„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist I

„Meie päevil pole „Ossiani laulud” enam loetavad,” konstateeris Hugo Raudsepp 1923. aastal ilmunud ülevaates „Tundeelu ärkamine ja arenemine inglise kirjanduses 18. aastasajal” (Raudsepp 2012: 127). Eesti keeles on sellest šoti kirjaniku James Macphersoni (1736–1795) epohhi loovast teosest ilmunud tõepoolest vaid üksikuid lühikesi katkeid, needki enamasti mõne muukeelse tõlke või adaptsiooni vahendusel. Ka haritud eesti lugejad ei oska tihtipeale midagi kosta küsimuse peale, mida teavad nad „Ossiani lauludest”. Miks peaks siis selle teose vastu lähemat huvi tundma? Seda nii sellepärast, et eesti rahvusliku kirjanduse tekke eelses kirjandusloos mängis see teos ilmselt vägagi olulist rolli, kuid ka seetõttu, et sellest sai üks eesti rahvusliku kirjanduse „ämmaemandaid”, eepose „Kalevipoeg” inspireerijaid, millest võiks teada rohkem kui pealkirja. Põhja-Eesti teadusseltsi Eestimaa Kirjanduse Ühingu (EKÜ) raamatukogu XII liiki (luule ja draama) läbi vaadates jäi silma, et „Ossiani laulud” igat laadi järgede ja jäljendustega on selles kogus enim esindatud lüürilise ingliskeelse kirjanduse näide (vt Kaur 2018a: 374–375). Eesti baltisakslaste ossianismi¹ on folklorist Ülo Valk (2015: 543–544) näinud ka Õpetatud Eesti Seltsi rahvaluule­huvi olulise õhutajana. Selts paiknes küll Tartus, kuid selle liikmeid jagus üle kogu maa. Mõni neist oli ka mõlema mainitud teadusseltsi liige, nagu Alexander Heinrich Neus, kes avaldas aastatel 1850–1852 eesti rahvalaulude kogu, mille esimese köite pühendas ta koguni Kreutzwaldile (Merilai 2004: 248). Ometi teatakse baltisaksa ossianismist väga vähe, seni ei ole seda lähemalt uuritud. On oluline võtta see luubi alla, et mõista Eesti kirjandusvälja kujunemist.

 

1. Macphersoni „Ossiani”-projektist, selle uudsusest ja levikust

Enne baltisakslaste ossianismi juurde asumist tuleks vaadelda selle tõukepunkti, James Macphersoni „Ossiani”-projekti. Hugo Raudsepalt ei leia see just palju mõistmist. „Nüüdispõlv, kes juba sedavõrd headest rahvaluule allikatest joonud, kes teab, mis kunstis lihtsus ja loomulik tõemeel tähendavad, ei suuda muidugi enam mõista, kuidas see raamat oma ajal võis nii suuri laineid lüüa. Kuid nähtavasti oldi klassikalise ajajärgu kuivast riimitsemisest sedavõrd tüdinenud, et iga värskem voog jänuneva kurgu eest leidis.” (Raudsepp 2012: 127)

„Ossiani laulude” loomise tõukeks ongi sageli peetud huvi rahvaluule või muistse kirjanduse vastu, nii nagu tegi seda Raudsepp. Aberdeenis ja Edinburghis teoloogiat õppinud, seejärel kodukandis Ruthvenis õpetajana töötanud ja sealt Edinburghi, hiljem Moffati koduõpetajaks suundunud, juba ülikooliaastail ohtralt värsse sepistanud ja koguni eepose „Mägismaalane” („The Highlander”, 1758) avaldanud šoti noormees Macpherson armastanud üles kirjutada vanu gaeli ballaade. 1759. aastal kohtunud ta tuntud šoti kirjaniku John Home’iga ja näidanud talle ühest mägismaalt leitud käsikirjast ümberkirjutatud vanašoti ballaadi. Home õhutanud Macphersoni leitud teksti inglise keelde tõlkima ja soovinud lisagi (vt Tieghem 1917: 21–23, 76–77). Ehkki Macpherson ei olnud vana gaeli keele hea tundja ja uutki oskas puudulikult (viimase osas on uurijad eriarvamusel, vt Schmidt 2003: 249) ning püüdis algul tõlkesoovidele vastu seista, andis ta viimaks järele ja nii sündis 15 tõlkepala, mis raamatuks koondatuna ilmusid esmakordselt 1760. aastal pealkirja all „Fragments of Ancient Poetry collected in the Highlands of Scotland, and translated from the Galic or Erse language” („Šoti mägismaal kogutud muistse poeesia fragmendid, tõlgitud gaeli ehk ersi keelest”). Väljavõtteid sellest ilmus šoti ajakirjades. Palad äratasid tähelepanu ja poolehoidu, seda enam, et nende autoriks oli nimetatud III sajandil elanud gaeli bardi Ossiani. Edinburghi õpetlane, tuntud retoorikaõppejõud ja vana ning klassikalise kirjanduse asjatundja Hugh Blair oli vaimustuses ja organiseeris korjanduse, et Macpherson saaks minna mägismaale uut Ossiani-materjali koguma. Pärast retke, mis peale mägismaa viis ka Šotimaa lääneosa saartele, ilmus kuuest laulust koosnev eepiline poeem „Fingal” (1761), mille Macpherson olevat leidnud sel kogumis­reisil. Lisaks avaldas ta selles raamatus mõned uued Ossianile omistatud palad. 1763. aastal järgnes eepos „Temora”. Esimene seni avaldatud laulude koondkogu „The Works of Ossian” („Ossiani teosed”) ilmus märkusega „kolmas trükk” 1765. aastal (sellel põhineb ka uusim, 1996. aastal Edinburghis Howard Gaskilli toimetatud, kaasaegsetele filoloogilistele standarditele vastav, ohtrate kommentaaride ja lisamaterjalidega varustatud „Ossiani laulude” väljaanne „The Poems of Ossian and Related Works”). 1773. aastal avaldas Macpherson n-ö neljanda trükina veel ühe väljaande, „The Poems of Ossian”, milles oli poeemide järjekord väidetavalt kronoloogiliseks muudetud. See oli aluseks enamikule hilisematest „Ossiani laulude” ingliskeelsetest väljaannetest. (Schmidt 2003: 11) Koos „Fingali” ja „Temoraga” loetakse Macphersoni „Ossiani laulude” kaanonisse kuuluvaks 22 laulu (Tieghem 1917: 33). Oluliseks täienduseks neile on Macphersoni kirjutatud saatesõnad „A Dissertation Concerning the Æra of Ossian” („Väitekiri Ossiani ajastust”) ja „A Dissertation Concerning the Poems of Ossian” („Väitekiri Ossiani poeemidest”) ning Hugh Blairi kaitsekõne (1763, vt allpool).

Varakult tekkisid kahtlused Macphersoni poolt tõlgetena esitletud teoste autentsuses. Esimesi kahtlusi avaldati juba peale „muistsete fragmentide” ilmumist. Otsa tegi lahti Horace Walpole 1760. aastal; eriti teravalt ründas Macphersoni kuulus inglise kirjanduskriitik Samuel Johnson, kriitilised olid ka iiri ajaloolased. Ei usutud, et üks III sajandi tekst võinuks säilida muutusteta, kahtlusi tekitasid Mac­phersoni dateeringud, samuti vastuolud ajalooliste teadmiste ja tekstide vahel. Eriti kahtlane tundus, et rahva seas, kes kaua ei tundnud kirja, võinuks kadudeta säilida eeposed „Fingal” (vt lähemalt Bysveen 1982) ja „Temora”, millest seni midagi ei teatud. Ja ülepea olevat tegemist iiri, mitte šoti lauludega. Nõuti näha originaalkäsikirju, millel tõlked põhinesid. Mingeid käsikirju demonstreeris Macpherson enda sõnul oma raamatukaupmehe juures Londonis, kuid nende vastu puudunud iga­sugune huvi. Autentsuse tõestamiseks otsiti abi hoopis Hugh Blairi autoriteedist, kes andis „Ossiani lauludele” hinnangu teoses „A Critical Dissertation on the Poems of Ossian, the Son of Fingal” („Kriitiline väitekiri Fingali poja Ossiani lauludest”, 1763). Samuti lasi Mac­pherson 1763. aasta „Temora” väljaande lisana ära trükkida ühe gaelikeelse teksti, mis ilmus uuesti ka 1765. aasta väljaandes ja kujutas endast „Temora” seitsmenda raamatu gaelikeelset versiooni (Dochartaigh 2004: 156). Kuna tegemist oli trükisega, siis ei peetud tõestust piisavaks. Seetõttu jätkus debatt „Ossiani laulude” autentsuse üle pärast Macphersoni surmagi, päädides kahe teosega XIX sajandi alguskümnendil: 1805. aastal avaldas Edinburghis asuv Šoti mägismaa selts (­Highland Society of Scotland) publikatsiooni „Report of the Committee of the Highland Society of Scotland, appointed to inquire into the nature and authenticity of the poems of Ossian” („Šoti mägismaa seltsi Ossiani laulude loomuse ja ehtsuse uurimiseks loodud komisjoni raport”, koostajaks seltsi esimees Henry MacKenzie) ja 1807. aastal ilmus Londoni Šoti mägismaa seltsi (Highland Society of London) eestvõttel „The Poems of Ossian, in the Original Gaelic” (1807; see sisaldas ka gaeli­keelsete tekstide rööptõlke ladina keelde Robert MacFarlanilt), kuhu koondatud tekstid olevat omal ajal olnud Mac­phersonile tõlkides eeskujuks. Rahvusvaheliselt oluliseks on peetud ka Malcolm Laingi toimetatud kogumikku „The Poems of Ossian, & c. Containing the Poetical Works of James Macpherson” (1805). Nendega debatt siiski ei vaibunud, vaid jätkus hoogsalt läbi XIX sajandi ja hiljemgi, lõplikule seisukohale ei ole jõutud tänini.

Hugo Raudsepp võttis ehtsusdebati kokku järgmiselt:

„Ossiani lauludega” sündis ühtlasi midagi „kriminaalset”. Nimelt andis Macpherson need laulud välja keskaja lauliku Ossiani omadena. Huvi minevikuluule vastu oli sedavõrd suur, et osav võltsija lugejale omaenese sepitsuse võis ürgvana rahvaluulena turule saata. Isegi tolle aja õpetlased kukkusid pea erandita „Ossiani laulude” liimile. Tänapäev on kindlaks tehtud, et mainitud 22-aastase James Macphersoni sepitsused on, mitte aga tõlked vanašoti keelest. (Raudsepp 2012: 127)

Siiski selles, et Šoti mägismaal ringles Ossianiga seostatavaid laule ja et terve hulk neist oli ka Macphersoni käsutuses, ei kahtle paljud, kes „Ossiani laule” suuresti Macphersoni loominguks peavad. Üsna põhjaliku ülevaate käibel olnud lauludest ja varastest käsikirjadest on andnud Alfred Nutt (1910), autentsusdebati on hoolega fikseerinud ka prantsuse ja Euroopa ossianismiuurija Paul van Tieghem (1917: 50–74), uuemal ajal „Ossiani laulude” saksa retseptsiooni uurinud Wolf Gerhard Schmidt (2003: 209–251). Ka Raudsepp nimetab XIII sajandi kroonikaid ja šoti laulikut Barbouri XIV sajandist „Ossiani laulude” võimalike inspiratsiooniallikatena, samuti šoti rahvasuus levinud nn Ossiani laule, kuid rõhutab Macphersoni laulude ja rahva seas levinute erinevust. Viimased „pole kindlama kunstilise kompositsioonini arenenud” (Raudsepp 2012: 127). Selle „arendustöö” tegi oma kaasaegsete jaoks ära Macpherson.

Tavaliselt on küsimust, miks Macpherson läks n-ö fabritseerimise teed, seletatud pragmaatiliste põhjuste või turuloogikaga, nagu märgib ka Raudsepp (2012: 127). Šoti õpetatud mehed ja laiem lugejaskond nõudsid uut põnevat „vanaaegset” lugemisvara rohkem, kui oli seni kättesaadavaid allikaid, ja nii ei jäänudki surve alla sattunud noormehel muud üle, kui ise lüngad täita. Uuema teaduskirjanduse valguses paistab see selgitus naiivsevõitu lihtsustusena. Briti ühiskirjanduse teket uurinud Howard D. Weinbrot näeb „Ossiani laulude” sünni taga pigem ajaloosündmusi ja ühiskondlik-poliitilisi eesmärke. „Eelkõige on „Ossian” poeem Šotimaast pärast Cullodeni” (Weinbrot 1995: 530). Cullodeni lahing 1746. aasta aprillis pani punkti 1745. aastal alanud viimasele jakobiitide² ülestõusule. Otsustava võidu tõi inglastele Cumberlandi hertsog, kes Stuarti toetajad Šoti mägismaal Cullodeni rabas armutult ja veriselt maha surus – märkimisväärne osa vastastest tapeti jälitamise käigus ja lahingu­väljal pärast lahingut, milles nähti erilist metsikust. Weinbrot näebki Mac­phersoni „Ossiani laule” selle lüüasaamise ja lootuste purunemise läbitöötamise, samuti šoti eneseväärikuse taastamise ning uue, muutunud oludega kohase identiteedi loomise projektina. „Šoti sõduri kaotatud paradiis ei olnud enam tagasi­võidetav, kuid seda oli võimalik mälestada, romantiseerida ja leinata” (Weinbrot 1995: 530). Just Cullodeni metsikustele vastulausena loonud Macpherson oma Ossiani kuju, „viisaka, suuremeelse, halastava sõduri, kes kaitseb rahvuslikku autonoomiat, pöördub võidu järel koju tagasi, austab oma väärikat vastast” (Weinbrot 1995: 531). See nostalgia, mitte enam hirmutavalt revolutsioonilist ega mässumeelset vaimu kandev teos oli populaarne ka inglaste seas teisel pool Tweedi jõge (Weinbrot 1995: 555). Weinbrot (1995: 529) näebki selles üht esimest briti (mitte niivõrd inglise või šoti) kirjanduse teksti.

Tieghemi 1917. aasta uurimuse järgi võiks aga autorinimi Macpherson tähistada hoopis autorite kollektiivi. Tieghem nägi „Ossiani lauludes” ühisprojekti, mille taganttõukajaks oli Hugh Blair, kes tundis hästi varast eepikat, selle omas ajas epohhi loovat ja kuulsust toovat tähtsust neid loonud rahvastele ning kes soovis luua puuduvat šoti rahvuseepost (Tieghem 1917: 80). Macphersonil olnud selles vaid täide­saatev roll koos mõne teisega, kes abistanud teda nii kogumisretkedel kui ka tõlkimisel. Näiteks Lachlan Macpherson, üks Jamesi sugulastest, aidanud Jamesi käsikirjade leidmisel ja tõlkimisel. Ise oli ta kirjanik, ehkki keskpärane, kes kirjutas kaas­aegses gaeli, mitte inglise keeles. Temalt on säilinud ka moodne gaelikeelne tekst, mis meenutab üht hiljem „Ossiani lauludes” ilmunud poeemi, kuid on sellest varasem ja paistab olevat jõudnud ka 1807. aasta gaelikeelsete algupärandite välja­andesse. Seetõttu leidis Tieghem, et 1807. aasta gaeli originaalid ei olnud Mac­phersoni inglis­keelsete tekstide tagasitõlge, nagu oli arvanud XIX sajandi lõpul seda välja­annet lähemalt käsitlenud saksa keltoloog Ludwig Christian Stern, vaid mingi moodsas, ehkki ­antikiseerimispüüdlustega gaeli keeles vaheaste. Tieghemi tees oli seega, et Macpherson, kes oli saanud korraliku ingliskeelse hariduse ja ka luuletas selles ­keeles, oli küll tekstide tõlkija, seejuures oma esteetiliste vaadete ja kirjandusteoreetiliste arusaamadega, kuid ta ei tõlkinud üldjuhul vanu käsikirju, vaid oma gaeli keelt paremini valdavate sugulaste-sõprade-tuttavate moodsaid gaelikeelseid tekste, mille ümberpanemisel inglise keelde viimased teda ka nõustasid. (Tieghem 1917: 86–88) Tänapäeva teadlased usuvad siiski, et vana šoti eepose rekonstrueerimine oli Mac­phersoni enda projekt, siiras usk ja südameasi, milles tal oli kindlasti abilisi ja toetajaid. Igatahes salapära ja avastamisrõõmu jätkub „Ossiani laulude” ümber tänini.

Milles seisnes „Ossiani laulude” mõjusus ja uudsus? Raudsepa hinnangul oli selleks „sentimentaal-magus põhitoon”, mis lasknud neil poeemidel kasvada „euroopalikuks sündmuseks” (Raudsepp 2012: 127). Tundelisus oli kahtlemata üks elemente, mis „Ossiani laulude” menule kaasa aitas. Tieghem on välja pakkunud siiski rohkem uuenduslikke aspekte, tuues esile ka uudse vormi ja looduskujutuse. Tunnetega seoses ei räägi ta küll niivõrd „magusatest”, kuivõrd „moodsatest tunnetest” (Tieghem 1917: 48), kusjuures rõhk on pigem niisugustel märksõnadel nagu „melanhoolia”, „nostalgia” ja „lein”. Väljend, mida „Ossiani lauludest” on ikka ja jälle esile toodud, on „leina rõõm” (ingl joy of grief), kummaline oksüümoron, mis aga tähistab hästi ajastu tundeelu ja elutunnet: elame veel, aga parimad ajad on möödanik, mida on tore meenutada, aga mis laseb olevikul paista halli, lameda ja üksildasena; vägevast minevikust on jäänud vaid varemed. See oli mingi „vanainimeselik” vaade kaasajale, kuigi sageli haarasid vana pimeda lauliku kurtmised kaasa just noort põlvkonda. „Ossiani lauludes” kujutatud tegelased olid üldjuhul noored, alles oma „kangelastee” alguses olevad mehed-naised, kellest paljudel vanaks saada ei õnnestunudki: mõne viis hauda õnnetu armastusega seotud lein, mõne tappis vaenlase või suisa eksitatud armsama või lähedase nool või mõõk. Noorus ja surm, armastus ja surm, armastus ja sõda on selles teoses pidevalt üksteise kõrval. Nii mõnedki palad meenutavad keskaegseid rüütliromaane ja see oli omakorda üks põhjus kahelda nende laulude pärinemises III sajandist: palades kajastuv rüütellikkuse mõiste ja kurtuaasse armastuse kultuur tekkisid sajandeid hiljem.

Veel üks tundelaad „Ossiani lauludes” on unistavus ja meditatiivsus, rahulik-mõtisklev olek. Sellega ongi seotud teose teine uudsus: vorm. (Tieghem 1917: 48–49) Macpherson ei kirjutanud oma palasid ei heksameetrites ega aleksandriinides, klassikalistes eepilistes värsivormides, samuti ei järginud ta gaeli värsside vormieeskuju, vaid lõi oma palad rütmilises proosas. Selle rütm on aeglane, mõõdetud, kuid vaba, mis annab teosele raskepärase, ka monotoonsevõitu, kuid samal ajal tugevalt lüürilise tooni. Vaatamata proosavormile on selgelt tegu luuleteosega. Ilmselt just seetõttu on „Ossiani laulud” ja selle adaptsioonid jõudnud EKÜ raamatukogus luule ja draama (XII), mitte proosa (XI) alaliiki. Tieghem on seda proosat iseloomustanud kui selget ja lihtsat, piiratud sõnavaraga, konkreetset ja pitoreskset, ometi mitte liialt kohaliku värvinguga (lokaalkoloriiti lisavad hoopis ohtrad, gaelipärased nimed, nagu Cath-Loda, Carric-Thura, Oina-Morul, Colna-Dona jt). Selle keel kandvat klassitsistliku poeetika pitserit, millesse on siiski pikitud gaelipäraseid elemente, nt nn deskriptiivset genitiivi, nt kuningate Selma; palju on kasutatud liit- või püsiepiteete, nt musta­juukseline Duthmaruno, kinnistunud parafraase, nagu jahi poeg või kaljude laps, korduvaid metafoore ja lakkamatuid võrdlusi. (­Tieghem 1917: 49)

Kolmanda või õigupoolest kõige esimese uudsuse, „Ossiani laulude” loodus­kirjelduste iseloomustamiseks ütleb Tieghem:

Isegi kui jutustus on külmalt romantiseeriv ja igavalt kunstlik, siis on ta vähemasti asetatud maastikku, mis oli ilmutuseks Euroopale ja on siiani teatud hetkedel erakordses harmoonias meie hingedega. See maastik varieerub vähe: Macpherson maalis vaid seda, mida tundis, tema nooruse häll on tema kangelaste maa. Ja tänu sellele õnnelikule kokkusattumusele suutis ta kindlalt hoiduda ebamäärasest, võltsist, kulunust – klassikalise, kuid sageli ka romantilise maastiku[kujutuse] nuhtlusest. See õnnelik ühetoonilisus oli ta edu üks peamisi komponente. Teame, vähemasti kuulu järgi, ossianistliku maastiku põhielemente: tume või valgelt vahune meri veeretamas oma tohutuid laineid rünnakule järskude rannakaljude vastu; loendamatud lahed ja saared, mis tükeldavad rannikut ja toovad kokku kaks loodusjõudu; järved, mida katab igavene uduloor; lage taevas, pilvine, sünge; paljad mäed kaetud viljatute rabade ning tamme- ja kuusemetsadega; kobrutavad ja kohisevad mägiojad; ääretud tühjad kanarbikunõmmed külma kuu all; vahel mõni hirv, kes pageb üle kalju; üksildane kütt, kes peatub mõne kalmu juures või tormist murtud puu jalamil. Ei mingit põllu­majandust, ei mingit karjakasvatust, ei midagi, mis soojendaks südant, andes teada viljakandvatest töödest, peaaegu tühi maa armutu taeva all. (Tieghem 1917: 47–48)

See maastik võis olla aher, metsik ja mahajäetud, kuid samal ajal ülev. Sellega tutvumine pani avatuma pilguga ringi vaatama ja hindama keskkondi, mida seni oli peetud tarbetuteks, igavateks, inimvaenulikeks, leidma neis jõudu ja ilu.

„Euroopalikuks sündmuseks” kasvasid „Ossiani laulud” tõesti. Elavat huvi ja jäljendamist ei tekitanud see teos mitte ainult Suurbritannias ja Iirimaal, vaid seda saatev vaimustus levis kiiresti ka mandrile, ulatudes Prantsusmaalt ja Portugalist Venemaani (vene retseptsiooni kohta vt Levin 1980) ning Itaaliast Skandinaavia ja Soomeni, vaimustades erinevat publikut riigimeestest kirjanikeni, Turgot’st Napoleonini, Klopstockist, Herderist, Goethest ja Schillerist Chateaubriandini.³ Teos innustas oma lugulaulu looma paljusid väikseid rahvaid, kel oma eepost ei olnud, samuti süvendas huvi vanade käsikirjade vastu (nt Ungaris, Tšehhis, Poolas), mis mõnel juhul viis ka uute väljamõeldisteni (nt Tšehhis). Lönnroti „Kalevalas” (1835) võib näha Soome ossianismi eredaimat väljendust, kuid „Ossiani”-huvi jäi Soomes kestma kauaks peale eepose ilmumist, ulatudes koguni Aleksis Kivi päevini ja inspireerides ka soomerootsi kirjanikke (vt Tanskanen 1970).

Baltisaksa kontekstis oli olulisimaks inspiratsiooniallikaks ja mõjutajaks loomulikult saksa retseptsioon, mis sai alguse üsna kohe peale 1760. aasta „muistsete fragmentide” ilmumist. Esimesed tõlkekatked „Ossiani lauludest” ilmusid Suur­britanniaga lähemalt suhtlevates sadamalinnades Bremenis (Bremisches Magazin, 1762) ja Hamburgis (Johann Albrecht Engelbrechti ja Albrecht Wittenbergi tõlked, 1764). Juba ilmumisaastal jõudsid Hamburgi tõlked Riiga, kus need vaimustasid noort Herderit, kes tegi seal oma esimesed tõlkekatsed ja 1771. aastal, juba Saksamaal olles, kirjutas „Ossianist” inspireerituna essee (avaldatud 1772/1773), milles ta töötas välja oma uudse rahvaluule käsitluse. Strasbourgis viibides nakatas Herder „Ossiani”-pisikuga ka Goethet, kes põimis pikki passaaže „Ossiani lauludest” „Noore Wertheri kannatustesse” (1774) ning tegi sakslastele kättesaadavaks Mac­phersoni 1765. aasta väljaande, samuti katsetas „Ossiani” tõlkimist gaeli keelest (selle kohta vt Dochartaigh 2004). „Ossiani laulud” vaimustasid ka saksa vabarütmilise luule algatajat Friedrich Gottlieb Klopstocki, kes kirjutas teosest innustatuna luuletusi juba 1764. aastal ning avaldas 1769. aastal roomlaste väepealiku Varuse ja germaanlaste heitlust käsitleva näidendi „Hermanni lahing” („Hermanns Schlacht”), millele ta andis žanri­nimetuseks Bardiet, uskudes ekslikult, et bardid ei olnud üksnes vanadel keltidel, vaid ka germaanlastel. Teda peetakse saksakeelse bardiluule rajajaks koos Karl Friedrich Kretschmanniga, kes pseudonüümi Ringulph all avaldas 1768. aastal „Bard Ringulphi laulu, kui Varust löödi” („Der Gesang Ringulphs des Barden, als Varus geschlagen ward”). Peale „Ossiani laulude” inspireeris mõlemaid mehi Heinrich Wilhelm von Gerstenbergi 1766. aastal vanapõhja kirjandusest innustust saanud „Skaldi luuletus” („Gedicht eines Skalden”). Kolmandaks bardiluule rajajaks sai Austria jesuiidipreester Michael Denis, kes 1772. aastal avaldas „Bard Sinedi laulud” („Die Lieder Sineds des Barden”).⁴ Denisil on „Ossiani laulude” vahendamisel veelgi kaalukam roll kui lihtsalt jäljendaja: aastail 1768–1769 avaldas ta, algul itaallase Cesarotti värss­tõlget (vt artikli II osa) aluseks võttes, esimese saksakeelse „Ossiani laulude” täistõlke. 156 aasta jooksul ilmus neliteist erinevat täistõlget (Dochartaigh 2004: 157) ja nagu allpool näha, jõudis neist märkimisväärne osa ka Eesti kogudesse. Siinkohal ei ole ruumi saksa retseptsiooni detailseks käsitlemiseks, väga hea ülevaate sellest annab Wolf Gerhard Schmidt (2003).

 

2. „Ossian” Baltika kultuuriloolises kogus (XII liigis) ja teistes Eesti raamatukogudes

2.1. Ringulphist Jachmannini

Millistes versioonides ja väljaannetes jõudsid „Ossiani laulud” Eesti baltisaksa lugejani? Sellest annavad mõningast aimu Eesti raamatukogude kultuuriloolised kogud. Siinkohal võtan lähtepunktiks eelkõige Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnas säilitatava EKÜ raamatukogu XII liigis (luule ja draama) säilinu, kuid heidan ka kõrvalpilke teiste raamatukogude kogudesse. Retseptsiooni paremaks jälgimiseks olen pealkirjadele lisanud kohaviidad. Need osutavad konkreetsetele eksemplaridele, mis sisaldavad sageli huvitavat omaniku- resp. tulmeinfot ja ühtlasi võimaldavad (edaspidi) leida eksemplaride kohta lisateavet nt raamatu­kogude registritest (millal raamat raamatukokku tuli, kellelt osteti või saadi annetuseks vms), et retseptsioonilugu veelgi täpsustada. Kui kuskilt peaks veel mõni eksemplar välja tulema, siis oleks seda kerge juba teadaolevatest eristada. Samuti võimaldab kohaviit lugejal konkreetse eksemplari kiiresti üles leida.

Jättes kõrvale Riias tegutsenud Herderi, siis paistab, et enne kui „Ossiani laulud” ise, olgu tõlgetes või originaalis, jõudis siinsete baltisakslasteni saksa ossianistlik ­originaallooming. Ringulphi ehk Karl Friedrich Kretschmanni (1738–1809) bardiluule väljaanded on vanimad XII liigi kohaviida saanud trükised, nt Kretschmanni varaseim ossianistlik teos, „Der Gesang Ringulphs des Barden, als Varus geschlagen ward” (1769, tegelikult 1768) on saanud kohaviidaks XII-2 ja „Der Barde an dem Grabe des Majors Christian Ewald von Kleist” („Bard major Christian Ewald von Kleisti haual”, 1770) on üldse esimese kohaviida (XII-1) saanud trükis XII liigis. Ka Kretschmanni „Die Klage Ringulphs des Barden” („Bard Ringulphi kaebus”, 1771) on saanud üsna varase kohaviida: XII-85 (kõik mainitud Kretschmanni teosed ilmusid Leipzigis Dycki kirjastamisel).⁵ Need kohaviidad annavad märku, et patriootlikul bardiluulel oli EKÜ esimeste raamatukoguhoidjate mõttemaailmas tähtis koht.

Enne „Ossiani laulude” tõlkeid võis baltisakslasteni jõuda ka Herderi Ossiani-käsitlus. 1773. aastal Hamburgis väljaantud, mitme autori esseid koondanud kogumik „Von deutscher Art und Kunst: einige fliegende Blätter” („Saksa laadist ja kunstist: mõned lendavad lehed”), mille juhatas sisse Herderi artikkel „Auszug aus einem Briefwechsel über Ossian und die Lieder alter Völker” („Katkend ühest kirjavahetusest Ossiani kohta ja vanade rahvaste lauludest”), on olemas nii Tartu Ülikooli Raamatukogus (edaspidi TÜR), Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatu­kogus (TLÜ AR) kui ka Rahvusraamatukogus (RR). Selles artiklis töötas Herder välja uudse rahva­luule mõiste (selle kohta vt Lukas 2019: 762–768), mis andis tõuke baltisakslaste huvile siinsete kohalike rahvaste, eestlaste ja lätlaste rahvaluule vastu ning innustas üsna pea seda ka koguma. Vanim Eestis säilinud eksemplar nimetatud esseekogumikust paistab olevat kuulunud TÜR-i asutajale Karl Morgensternile (kohaviit: TÜR: Mrg 6238). RR-i eksemplar (RLB-773/Herder) on kuulunud C. Poerschkele (tegemist tundub olevat Königsbergist pärit perekonnaga, nt oli seal filosoofia ja poeesia professoriks Carl Ludwig Poerschke (1752–1812)). TLÜ AR Baltika kogusse jõudis teos küll alles 2000. aastal ega ole XII liigi osa, kuid sellel eksemplaril (BA00/99) on olnud väljapaistev omanik, Viljandimaalt Heimtalist pärit baltisaksa kirjandus­loolane Jegor von Sivers (1823–1879), kes avaldas 1868. aastal uurimuse Herderi Riia-aastatest.

Mitte küll ilmumisaastalt, kuid sisuliselt vanim Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge saksa keelde on Eesti kogudes säilinud 1784. aasta trükis (TLÜ AR Baltika XII-1397; 1.–3. ja 5. köide sellest väljaandest on olemas ka TÜR-is: 4 XIV A-30871–A-30874). Tegemist on austerlase Michael Denisi 1768/1769. aasta heksa­meetris tõlget („Die Gedichte Ossians, eines alten celtischen Dichters”) ja tema enda ossianistlikke Sinedi laule („Lieder Sineds des Barden”, 1772) sisaldava koondväljaandega „Ossians und Sineds Lieder” („Ossiani ja Sinedi laulud”) viies köites, mis ilmus Wappleri kirjastuses Viinis. Iga köide on varustatud pikema eessõnaga. Esimesed kaks köidet sisaldavad tõlkeid Macphersoni Ossiani-käsitlustest, kolmas algab Hugh Blairi traktaadiga. 4. ja 5. köide sisaldavad Michael Denisi käsitlusi: ­vastavalt vana isamaalise luulekunsti ulatuslikku ülevaadet („Vorbericht von der alten vaterländischen Dichtkunst”), mis keldi bardide kõrval keskendub vanapõhja ja ­germaani laulikutele (skaldidele), ning „Vestlusi riimide väärtusest” („Gespräche von dem Werthe der Reime”), mis on esitatud nooruki (sks Jüngling) ja vilunud luuletaja (Dichter) dialoogina. 5. köites on lisana ka Denisi ülevaade vanimatest saksa heksa­meetriluulendustest (sisaldab näiteid ka teistelt maadelt), mis oli ilmselt tingitud vajadusest põhjendada oma valikut tõlkida Ossiani laulud just heksameetritesse, ehkki originaal selles värsimõõdus ei olnud ja paljud kriitikud, sh Herder, ei pidanud seda ka põhjamaa luule tõlkimisel kohaseks. Samuti kohaviidaga XII-1397, samast aastast ja samalt kirjastajalt on TLÜ AR Baltika XII liigis säilinud Austria luuletaja ja kirjamehe Joseph von Retzeri koostatud „Nachlese zu Sineds Liedern” („Sinedi laulude järelkorje”). Viimast sisaldab ka TÜR-is leiduv „Ossiani ja Sinedi laulude” uus trükk (Neue Auflage) 1791.–1792. aastast (XIV 787, 6 köidet).

Bard Sinedi nime all avaldas vaimulikkugi luulet viljelenud Denis pigem ilmalikku lüürilist loomingut. Tema bardiluule puhul on esile toodud, et tema tõi bardi kuju kaasaega: kui Klopstock paigutas oma bardid germaanlaste kuulsusrikkasse minevikku, siis Denis omistas bardirolli kaasaja luuletajale (Hamel 1883: X–XII). Nii ülistas ta bardina parajasti võimul olevaid Austria valitsejaid, keisrinna Maria Theresiat ja keiser Joseph II. Leidub mitmeid kummardusi Viini linnale, ülistus Austria piirikaitseväe pealikule ja terve tsükkel Sinedi isamaalaule, samuti ajastule omaselt päeva- ja aastaaegade imetlemist (saksa ja baltisaksa loodusluule tekke kohta vt Kaur 2018b). Nime nimetamata on tehtud hulk austusavaldusi kaasaegsetele saksa ja Austria poeetidele, keda on nimetatud oma elukoha bardideks või druiidideks, nt sakslased Klopstock, Gleim, Ramler, Weiße ja austerlane Wurz (nimed Goethe’s Werke 1830: 75 järgi). Ignaz Wurz oli oma aja tuntumaid Austria jutlustajaid; kõik mainitud sakslased olid ka ise ossianistlike teoste või osaliste „Ossiani”-tõlgetega üles astunud, nt Klopstockilt on XII liigis säilinud ülalmainitud näidend „Hermanni lahing” (XII-150, 1777. a tr; orig 1769). Mõnikord on Sinedi laulude seas kuulda isegi moodsate bardide dialoogi: ära on trükitud nii bard Ringulphi luuletus Sinedile kui ka vastupidi. Denisi koondväljaandest ei puudu ka mõtisklused, kes on bard, nt luuletustes „Der Bardenweg” („Bardi tee”) ja „Wein und Barden” („Vein ja bardid”), või mis on laul, nt „Entstehen des Liedes” („Laulu teke”). Tervete tsüklitena on Denis kirjutanud Sinedi kaebustest ja unenägudest. Samuti pöördutakse nooremate ja teekaaslaste poole, nt luuletustes „An einen Jüngling” („Ühele noorukile”) resp. „Der Jugendgefährte” („Noorpõlvekaaslane”). Esimese ja sügavaima kummarduse teeb Denis aga Ossiani vaimule („An den Geist Ossians”), millega tema Sinedi laulud algavad. Kirjandusmälestistele tuginedes (nt „Eddad”, saagad) leiavad luulendamist ka vanapõhja-germaani jumalused, kangelased ja laulikud, nt „Die Lehren des Vola” („Vola õpetused”), „Odins Helafahrt” („Odini sõit Heli”), „Hakons Leichengesang” („Håkoni matuselaul”), „Regner und Kraka” („Ragnar ja Kráka”) – Regner või Ragnar Lodbrog oli IX sajandi taani laulik-kuningas, kelle laulule viitab ka Hugh Blair oma 1763. aasta traktaadis „Ossiani laulude” kaitseks (vt The poems of Ossian 1847: 47–49). Selline keldi ja germaani traditsiooni põimimine oli saksakeelsele ossianistlikule ilukirjandusele väga omane.

Eesti kogudes vanima ilmumisaastaga Ossiani-tõlge saksa keelde paistab olevat 1775. aastal Düsseldorfis kolmes köites ilmunud „Die Gedichte Ossian’s eines alten celtischen Helden und Barden” („Vana keldi kangelase ja bardi Ossiani luuletused”) Edmund von Haroldi (1737–1808) sulest, mida säilitatakse RR-i haruldaste raamatute kogus (RLB-775/Macpherson/1-3). Üldse on Harold oma Macphersoni-täistõlke (ta tõlkis proosasse) ja ta enda Ossiani-aineliste lüüriliste proosa­palade või luuletustega (nt „Bosmina”, „Ossians letztes Lied” („Ossiani viimane laul”), „Ossians Lied nach der Niederlage der Römer” („Ossiani laul pärast roomlaste põrmustamist”) RR-i kogumiku 3. köites) üks siinmail enim säilinud Ossiani-kirjanduse esindajaid. Peale 1775. aasta väljaande on Eesti kogudes tallel 1782. aastal Mannheimis välja­antud kangelase ja bardi luuletuste „teine parandatud ja paljude seni avastamata luuletustega täiendatud trükk” (TLÜ AR Baltika: XII-123, 1.–2. kd; TÜR: 4 XIV A-37003, 2.–3. kd, TÜR-i kollektsioonis on need ühtlasi vanima ilmumisaastaga „Ossiani laulude” tõlked saksa keelde). TÜR-is säilitatakse ka Haroldi teose „Neu-entdeckte Gedichte Ossians” („Ossiani luuletuste uusi avastusi”; Mrg 4475) esimest, 1787. aastal Düsseldorfi Dänzeri kirjastuses väljaantud trükki; selle teine, 1798. aastal ilmunud trükk kuulub aga TLÜ AR Baltika kogusse (XII-1633). Edmund von Harold oli Iirimaal Limerickis Pfalzi päritolu sakslaste kogukonnas sündinud luuletaja, tõlkija ja ohvitser, kes astus noore mehena Pfalzi krahvi teenistusse ja leidis endale elupaiga Düsseldorfis. Loominguks ammutas ta inspiratsiooni oma sünnimaa keldi kultuurist, mis Saksamaal tohutut huvi äratas. Haroldi tõlgete-tekstide populaarsusele ja pikemalt retseptsioonis püsimisele aitas hiljem kaasa seegi, et Franz Schubert lõi neile viisid.

Haroldi teoste tulmeinfo on kirju. 1775. aasta väljaande köidetel on olnud erinev omanik: RR-i 3. köide kuulus Tallinna lugemisseltsile, kuid 2. köide oli Narva kiriku­raamatukogu osa ja kuulus algselt Carl Hunniusele. Ilmselt on tegemist baltisaksa pastori, poeedi, harrastushelilooja ja -kriitiku Carl Hunniusega (1856–1931), kelle isa oli Narva Johannese kiriku õpetaja Konstantin Hunnius ning õde tuntud laulupedagoog ja kirjanik Monika Hunnius. 1782. aasta väljaande TLÜ AR-is säilitatavad köited on kuulunud Tallinna juristile Johann Friedrich Oomile (1766–1821), TÜR-is asuv 3. köide Wilhelm Wrangellile. Paraku on Wrangellite suguvõsas eesnimi Wilhelm nii levinud, et üsna võimatu on kindlaks teha, kellega täpsemalt võiks tegu olla. TÜR-i 1787. aasta väljaanne kuulus Karl Morgensterni kogusse. TLÜ AR-i 1798. aasta väljaanne on kõigepealt kuulunud saksa filoloogile ja luuletajale Justus ­Wilhelm Ziehenile Vegesackist Bremeni lähistelt, hiljem on selle oma kodulinnas Bremenis omandanud Christian Eduard Pabst, kes elas ja töötas õpetajana Tallinnas alates 1837. aastast ning oli EKÜ raamatukoguhoidja ja kodumaauurimise sektsiooni juhataja. Huvitav on ka 1798. aasta trükise eksemplaris leiduv sissekirjutus: „Nicht die von Macpherson” („Mitte see Macphersoni oma”). Ilmselgelt pakkus Haroldi Ossiani-aineline looming baltisaksa lugejate seas konkurentsi Macphersoni teostele.

Vanim „Ossiani laule” sisaldav trükis TLÜ AR Baltika XII liigis paistab olevat 1777. aastal Berliinis ilmunud „Balladen und Lieder altenglischer und altschottischer Dichtart” (XII-405; „Vanainglise ja vanašoti luulelaadis ballaade ja laule”), välja­andjaks August Friedrich Ursinus. Teosel on saksa tuntud Shakespeare’i tõlkija Johann Joachim Eschenburgi mitmest osast koosnev pikk eessõna, milles leidub nii abstraktsemaid arutlusi luulest kui ka konkreetselt ballaadižanrist, samuti ülevaade inglise minstrelite ja šoti bardide ajaloost kuni Elizabeth I ajastuni, mil sedalaadi laulikute institutsioon lagunes. Ossiani on selles kõigepealt mainitud leheküljel 62, kui võrreldakse Ossiani ja Theokritost resp. heroilist ja pastoraalset poeesiat. Raamatu antoloogiaosast leiab aga pala (nr XIV) „Armyn to Kilmor” (Balladen und Lieder… 1777: 136–155), mis näib väga sarnane Daura ja Arindeli looga „Selma lauludest”. Pala autoriks ongi märgitud Ossian ja saksakeelse rööptõlke loojaks keegi Crome. Nii selle teose kui ka Haroldi esimese säilinud tõlke ilmumisaastat, samuti siinsete baltisakslaste esimesi ossianistlikke katsetusi arvesse võttes (vt artikli II osa) võib oletada, et tõsisem „Ossiani laulude” retseptsioon Eesti baltisakslaste seas sai hoo sisse 1770. aastate keskpaiku.

Järgmine „Ossiani laulude” tõlge XII liigis pärineb 1782. aastast. Tübingenis ­Heerbrandti kirjastuses ilmunud teose „Die Gedichte Ossians neuverdeutschet” („Ossiani luuletused, uuesti saksandatud”) tõlkija oli Johann Wilhelm Petersen (1758–1815), Württembergi raamatukoguhoidja, ajaloolane, kirjanik ja Schilleri noorpõlvesõber. Erinevalt Denisist ja sarnaselt Haroldiga tõlkis Petersen Macphersoni „Ossiani laule” proosasse. Eessõnas annab ta ülevaate Ossiani laulude jõudmisest lugejateni Šotimaal, Inglismaal, Itaalias, Prantsusmaal ja lõpuks ka saksakeelsetes maades. Denisi tõlke kohta ütleb Petersen näiteks järgmist: „Tõlge on osalt suure­pärane, keel tugev ja maaliline, lauseperioodid on täiesti voolavad ja vahelduvad õnnestunult, kuigi heksameetrid on liialt ühelaadilised ja hüplikud. Vaatamata neile eelistele ei kuule me tõelist Ossiani üldse mitte.” (Petersen 1782: x) Ta mainib mitmeid Denisi oopusele järgnenud osalisi tõlkeid, sh Jakob Michael Reinhold Lenzi „Fingali”-tõlget ajakirjas Iris, millest tuleb veidi lähemalt juttu artikli II osas, ja annab lõpuks üsna hävitava hinnangu Haroldi Macphersoni-täistõlkele, mida ta ei pea eriliseks saavutuseks ja mis ei toovat tegelikku Ossiani lugejatele sugugi lähemale (Petersen 1782: xi). Eks see kõik andis tõuke „Ossiani laulude” uuesti tõlkimiseks. Peterseni tõlge kuulus EKÜ asutajaliikmele, eesti rahvaluule avaldajale ja uurijale Alexander Heinrich Neusile, kelle rahvaluulehuvi õhutajaks võisid muu hulgas olla just „Ossiani laulud”.

Nagu juba Haroldi puhul näha oli, ei haaratud siinkandis suure huviga ainult Macphersoni „Ossiani laulude”, vaid ka kõige muu järele, mida Ossiani-teemadel pakuti. 1784. aastal võttis Šoti mägismaal uurimisreisi ette Iiri kuningliku akadeemia (Royal Irish Academy) liige Matthew Young, et leida sealt uut Ossiani-materjali, lastes kopeerida ringlevaid käsikirju. 1787. aastal avaldas ta retke tulemusel seitse laulu kogumikus „Antient Gaelic Poems respecting the Race of Fians, collected in the Highlands of Scotland in the Year 1784” („Muistsed gaeli poeemid, mis puudutavad Fianite sugu, kogutud Šoti mägismaal 1784. aastal”), millest nelja ei leidunud Macphersoni „Ossianis”, nt luuletus „The Prayer of Ossian”, mis on dialoog Ossiani ja Püha Patricku vahel. Gaeli originaale saatva inglise rööptõlke põhjal tõlkis Christoph Heinrich Pfaff need tekstid 1792. aastal saksa keelde (Schmidt 2003: 229). Pealkirja all „Neuaufgefundene Gedichte Ossians” („Uusi Ossiani luuletuste leide”), varustatuna märkustega ja keldi bardi teoste käsitlusega, võib Pfaffi tõlke leida ka TLÜ AR Baltika kogust (XII-1632). Frankfurdis ja Leipzigis välja antud teos kuulus Eduard Pabstile, kes omandas selle Bremenis 1832. aastal.

Pärast Tartu ülikooli taasavamist on Karl Morgensternini jõudnud mõni Hamburgi Schniebesi kirjastuses ilmunud Hamburgi gümnaasiumi hommikumaa keelte professori ja direktori Johann Gurlitti väljaantud kooli-programma. „Zwei Proben von Uebersetzungen aus Ossian” („Kaks tõlkenäidist Ossianist”, 1803) sisaldab „Oithona” tõlget Friedrich Heinrich Birckenstädtilt (1775–1847) Bützow’st, Rostocki lähistelt pärit hilisemalt pastorilt,⁶ ja „Fingali” esimese laulu tõlget Meisseni doktorilt Karl Georg Neumannilt (1774–1850), hilisemalt Berliini Charité kliiniku psühhiaatrilt. Mõlemad mehed on nagu Deniski tõlkinud „Ossiani” heksameetritesse. Lisaks ilmus selles Johann Gurlitti enda käsitlus „Ossiani lauludest”, mis keskendub Ossiani ja Homerose võrdlusele; informatiivsed on ka programma paljud täiendused, mis käsitlevad „Ossiani laulude” tõlkeid ja jäljendusi, ehtsusdebatti, keldi keeli, šotlaste ajalugu jm. Gurlitti tsiteeris veel Thieghemgi. Käsitlusest on TÜR-is säilinud kolm eksemplari (Mrg 4479; Mrg 6637; 4 XIV 7773; neist esimene on kuulunud professor Brunsile). 1804. ja 1805. aastal ilmusid Neumanni tõlke järgmised osad (2.–3. laul Mrg 4479a / Mrg 7597; 4.–6. laul Mrg 4479a), milles mõlemas on Gurlitt oma „Ossiani”-käsitlust jätkanud.

Neid programma’sid Tallinnast ei leia, nagu ka järgmist tõlget, tuntud saksa tormi ja tungi ning Göttingeni hiieringi luuletaja Friedrich Leopold zu Stolbergi (1750–1819) Hamburgis Perthese kirjastuses 1806. aastal kolmes köites ilmunud raamatut „Die Gedichte von Ossian, dem Sohne Fingals” („Ossiani, Fingali poja poeeme”), mille aluseks on Macphersoni teos. Ka sellest tõlkest on säilinud mitu eksemplari (TÜR: Kling 908 (3 kd); dublett Kling 908 (kd 1–2), selles tempel: Bibliothek der Gymnasiasten in Dorpat; 4 XIV A-30876 – 4 XIV A-30877). Nagu kohaviitadest nähtub, on esimene neist kuulunud samuti tormi ja tungi kirjanikule, Tartu ülikooli kuraatorile Friedrich Maximilian (von) Klingerile; teise tempel osutab raamatu kuulumisele 1804. aastal asutatud Tartu kubermangugümnaasiumi õpilasraamatukokku, st koolikirjanduse hulka.

Järgmine TLÜ AR Baltika XII liigis säilinud tõlge kujutab endast omamoodi uut ajajärku Ossiani laulude saksanduse loos. 1811. aastal Leipzigis Göscheni kirjastuses kolmes köites ilmunud „Die Gedichte Oisian’s. Aus dem Gaelischen. Im Sylbenmaße des Originals” („Oisiani luuletused. Gaeli keelest. Originaali silbimõõdus”)⁷ Christian Wilhelm Ahlwardti (1760–1830) tõlkes on Denisi tõlke kõrval üks mõjukamaid ja paremaid saksa „Ossiani”-tõlkeid ning kujunes austerlase omast isegi populaarsemaks (Gröblinger 2009: 20). Greifswaldis gümnaasiumiõpetaja ja hiljem ülikoolis klassikalise filoloogia professorina tegutsenud Ahlwardt ei võtnud aluseks otseselt Mac­phersoni teksti, vaid 1807. aastal Londoni Šoti mägismaa seltsi väljaantud kolme­köitelise Ossiani laulude kogu gaelikeelsete „originaalide” ja Robert ­Macfarlani ladina­keelse rööptõlkega (selle kohta lähemalt artikli II osas). Just seepärast oli tema tõlge väga hinnatud pea kogu XIX sajandil. Ahlwardti tõlke mõjuvõim kahanes aga pärast seda, kui Ludwig Christian Stern näitas 1895. aastal ajakirjas Zeitschrift für vergleichende Literaturgeschichte ilmunud artiklis „Die ossianischen Helden­lieder” („Ossiani kangelaslaulud”) üsna usutavalt, et Londoni väljaande „originaalid” olid vaid Macphersoni ingliskeelse teksti tagasitõlked gaeli keelde (Gröblinger 2009: 70; leidub siiski uuema aja uurijaid, kes selle väljaande laulude autentsuses ei kahtle, vt Schmidt 2003: 241; selle kohta vt ka Tieghemi tõlgendust eespool). TLÜ AR-i „Oisiani luuletuste” 1811. aasta väljaanne on kuulunud Tallinna toomkooli õpetajale Conrad Otto Zeyssile (1808–1870) (XII-1630; olemas ka Tartus Morgensterni kogus: TÜR: Mrg 4476). Lisaks on XII liigis säilinud „Oisiani luuletuste” 1839. aasta trükk (XII-1519), see väljaanne on olemas ka RR-is (1-01-04248); TÜR-is on samuti selle teose 1861. aasta väljaanne (TÜR: 4 XIV 34132; see paistab siia olevat jõudnud Moskvast, tempel: Дом Библиотека доктора Я. Г. Лившиц. Москва [­Пе?­]­тровский бульвар 17. кв. 16, [---] 2-29-68). „Oisiani luuletused” ei ole ainus Eesti raamatukogudes säilinud Ahlwardti Ossiani-käsitlus. TÜR-ist võib leida 1810. aastast tervelt kolm Oldenburgis Stallingi kirjastuses välja antud Ahlwardti Ossiani-teemalist lühikest programma’t: „Oisian’s Apostrophe an die Sonne, im Sylbenmaße des Originals” („Oisiani pöördumine päikese poole, originaali silbimõõdus)”, „Ankündigung einer Abschieds-Reden durch Chrst. Wilhelm Ahlwardt. Voran Ossian’s Karthon, metrisch übersetzt, ein Versuch” („Lahkumiskõne teadaanne [---]. Alustuseks Ossiani Karthon, meetriliselt tõlgituna, katse”; Ahlwardti Karthoni-tõlkekatsetusest on TÜR-is olemas ka varasem, 1802. aastast pärinev väljaanne) ja „Über Oisian’s Fingal G. I. V. 7–33” („Oisiani Fingalist”) (kõik konvoluudis Mrg 447).

Ahlwardti suurtöö järel on Eesti kogudesse jõudnud kaks saksa tõlget, mis on erilist tähelepanu pööranud „Ossiani laulude” rütmilisusele. TÜR-is leidub Johann Gottlieb Rhode kolmes köites ilmunud „Gedichte Ossians, rhythmisch übersetzt” („Ossiani laulud, rütmiliselt tõlgitud”, orig Berliin, 1800) Berliinis 1817. aastal Dun­ckeri ja Humblodti välja antud 2. trükk (XIV 2224a) ja RR-is Viini Schade kirjastuse 1827. aasta väljaanne (2. parandatud tr, 3 kd: RLA-827/MacPherson/1-3), mis on kuulunud kõigepealt Philipp von Krusensternile ja seejärel Tallinna Peetri reaal­koolile (tegev 1880. aastatel). Rhodest tuleb veidi pikemalt juttu artikli II osas, kuna tal oli otsene seos Eestiga. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub aga 1839. aastal Braunschweigis välja antud Eduard Brinckmeieri „Ossians Gedichte, rhyth­misch bearbeitet” („Ossiani luuletused, rütmilises töötluses”; XII-1731; olemas ka RR-is: 2-01-06883). Eduard Brinckmeier (1811–1897) oli erakordselt produktiivne Wolfenbüttelist pärit saksa kirjamees, kelle teoloogikarjääri tõkestasid süüdistused osalemises riigi­võimuga pahuksis olevate saksa patriootlike tudengikorporatsioonide tegevuses ülikooliõpingute ajal Göttingenis, mistõttu pidi ta erialaselt ümber profileeruma (vt lähemalt Zimmermann 1903). Tõlge pärineb tema kirjandusliku tegevuse algus­aegadest ja on nagu Haroldigi tõlge inspireerinud heliloojaid: Johannes Brahms on viisistanud tema tõlgitud laulu „Fingalist”: „Wein’ an dem Felsen der brausenden Winde” naiskoorile (vrd Brinckmeier 1839: 60), mis meeskoorile suunatuna pealkirja all „Ossiani laul”, algusreaga „Neid, nuta kaljudel lõõtsuvas tuules”, on Paul Härmi (1963) tõlkes jõudnud ka eesti keelde. Muide, ­muusikavaldkonnaga on seotud teinegi „Ossiani” eestindamise näide: pala „Comala” Julius Kaljuvee (1869–1940) tõlkes (pseudonüümi J. Kalkun all) ilmus 1901 kõigepealt Tartus (olemas Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus ja TÜR-is) ning aasta hiljem Narvas (TÜR-is). See ei lähtu samuti Macphersoni originaaltekstist, vaid kantaadi „Comala” saksakeelsest libretost (1845/46), mille oli viisistanud taani helilooja Niels Wilhelm Gade (teose saksakeelne väljaanne asub Rahvusraamatukogu muusikasaali hoidlas (KrN 412B/Gade) ja on algselt kuulunud Cyrillus Kreegile). Brinckmeieri tõlke TLÜ AR-i eksemplar on kuulunud Tallinna gümnaasiumi õpetajale Alexander Bertingile (1832–1903), kes on raamatu omandanud 1849. aastal. Selle teosega paistavad „Ossiani laulude” väljaanded EKÜ raamatukogu XII liigis lõppevat.

TÜR-is on säilinud veel kaks saksakeelset tõlget. Adolf Böttgeri tõlkes „Ossiani” (XIV 1923: 3505) Leipzigis Wiedemanni kirjastuses välja antud eksemplar kuulub kolmandasse trükki, mille ilmumisaastaks on Šoti rahvusraamatukogu digitaalses Ossiani kollektsioonis märgitud 1877. Adolf Böttger (1815–1870) oli viljakas inglise luule tõlkija, kes saksandas muu hulgas lord Byroni ja Miltoni loomingut, kuid ta kirjutas ka ise romantilises laadis luuletusi ja oli üks saksa lilleluule edendajaid (tema kohta vt Metzdorf 1876). Nii oli tema esmakordselt 1847. aastal ilmunud tõlge värsivormis ja ilma igasuguste eessõnade ja kaitse­kõnedeta. Raamat oli olemas Liivimaa maagümnaasiumi (tegutses Viljandis 1875–1892) õpilasraamatukogus ja kuulus seega XIX sajandi viimase veerandi Liivimaa noorte aadlike lektüüri hulka. Kohaviida põhjal jääb mulje, et raamat on jõudnud TÜR-i 1923. aastal.

Reinhold Bernhard Jachmanni (1767–1843) tõlge „Ossian’s Fingal. Episches Gedicht in sechs Gesängen” („Ossiani Fingal. Eepiline poeem kuues laulus”) on ilmunud Reclami universaalraamatukogu sarjas („Universal-Bibliothek”, 168) ja sellest on TÜR-i kogudes säilinud neli ilmumisaastata eksemplari (XIV 1942: 7472; XIV 1941: 6469; 4 XIV A-21475; 4 XIV A-20318). Tegemist oli XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul korduvalt väljaantud tõlkega. USA-s paikneva raamatukogude koondkataloogi WorldCat andmeil⁸ ilmus sellest tõlkest 18 trükki ajavahemikus 1869–1910. Seega oli Jachmanni tõlge populaarne peaaegu Esimese maailmasõjani, olles ilmselt üks enim Saksa Keisririigi ajal kasutuses olnud „Ossiani”-tõlkeid. Königsbergist pärit õpetlane Jachmann kuulus Kanti lähiringi, oli tema esimesi biograafe, kuid ka Fichte austaja ja neohumanist. Ta oli Preisimaal oluline koolimees ja hariduselu reformija, kes propageeris saksa idealismi vaimus rahvuskasvatuse ideed, mille jaoks andis Napoleoni sõdade ajal välja isegi ajakirja (tema kohta vt Orth 1974). Mul ei ole õnnestunud leida, millal täpselt tõlge valmis, kuid see pidi aset leidma hiljemalt 1843. aastal, tõenäoliselt varemgi. Kohaviida põhjal otsustades on vähemalt kaks eksemplari sellest tõlkest jõudnud raamatukokku 1940. aastate alguses, võib-olla baltisakslaste ümberasumise (sks Umsiedlung) tuules. 1941. aastal TÜR-i jõudnud eksemplar paistab olevat kuulunud ühe baltisaksa korporatsiooni vilistlaskogu raamatukokku, mille nimi on muudetud kahjuks loetamatuks. Selle põhjal võib siiski öelda, et „Ossiani ­laulud” jäi siinsete baltisaksa raamatukogude osaks kuni Umsiedlungin’ini, ehkki võib-olla pigem meenutamaks vilistlaste noorust kui aktiivse kooli- või üliõpilaslektüüri osana.

(Järgneb.)

 

Artikkel on seotud Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kultuuriloolise koguga ja selle valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Kairit Kaur (snd 1978), PhD, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teadur (Rävala pst 10, 15042 Tallinn), Tartu Ülikooli maailmakirjanduse teadur; kairit.kaur@tlulib.ee, ­kairit.kaur@ut.ee