Sipsik ja sipsik

No kes ei teaks Sipsikut, Eno Raua loodud raamatutegelast, üsna antsaka välimusega isepäist kaltsunukku, kes oskab rääkida ja mõtelda. Eno Raua lastelugude tegelase sünniaasta on 1961, kui ajakiri Täheke avaldas esimesed Sipsiku-lood (aasta hiljem oli neid juba raamatu jagu) ja Edgar Valteri käe all oli samas sündinud Sipsiku väline kuju – suurte silmade ja sakris juustega kentsakas põngerjas, triibuline ürp seljas.

Aga kust tuleb Sipsiku nimi ja mida see võiks tähendada? Avaloo järgi sünnib nimi justkui iseenesest ja kogemata. Mardi-nimeline poiss teeb oma viieaastaseks saavale õele kaltsunuku. Kulub küll mitu päeva, aga valmis see nukk saab. Edasi läheb lugu nii: „Viimaks oli nukk valmis. Aga see ei olnud sugugi ilus nukk. // „Pole viga,” ütles vanaema Mardile. „Peaasi, et see on sinu enda tehtud.” // Aga Mart oli ikkagi kurb. Ta võttis nuku ja läks tuppa. // „See pole kellegi õige nukk!” ütles ta. „On mingisugune sipsik.”” Edasi lugedes selgub, et nukk oskab rääkida: „„Kuidas?” imestas Mart. „Kas sa siis oskad rääkida ka?” // „Oskan küll,” ütles nukk. „Mis su nimi on?” küsis Mart. // „Sipsik,” ütles nukk. „Sa ise ju panid mulle selle nime.”” (Raud 1961: 8–9)

2011. aastal, kui Täheke tähistas Sipsiku 50 aasta juubelit, on Aino Pervik selgitanud Sipsiku nime saamislugu nii: „Sipsiku sündi nägin ma pealt. [---] Sipsiku nime otsimine võttis veidi rohkem aega, kuid muidugi ei saanudki Mardi tehtud kaltsu­nukule panna muud nime kui Sipsik. Päriselt tähendab Sipsik põngerjat või jõmpsikat, ja kui mõnes kodus nimetatakse kedagi Sipsikuks, siis väike armas jõmpsikas ta ilmselt ka on. Ja kui ehk ei olegi väike, siis armas igatahes.” (Pervik 2011: 4)

Wiedemanni sõnaraamatust sipsikut ei leia. Mulle teadaolevalt kuulub sõna esmamainingu au 1937. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatule”: sipsik : sipsiku ’põngerjas, jõngermann, väike jõmpsikas’ (EÕS: 1381). Pärast seda on sõna võetud kõigisse järgnevatesse õigekeelsussõnaraamatutesse, samuti uuema aja muudesse mahukamatesse sõnaraamatutesse, nt leidub see seletussõnaraamatus (EKSS), eesti-vene (EVS) ja vene-eesti sõnaraamatus (VES), eesti-inglise sõnaraamatus (Saagpakk 1992).

On koguni üllatav, et murdekeeles on sipsik registreeritud üksnes kolmest piirkonnast ja esindatud üsna väheste teadetega: Rõugest Võrumaal ja Nõost ning Otepäält Lõuna-Tartumaal:

Rõu sibśik : sibśigu ’vigurivänt’: taa Juku um jo noorõst pääst sääne sibśik; Nõo sibsik : sibsiku ’kanapoeg; lastepere’: kes tu sul noid sibsikit karjatap, kui esi tüün [’tööl’] oled, ehk muidu kah, kui koskile lähäd; Ote sipsik : sipsiku ’väike laps’ (EMSUKA; vt ka VMS)¹

Otepäält on sipsik kirja pandud 1933, Rõuges ja Nõos on sõna registreeritud aga alles 1970-ndate keskpaigas. Andrus Saareste on sõna sipsik ’väike põngerjas, jõmpsikas’ üles korjanud õigekeelsussõnaraamatust, väljaannet täpsustamata (EKMS 4: 929).

Julius Mägiste on oletanud, et sipsik võib olla – „ist mögl[ich] gebildet” – ­(i)­k-liiteline tuletis deskriptiivverbist sipsima ’korduvalt sipsama, tasahaaval midagi tegema’ (EEW 9: 2809–2810 sub sipsama). Oma kõhklemisi esitatud oletust pole Mägiste lähemalt põhjendanud. Ka Alo Raun (1982: 157) on arvanud, et kõne all on eesti deskriptiivsõna. Mägiste seletus on formaalselt ehk mõeldavgi, kuigi sisuplaan ei toeta seda kuidagi. Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY) ei käsitle sõna sipsik.

sipsikul näikse olevat potentsiaalne sugulane väljaspool eesti keeleruumi ja nimelt läti keeles: žipčiks. Praegusaja lätikeelses sotsiaalmeedias tähistab see sageli ette tulev nimisõna reibast ja teotahtelist, vilgaste liigutustega noorukit (nt spordipoissi) või muidu elavat last, teinekord koguni erksat lemmiklooma. Läti slängisõnaraamatus on öeldud, et žipčiks on ’kärme, vilgas, vallatu inimene (tavaliselt poiss)’ (Bušs, Ernstsone 2006: 560). žipčiks, ka žipčuks, on laialt levinud läti murdekeeles, tähistades ühelt poolt vilgast, kärmete liigutustega inimest nt Eestiga piirnevas Härgmäe/Ērģeme (ĒIV 3: 782) ja Lõuna-Latgale Kalupe murdes (Reķēna 1998: 599), teiselt poolt aga salakavalat inimest või koguni osavat suli (Ādamsons, Kagaine 2000: 559; Balode, Jansone 2017: 715). Sõna on registreeritud aga juba Mīlenbachsi-Endzelīnsi tesauruses ja selle lisaköites: žipčiks ’suli, kelm, kes püüab lihtsameelseid inimesi petta või neilt varastada / ein Gauner, Spitzbube, der einfältige Menschen zu betrügen oder bestehlen sucht’ (ME 4: 811), ’julge, osav inimene / ein mutiger, gewandter Mensch’ (EH 2: 819). Nimetatud sõnaraamatus on Jānis Endzelīns esitanud žipčiks-sõnale vene etümoloogia (< жи́вчик); seda seisukohta kordavad läti slängi­sõnaraamatu autorid Ojārs Bušs ja Vineta Ernstsone. Kõnekeelne жи́вчик [žífčik] on nimisõnatuletis sõnaperest, kuhu kuuluvad nt жить ’elama’ ja живо́й ’elus, elav’, ning selle semantika on järgmine: ’söödakala, elussööt (kala); elavaloomuline, väga liikuv inimene; veresoone nähtav tuikamine meelekohas, silmalau närviline tõmblemine; spermatosoid, isassugurakk’ (VES; SRJ). Laenualuse tähendusvälja algne liin märgib söakat, vilkalt liikuvat ja tegutsevat olendit, mis tuleb ilmekalt esile samuti läti ja eesti vastes. Läti keeles on ootuspärasel kujul häälikusüsteemi kohanenud laentüvele žipčik- lisandunud maskuliinne sootunnus -s.

Pole selge, kas sipsik on eesti keeles vene otselaen või tulnud läti keele vahendusel. Mõlemad tõlgendused on võimalikud ja võrdselt usutavad. Ka vene otselaenu korral on laenualuse frikatiivi [f] ja konsonandi (C) järjendi [fC] – praegusel juhtumil вч [fč] – eesti substituut ootuspäraselt ps, vrd nt kopsik < vn ко́вшик [kófčik].² Võib veel lisada, et eesti murdekeeles on sipsikul koguni kaks, tõsi, üsna vähetuntud homonüümi, mis on vene laenud. Need on sipsik : sipsiku ’tanu, väikese lapse müts’ < vn чéпчик dem ’tanu(ke)’ ja sipsik, pl sipsikad ’tuletangid’ < vn щипцы́ ’pihid, (naela)­tangid’ (Must 2000: 360, 366).

Mööngem: teadmine, et üldnimel sipsik on võimalikud välised eeskujud, on lõbus ja intrigeerivgi. Ja üldnimest tõukunud Sipsik on just sellisel kujul saanud tõlgete kaudu tuttavaks üsna mitme maa ja riigi lastele.

Lühendid

bsks = baltisaksa keel; dem = deminutiiv; ee = eesti keel; ill = illatiiv; krjA = Aunuse karjala keel; mrd = murdekeelne; Otepää; Rõuge; sg = singular; sm = soome keel; vn = vene keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com