Kuidas õppida tundma unenägude keelt?

Jaan Sudak. Mia nägi unõs...… Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses. Tallinn: Varrak, 2021. 295 lk.

Unenäoendeid ja unefolkloori süstematiseeriv ning mõtestav „Mia nägi unõs…” on väärtuslik kompaktselt ja mugavalt kasutatava materjalikoguna. Raamat esitab Jaan Sudaku algatusel Kihnust 2013.–2014. aastal kogutud lugude kõrval Eesti Rahva­luule Arhiivi unenäokartoteegi tekste nii Kihnust kui ka mujalt üle Eesti. Nii saavad unenägude tähenduse kohta sõna sekka öelda näiteks kaks vahvat rätsepat, Hans Anton Schults Koeru kihelkonnast ja Johan Pihlakas Jüri kihelkonnast, kes olid XIX aastasaja lõpul Jakob Hurda viljakad korrespondendid. Elama paneb raamatu aga just autori ja teda abistanud kümne Tartu Ülikooli tudengi tehtud 57 intervjuu materjal.

Autori siht on olnud anda ülevaade unenägude seletamisest Kihnus (lk 13), kuid ühtlasi „mõista, millest kõnelevad eestlaste unenäod, uurida meie pärimuslikku unenäomaailma, avada uks ürgsete uskumuste juurde” (lk 11–12). Sudak on põiminud eespool mainitud allikad ühte, vaadates „laiemat materjalikogu läbi Kihnu prisma”. Selline mõnevõrra riskantne ja võiks öelda, et hermeneutiline võte näib esitatud materjalile toetudes põhjendatud: Kihnu elav unede seletamise traditsioon pakub konteksti nappidele arhiivitekstidele; teisalt võib viimastest leida arhailisemaid motiive, mis haakuvad ja kõlavad kokku Kihnu unenäosümboolika keelega.

Raamatu ilmumine on oluline Kihnu kultuuri seisukohalt, millest annab tunnistust Uiõ-Matu Mare ehk Mare Mätase kihnukeelne iessõna. Õigupoolest on sotsiaalne tellimus sellisele uurimusele tulnud kihnlaste endi hulgast. „Meil siin Kihnus on unenägudel oma tähendused, aga noored ju ei usu ja varsti kõik see ununeb. [---] Ja need unenäoseletajad on täis igasugust pahna,” tsiteerib Sudak oma informandist memme, kes soovitas teemaga tegelema hakata (lk 5). Siiski on intervjueeritud kihnlaste jutud unenäoennete tähendustest pigem eesti- kui kihnukeelsed. Viimast sorti on vanemate informantide teated. Kui spekuleerida, siis nooremad kihn­lased võisid mandrilt tulnud intervjueerijatega rääkida eesti ühiskeelt, isegi kui saarel pruugitakse rohkem kohalikku keelt.

Autor annab raamatu esimeses kolmandikus üldisema ülevaate unenägude seletamisest ja nende rahvapärase seletamise uurimisest Eestis. Jakob Hurda 1888. aasta vanavara kogumise üleskutsest saati on kogunenud Eesti Rahvaluule Arhiivi 12 700 sedeli jagu unenägude seletusi, kuid see rikkalik varasalv ei ole autori sõnul folkloristide pilku püüdnud (lk 12). Varasemast Eesti-spetsiifilisest kirjavarast on soovitada üksnes Ell Vahtramäe koostatud unenäokartoteegi tekstide valimikku „Une nägu peeglis” (1992) ja psühhiaater Ilmar Soomere teost „Tähendusunenäod, ended ja prohvetlus” (1994), millele lisanduvad Marje Randveri ja Kätlin Kingi baka­laureusetööd: „Unenägude tõlgendamine ja tähtsus tänapäeva eestlase elus” (2001) ning „Unenäojutud folkloristliku uurimisallikana: usundiline, žanrianalüütiline ja kommunikatiivne vaatepunkt” (2018).

Kultuurisemiootikuna näen une­nägude sümboolikat teatava koodi, keele või – kui lugeja soovib – sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis sõltub teistest märgisüsteemidest. Unenägudes ennete nägemist võib käsitada osana inimese loomulikust soovist näha korda, seadus­pärasusi ja mustreid kõikjal ümbritsevas – ka seal, kus seda inimese korrastava pilgu eel ei olnud.

Unenägemine on mõistetavalt suurema kaaluga sellises kogukonnas, kus maa­ilmast teabe saamise viisid ja meelelahutuse võimalused on piiratumad kui tänapäeva infotehnoloogilise revolutsiooni järgses ühiskonnas. Seetõttu on ootus­pärane, et postindustriaalse ühiskonnaga võrreldes võib keerulisema unenägude tõlgendamise süsteemi leida konservatiivsest kultuurilisest ümbrusest, kus hoitakse ja väärtustatakse vanema aja eluga seotud traditsioone.

Sudak on visandanud Kihnu une­nägude keele põhijooned raamatu sisse­juhatavas osas (lk 48–59) ning ilmselt on võimalik tema mudelit laiendada ja kasutada ka ülejäänud eesti unefolkloori uurimisel. Kuigi autor neid termineid ei kasuta, tuleks semiootiliselt lähenedes iga keele puhul arvestada vähemalt semantika, grammatika ja pragmaatikaga. Semantika ehk sõnastik moodustab iga trükitud unenägude seletaja põhiosa, semantika dokumenteerimisega tegeleb ka suur osa unenäokartoteegi tekste, näiteks „Külast leiba antama – rohket kalasaaki” (RKM II 285, 6 (25) < Kihnu, Sinaida Saar (1971), lk 106). Unenägude seletamise kunsti juures on oluline tunda ka grammatikat, sealhulgas seda, kuidas eri sümbolite kombinatsioone tõlgendada (nt värvid seotuna muude ennetega). Unede seletamise kunsti hoiab koos pragmaatika ehk kasutus, mis hõlmab kõige lihtsamal tasandil tähenduslike ja tähenduseta unenägude eristamist ning laiemalt arusaamu une- ja ilmsi maailma omavaheliste seoste kohta. Tummad arhiivi­tekstid pakuvad tihtipeale kokkusurutud semantilist informatsiooni, kuid Kihnu inimesed annavad oma lugudes paremini aimu, kuidas unede seletamine pragmaatilisel tasandil käib.

Kuna unenägemise kultuur tundub traditsioonilistes kogukondades olevat väga rikkalik ja keeruline, ei suuda siin­kirjutaja asjaolude täpsema seletuseta uskuda väidet – mis põgusalt ka nende kaante vahel esineb (lk 152) –, et mõni traditsiooniline kultuur ei ole eristanud unes ja ilmsi toimuvat. Kahtlustan, et tegu on enam kui aastasajataguse tugitooliteadlaste evolutsionistliku teoreetilise eelarvamusega, mis kandub raamatust raamatusse.

Intrigeeriv on Sudaku peaaegu mööda­minnes esitatud tähelepanek, et mari ja eesti unenäoennete tähendused on sarnased (lk 15), millega kõlavad kokku mõnes teema­artiklis esitatud viited soome-ugri mütoloogilise maailmapildi sümbolite esinemisele unenäoennetena, nt vee ja teispoolsuse seosed. Selles peitub võrdleva uurimise viljakas põld: põhimõtteliselt oleks võimalik kontrollida, kui palju on eesti unenäo­ennetel ühist ja erinevat ühelt poolt lähemate naaberrahvaste ja teisalt kaugemate soome-ugri rahvaste ennetega ning mis täpselt teeb trükisõnas levivate unenägude seletajate keele kihnlasele võõraks. Trükis ilmunud eestikeelsete une­nägude seletajate sisu võrdlus eesti rahvapärimuse üleskirjutustega vääriks omaette käsitlust – erinevusest nende kahe keele vahel on raamatus mitmel puhul juttu, kuid need kinnitused jäävad lahti seletamata. Sääraseid sihte pidi kulgeva võrdleva uurimistöö tulemused võimaldaksid hinnata, kui konservatiivne ja püsiv või muutuv on olnud eesti unenäo­ennete süsteem läbi aja.

Kaks kolmandikku raamatu mahust moodustavad 60 tähestikuliselt järjestatud temaatilist artiklit harilikumate unenäo­ennete kohta. Valik lähtub selgelt kihnlase elavast traditsioonilisest maailmast, kus on tähtsal kohal randlasest põllupidaja ja kaluri igapäevase elatusega seotud nähted, nagu adru, hein, kala, kartul ja leib, põld, puuriit ja sõnnik, koduloomad-linnud (hobune, härg, kass, koer, kukk, lehm ja siga), kuid ka üldinimlikumalt mütogeensed elemendid: tuli, vesi, hammas, juuksed, nuga ja sõda. Kihnu pärismaise unenäo­ennete süsteemi arenemisvõimet näitab uuemate, materiaalsete nähete tõlgendamine kooskõlas varem sarnast tähendust kandnud ennetega: näiteks auto, jalgratta või mootorrattaga sõitmine on omandanud endena sama tähenduse, mis varem on olnud hobusega sõitmisel („hoiatab laimu või kuulujuttude eest”, lk 76), samuti on unes nähtud pesumasina tähendus sarnane käsitsi pesupesemise omaga – mõlemad on surmaended (lk 186). Surma­ennete hulka on Kihnus lisandunud lennuk ja helikopter (lk 148–151). Teisalt ei nähta enam unes vilja ega veskit (lk 14). Uued tehnilised vahendid on vanemate unenäoennete hulgas kohanenud ja võtnud üle varasema traditsiooniga haakuvaid tähendusi, samuti kui kartul on asunud leiva kõrvale nii söögilaual kui ka unenäoennetes. Kartuli ja leivaga seotud ennetekimp viitab unenägudes sõltuvalt kontekstist ja asjaoludest rahale, teenistusele või ka murele (lk 105–107).

Populaarteadusliku ja kergesti loetava sissevaatena rahvapärimusse pakub „Mia nägi unõs…” kindlasti huvi laiemale avalikkusele. Olen näinud teost müügil suure kaubanduskeskuse toidupoe raamatu­valikus – sinna pääsemiseks tuleb küllap läbida võrdlemisi tihe sõel. Kindlasti võtab osa lugejaid raamatu kasutusele praktilise unenägude seletajana või otsib sellest tuge oma varasematele teadmistele une­nägude tõlgendamise kohta. Niiviisi jätkab Sudak Matthias Johann Eiseni alustatud rahva­pärimust tutvustava ja ilmselgelt ka pärimuse teist elu kujundava kirjavara traditsiooni. Ka autori kasutatud olulisemad käsitlused kuuluvad eesti rahvateaduse raudvara hulka. Tänuväärselt on autor esitanud raamatu lõpus küsimustiku neile, kes soovivad oma tähenduslikke une­nägusid ja nende tõlgendusi folkloristidega jagada. Sellisel viisil ühiskonnaga dialoogi pidamine ühtaegu nii järgib Hurda-aegset traditsiooni kui ka vastab tänapäevastele õhtumaistele arusaamadele, milline võiks olla teadlase parim suhe ühiskonnaga.

Monograafia nõrkusena võib näha asjaolu, et autori esitatud materjali teoreetiline käsitlus jääb visandlikuks. Kuid teisalt –nagu ka Ülo Valk oma rahvajututeooria loengutes rõhutada tavatseb – on Soome meetodi rüpes kasvanud eesti ja soome folkloristide tugevus selles, et erinevalt suurest hulgast maailma kultuuriantropo­loogidest tegelevad nad konkreetsete ja käegakatsutavate tekstidega. Teoreetilised ja võrdlevad käsitlused saavad seejärel kasvada materjalikogude kindlamal pinnal.

Filoloogilise meetodi najal arenenud lähenemist (mis keskendub sellele, mida inimesed ise räägivad, ja esitab ning süstematiseerib seda materjali) võiks seega näha metodoloogiliselt põhjendatumana kui sotsiaalteaduslikke lähenemisi, kus teel kuuldust-nähtust tõlgenduse ja teooria juurde on vähem samme, mistõttu teooriad jäävad spekulatiivsemateks ning ebakindlamateks. Soome meetodi pärandit jätkates saab rikastada ka kogu maailma pärimusteadust: ajaloost võib meenutada näiteks Jakob Hurda kogude rolli Antti Aarne muinasjututüüpide liigituse sünni juures ja Oskar Looritsa panust Iirimaa rahvaluulearhiivi korraldamisel.

Tähenärimisena võib veel märkida, et folkloorse materjalikogu avaldamisel ja korrastamisel on üldiselt hea tekstid nummerdada. Selles raamatus on hulk pikemaid teateid, mis enamasti pärinevad autori ja tema uurimisrühma välitöödelt. Tihtipeale käsitlevad need mitut teemat, nii et tekstide nummerdamine annaks võimaluse lisada artiklitele rist­viiteid. Samuti on järgmistel samal teemal kirjutajatel lihtsam viidata materjalikogu konkreetsele nummerdatud tekstile, sest lehekülje­number on viitena paratamatult ebatäpsem. Samuti oleks nii uurijale kui ka tavalugejale abi registrist või aineloendist, mida raamatus pole.

Arvestades folkloristide hulgas viimastel aastakümnetel kasvanud huvi informantide individuaalse maailmanägemise vastu, oleks olnud hea eristada Kihnus intervjueeritud inimesi, et oleks võimalik kokku viia sama informandi teated eri teemade kohta. Praegu on iga allikat kirjeldatud soo ja sünnikümnendi järgi (nt „Kihnu naine, sündinud 1950ndatel”). Niisuguse esitusviisi juures võib lugejal tekkida küsimus, kas 1950. aastatel sündinud naisi oli üks või mitu ja millised teated pärinevad ühelt ja samalt inimeselt – see info aitaks paremini mõista traditsiooni variatsioone. Informantidele koodnimede või numbrite omistamine nende isikuandmeid kuigi palju rohkem ei avaks, sest kogukonna sees on lugudes mainitud asjaolude kaudu igaühte võimalik niigi üsna hõlpsasti identifitseerida.

Eraldi tuleb esile tõsta raamatu rikkalikku pildivalikut. Köidet kaunistab hulk teksti kõrvale teemakohaselt paigutatud etnograafilisi fotosid, mis annavad parema sissevaate Kihnu endisaja igapäevaellu (lisaks on temaatilisi jäädvustusi teistelt saartelt ja üksikuid fotosid XX sajandi alguse jõukamast miljööst). Enim fotosid pärineb Kihnu Muuseumi kogudest, peale selle on esindatud Eesti Rahva Muuseum (sealhulgas Johannes Pääsukese ja Ilmari Mannineni tehtud ülesvõtted), Rahvusarhiivi, Tallinna Linnamuuseumi, Eesti Meremuuseumi, Eesti Maaelumuuseumide ning Saaremaa, Pärnu, Hiiumaa, Muhu ja Läänemaa muuseumide kogud. Ligi sada pilti aitavad lugejal paremini mõista kaante vahel sõna saavate unenägijate maailma ja anda aimu, millised tekstides kirjeldatud unenäod võisid vaimu­silmas välja näha, kuna saiategu, leiva­kastmine, pulmarong ja isegi 1970. aastatel mandri ja Kihnu vahel lennanud lennuk võivad jääda tänapäeva lugejale üksnes sõnalise kirjelduse varal abstraktseks ja kaugeks. Pildivalik on väärtuslik ka saarte ja Kihnu kultuuri üldiseks mõistmiseks ja kihnlasest sirvijale võib see olla täiendus perekonnaalbumile või kohalikule seltskonnakroonikale.