiilifiguuride, proosarütmi käsitlemise osas), retoorika ning loogika: 1645. aastast pärinev Laurentius Ludeniuse ja Ericus Holsteniuse dispuut Cicero kõne „Pro Archia” analüüsiga (vt Kippar 2013). XVIII sajandil taandub antiikkultuurist lähtuva kõnetaide traditsiooni käsitlemine Eestis. Edasine poeetikatraditsioon on peamiselt saksakeelne ja lähtub pigem tänapäevastest arusaamadest ilukirjanduse kohta.

 

Johan Karl Simon Morgenstern

XIX sajandi esimesel poolel tegutses Tartus retoorikaprofessor Johan Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kes oma mitmekülgse tegevuse raames toetus uushumanismi vaimus kunstide õppimise traditsioonilistele põhjendustele, rõhutades nende moraalset tähtsust ja mõju kujunevate inimeste loomusele.⁶⁰ Ta ei õpetanud poeetikat kunagi eraldi ainena, ent käsitles luule ülevust ja mõju noortele oma kõnedes, vaieldes vastu valgustusfilosoofiast mõjutatud kolleegidele, kes pidasid tähtsamaks reaalaineid, ikka ja jälle uuesti sõnastades oma vaimset kreedot:

Nad soovitavad meil eelistada vaimu harimise parima ettevalmistusena reaalaineid, eeskätt geomeetriat, selle asemel et õppida antiigi kirjasõna ja kõige enam kreeka ja ladina keelt [---] pole ju mingit kahtlust, et reaalainete abil harjutatakse meid mõtteid korra järgi paigutama ja ka kõnelema, nii et kõike eelnevate poolt illustreeritaks ja kinnitataks. Samuti on filoloogia õpinguis: grammatika õppimise, tõlgendamise, tõlkimise, kirjutamise harjutamisega haritakse mõistust igakülgselt, treenitakse üheaegselt paljusid hinge võimeid: mälu, maitset (mõistmist), fantaasiat, otsustusvõimet, arukust, niisamuti ei peaks ka reaalainetega ainult mõistust treenima. [---] Selleks et valmistuda asjadeks, mille puhul valitseb tõenäosus, võib filoloogia ­osutuda ­kasulikumakski kui matemaatiliste ainete õppimine. Tõesti näib, et need antiigi kirja­sõna põlgajad ei mõista kogeda maitsest tulenevat sulneimat naudingut, mida Filoloogile vanade keelte õppimisel ja muistse aja kirjanike selgitamisel pakuvad just need asjad, mis peletavad meeletuimust: mõnikord ületatud raskused, mõnikord ununenud asjade taasleidmine, pimedusse jäänu vähehaaval valgusega üle valamine, ebakindla toomine kindlale tõenäosuse astmele; nad ei ole kogenud, kui imeväärselt just see hinge püüdlus, mille abil Filoloog otsib teed läbi sõnade varjude muistse aja inimeste poolt edasi antud asjade juurde; kasvatab, lihvib, paneb hiilgama paljude vaevade järel taasleitud tõese ja kauni jõu. Nad ei mäleta meeldivaimat naudingut, mis on antiikaja radadel ühine nii Filoloogil kui mis tahes rändajal. (Morgenstern 1800: 10–13)

Morgensterni ajaks on sõnakunsti käsitlemine muutunud kirjanduslikuks, ent filoloog võtab ka filosoofi rolli uurida tõde. Maitse kasvatamine on esmatähtis, sest see arendab tõese ja kauni tajumist. Ent pidagem silmas veel ühte, mida filoloog (Morgensterni näitel kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kunsti- ja kirjandusloo uurija) naudingu kõrval saab: filoloogia ja esteetikaga tegeledes, luule ja kunsti uurimisega peletatakse meeletuimust.

 

Kokkuvõtte asemel

Milleks kõnelda antiigi luuleteooriatest, kas neist on abi tänapäeva eesti luulet käsitledes? Esiteks võiks neid kasutada (nagu kogu kirjandusklassikat) maitse kasvatamisel, mida luges oma peatööks Karl Morgenstern ja millele kutsus üles Marju Lepajõe. Ent antiigi teoreetikute tähelepanekud sisu- ja vormikriteeriumide vastuolude kohta, nende katsed kokku viia proosa ja luule käsitlusi võiks toetada ka vabavärsi ja kunstproosa analüüsimist.⁶¹ Kolmas, siin suurema tähelepanuta jäetud ühisteema antiigi retoorikas ja poeetikas on stiilifiguurid. Tahaksin vaielda vastu Gérard Genette’i väitele, et tänapäeval pakub retooriliste figuuride käsitlemine veel vaid ajaloolist huvi (Genette 2018: 48; käsitlus pärineb 1966. aastast ja kehtib tollaste arusaamade kontekstis). Tõsi, figuuriõpetuse kui märkide koodeksi omandamist tänapäeval enam ei harrastata, ent antiigi retoorika ja poeetika figuurid on keelele loomulikult omane vahend kõne struktureerimiseks, olulise ja ebaolulise eristamiseks ja kuulaja köitmiseks. See, kas me nende mõju uurimisel lähtume traditsioonist või pöördume XX sajandil leiutatud meetodite juurde, mis vanu ideid uues sõnastuses kuulutavad, on iseasi.

 

Artikkel on ilmunud Tartu Ülikooli humanitaarteaduskonna rahvusteaduste baas­finantseerimise grandi PHVLC20938 toel. Autor tänab Meelis Friedenthali hea nõu ja Arne Merilaid julgustuse eest.

Janika Päll (s 1965), PhD, Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia professor (J. Liivi 4, 50409 Tartu), janika.pall@ut.ee