Keelekorraldus meie elu kujundamas

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.

Kõigi ürituste ühisnimetajaks on see, et räägiti nii aiast kui ka aiaaugust: normide rakendamisest ja õigekeelsus­allikatest, aga ka laiemalt keelekorralduse rollist tänapäeval ning normide otstarbeku­sest ja ajakohasusest. Kõlama jäi mure eesti keele pärast, aga ka küsimus, kas normide range õpetamine ja rakendamine, nagu seni on kombeks olnud, aitab kaasa eesti keele edukale püsimisele.

Paljude jaoks jäi siiski õhku küsimus, miks see teema on aktuaalne ning miks sellest rääkima peab. Püüan selle tausta avada.

Kõigepealt olgu öeldud, et teema ei tõstatunud kuidagi äkki, vaid on olnud paljude keelega tegelevate inimeste – kõige enam keeleteadlaste – püsivate teemade hulgas. Pikalt lahati sama teemat näiteks 1978. aastal Tapa keelekonverentsil.¹ Peale seda vaadati mõningad normingud üle, eriti morfoloogias, ning lähendati need tegelikule kasutusele. See oli oluline muutus kirja­keelde suhtumises, võrreldes varasema üsna jäiga hoiakuga nõukogude perioodil. Ka peale Eesti taasiseseisvumist on suund olnud ennekõike keelelise vabaduse suurendamisele.²

 

Kust tulevad keelenormid?

Aastal 2011 võeti Eestis keeleseaduse täienduseks vastu määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, mis määratles kirjakeele normi rolli ühiskonnas: „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”³ Samuti määrati kirjakeele normi aluseks õige­keelsussõnaraamat ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud muud materjalid.

Seaduse interpreteerimine on läinud aga omasoodu. Kõigepealt – mida tähendab „ametlik keelekasutus” ja „keelekasu­tuse hea tava rakendamine”? Kes, mis olukorras ja kui rangelt seda ikkagi peab järgima? Teine üles kerkinud küsimus puudutab keelekorralduslikke allikaid, ennekõike ÕS-i. Kui ÕS-ist kirjakeele normi alus sai, oli arvatavasti ettekujutus, et see normeerib, kuidas sõnu kirjutada ja (võib-olla) ka käänata-pöörata. Tegelikkuses on seda hakatud üha enam kasutama selleks, milleks ÕS-i koostajad pole kunagi päriselt valmis olnud: kuna ÕS-is on viited ka sõnade tähenduste ja kasutuse kohta, on ÕS-i hakatud interpreteerima tähenduste normi allikana. Ehk siis ÕS-is esitatav sekundaarne info sai sama oluliseks kui see, milleks ta algselt mõeldud oli. Asi on läinud isegi selleni, et ÕS-i on kasutatud lausa nähtuse või valdkonna defineerimiseks (guugeldage näiteks „ÕS defineerib”). ÕS ei saa defineerida; ÕS saab vaid esitada üldistusi sõnade tähenduse kohta. Tähenduste normeerimisest loobumine on olnud keelekorralduse suund juba 1980. aastast, kui otsustati jätta normeerimata üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutus. Ülle Viks selgitas seda nii: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.”⁴

Probleemi lahendamiseks on EKI asunud sõnastikusüsteemi ümbertegemise käigus ka ÕS-i märksõnu, soovitusi, tähenduste esitusi üle vaatama. Selle üheks osaks on deskriptiivsete (nagu seletussõna­raamat) ja preskriptiivsete sõnaraamatute (ÕS) omavahelise kooskõla suurendamine. See on omakorda tekitanud mullistusi huvigruppide seas: mis siis ikkagi muutub ja kuidas? Keeletoimetajate liidu algatusel 21. aprillil saadetud ühispöördumine Eesti Keele Instituudi poole on selle heaks näiteks. Minu isiklik veendumus on, et ÕS (ega ükski muu keelehooldeallikas) ei saa kunagi lahendada kõiki ettetulevaid küsimusi; varieerumine ja muutumine on keele loomulik osa ning sellega tuleb arvestada. Keeletoimetaja roll on muuhulgas hinnata ka seda, kui adekvaatsed ja ajakohased on kättesaadavad allikad ning kas kuskil normides määratletu on igal konkreetsel juhul õigustatud. Mehaaniline keeletoimetamine ja autori teadlikest valikutest ülesõitmine ÕS-ile viidates ei peaks olema hea keeletoimetaja tööstiil.

Kui ÕS-i eest vastutab otseselt Eesti Keele Instituut, siis keerukam on muude kirjakeele normi materjalidega: ES-i keele­toimkond küll toimib ja arutab keeleküsi­musi, aga see protsess on üsna aeglane. Eraldi tähelepanu nõuab, kuidas suurendada kaasarääkimisvõimalust keelenormi kujundamisel.

 

Keelenormid on ajale jalgu jäänud

Teine laiem teema, mis diskussiooniga olulisena kaasas käib, on keelenormide ajakohasus ning nende roll väljaspool ametlikku sfääri.

Keelekorralduse algusaegadel tegeldi suuresti eesti kirjakeele haritlaskeeleks kujundamisega ning teiselt poolt võõr­mõjude, eriti saksa keele mõju vähendamisega. Tuletagem meelde kas või Johannes Aaviku tegevust, kes lõi kunstlikke sõnu ja uuendas grammatikat suuresti selleks, et võidelda saksa mõjudega, ent tekitas selle kaudu ühtlasi arusaama, et keelt saabki korraldada kunstlikult ja vastavalt oma maitsele ning see ei peagi põhinema rahva­keelel, nagu üritasid selgitada tema omaaegsed oponendid (nt Andrus Saareste). Ka Johannes Voldemar Veski tegevus käis samas suunas: ühelt poolt tegeles ta aktiivselt oskuskeele arendamisega, mis tollel perioodil oli hädavajalik, teiselt poolt üritas ta keelt süstematiseerida ka väljaspool oskuskeele arendamist viisil „üks sõna = üks tähendus”, mis pole aga loomulikule keelele omane (ega ilmselt võimalikki, kuna tähendus selgub kasutuses). Selline kunstlik, tegelikust keelekasutusest lahus seisev keelekorraldus kinnistas pikaks ajaks arusaama, et nii võib ja nii peabki. Olukord muidugi tasapisi stabiliseerus, vähemalt nii mastaapseid keele ümberkorraldamisi enam ei toimunud, ent üksikküsimustes võisid siiski üksikute keelekorraldajate maitse-eelistused otsustavaks saada.⁵

Kogu selle tegevuse juures oli puudu üks aspekt – üsna hägune oli teadmine eesti keelest endast, selle varieerumisest ning sisemisest loogikast; suhtumine keelde oligi pigem preskriptiivne. Ka keele­situatsioon oli XX sajandi algul hoopis teistsugune kui tänapäeval: maal elavate inimeste kodukeeleks oli suuresti kohalik murre; linnades oli palju mitme­keelsust; saksa keel domineeris asja­ajamiskeelena kuni Eesti iseseisvumiseni, pärast seda toimus riigisektori kiire eestikeelestamine.

Olukord on küll muutunud, aga ei ole ka. Ühelt poolt on keelekorraldus muutunud kollegiaalsemaks ja avatumaks (otsuseid teeb ES-i keeletoimkond). Teiselt poolt on keeleuurimine teinud suure arengu­hüppe ning me teame tänapäeva eesti keelest juba väga palju (aga kaugeltki mitte kõike!). Mida jätkuvalt eriti ei ole, on teaduspõhine keelekorraldus, mis tegeleks keelenormide mõju süsteemse analüüsiga ning vaataks tegeliku keelekasutuse põhjal üle olemasolevad normid: kas ja kus varasemad normingud lahknevad süstemaatiliselt sellest keelest, mida tänapäeval kasutab eestlane, kellel murdekeele mõjusid peaaegu enam pole. EKI püüab seda lünka täita ÕS-i süsteemselt üle vaadates ning preskriptiivset ja deskriptiivset vaatenurka ühendsõnastikus ühendades. Selle tegevuse raames on kogunenud kasutuspõhist infot mõningate sõnade ja sõnarühmade, nt verbi vabandama kohta.⁶

Tegelik keelekasutus esindab keele sisemisi, loomulikke norme, mida keele kõnelejad jagavad oma keelepädevuse põhjal ja mis võivad, ent ei pruugi järgida kirjakeele normi. Tegeliku keelekasutuse uurimine on tänapäeva keeleteaduses valdav suund, mida esindab eriti selgelt kasutuspõhine lingvistika (ingl usage-based linguistics). Selle laiem mõte on, et nii grammatika kui ka sõnavara kujunevad välja ning omandavad tähenduse kasutuse kaudu, kus seda mõjutavad suhtluskavatsused, mälu ja keele töötlemisega seotud asjaolud. Kasutus­sagedus omakorda kinnistab keele­lisi üksusi mälus.⁷

Tegelik keelekasutus ei ole muidugi mingi absoluutne näitaja, sest igas tekstis võib olla erandeid ja kõrvalekaldeid ka keele sisemise normi suhtes. Küll aga võimaldab see hinnata, mis on sage ja tavaline, mis marginaalne ja erandlik. Tõhus keelekorraldus hoiab kirjakeele normi võimalikult lähedal keele sisemisele loomulikule normile.⁸

Hea näide selle kohta, kus norming erineb oluliselt tegelikust kasutusest ja keele sisemisest normist, on seotud ­-gi-/-ki-lõpuliste indefiniitsete asesõnadega, mille käänamine on normeeritud nii, nagu tavalistel –gi-/-ki-liitelistel sõnadel, st –gi/-ki peaks paiknema peale käände­lõppu (nt kellessegi). Tegelikus kasutuses esineb variatiivsust oluliselt enam (kellegisse, kellegilegi, kumbagit, kummagile, kummagilegi), mis osutab, et –gi-/-ki-liidet ei tajuta rõhutava liitena, vaid indefiniitse pronoomeni tüve osana, mistõttu selle loomulik koht ongi enne käändelõppu. Eesti 2013. aasta veebi­korpuses etTenTen oli 18% sõna keegi, 7% sõna miski ning 5% sõna kumbki kasutustest norminguvastased.⁹ Õpilastega läbi­viidud katsete põhjal selgus, et mõnes käändevormis tajutakse ­norminguvastast vormi isegi vastuvõetavamana kui normingupärast; eriti tugev oli see seos ilmaütlevas käändes (nt millegita tajutakse sobivamana kui milletagi).¹⁰ gi/ki paiknemist pronoomenites on üritatud normeerida juba 100 aastat. Võib vaid küsida, et kui saja aasta jooksul ei ole normi kinnistamine õnnestunud, siis miks taolist normingut üldse vaja on.

Uurimusi oleks tarvis ka selle kohta, millised normingud valmistavad õppijatele enim raskusi ning kuidas normingud igapäevaelu mõjutavad. Kuidas mõjutavad näiteks erinevad keelevead ettevõtete edukust? Kas normingud toetavad kirjutatu mõistmist? Näiteks ütte koma kasutamine on e-kirjade alguses vägagi kõikuv, et mitte öelda haruldane. Võib küsida, kas koma kasutamine ütte eristamiseks (Tere, Peeter!) raskendab või kergendab tekstist arusaamist, või see on lihtsalt koormav reegel, mis pole funktsionaalselt vajalik.

Tartu Ülikooli eesti keele eriala üliõpilased on teinud bakalaureusetöödena mõne uurimuse selle kohta, millised eksimused keelenormide vastu mõjutavad enim keelekasutajate hinnangut teksti autorisse.¹¹ Näiteks selgub töödest, et täheortograafiavead mõjutavad suhtumist teksti autorisse negatiivselt ning tugevamini kui muud tüüpi vead (kokku-lahkukirjutamisvead, trükivead, tühikuvead vms). Teisalt antakse (näiteks värbamisprotsessis) rohkem vigu andeks, kui on teada, et teksti autori jaoks ei ole eesti keel emakeel. Taolised uurimused annavad aimu, mida üldse tajutakse veana või kuidas erinevad kasutajagrupid normingutesse suhtuvad.

 

Suhtumine keelenormidesse vajab muutust

Tänapäeva keelekorraldus on pigem soovituslik kui keelav-käskiv. Nii tuleks sellest ka aru saada: keelelised valikud ei ole olemuslikult õiged ja valed, vaid pigem sobivamad või ebasobivamad mingis kasutuskontekstis. Ma arvan, et meil on vaja kohandada suhtumist keelenormidesse: need ei ole tingimusteta rakendatavad käsud-keelud, vaid soovitused, kuidas keelt funktsionaalselt kasutada. See ei tähenda, et meie ümber valitseks seepeale keeleline kaos – alles jääb eesmärk olla oma lugejale/adressaadile usutav ning seetõttu me reeglina pigem järgime kirjakeele normi ja selle soovitusi.

Oluliselt enam vajab arendamist tekstide ja lausete koostamise oskus, sõnumi väljatoomise oskus. Need on teemad, mida keelekorraldus kuidagi ei kata – ÕS ei saa öelda, kas sõna mingis kontekstis on vale, kui see aitab välja tuua olulist mõtet; ÕS saab aidata vaid selle üleskirjutamisel. Samamoodi peaksid komareeglid teksti loomist hõlbustama, mitte seda raskemaks tegema. Nii kooli emakeele­õpetus kui ka keeletoimetajate ja teiste keeleprofessionaalide töö peaks ennekõike aitama tavakeelekasutajal teha teksti sobivaid valikuid, mitte keskenduma normingu­kesksele mõtlemisele õige-vale.

Suhtumise muutus keelenormidesse ning tegelikul kasutusel põhinev keele­korraldus on vajalik ennekõike noorte põlvkondade jaoks, kes suhtlevad igapäevaselt mitmekeelses (sotsiaal)meedias ning kelle keeleline kogemus on vägagi erinev vanematest põlvkondadest. Tegelikust kasutusest liiga kaugeks jäävad normid tekitavad trotsi kogu emakeeleõpetuse suhtes, halvemal juhul emakeele suhtes.

Kirjakeele norm võib küll ette kirjutada, kuidas sõnu ja lauseid vormistada, aga mitte seda, kuidas teksti funktsionaalselt üles ehitada, kuidas viia oma sõnum lugejani efektiivselt ja usutavalt. See on valdkond, mis vajab oluliselt enam tähele­panu nii keelekasutajate kui ka õpetajate ettevalmistuses.