11. jaanuaril kaitses Miriam Anne McIlfatrick-Ksenofontov Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „Mapping the Invisible: The Elaboration of a Creative Approach to Translating Poetry” („Kaardistades nähtamatut: loova luuletõlke väljatöötamine”). Juhendajad olid dotsent Anne Lange (TLÜ) ja professor Daniele Monticelli (TLÜ), oponendid kaasprofessor Maria-Kristiina Lotman (TÜ) ja emeriitprofessor Jean Boase-Beier (East Anglia ülikool, Suurbritannia).
Doktoritöö eesmärk oli kirjeldada ja mõtestada luuletõlke loovkäsitlust ehk seda, mida tähendab tõlkida luuletust n a g u luuletust, keskendudes tõlkeprotsessile. Doktoritöös uuriti protsesse, mis ulatuvad algse luuletuse sõnaeelsest impulsist kuni tõlgitud luuletuse lõppversioonini, paigutades nii luuletaja kui ka tõlkija ühele ja samale loometegevuse kontiinumile.
Doktoritöös on kasutatud kognitiivteaduse abi, et paigutada kunstiline tegevus (sealhulgas kirjandus) keha ja psüühika, kultuuri ja teadvuse arengu ajaloolisse perspektiivi. Seejuures käsitletakse kultuuri kõige üldisemas mõistes kui midagi, mida ei ole loonud loodus. Kunst saab inimkultuuri kontekstis alguse kui „jaotatud kognitiivne süsteem” (Merlin Donald) ja selle tegevuse eesmärk on mõjutada teadvust. Selle protsessi vahendaja on kunstiline teadvus, mis on kognitiivlingvisti Mark Turneri loodud mõiste ning hõlmab nii teadvuse eelverbaalset kui ka verbaalset tegevust. McIlfatrick-Ksenofontov pakkus Merlin Donaldi töö alusel välja termini loominguline konstrueerimine, et väljendada kunstilise tegevuse kognitiivset aspekti. Tema käsitluses on tõlkija ja uurija tähelepanu keskmes kunstiline teadvus, mis avaldub sümbolitega kodeeritud luuletuses.
Nii luuletust luues, lugedes kui ka tõlkides võtavad luuletaja, lugeja ja tõlkija osa kunstilise teadvuse tegevusest. Luuletaja on selle protsessi liikumapanev jõud – kunstiline konstrueerija. Doktoritöös näidatakse, kuidas ka tõlkijast võib omakorda saada kunstiline konstrueerija.
Luuletuse tähistamisviis on kaudne, see väldib selget semantilist väljendust.
Selleks et mõista, mis on tekst ja mida see teeb, mõjutades teadvust kirjutamise ja lugemise ajal, on väitekirja autor pakkunud välja kaardistamise meetodi. Kaardistatakse keele kogemuslikku toimimist, luuletuse teadvust mõjutavaid omadusi, selle võimalikke tähendus- ja tõlgendusvarjundeid ning luuletuse kirjutamise kontekstuaalseid asjaolusid, mida tõlkijal on võimalik välja selgitada. Peale luuleteksti tõlgendamise lingvistika ja kirjandusteooria kategooriates on kaardile võimalik kanda ka mittesõnaline kommunikatsioon. Luuleoriginaal paikneb tervikuna selles „maastikus”, mida niisugune kaart kujutab.
Uurimistöö põhineb Miriam Anne McIlfatrick-Ksenofontovi tõlkepraktikal, eesti luule tõlkimisel inglise keelde. Luuletõlkijad saavad rakendada uurimistöö põhimõtteid eri keele- ja kultuurikontekstis. Neid võib kasutada ka muudes aruteludes, mis on seotud jaotatud kognitsiooni ja kunstilise teadvusega. (https://www.etera.ee/zoom/106596/view?page=151&p=separate&tool=info&view=0,0,2068,2835)
27. jaanuaril kaitses Henrik Sova Tartu Ülikoolis filosoofia erialal doktoritöö „The Structure of a Consistent Global Pragmatism” („Globaalse pragmatismi loogiliselt kooskõlaline struktuur”). Juhendajad olid professor Bruno Mölder (TÜ), professor Daniel Cohnitz (Utrechti ülikool, Holland) ja vanemteadur Juhani Yli-Vakkuri (Austraalia katoliiklik ülikool), oponent professor Max Kölbel (Viini ülikool, Austria).
Pragmatism on tähendusteoreetiline vaade, mille järgi lausete tähendus ja tõesus tuleneb sellest, kuidas keelekõnelejate kogukond kasutab keelt eesmärkide saavutamiseks. Sellega vastanduvad pragmatistid representatsionistlikule arusaamale, et keel mingis mõttes esitab objektiivset reaalsust. Globaalne pragmatism on nüüdisaegne pragmatismi vool, mis lükkab representatsionistliku vaate tagasi kogu tähendusliku keelemängu ulatuses. Globaalseteks pragmatistideks võib pidada selliseid filosoofe nagu Ludwig Wittgenstein, Richard Rorty, Robert Brandom ja Huw Price.
Väitekirjas põhjendatakse globaalse pragmatismi struktuuri, milles oleks võimalik kooskõlaliselt representatsionismist loobuda. Globaalsed pragmatistid peaksid esmalt tunnistama, et keelt kasutavad kogukonnad mängivad semantiliselt vähemalt kahte liiki keelemänge. Ühtedes mängudes näitab tõene väide justkui seda, kuidas asjad maailmas inimestest sõltumata on. Niiviisi representatsionistlikult võiks tõlgendada näiteks väiteid meid ümbritsevate igapäevaste asjade koha. Peale selle on aga ka keelemängud, kus rakendub pragmatistlik tähendusteooria. Nendes mängudes tähendab väite tõesus näiteks seda, et see klapib kogukonnas omaksvõetud õigustusmustriga. Sellised mitterepresentatsionistlikud diskursused on näiteks eetika, esteetika, matemaatika, mitmed keelemängud humanitaarteadustes.
Niiviisi kaheks jaotunud semantika kontekstis saavad globaalsed pragmatistid kooskõlaliselt postuleerida, et metasemantika ei ole representatsionistlik ja sellele rakendub ainult pragmatistlik tähendusteooria. See tähendab, et semantilised laused sisaldavad mõnda semantilist terminit, nt „väide, et kohvitass on laual, on representatsionistlikult tõene” – saavad olla tõesed või väärad ainult pragmatistlikus mõttes. Nii tühistavad pragmatistid representatsionismi metasemantilisel tasandil. (https://www.ut.ee/et/uritused/henrik-sova-structure-consistent-global-pragmatism)
26. märtsil kaitses Mariann Proos Tartu Ülikoolis üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „Meaning and Usage of Estonian Experience Perception Verbs” („Eesti keele kogemustajuverbide tähendus ja kasutus”). Juhendajad olid kaasprofessor Jane Klavan (TÜ) ja kaasprofessor Ilona Tragel (TÜ), oponent dr Laura Speed (Radboudi ülikool, Holland).
Füüsiline võime tajuda meid ümbritsevat ühendab kõiki inimesi. Samal ajal mõtestame neid tajudega saadud kogemusi erinevalt. Keelest ja kultuurist tulenevalt kasutatakse maailma keeltes tajukogemuse väljendamiseks erinevaid strateegiaid. Üks vahendeid, mille kaudu tajukogemust on võimalik edasi anda, on tajuverbid, nagu nägema, kuulma või tundma. Tajuverbidel on palju üksteisega seotud tähendusi – näiteks võime näha kassi, aga võime ka vaeva näha. Esimesel juhul on tegemist verbi nägema füüsilise, teisel juhul abstraktse tähendusega.
Doktoritöö eesmärk ongi anda ülevaade erinevatest tähendustest, mis on viiel eesti keele tajuverbil: nägema, kuulma, tundma, maitset tundma ja lõhna tundma. Verbide tähendusi ja nende kasutusvõimalusi vaadeldakse töös teiste maailma keelte kontekstis. Eesmärgi täitmiseks kasutatakse nii katselisi kui ka korpuspõhiseid meetodeid. Tulemused näitavad, et tajuverbide semantikas on jälgitavad nii eesti keele spetsiifilised kui ka maailma keelte kontekstis universaalsed mustrid. Näiteks on leitud, et väga paljudes keeltes kasutatakse tajuverbe väljendamaks mingit tüüpi teadmist või arusaamist, ent keeliti erineb see, milliseid tajuverbe selleks kasutatakse. Näiteks eesti keeles on verbil tundma ka kognitsioonitähendus, nt saab eesti keeles naabrit tunda või ka tunda vene kirjandust. Taktiilse tajuverbi sellised tähendused on maailma keeltes haruldased ning neid on leitud vaid mõnes Läänemere-äärses keeles, nagu soome ja rootsi keel. Teisalt näitavad tulemused, et eesti keel sobitub teiste lääne keelte ja kultuuridega, näiteks ei ole verbidel maitset tundma ja lõhna tundma eriti palju tähendusi, mis omakorda viitab ka nende tajude väikesele tähtsusele lääne kultuuriruumis. (https://www.ut.ee/et/uritused/mariann-proos-meaning-and-usage-estonian-experience-perception-verbs)
