Inna Leitsalu oli aastail 1961–1976 Nikolai Baturini (1936–2019) abikaasa, tema kirjaköite saamisloo julgustavaks innustuseks olid Loomingus (2020, nr 3) ilmunud mälestused, mida Leitsalu kõrval nõustusid jagama ka kirjaniku tütar Anne Dumansky ja poeg Igor Baturin.
Baturin pidas end avarilma sfääride kirjanikuks, saades inspiratsiooni suurtest stiihiatest ja maastikest, mida ta oli kogenud: varajases mereväeteenistuses Kaspia meri, naftaväljad ja kõrb, hiljem Siberi taiga. Neist siis ka suured plaanid, filmilikkus ja visionaarsus loomingus. Napid või aimatavad vihjed eluloole annavad hõlpsasti alust legendidele, mis eraelusse ei puutu.
Raamat loob kirjanikust peaaegu vastupidise pildi, tuues lähemale ühe abielu ülevad ja ka selle purunemist ennustavad hetked. Kirjad on argised, vahendades korduvalt raha- ja muid elumuresid, ent ka meeltülendavaid seiku laste kasvamisest ja usku paremate päevade saabumisse. Kirjade vahele on lisatud Leitsalu kommentaare, kohati võiks neid või joonealuseid selgitusi rohkemgi olla. Loomingu tausta avamist kirjadest kuigivõrd ei leia, ehkki neisse on pudenenud nii mõnigi luuletus. Ent Baturini kirjades on kõigiti tajutav pühendumine kirjanduslikule eneseväljendusele, vankumatu usk oma missiooni ja loomevabaduse väärtustamine. Taiga karmis reaalsuses teravdub kujutlusvõime ja kirja sugeneb aforistlik lause „inimene ilma fantaasiata on nagu lind tiivuta” (lk 86), ent teisal leidub hoopis manitsus: „Kahju, et meil ikka elu eesmärkide nimel ununeb elu ise, kõigega, mis sinna sisse käib” (lk 153).
Mõnevõrra üllatab, et Baturini Siberi-retked, olgu kütina või geoloogide ekspeditsioonide koosseisus, polnudki nii kestvad ja sagedased, nagu mulje on jäänud, vaid suure osa ajast elas kirjanik distantsabielu Võrtsjärve ääres Kalbusel. Baturini esimene reis taigasse toimus 1966. aastal, vaiku kogudes rändas ta siis Krasnojarski krais ja toitis kord oma ihuga külmakindlat tõugu Siberi lutikaid Abani võõrastemajas (lk 62) ehk samas asulas, kus 1950. aastate algupoolel elas ja ehitas maja Jaan Kross.
Nagu kütina taigas, nii oli Baturin ka kirjanikuna kodumaal suur üksiklane. Neis kirjades pole eriti mainitud kirjanduselu ega kolleege, Baturini saatuseks oli olla autodidakt ja omapäi pürgija, nagu rõhutab ka Leitsalu. Kirjaköide on ehe ja ilustamata, ent andestav inimlik dokument. See on oluline raamat mitte niivõrd ühe kirjaniku loomingu, vaid Nikolai Baturini kui inimese mõistmiseks ning oluline täiendus Berk Vaheri toimetatud kogumikule „Retked avarilmas. Mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust” (2009).
