Luuleklassika selitamine

XX sajandi eesti kirjandusloos olnuks justkui mitu Gustav Suitsu: Noor-Eesti juhtfiguur ja keeletundlik luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane, sõnaosav publitsist ja iseseisvusaegse Eesti ülikooli ainus kirjandusprofessor. Ometi mahtusid need rollid üheainsa, juba eluajal klassiku tiitliga pärjatud mehe sisse. Seejuures ei maksa unustada tõsiasja, et „rahva teadvuses on ta eelkõige luuletaja [---], põlvkonniti erinevas valikus”, nagu sedastas Karl Muru (1927–2017),¹ mitme sugupõlve kirjandusuurijate õpetaja Tartu ülikoolis.

Gustav Suits (1883–1956) avaldas ainult neli uudisluulekogu: „Elu tuli” (edaspidi ET, 1905, 5. tr 1947), „Tuulemaa” (TM, 1913, 3. tr 1953), „Kõik on kokku unenägu” (KKU, 1922, 3. tr 1954) ning „Tuli ja tuul” (TT, 1950). Need kõik olid omas ajas väga mõjusad ning kujutasid autori loometee erinevaid etappe. Nüüdse valimiku koostaja Mart Velsker küll tunnistab põhjalikus järelsõnas „Muutunud laul”, et tema TT-s omaette etappi näha ei oska (lk 333), kuid see väide on seotud tõdemusega, et Suits oli eesti luuleklassikas „kõige huvitavamal viisil ennasttühistav autor” (lk 314).

Tõepoolest – Suits redigeeris pidevalt oma tekste, muutis sõnastust ja vormi, tõstis luuletusi ühest kogust teise. Kus­juures kordustrükk ei olnud enamasti varasemate tekstide üks ühele ülekanne. 1938. aastal pani Suits senisest kolmest kogust kokku „Kogutud luuletused”, ent asus peagi lehekülgede servale uusi parandusi tegema.

Juba valikkogu „Aastate aknal” (1933) ilmumise järel nentis Suitsu toonane kolleeg professor Ants Oras (1900–1982) tabavalt: „Suitsu parandusviisid on sama mitmekesised ja – vähemalt näilikult – tujukad kui kogu tema toodang, ja sama vahelduv on ka lugeja suhtumine Suitsu enesekorrigeeringuisse.”²

Seni viidatud mehed kuuluvad kahtlemata eesti kirjandusloo parimate luule­tundjate hulka ja üldistusena koorub nende kirjutistest välja, et Suits oli krooniku­loomusega (Muru) sajatahuline isiksus (Oras). Velskri tõlgenduses oli Suits ennekõike meie rahvuslik laulik, kelle vastu­olulisus ja mõnetine määramatus on algusest peale põhjustanud konarusi tema loomingu retseptsioonis.

 

I

Mõnest Suitsu luuletusest on säilinud koguni seitse eri redaktsiooni. Hea tava kohaselt järgitakse postuumsetes valikutes ja kogumikes autori viimast tahet. Nii on toimitud ka Suitsu puhul, kuid peame takkajärele nõustuma Ilmar Laabaniga, kes 18-aastasena KKU-st pärinevaid tekste „Kogutud luuletustes” üle lugedes kirjutas: „Paratamatult kaotsi läheb aga nõnda elamuslik värskus ja siirus: maailm pole enam kuigi huvitav nähtuna läbi kahekordsete, vastasmõjuliste prillide.”³

Enne sunnitud lahkumist kodumaalt (1943) jõudis Suits koostada parandusi arvestava luulevalimiku käsikirja, mis sisaldab ka uute luuletuste tsüklit „Juuli 1941” ja on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis. Sealt leidis Mart Velsker üles ajalaulud „Sõda tuppa tuli” ja „Kes unustada saaks!”, mis siinses valimikus (lk 218–221) jõuavad esmakordselt raamatukaante vahele, ent mõjuvad nüüdki ajakohastena.

Paguluses pani Kalju Lepik postuumselt kokku Suitsu täieliku „Kogutud luule­tused” (1963), hõlmates ka tekstide redaktsioone erinevatest aegadest ning pärast TT-d kirjutatud järelpõimingut. Ammendava ülevaate uustrükkides tehtud muudatustest andis kogumiku saate­sõnas Arvo Mägi, kes tõstis esile autori värsikujunduslikku virtuoossust ja erilist „suitsulikku” keelt. Kokkuvõtvalt järeldas Mägi, et murrangu­aegadel oli Suits „eesti lüürika eetiline selgroog ja südametunnistus” ning kordas sama väidet paarkümmend aastat hiljem.⁴ „Kogutud luuletuste” meisterliku stiili ja värsiloome põhjal järeldas Ivar Ivask, et see raamat on „p r a k t i l i n e eesti poeetika, mille teoreetiline esitus jäi kirjandusloolasel Suitsul paraku kirjutamata”.⁵

Kuna „Kogutud luuletused” ei ole teaduslik väljaanne, siis puudub selles üksikluuletuste eri redaktsioonide võrdlus. Sellega hakkas hiljem Eestis tegelema luulekriitik Leili Iher (1941–2015). Tema vastavateemalisest diplomitööst sai kõige­pealt artikkel, kokkuvõte ilmus hiljem 600-leheküljelises raamatus.⁶ Tõsist monograafiat Iheri elutööst siiski ei saanud, sest positivismi semiootikapeeglis saadud tõdemusega, et „mõtlemine toimub mitte sõnades, vaid kontseptides”,⁷ pole suuremat peale hakata. Nii ongi tänini ainus korralik monograafia Gustav Suitsu elust ja loomingust autori kaasaegse kirjandusloolase Jaan Roosi (1888–1965) sõjakeerises valminud uurimus, mida säilitatakse kirjandusmuuseumis⁸ ja mille kasutamisele osutab ka Velsker. Meie kaasaegne monograafia Suitsust on kirjutamata ja küllap jääbki, sest pole mingit märki humanitaarteaduste orvupõlve lõpust.

 

II

Velsker nimetab valimiku järelsõnas Suitsu vaimse ja poeetilise vundamendi tähtsate osistena individualismi, kultuursust, rahvuslust, patsifismi ja vasakpoolsust (lk 315). Eks nii olegi, ent tänapäeval on kultuursusest saanud laia­tarbemõiste ning vasakpoolsust mõistab igaüks isemoodi.

Kindlasti oli vasakpoolse hoiakuga Nigol Andresen (1899–1985), Suitsu mõnetine aja- ja aatekaaslane. Just Suitsu luule uurimisest sai ajapikku tema kirjandusteaduslik elutöö. KKU esmatrüki järel avaldas ta ühe oma esimestest arvustustest, kus nentis, et pärast ET-d Suitsu luules „ühiskondlikku ainet käsitellakse eneselle, tahtmata süüdata hulki”.⁹ Nõukogude ajal kemples Andresen pidevalt tsensuuriga, tegemata oma tööde sisus järeleandmisi. Raamatut Suitsust hakkas ta kirjutama juba 1960. aastatel, ent uurimuste ja artiklite kogu „Suits ja tuli” pääses trükki alles 1983, ikka ilma ühe artiklita. Suitsu luule­tuste viimasest trüki­versioonist lähtuv mahukas valimik pealkirjaga „Luule” võinuks ilmuda juba 1988. aastal, ent tormiliste ajasündmuste keerises tuli ta ilmale alles 1992, põhjustades siiski omaette retseptsioonimaru. Kuid sellest hiljem.

Need, kes nõukogude ajal oma koolid läbisid, mäletavad veel Suitsu valimikku pealkirjaga „Luuletused” (1959), mille koostas Debora Vaarandi. Pagulase raamat pääses tollal trükki eelkõige tänu asjaolule, et kirjanduspolitruk Endel Sõgel (1922–1998), kes kirjutas valikule pika ja ideoloogiliselt õige eessõna, saaks teha karjääri ja kaitsta Suitsu najal filoloogiakandidaadi kraadi (1962). Mitme Suitsu luuletuse („Lippude vahetus”, „Hauakiri”, „Üle rusu” jt) lõpp on raamatus „nõukogustatud” ja ma ei usu, et muudatused tekkisid Vaarandi algatusel. Sõgla pikast sissejuhatusest aga jääb kõlama väide, et „proletariaadi ja kodanluse vahelises otsustavas heitluses asus Suits kolmanda tee otsimisele”.¹⁰ Siin vaadeldava raamatu aspektist on olulisim tõsiasi, et sellele pealkirja andnud luule­tuse „Nii tuli õhtu” kirjutas Suits oma 70. sünnipäeva eelõhtul Stockholmis, aga raamatukaante vahele sai see esmakordselt Nõukogude Eestis, just Vaarandi valimikus. Väliseesti ajalehtede teatel¹¹ pandi selle luuletuse käsikiri autori surnukehale kirstu kaasa.

Käesoleval sajandil on vaadeldav valimik kirjastuselt Tänapäev juba teine. Esimese, poole õhema, pani aastal 2007 kokku Karl Muru. Pealkirjaks sai „Elu­tules ja ajatuultes”. Järelsõnas tõstis koostaja esile Suitsu varjundirikast armastus­lüürikat, kus „paelub eesti meesluules harv tundlikult hooliv suhtumine”.¹² Paraku püütakse Suitsust ikka ja jälle eeskätt ideelaulikut teha.

 

III

Nigol Andreseni Suitsu-kogumiku ainu­arvustaja Vaapo Vaher nägi luuletajas miski­pärast kolmandat teed otsivat puhta kunstniku ja propagandisti segu ning seob oma väite just ülal esitatud puhtnõu­koguliku tsitaadiga Sõglalt.¹³ Aga ta saab nooremalt põlvkonnalt ka kohe väärilise vastulöögi! Märt Väljataga nimetab Vaheri arvustust „nülgivaks kriitikaks”¹⁴ ning tõdeb, et esteet ja propagandist on tegelikult igasuguses kirjanduses lahutamatult koos.

Määratlus „noorem põlvkond” tähistab siin keskeltläbi 1960. aastate teisel poolel sündinuid, kes kas otse või kaude on olnud Karl Muru õpilased. Neist vanem on Peeter Olesk, kes oma õpetaja kirjatöödest raamatut kokku pannes hakkas tema meetodit nimetama luuleseletamiseks. See mõiste tähendab Oleski sõnul võimet näha nii luuleprotsessi kui ka sõnaloomet ja luule­taja arengut omaette.¹⁵ Nii loodud traditsioonis suhestuvad võrdselt klassikuks saamine ja luuleks jäämine. Lõppenud aasta­kümnel läks käibele klassikalise luuleaia mõiste. Ses vaimus tõdes Aare Pilv oma õpetaja kohta, et Muru „on käitunud nagu a e d n i k [minu sõrendus – A. O.], kes soovib kultiveerida üht kindla iseloomuga aeda”.¹⁶ Juba varem täheldas Väljataga, et „tõeline klassik” sisaldab „eneses ka romantikut”.¹⁷ Parimat näidet luuleaiast, mis pole pelgalt lilleaed, pakub tema enda suurepärane raamat „Gladioolid” (2018).

Nüüd lisandus luuleaia oma- ja võõramaiste liikide keskele isevärki Suitsupuu, nagu Väljataga täheldas Velskri valimikust kirjutades.¹⁸ Koostaja tehtu on „üks korralik hooldustöö”, nendib arvustaja ning lisab tõetera: „Vana luulet on tarvis esile tõsta”, sest „uue luule side sellega on lõtvunud”. Paraku räägib Väljataga seejuures Suitsupuu kureerimisest, ja ei meeldi mulle see võõrlaen! Kureerima võiks ju olla unarsõna kurameerima uuetähenduslik vaste, aga kunstinäitused (ka isikunäitused) on sedavõrd n-ö ära kureeritud, et kunstniku mina kipub ära kaduma.

Velskri kui süvenenud luuleuurija meetodi iseloomustamiseks pakun hoopis välja mõiste luuleselitamine, mida eraldab Velskri õpetajale Murule omistatud luuleseletamisest ainult üks, aga kõnekas täht. Seejuures palun selitamist antud juhul mitte pidada seliliolekuks või -panekuks! Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab selitama ’selgida laskma, (vett) heljumist vabastama’. Klassikaks saanud luuletekste ei reasta tänapäeva selitajad enam kronoloogiliselt, vaid lasevad saadud tundeelamusel settida ning vahendavad siis seda lugejale temaatiliste tsüklite kaupa. Nõnda on toiminud ka Velsker selles Suitsu-valimikus.

 

IV

Eesti kirjanduse kaasprofessorina Tartu Ülikoolis on Mart Velsker sõna otseses mõttes Karl Muru mantlipärija. Koos professor Arne Merilaiga teevad nad väga tänuväärset, ent ETIS-e ja omamaiste riiklike instantside poolt mitte eriti hinnatavat tööd.

Eesti luuleantoloogiate asjatundjana nimetas Velsker kord oma juhendaja Muru koostatud antoloogiat „Sõnarine” (I–IV, 1989–1995) monumendiks lõppevale põhitraditsioonile.¹⁹ Aastal 2017 pani ta ise kokku ja avaldas uue mitteametliku (alternatiiv)luule antoloogia „Eesti luuleilm II”, mis on Auguste Kaarna koostatud „Eesti luuleilma” (1913) „õigusjärglane”. Peagi kuulutas Suitsu luule värskelt üle lugenud „alternatiivimees” Hasso Krull Noor-Eesti kunagist hüüdlauset parafraseerides: „­[---] olgem eurooplased, et küsida, kes on eestlased.”²⁰ Küllap küsinuks Suits ise praegustes oludes samamoodi.

Velskri valimik „Nii tuli õhtu” koosneb kuuest temaatilisest tsüklist, mille sisu on Väljataga juba formuleerinud. Selguse mõttes korrakem üle: lauludele laulikust („Ühte laulu tahaks laulda”) järgnevad laulud loodusjõududest („Jõepeeglis taevas pilvedega”) ja isamaast („Meie aja muinasjutt”), laulud päevateemadel („Lippude vahetusel”) ja armastusest („Vahelt variseb meil vahe”) ning lõpuks rahvaluulejäljendustest koosnev tsükkel „Uusi keeli vanal kandlel”, millest ühe osa moodustab õrn ballaad „Lapse sünd” (1922).

„Suits oskab kõigis oma raamatutes mitmest pealkirjavariandist ikka valida selle õige ja viimasel hetkel komponeerida raamatu nii, et juhtkujund võimendub”, resümeerib koostaja saatesõnas (lk 318). Velskril on samasugune võime – tsüklite tiitliks valitud Suitsu luuletuste pealkirjad tõstavad samuti esile juht­kujundi. Sealjuures ei meeldi mulle, et kohe raamatu algul on Suitsu kõigi nelja luulekogu avatekstid paigutatud üksteise järele, kuid seda vist seetõttu, et olen traditsioonilise kompositsiooniga liig harjunud. Heameelt valmistab mõlema pealkirja „Maapagu” kandva luuletuse kaasamine siia kogusse, kusjuures ühe neist (lk 268) jättis autor ise KKU viimastest trükkidest välja. Siiralt on kahju, et kõrvale jäi (ilmselt koostajast mitteolenevatel põhjustel) poeem „Ohvri­suits” (1920), mis tingimusteta kuulub eesti armastuslüürika klassikasse.

Lõpetuseks sobib meenutada Mart Velskri mais 2009 „Ööülikoolis” peetud loengut „Kellele on vaja eesti luulet?”, milles ta ise vastas oma küsimusele nii: „Luulet on tarvis ühiskonnale tervikuna.”²¹ Loodetavasti kinnitavad luule tulevased selitamised sedasama.

ARNO OJA