PDF

Vaba mõtlemine, keeruline lugemine

Hasso Krull. Imelihtne tulevik. Manifeste ja mõtisklusi 1995–2009. (Vabamõtlejad 1.) Tartu: Vabamõtleja, 2020. 198 lk.

Leo Luks on algatanud uue filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad”. Aastaga on ilmunud Hasso Krulli varem avaldatud peaasjalikult keskkonnateemalisi tekste sisaldav kogumik „Imelihtne tulevik” ning analüütilise ja keelefilosoofiaga tegelenud Margo Laasbergi kirjatööde kogu „Rasked valikud”, mis põhineb nii varem ilmunud materjalil kui ka seni avaldamata käsikirjadel, samuti Jüri Lippingu poliitfilosoofe ja ühiskonnateoreetikuid tutvustav köide „Etüüdid punases”. Kultuurkapitali eraldiste loendi põhjal võib arvata, et sarja neljanda teosena tuleb välja Luksi enese esseekogu „Filosoofia kui looming”.

Sarja pealkiri ja kujundus on ilmselgelt hommage aastatel 1971–1994 Eesti Raamatu / Olioni kirjastusel ilmunud sarjale „Suuri mõtlejaid”,1 mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene keelest. „Vabamõtlejate” sari esindab emakeelseid algupäraseid meesfilosoofe.2 Võiks küsida, kas eesti teadus­kirjanduse ja -esseistika väljale mahub veel üks mängija „Eesti mõtteloo”, „Avatud Eesti raamatu” ja Tallinna Ülikooli kirjastuse sarja „Biblio­theca controversiarum” kõrvale? Väiksema mastaabiga „Heurematast” (mis paistab silma autorite koosseisu soolise tasa­kaalustatuse poolest) ja EYS Veljesto kirjastuselt ilmuvast kõnelemata. On selge, et ärilises mõttes iseseisvaks ei saa sedasorti kogumike avaldamine mitte kunagi. Raamatute väljaandmise ja müügiga seonduv on suurelt jaolt elustiiliäri, mitte majanduslikult kaalutletud otsus. Niisiis võib arvata, et väljaandjal on olnud veendumus, et sarjas avaldatavate autorite tekstid tuleb kindlasti raamatu kujul eesti keeles lugeva üldsuseni tuua. Selle vajaduse suhtes on olnud kahtlejaidki,3 aga mina neid kahtlusi ei jaga.

„Imelihtsasse tulevikku” on koostaja­käed (nii väljaandja kui ka autor) noppinud viljaka autori kirjutiste hulgast 40 esseed ja intervjuud aastatest 1995–2019, mille seas leidub nii hitte kui ka unarpalu. Need on korraldatud tsüklitesse „Monokkel” (12) ning „Binokkel” (27) ja epiloogi „Pumpernikkel” (1, autori intervjuu välja­andjale, ainus varem ilmumata tekst). Ajalist ega temaatilist korrastatust tekstide vahel otseselt ei valitse, aga küllap seal mingi anarhiline loogika on. Lõviosa kirjutistest on varem ilmunud Sirbis, osaliselt regulaarse kolumnina pealkirja all „Kaksikkirves”. Ajalehekirjutisi on näpuotsatäis nopitud ka Eesti Ekspressist ja Posti­mehest. Viiendik lugudest on esma­ilmunud Viker­kaares ning paar tükki neist omakorda leidnud taastrükkimist autori varasemates esseekogudes („Mõistatuse sild”, „Pesa”). Teistest eristub ülevaade „Uued vabastusliikumised” Eesti anarhistliku skeene telgitagustest, millega Krullil paistab olevat isiklik otselink, kust on ammutatud huvitavat algupärast materjali. Mõni aasta hilisem Vikerkaare vastupanuliikumiste erinumber4 selle tekstiga paraku ei suhestu. Võimalik, et üheks tähele­panuta jäämise põhjuseks on selle esmailmumine TLÜ kirjastusel ilmunud inimarengu aruande laadses kogumikus „Nullindate kultuur” (2012), mitte mõnes laia levikuga kultuuriväljaandes.

Kuid ega Krull isegi üleliia paljude kodumaiste kolleegidega vestlusse astu. Et kogumiku sisu paremini hoomata, alustasin lugemist alaviidetest. Neist ilmneb, et eesti autoritest viitab Krull peamiselt teistele loodusluse5 teemadega tegelevatele esseistidele, nagu Valdur Mikita, Ahto Kaasik, Jaan Kaplinski, Lennart Meri, kusjuures esimesed kaks on peaasjalikult kõne all nende teoste arvustustes. Kohapärimuse, ökosemiootika ja lokaalsete öko­süsteemide uurimisega tegelevate eesti folkloristide, semiootikute, etnoloogide, ökoloogide jt töödega seoseid loodud ei ole. Mainimist leiavad Margus Oti „Väe­kirjad” (mida Krull samuti on arvustanud); ajaloolastelt on kasutatud Marika Mägi ja Marek Tamme üksikkirjutisi. Ühtlasi on Marika Mägi ainus eestikeelne algupärane naisautor, kellele kogumikus viidatakse – tõsi küll, kui matriarhaadi-uurimise autoriteedile.

Ingliskeelse kirjanduse valik on esinduslik, kattes kogu põhilise kaasaegse keskkonna-mõtlejate ja loomaõiguste eest­kõnelejate spektri: Timothy Morton, Naomi Klein, Jason Moore, Dieter Helm, Cary Wolfe, Donna Haraway, Temple Grandin, Peter Singer, Paola Cavalieri jpt. Lisaks on kasutatud mitme saksakeelse autori inglise keeles avaldatud töid, kõige enam egüptoloog Jan Assmanni mono­teismiteemalisi teoseid, mille eestikeelseid tõlkeid on Krull ka arvustanud. Prantsuskeelsete autorite loetelu on ootuspärane: Julia Kristeva, Jacques Lacan, Michel Foucault, Jacques Le Goff, Bruno Latour, Philippe Descola, et cetera. Paarile eesti keeleski kättesaadavale autorile (Peter Sloterdijk, Ulrich Beck) on viidatud nende saksakeelsete kirjutiste kaudu. Huvitaval kombel ei ole üldse kasutatud venekeelseid allikaid, mida näiteks Pjotr Kropotkini kohta võiks ju saadaval olla. Võõrkeelse kirjanduse autorite seas on naiste osakaal umbkaudu viiendik.

Muidugi olekski napakas allikaloendis soolist võrdsust taga ajada. Samuti võib küsida, miks ei alustanud ma esseede lugemist puhtast tekstimõnust, vaid tegin kõige­pealt joonealuste inventuuri. Ilmselt sõltub see lugejatemperamendist. Krulli retseptsiooni koondavat kogumikku „Hasso Krulli mõistatus” (2019) sirvides on näha, et Krulli proosatekste tervitavad entusiastlikult eeskätt filosoofid, kelle jaoks „mõtetega vigurdamine”, kui kasutada Tõnu Viigi väljendit,6 on igapäine asi ja tõmbab nad kohe käima. Olemata filosoof, kuid ometi töötades tekstide lugemise vallas,7 tuli mul leida oma arsenalist mingi teistsugune käepärane vahend teksti­kogumi haaramiseks ja sellesse sisenemiseks. Jõudsin seda teha enne, kui lugesin Mart Velskri retrospektiivset hoiatust: „Ükskõik siis, kas Krull kirjutab parasjagu esseid või eeposi, kas teemaks on mütoloogilised triksterid, tänapäevane kirjandus või ühiskond – näib, et ta ei tahagi nii väga kätt ulatada „tõsiteadlastele” ning leiab paremini kontakti visionaarsete mõtlejate ja pärimusekogujatega. Distantsitunne objektiveeriva teadusega on tekstides olemas ka siis, kui ta ise teaduslikke tekste tsiteerib ja nende üle arutleb.”8

Niisiis on väga võimalik, et ülal esitatu ei ole õige või õiglane viis suveräänse mõtleja esseistika eritlemiseks – aga vähemalt aitas see ületada esialgset nõutust. Sama tunnet väljendasid noored kultuurikriitikud „Plekktrummi raamatute” 1. hooaja 6. saates,9 kus ühe raamatuna oli kõne all „Imelihtne tulevik”. Saatekülalised naeratasid kohmetunult ja kinnitasid nagu ühest suust, et nad ei saa sellest raamatust aru ja et Krullil on taustal liiga palju teooriat, selleks et teda lõpuni mõista. Mida täpselt ta peab silmas kogukondliku eluviisi all? Mis on pärimuslik-ökoloogiline kooslus? Kuidas tunda end bakteritega solidaarsena? Mis mõttes on nii, et meie elame küll hästi, aga tegelikult on kõik halvasti?

Krulli tekstide sisulise poole ammendav analüüsimine pole tõesti lihtne. Peale eeltoodud põhjuste kas või sellepärast, et talle ei valmista raskust koostada nelja­tasandiline põimlause, mille kolmas tasand omakorda koosneb kahe poolega rind­lausest, mille puhul ei ole selge, kumma poole kohta käib järgnev lauseosa (ilusaid näiteid vt nt lk 93). Kogumiku tekstidega sisulise kontakti saavutamiseks soovitaksin alustada hoopis nimiloost, mis on kirjutatud kirjandusfestivali Prima Vista ava­kõneks 2018. aastal ja jõuab aktuaalsete teemade juurde, andes omal kombel näpunäiteid igapäevaelu hüvelisemaks elamiseks.10

„Imelihtsa tuleviku” kolmandas osas – kõrvalepõikena tuleb öelda, et Krullile meeldib oma tekstide alajaotusi nummerdada, mitte alapealkirjastada, mis muudab nendele viitamise lihtsamaks, nende lugemise huvitava narratiivina aga raskemaks – esitab Krull tuleviku kaks põhi­tunnust: 1) tulevik on totaalselt teistsugune, kui me üleüldse arvata või ette kujutada mõistame, ja 2) see sünnib olemasoleva olukorra pinnalt. See on revolutsiooniteoreetiline vaade asjadele ja nende kujunemisele, kuid end keskkonnast (üsna) lahti sidumise võimelise inimliigi puhul pole see muidugi midagi võimatut. Praegusele pandeemia tõttu muutunud elukorraldusele mõeldes võib tõepoolest nõustuda, et ehk ongi kätte jõudnud „hetk, mil algab tulevik kui sündmus. Performatiivsus muutub mõttetuks. Me ei tea enam, mis toimub; me ei oska ühtegi käiku ette arvestada, sest ees on midagi, millest meil pole vähematki aimu. Kujutlusvõime voolab tühjaks, see on nagu mänguklotside kogu, millest pole mõtet midagi ehitada, sest uus mäng hakkab ilma ainsagi klotsita.” (Lk 68) Selle kohta, kui kaua nimetatud „hetk” vältab, ei ole meil samuti mingeid teadmisi. Imelihtne tulevik võib olla vargsi saabunud juba sadu aastaid ja millal ta täpselt jõustub, sedagi võime teada saada alles sadade aastate pärast.

Krulli tulevikuvisioonides kesksel kohal esineva keskkonnakollapsi umbmäärasust on kahtlemata raskem taluda kui pandeemiapuhangut, millele me siiski lootusrikkalt kujutame mingeid ajalisi raame. Tekstis viidatud Timothy Mortoni terminid hüperobjekt ja nurjatu probleem11 annavad küll aimu olukorra keerukusest ja raskesti mõõdetavusest, kuid praktiliste elujuhistena on neist vähe abi. Krull õnneks mõned juhtnöörid pakub. Tema tulevikumanifest lõpeb soovitusega: „Tehkem röövimine nii keeruliseks kui võimalik” (lk 71). Röövimise all peab ta silmas ekstraktivismi ehk elukeskkonna (sh selles elavate liikide) käsitlemist rahas mõõdetavate ressurssidena, mille võimalikult tõhus ärakasutamine on praegu maailmas valdava majandussüsteemi aluspõhimõte. „Majanduslik vabadus” on lihtsalt hukatusliku ahnuse viisakam nimi, märgib Krull. Globaalse mõõtme äramärkimisele vaatamata jääb Krull – nagu Mikitagi – oma vahetus teemapüstituses Eesti-keskseks. „Imelihtsa tuleviku” manifestis pole Eesti määratletud riiklusena, vaid „pärimusliku ökoloogilise kooslusena” (lk 69), mis muudab eestlasteks ka kõik siinsel ­territooriumil elavad teised liigid.12

Järelikult on ka näiteks Eestis leviv koroonaviirus siinse ökoloogilise koosluse osa, kui ta juba kord siin on. Või pole ta veel piisavalt pärimuslik? Aga mis üldse kvalifitseerub „pärimuslikuks”? Nagu folk­loristid on osutanud,13 on see, mida peetakse pärimuseks, alati konstrueeritud olemasoleva oleviku eelistuste pinnalt. Mingeid rahvapärase kultuuri ilminguid (nt töö- ja tavandilaulud) peetakse sobivaks talletada ja esile tõsta, teisi (nt vägivaldsed lastemängud või obstsöönsed initsiatsiooni­riitused) aga mitte, mistõttu need võivadki elavast käibest kaduda. Teisiti ei ole ka „ökoloogilise kooslusega”. Ikka kerkib looduskaitse valdkonnas diskussioone teemal „põlisliigid vs. võõrliigid”; toimuvad suure­joonelised projektid maastike „taastamiseks”, vaieldakse, kas mõne sümbolliigi (nt lendorava) kaitsmine tema levikupiiril on vajalik jne. Pigem on küsimus selles, kellel on piisavalt diskursiivset võimu taoliste mõistete sisu kehtestamiseks.

Esseele „Imelihtne tulevik” järgneb kogumikus pikem mõtisklus pealkirjaga „Varsti”. See on küll eelmisest varasem, kuid toimib eelkõneldu laiendusena. Valdavalt Becki riskiühiskonna teooriast ja Mortoni hüperobjekti kontseptsioonist tõukuv mõttekäik on väga skemaatiliselt järgmine: inimkonna ahnuse ja apaatia kombinatsioon on loonud globaalse apokalüptilise olukorra; kapitalismi kosmeetilisest kohendamisest ei ole kasu; peale mõningate kapitalismi(öko)kriitikute (Jason Moore, Dieter Helm, Naomi Klein) mõtte­käikude tutvustamist näib Krulli sümpaatia kalduvat pigem anarhistlike kogu­kondade põhiste lahenduste suunas. Selles tekstis küll sõna anarhism ei pruugita, kuid kogumiku avalood annavad piisavalt alust selles suunas mõtlemiseks.

Raamatu teine lugu edastab sugereerivalt anarhismi vanaisa Pjotr Kropotkini ideid vastastikuse abi najal toimivast utoopilisest ühiskonnast. Peale kõrvalepõiget selle juurde, mida tarka ja keerulist on Kristeval öelda mässu kohta, võtab Krull asja kokku nii, et (tasuta) vastastikuse abi andmine ongi tänapäeva mäss ja seda peaksid viljelema kõik inimesed. See on väga sarnane „Imelihtsa tuleviku” lõpus kõlanud üleskutsega vähendada jõudumööda kapitalistliku röövimise võimalusi ühiskonnas. Selgusetuks jääb ainult see, kust need anarhistlike kalduvustega inimesed tulema peaksid. Samuti see, mil moel sellest indiviidi tasandi vastupanust sünnivad üldrahvalik mäss, revolutsioon ja uus ilmakord. Keskkonnakatastroof kindlasti aitab sellele kaasa. Aga kas näiteks akuutne veepuudus paneks tänapäeva inimest naabriga oma piskut jagama või läheks pigem defitsiitse ressursi hind lihtsalt lakke?14

Krulli anarhismi-mõtisklused ajendasid mind võrdluseks sirutama käe soome ökomõtleja Pentti Linkola programmiliste kirjutiste poole.15 Linkola mure looduskeskkonna väärkasutamise pärast tööstusliku kapitalismi tingimustes on siiras ja isiklikult läbi tunnetatud. Tema stiil on hoogne ja lause selge (eks see ole tunnustus ka tõlkijale). Tal on üsna detailselt läbi mõeldud, kuidas asjad peaksid olema korraldatud, et maailm (loe: Soome metsad) saaks päästetud. Tema lahendus, erinevalt Krullist, on riiklik sund ja kõva käe poliitika. Ma ei arva, et kõva käe ihalus oleks kuidagi parem, aga Krulli pakutav anarhistlik revolutsioon ei tundu mulle ka eriti tõenäoline.

Teine kogumikus korduvalt välja pakutav meede on majanduslik vähenõudlikkus, majanduskasvu takerdamine isikliku askeesi ja tarbimise vähendamise kaudu. Linkolal on selle kohta nentida järgmist: „Ökoprohvet oma nullkasvuga on [---] negatiivne kui usklik vanapiiga, ta tahab võtta ligimeselt lapsed, söögi ja elurõõmu, püüab kärpida ja vähendada kõiki inimlikke tegemisi. Seega ei saa ta sõnum kohale jõuda, inglikeeligi mitte.”16 Talle sekundeerib sama kogumiku saate­sõnas Rein Kuresoo: „See, kes räägib, et igasugune majanduskasv on biosfääri praegust seisundit arvestades hukatuslik, riskib tööandja või rahastaja kaotamisega. Oma leivapalukese pärast heitlevail ühiskonda angažeeritud inimestel ei ole kerge hakata lammutama demokraatiat, heaolu, progressi ja majanduskasvu müüte. Küllap seetõttu puudubki Eestis peaaegu täielikult ökoloogiline radikalism.”17

Kas Krull on see pikka aega puudunud ökoradikaal? Kogumikku lõpetavas intervjuus ütleb ta küll: „Mina ei ole kunagi radikaliseerunud. Olen alati radikaalne olnud [---].” (Lk 181) Mulle tundub siiski, et laialdase järgijaskonnaga ökoradikaalsuse laine tekitamiseks on tema tekstid liialt õpetatud ja eneseküllased. Paremini kui aktivismile õhutamine tuleb Krullil välja see, mida ta samas intervjuus nimetab „müütiliste alternatiivide” loomiseks (lk 185). Kogumikus on selle heaks näiteks paar lühikest horoskoobilaadset teksti, millest ühes („Neli intellektuaali ja grunge”, 1995) visandab ta neli äsja taasiseseisvunud Eesti intellektuaalitüüpi ning teises („Eesti kui õudusunenägu”, 2008) neli vaadet Eesti riiklikule arengule. Velsker märgib, et Krullile meeldib esitada teema­kohaseid kaksik- või kolmikjaotusi;18 kõne­aluses kogumikus näeme aga ka neljaks või kaheksaks liigendamist. Samuti (re)konstrueeritakse müüdiloome võtmes tulevikku („Imelihtne tulevik”) ja soomeugrilust kui vastupanudiskursust („Soomeugri müüt”, 2010), majanduskasvu ja prügimäge, oma keelt ja oma kultuuri. Lokaalses rahvalikus müüdiloomes leidub siiski üks, kes on veel osavam – Mikita.19

Veel üks suur teema, millega Krull tegeleb, on loomad ja loomaõiguslus. Pikem essee kogumiku alguses („Loom on inimesele inimene”, 2012) võtab teema põhjalikumalt ette ja alustab ekskursist inimlikkuse ja loomalikkuse filosoofilise eristamise valda. Sellele järgneb mütoloogiline etüüd animismi alusprintsiipidest ja põige Temple Grandini kui loomade mõtlemisvõime eestkõneleja juurde; järgneb paks poststrukturalism keele, teeskluse ja moraalsuse teemadel. Keeruline! Kogumikku haaratud lühemad, 2007. aastal Sirbis ilmunud lood selgitavad toona aktiveerunud loomakaitseliikumiste tagamaid, osutades tööstusliku loomapidamise puudulikele tingimustele ning arutledes karusnahavastasuse, samuti loomkatsete abil toodetud kosmeetika eetiliste implikatsioonide üle.

Siit on juba lühike loogiline samm veel ühe kogumikku läbiva teemani, milleks on vägivald. See võib olla nii inimeste vägivald loomade vastu, inimeste omavaheline julmus kui ka abstraktselt ajaloo vägivald. Õigemini otsib Krull võimalusi vägivalla leevendamiseks. Vägivalla teemat kajastatakse pikalt raamatusse liidetud intervjuudes, mida Krull on andnud Jan Kausile, Maarja Kaaristole ja viimasena Leo Luksile. Kausiga vesteldes pakub Krull välja positiivse programmi: „[---] kui me ise ei kannata julmuse all, võime luua pelgu­paiku ja vahendeid nende leidmiseks. Seda saab teha tuhandel eri viisil.” (Lk 58) Praktiliste näpunäidete asemel libiseb aga jutt sotsiaalse ebavõrdsuse globaalsetele mehhanismidele, avaliku ja privaatse eristusele, mina-kontseptsiooni ja puhta kulutuse teemadele. Arutelu lõpetav mõte, et tantsu ja tantraga võiks ära hoida vägivalla puhkemist, mind siiski lõplikult ei veena. Kõige huvitavam on Luksiga peetud meili­intervjuu, mis kordab varem öeldut, aga pisut vähemate teoreetiliste ekskurssidega, hoides keskmes keskkonnaküsimused. Korduvad ka teised märksõnad: loomad, vägivald, kogukond, pärimus; lõpuks jõutakse jälle välja mütoloogia ja triksteri­kujuni.

Mida sellest kõigest arvata? Keerulised intellektuaalsed konstruktsioonid, aga olulised igapäevased teemad – kurnav lugemine, aga vajalik ja mõtteid ärgitav. Vahest laenata sõnu apostel Peetruse teisest manitsuskirjast koguduserahvale, mis lõpeb hoiatusega armsa venna Pauluse kirjutiste kohta: „Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.”20 Jääb ainult üle loota, et Krulli lugejatega sedasi ei lähe.

 

Arvustust aitas kirjutada PUT PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”.

KADRI TÜÜR

 

1 Selles sarjas ilmunud Kanti filosoofiat tutvustavat vihukest kui oma filosoofi-teekonna algtõuget meenutab hea sõnaga Jüri Lipping „Vabamõtlejate” sarja tutvustavas vestluses. L. Luks, Eesti filosoofia uus algus. – Sirp 8. I 2021, nr 1, lk 34–37.

2 Lootus uue sarja soolisele mitmekesisusele ei ole veel kadunud. Nüüdseks 156-köitelises „Eesti mõtteloo” sarjas ilmus esimene nais­autori teos alles 36. raamatuna.

3 Vt H. Sova, Keelefilosoofia enne metafüüsikat. – Sirp 5. II 2021, nr 5, lk 31–32.

4 Vikerkaar 2017, nr 4–5, kus nii taasiseseisvumisaegsetest kui ka lähimineviku vastu­panuliikumistest, sealhulgas Krulli käsitletud anarhistide ja loomaõiguslaste liikumistest Eestis kirjutavad Maarja Merivoo-Parro, ­Oudekki Loone, Airi Triisberg, Mihkel ­Kaevats, Amaranta Heredia Jaén, Henri Kõiv.

5 Vaste ingliskeelsele mõistele environmentalism, mille kohta vt lähemalt R. Guha, Environmentalism. A Global History. New York: Longman, 2000, lk 3–7. Guha eristab selles kaht lainet, millest esimest iseloomustab keskendumine lokaalsele looduskaitsele, teist globaalsetele keskkonnaprobleemidele. Sestap on eesti keeles parema puudumisel välja pakutud uudissõnad „looduslus” ja „keskkondlus” vastavalt esimese ja teise laine tähistamiseks, vt https://environmentalism.ee/projekti-info (24. III 2021).

6 Seda vigurdamist on Viigi järgi kolme sorti, millest pikemalt: T. Viik, Hasso Krulli luge­mine. – Hasso Krulli mõistatus. (Etüüde nüüdiskultuurist 8.) Koost N. Lopp. Tallinn: TLÜ, EKA, 2019, lk 41.

7 Toimetaja ja erialakirjanduse õppejõuna TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, teadurina Tallinna Ülikoolis.

8 M. Velsker, Nastik teab. – Hasso Krulli mõistatus, lk 17.

9 https://jupiter.err.ee/1162228/plekktrummi-raamatud (3. II 2021).

10 Sedasama nimiloost alustamise võtet võiks soovitada ka Laasbergi „Raskete valikute” puhul.

11 See on mõiste wicked problem levinum vaste kui Krulli kasutatav kuri probleem.

12 Sarnase mõttekonstruktsiooni on pisut rahva­pärasemal kujul esitanud Andrus Kivirähk jutus „President kinnas” (A. Kivirähk, Kaka ja kevad. Tallinn: Varrak, 2009, lk 7), kus Eestis asuvas järves elavatele kaladele tehakse selgeks, et nad on eestlased ja peavad samuti vabariigi aastapäeva tähistama.

13 Vt nt A. Kalkun, M. Sarv, Seks ja poeesia: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 2014, nr 4–5, lk 91–108.

14 Tänan Aet Annistit antropoloogilise osunduse eest, et lahtirulluvate katastroofide tingimustes võib koostöö inimeste endi hulgas olla siiski palju tõenäolisem kui hierarhilistes süsteemides.

15 P. Linkola, Juhatus 1990-ndate mõtlemisse. Tlk P-K. Parts. Haapsalu: Vaialiit, 1997.

16 P. Linkola, Juhatus 1990-ndate mõtlemisse, lk 28.

17 R. Kuresoo, Sissejuhatus Pentti Linkolasse. – P. Linkola, Juhatus 1990-ndate mõtlemisse, lk 5.

18 M. Velsker, Nastik teab, lk 16.

19 Tõnu Viik arvab siiski vastupidist, vt T. Viik, Hasso Krulli lugemine, lk 43.

20 2Pt 3:16.