Teel

Reisimine muutus Nõukogude Eestis 1960. aastatel eliidi harrastusest üldrahvalikuks vaba aja veetmise viisiks. Selleks ajaks oli möödas sõjajärgne stalinistliku perioodi hirmuõhustik, rahva jõukus oli hakanud kasvama ning riikki toetas turismi kui nõukogude kodanikule ideoloogiliselt sobivat ajaveetmise viisi. Loodeti, et reisi­mine äratab inimestes patriootlikke tundeid, tugevdab rahvustevahelisi sõprus­sidemeid, suunab aduma sotsialismi ülimuslikkust ja tunnetama Nõukogude Liitu ühise kodumaana (Gorsuch, Koenker 2006: 5). Suurenenud riiklikud investeeringud siht­kohtadesse ja taristusse võimaldasid välja arendada üha uusi turismipiirkondi. Enamik inimesi sai sellal reisida vaid Nõukogude Liidu piires, sest välismaale pääsemiseks tuli läbida tihe kadalipp (Pagel 2016). Hiigelterritooriumil laiuv NSVL hõlmas väga mitmekesiseid kultuure ja looduslikke alasid. Ühtlasi mitmekesistas massi­turismi levik nõukoguliku turismi eesmärke: varasema keha karastava ja vaimu teravdava askeetliku reisimise kõrval hakkasid võimud pikkamööda aktsepteerima ka hedonistlikku puhkuseturismi. (Koenker 2013: 4, 264)

Uurimistööd nõukogude turismi kohta põhinevad suures osas venekeelsetel arhiiviallikatel ja ajakirjandusel, mis heidavad valgust eeskätt ametlikule turismi­korraldusele ja ideoloogilistele alustele (Noack 2005; Gorsuch, Koenker 2006; ­Gorsuch 2011; Koenker 2013; Rosenbaum 2015). Artikkel tugineb Eesti biograafilistele allikatele, mis näitavad turismi isikliku kogemusena: mitmekihilise ja vastu­olulise suhtena inimeste, füüsiliste keskkondade, kultuuriliste taustsüsteemide, meedia, ideoloogiliste piirangute ning sotsiaalsete praktikate vahel, mis põimuvad omavahel ja kujundavad üksteist (Pink 2012; Crouch 2012; Ingold 2000). Kuid just need biograafilistes allikates esile kerkivad mitu plaani, subjektiivsused ja ebasidusused lubavad nõukogudeaegset turismi nüansseeritumalt mõista.

Artiklis on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi küsimuslehe „Turism nõukogude ajal I” (Järs 2007) vastuseid. Tegemist on ülevaatlikema ja süsteemseima biograafiliste jutustuste koguga eestlaste reisimise kohta Nõukogude Liidus.¹ Enamik neist käsitleb 1960.–1980. aastaid, mil turism oli massiliseks muutunud ning inimestel tekkinud reisimiseks piisavalt raha ja vaba aega. Sellisena paigutub käsitlus Eesti suulise ajaloo traditsiooni, mis tugineb olulisel määral mäluasutuste (Eesti Kirjandus­muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi) eestvõttel loodud allikatele: ­omaelulugudele ja küsimustike vastustele (Bardone, Kannike 2020: 123). Analüüsime 176 kirjalikku vastust eri vanuses ja haridustaustaga inimestelt nii linnast kui ka maalt (ERM, KV 1185–1196, 1300 (edaspidi KV)). Vanimad vastanud olid sündinud 1910. aastatel, noorimad 1960. aastatel; enamiku moodustasid 1930. aastatel sündinud inimesed. Kaks kolmandikku jutustajatest olid naised ja kolmandik mehed, mis vastab turistide soolisele jaotusele 1960.–1980. aastatel (Koenker 2013: 252–256). Vastused on ühe erandiga kirjutatud eesti keeles ajavahemikus 2008–2014, kõik analüüsitud autorid on Eesti päritolu.

Küsimustik „Turism nõukogude ajal I” koosnes 32 avatud küsimusest ja suunas inimesi meenutama neile isiklikult olulisi hetki nõukogudeaegsetest reisidest: muljeid kokkupuudetest teiste kultuuride ja nõukogude süsteemiga ning kõik­võimalikest argistest detailidest. Vastuste hulgas andsid tooni emotsionaalsed mälestuskillud ja olmeteemad ning need olid valdavalt jutustuse vormis, ulatudes mõnest leheküljest mitmekümneni. Küsitluskavale oli vastuseks saadetud ka üksikuid reisi ajal kirjutatud päevikuid. Peale selle on artiklis kasutatud Tallinna konservatooriumi üliõpilaste 1954. aasta reisipäevikut, mis esitati aruandena reisi korraldanud ametiühingule. Kuigi kirjutajaid kammitses kindlasti ajastuspetsiifiline ideoloogiline enesetsensuur, on päevik kirja pandud vabas ja hoogsas stiilis ning sisaldab peamiselt olmelisi kirjeldusi, lugusid omavahelisest suhtlusest ja muid argiseid detaile. Allikad on kättesaadavad Eesti Rahva Muuseumi arhiivis.

Turismiuuringutes käsitletakse reisimist sageli ebatavaliste ja eksootiliste vaatamis­väärsuste otsinguna (Bærenholdt jt 2007: 126). Nii turismifirmade kui ka reisijate endi kokku pandud marsruudid koosnevad sihtkohtadest, mis tõusevad muude paikade seas esile looduse ilu, haridusliku väärtuse või tähtsuse poolest kohaliku kultuuri­pärandi jaoks (Haldrup 2011: 66). Sihtkohad ajendavad reisile minekut, struktureerivad teekonna ning on reisi eelduspärased kõrghetked, millelt oodatakse meelde­jäävaid elamusi. Tähelepanu väärivate sihtkohtade vahele jäävad „liminaalsed” (Thomassen 2012) „mittekohad” (Augé 1995) – spetsiifilise identiteedita ühetaolised paigad, millel pole väljakujunenud positsiooni kohalikus kultuuri- ja loodus­pärandis, nagu näiteks teed, jaamad ja ootesaalid, transpordivahendid ja majutuskohad (Augé 1995: 52; Trigg 2017: 128). Uudsele ja erakordsele keskenduva marsruudi seisukohalt on neis veedetud aeg mõttetu ja monotoonne, mida tuleb reisi kõrg­hetkedeni jõudmise huvides lihtsalt taluda. Ometi leiab suur osa reisist aset just sihtkohtade vahel liikumise ajal ja ruumis ning tegeledes argitoimetuste ja inimsuhetega.

Biograafilistes jutustustes ei käsitletud üksnes sihtkohti. Neis tõusid esile isiklikult erilised hetked (vt Watson jt 2012), mil mõni sündmus või olukord omandas kirjutaja jaoks olulise tähenduse. Sellised hetked võisid aset leida kõikjal reisi jooksul, nii sihtkohtades kui ka nende vahel teel olles. Eriliste hetkede seas oli kauneid ja ülevaid, sageli aga kirjutaja jaoks arusaamatust tekitanud või isegi konfliktseid olukordi, mis seostusid isikliku konteksti ja suhtevõrgustikega, toetusid mälestustele, ootustele ja hoiakutele, viitasid teistele hetkedele teistes aegruumides (vt Bærenholdt jt 2007: 3; Pink 2015: 10). Näiteks ühele kirjutajale tõi laevareis Volgal meelde aastate­taguse küüditamisteekonna ja sundis neid kogemusi omavahel võrdlema: „Nüüd istusin mugavas laevakajutis, kust võisin tõusta soovi korral pardale ja nautida vaadet mööda­libiseva maastikuga mugavas tugitoolis istudes. Kui erinevad olid need sõidud! Kas ma ei ole olnud õnneseen? Nägemata põhja, ei oska sa hinnata ka kõrgust.” (KV 1185: 201) Niisuguse materjali analüüsimiseks oli kohasem kasutada nn voo (ingl flow) lähenemisviisi: reisimist vaadeldakse katkematult kulgeva protsessina, mida iseloomustab pidev ümbritseva keskkonna muutus ja selle subjektiivne tõlgendamine (Bærenholdt jt 2007: 2–3; vt ka Crouch 2012; Pink 2015).

Teoreetiliselt juhib hetke mõiste (ingl moment, vt Watson jt 2012: 15–16) tähele­panu tõlgendus- ja tähenduse andmise protsessile, mis leiab aset kultuurilise ­„teisega” kohtudes. Biograafilistes jutustustes käsitletud hetked tekkisid emotsionaalsest reaktsioonist, kui mõni üllatav või häiriv asjaolu sundis kirjutajaid andma olukordadele, sündmustele ja inimestele kiitvaid või laitvaid hinnanguid. Kirjelduste emotsionaalsus aitas meie analüüsis otsustada hetkede subjektiivse olulisuse üle. Emotsioonid, mis peegeldasid kultuuriomaseid arusaamu aktsepteeritavast või mitte­aktsepteeritavast käitumisest (Douglas 1966; Synnott 1993; Edensor 2000; Howes 2003), tähistasid (kirjutajate jaoks) kehtivate sotsiaalsete normide ületamist ning enese ja teiste vahelist piiri. Emotsionaalselt ja hinnanguliselt reageerides märkisid kirjutajad üleminekut ootuspäraselt ootamatule, kajastasid iseenda maailmas olemise viise ning määratlesid oma sotsiaalseid identiteete. Käsitleme kirjutajate emotsionaalseid seisu­kohavõtte ka kui ühiskonna väärtuste peegeldusi, mis võimaldavad teha järeldusi selleaegse Eesti kultuuri kohta üldistavamalt.

Sageli seostus emotsionaalsete hetkedega mõni füüsiline taju – aistiva keha kaudu tunnetati paiku ning elati sündmusi läbi (vt ka Haldrup, Larsen 2006; Crouch 2012; Staiff 2012). Ehkki turismiuuringute pikaajaline nägemisele keskendatus² on teisi meeli alatähtsustanud, osalevad reisikogemuse mõtestamisel teadvustatud või teadvustamata kujul kõik meeled (Bendix 2005; Bærenholdt jt 2007; Edensor, Falconer 2011; Edensor 2018). Mälestus tundest, mis keha kusagil valdas, aitas kirjutajatel kogetud sündmusi ja kogemusi hiljem kompleksselt esile manada (vt Bendix 2005: 6; Rickly-Boyd 2010: 269; Staiff 2012: 43).

Käesolevas artiklis huvitab meid eeskätt, mis tunne oli olla nõukogudeaegse grupi­reisijana teel ning mis „juhtus” neis liminaalsetes paikades, kus pealtnäha ei paistnud midagi erilist juhtuvat: mida mõeldi ja tunti sõites ning peatudes, kuidas tajuti ja taluti muutusi argirutiinis ning kuidas kajastusid mälestustes suhted reisikaaslastega. Teiseks pakkus huvi, millistel asjaoludel tekkisid isiklikult olulised hetked: mis kutsus neid esile ja kas neil oli peale subjektiivse mõõtme ka ühisnimetajaid, mis iseloomustasid selle perioodi Nõukogude Eesti ühiskonda üldiselt.

 

Nõukogude rühmareisid

Rühmareise korraldati nõukogude massiturismis palju. Erinevalt Lääne-Euroopa vastest (nn töölise luksus, vt Koskiranta 1995) olid nõukogude grupireisid sotsiaalsete rühmade ülene nähtus. See tulenes puudusmajandusest ja üldisest turismi­korraldusest, kus kuni nõukogude režiimi lõpuni andsid tooni riikliku rahastuse toel reise organiseerinud ametiühingud (Koenker 2013: 9–10).

Tihti otsustati grupireisi kasuks seetõttu, et see tagas üleüldise puuduse tingimustes hõlpsama ligipääsu vajalikele teenustele. Võimude kinnitusel oli reisimine NSV Liidus odav ja riiklik turismitaristu kõigile kättesaadav. Tegelikkuses nappis söögi- ja ööbimiskohti, pesemisvõimalused olid kehvad ja lihtne tualettpabergi, rääkimata spetsiifilisest matkavarustusest, oli üleliiduline defitsiit. Probleeme oli sõidupiletitega, sõidukid ja jaamad olid ülerahvastatud, hotellid ja restoranid kättesaadavad esmajoones neile, kes reisisid tuusikuga. Ametlikul rühmareisil oli korraldaja ülesanne tagada nii öömaja kui ka toitlustamine, organiseerida ekskursioone ning ajada korda kõik vajaminevad load, näiteks piiritsoonis viibimiseks. See hõlbustas reisimist kesisema vene keele oskusega inimeste jaoks. Infrastruktuuri vajakajäämiste leevendamiseks kutsuti ellu spetsiifiline turismirongi formaat (vt Koenker 2013: 230–233) – rongikupeed asendasid hotelle, restoranvagunis toitlustati grupireisijaid kolm korda päevas. Rühmareiside tuusikud olid nõukogude inimese jaoks üldiselt „igati mõistliku hinnaga” (KV 1189: 31).

Grupireiside programm oli mitmete küsimuskavale vastanute arvates aga pealis­kaudne ja liiga ideoloogiline. Mõnigi möönis, et „me nägime seda, mida meile näidati” (KV 1189: 31). Korraldatud ekskursioonid võisid liialt keskenduda nõu­kogulikele mälestusmärkidele ja jääda kohati arusaamatuks juhul, kui need toimusid vene keeles (KV 1186: 28–30, 65; 1187: 15, 25, 34; 1189: 188; 1191: 243). Paljude meelest olnuks meeldivam ja vabam reisida iseseisvalt enda valitud seltskonnaga, kuid tagatud teenused ja bürokraatiast läbimurdmine osutusid kaalukeeleks grupireiside kasuks otsustamisel (KV 1189: 20–21, 31, 166; 1192: 103). „Ehkki käisime kari-­inimestena, oli see tolle aja kohta ainus võimalus reisida,” nentis üks jutustaja (KV 1188: 291). Öeldut ei saa üldistada kõigile reisihuvilistele – kes tahtis, sai ka nõukogude ajal iseseisvalt reisida –, kuid ilmselt iseloomustab see suure osa eestlaste tollast hoiakut.

 

Sõitmine

Nõukogudeaegsed rühmareisid vältasid kaua: sageli veedeti teel paar-kolm nädalat või isegi kuu. 1960.–1980. aastatel reisisid grupid peamiselt busside ja (turismi)­rongidega, käidi ka laevakruiisidel. 1960. aastatel tehti lühemaid ekskursioone, näiteks Eestist Leningradi, veel ka veoautodega. Lendamine muutus tavaliseks alles 1980. aastatel. Sõidukites veedetud aeg oli näiliselt tühi: polnud teha muud kui oodata järgmisse sihtkohta jõudmist. Biograafilised allikad võimaldavad saada aimu sellest, mida reisijad ootamise ajal tegid, tundsid ja märkasid. Mitmed kirjeldamisväärseks hinnatud hetked sündisid kehalisest tunnetusest. „Meie koduks oli peaaegu kuu aega LAZ-tüüpi buss,” meenutas üks kirjutaja (KV 1192: 110). Neil bussidel olid „madalate seljatugedega istmed, viimaste kohal veel metallist kinnihoidmise raud”. Magada oli seal ebamugav, sest „kui bussis magada tahtsid, pidid selle raua peale pehme kampsuni padjaks panema” (KV 1188: 72).

Veoautod olid sageli puldankattega, mis sulges sõitjad hämarasse piiratud vaatega ruumi (KV 1192: 105). Laevasõit tormisel Laadogal ajas südame pahaks (KV 1195: 96), lennusõit seevastu hällitas turisti „pilvede vati peal”, nii et kõik „maapealsed mured” jäid temast maha (KV 1195: 231). Ukraina söekaevanduspiirkonnast ­Donbassist läbi sõites piisas vaid rongi aknast välja vaatamisest, et muutuda õhus lendleva söetolmu tõttu näost sama nõgiseks kui kaevuridki (KV 1195: 252). Mägedes tekitasid lauge maaga harjunud eestlastes kõhedust kitsad ja käänulised mägiteed ning kohalike särtsakas sõidustiil. „Tutvusin ka mägilaste sõidustiiliga, mis oli üpris julm – paigalt võttes kohe gaas põhja ja esimesel serpentiinil pidur põhja, bussitäis rahvast esiklaasist välja lendamas – ja nii kuus tundi järjest. Sellise sõidustiili tõttu ei pannudki hiljem imestama rohked ristid, mälestuskivid ja paviljonikesed mägiteede ääres tähistamas maanteekatastroofide kohti.” (KV 1187: 16)

Tihti oli ooteaeg igav: akende või laevaparraste tagant möödalibisev maastik muutus vähe, sunnitud viibimine piiratud ruumis väsitas keha ja nüristas vaimu (KV 1186: 200; 1192: 111–112; 1300: 127). Igaüks veetis aega, kuidas oskas: „Mõnigi jätkab poolelijäänud und. Kes vahib aknast välja, kes koob-heegeldab.” (KV 1192: 129) Räägiti maast ja ilmast, lauldi, jutustati anekdoote, mängiti kaarte, demonstreeriti oste (KV 1186: 21, 200; 1187: 154). Kuid sõites oli ka aega märgata ümbritseva maastiku ilu ja eksootikat: „Eriti ilus oli rongisõit läbi kõrbe Taškenti. Tühi liiv ja taevas, aga värvid kogu aeg muutusid koos päikese liikumisega. Oli üksikuid matuse­paiku liivaväljal.” (KV 1300: 86) Lennukist võis „selge ilmaga näha NSVL Euroopa osa, selgesti oli näha Volga oma harudega” (KV 1300: 86). Jaamades sai jälgida teisi rahvusi ja nende käitumist (KV 1187: 208; 1188: 183). Eestist kaugemal olid rahvamassid suuremad ja kombed agressiivsemad: „Olime taolist rüselust-kismat näinud vaid sõjaaega kajastavates filmides. Astusime päris mitu meetrit tagasi ja vaatasime, suu ammuli, kuidas rüselev rahvamass ennast vagunisse pressis. Lapsed ja reisikotid suruti sisse akendest, kui oli kedagi, kes need seestpoolt vastu võttis.” (KV 1186: 148)

Kogeti ka uudset suurilmlikkust, eriti Musta mere luksuslikel laevakruiisidel (vt Koenker 2013: 235). Tallinna konservatooriumi tudengid, kes reisisid 1954. aastal aurikuga Pobeda, kirjeldasid oma reisikirjas klassivahesid, mida vähese reisi- ja elukogemusega noored ei olnud sõjajärgses Eestis kohanud.

„Pobeda” on suuruselt teine reisijatelaev Mustal merel. Tema hiiglasuur valge, tuledes helendav kogu näib majesteetlikuna. Tõuseme laevale, möödume ilusate kajutite akendest. Kuna oleme tekireisijad, tõuseme kõige kõrgemale korrusele, kus lebab igasugu köiepuntraid, suuri rattaid ja muud värki. Nende vahel, nii lamamistoolidel kui ka maas magab inimesi. Leiame endile nurgakese laeva ahtris. Laome pakid hunnikusse, seame sisse valvekorra ja läheme siis laevaga tutvuma. I klassi kajutitest paistavad pehmed diivanid, sameteesriided ja siidtekkidega voodid. Koridorides on ­plüüsvaibad, kõik on poleeritud ja särab kui peegel. Restoranides hiilgavad puhastel linadel klaasid. [---] Nii suitsetamis- kui ka muusikasalong on imekenad – stiilsed, peened ja sealjuures väga tagasihoidlikud. Suitsetamissalongis on ilus intarsialaud, mille peal on kõigi liiduvabariikide vapid. Samas on ka laeva „Pobeda” mudel. ­Muusikasalongis on Blüthner-klaver. Maas on plüüsvaibad, seinad on poleeritud siledaks kui peegel. (Reisikiri 1954: 113–115)

Vahel tuli ette planeerimata pause, näiteks aeglustasid reisi kulgu lagunevad sõiduvahendid või porist põhjatud ja läbimatud teed (KV 1185: 197; 1187: 39–40, 143–144). „Ettenägelikult oli bussi reisivarustuses saag, mõned kirved, labidad ja plangujupid,” kirjutas üks bussireisija (KV 1192: 110). Nimetatud vahendeid läks tarvis, et buss mudast välja aidata. „Teed ei ole – lihtsalt igaüks sõidab, kust meeldib ja paremini läbi saab. 10–20 km tunnis ja nii sadu kilomeetreid,” nentis teine. „Pärast mehiselt rajakeste rägastikus ukerdamist ja õige tee otsimist äkki bussijuht andis võimsalt signaali: kaugel ees siretas asfalt! Karjusime hurraa ja plaksutasime käsi.” Sama kirjutaja meenutas ka rühma ärevust, kui terendas oht, et kohalikud külasillad ei pruugi välja kannatada täislastis reisibussi raskust: „Sildadest sõitsime üle hinge kinni pidades ja kuulates, kas ei kosta juba praginat.” Kui sild siiski vastu pidas, järgnes „sügav hingetõmme 35 kopsust – õnnestus!” (KV 1187: 145–147)

Tallinna Õpetajate Maja 1963. aastal korraldatud ekskursioonil Krimmi lagunes buss poolel teel põhjalikult. Asendusbussi oodates veetis reisiseltskond mitu päeva Kertši soolalagendikel ja sihtkohas Krimmis jäi ajaveetmiseks seetõttu vaid poolteist päeva: „Sõita ära nii pikk maa ja olla kohapeal nii vähe aega oli lausa mõttetu lugu. Aga kes oli süüdi: kas buss või sõidu organiseerijad? Olime nördinud, meeleolu rikutud ja alustasime tagasisõitu võimalikult väheste vahepeatustega.” (KV 1189: 23)

Enamasti meenutati üleelatud raskusi siiski muigamisi ning jutustati leidlikest viisidest, kuidas neist omal käel üle saadi. Need lood iseloomustasid asjaosalisi kui nutikaid ja ettevõtlikke inimesi, kes suutsid keerulistes oludes raskustega edukalt toime tulla. Puudulikust taristust tulenevatesse ebamugavustesse suhtuti tagant­järele stoiliselt: „Aga see oli meie elu. Polnud mõtet viriseda, enda ja kaaslaste tuju rikkuda. Kasulikum oli leida kogu saginas midagi naljakat ja head.” (KV 1192: 130) Ületatud katsumused võisid osutuda just nendeks põnevateks seiklusteks, mis tegid reisi meeldejäävaks: „Kui poleks selliseid jamasid olnud, poleks sellest reisist midagi enam meenutada” (KV 1191: 262). Autorid tunnustasid enda ja oma grupi julgust riskida, sest vastasel juhul oleks ju võinud jääda reisimata ja väärtuslikud kogemused saamata (KV 1188: 286).

 

Magamine, söömine ja hügieenitoimingud

Argised toimingud, nagu magamine, söömine või oma hügieeni eest hoolitsemine, korraldavad inimeste päevi nõnda märkamatult, et enamasti neid isegi ei teadvustata. Reisil argitoimingute harjumuspärane rütm tihti kaob: muutuvad une- ja ­söögi­ajad, WC-sse pääsemine sõltub hetkeolukorra võimalustest jne. Biograafilistes jutustustes pälvisid sellised tegevused küllaltki palju tähelepanu. Sageli andis ­kirjutamiseks ­põhjust nõukogude puudulik turismitaristu, mis ei jõudnud kunagi nõudlusele järele; isegi organiseeritud reisidel võis võõras linnas söögikohta pääsemine osutuda seikluseks, magamiskohad võisid olla etteaimamatud ja vähenes magamise privaatsus (vt Valtonen, Veijola 2011), puudus oli tualettruumidest ja pesemisvõimalustest. Argitoimingud muutusid jutustamisväärseteks hetkedeks ka siis, kui mõne „teise” jaoks normaalne käitumisviis tundus jutustajale hoopis halva kombena (vt ka Ehn, Löfgren 2013: 99).

Teel olles tuli sageli sõiduvahendites ööbida. Nii kupeedes kui ka nn platskaart­vagunites olid magamiseks kahekorruselised narid. Rongide ületäituvuse korral, mida tuli sageli ette, roniti ka nende kohale pakiriiulile. Kolme-neljakesi oli kupeedes siiski kitsas (KV 1187: 17; 1300: 200). Tihti satuti kokku võõrastega, sest „grupp paigutati nii, kuidas kohti oli” (KV 1190: 165). Lisatasu eest sai kasutada patja, tekki ja voodilinu, samal ajal reisijal, kel ei jätkunud raha voodilinade laenutamiseks, võidi naril magamine sootuks keelata (KV 1195: 49). Mõni nautis uinutavat õõtsumist ja rataste mürinat, mis „koguni soodustas magamajäämist” (KV 1189: 27), teisi rongi helid ja rütmid hoopis häirisid: „Rong sõitis nagu mööda küntud põldu: raksus ja paukus, kord seisis, kord roomas edasi, tina kilin-kolin” (KV 1196: 184); „Mul tekkis magades muhk pähe. Rong loksutab ja pea tagus süstemaatiliselt vastu seina” (KV 1195: 105).

Und häirisid öised peatused, väljuvad-sisenevad reisijad (KV 1191: 87). Üks jutustaja meenutas karmikäelist hommikust äratust: „Keegi tõmbas mul halastamatult teki pealt ja ütles vene keeles: „Küllalt magamisest!” Olime eelmine öö üleval ja magasime väga sügavalt. Läks üsna tükk aega, enne kui ma aru sain [---]. See halastamatu ärataja oli vagunisaatja, kes kiskus mul juba linu alt ära.” (Reisikiri 1954: 19) Teises jutustuses pakkus vagunisaatja aga hommikuti alati värsket kuuma teed (KV 1189: 27).

Bussireisidel oli kombeks teel lõppsihtkohta ööbida telkides. Tihti pandi telgid üles juhuslikes teeäärsetes metsasaludes või maanteehekkide veeres, kus magajaid kimbutasid sääsed ning magamiskotti kippuvad sipelgad. Pesta sai end looduslikes veekogudes ja maanteekraavides (KV 1187: 153). Kuigi lepiti ebakorrapäraste ja ebamugavate magamisvõimalustega, väsitasid pikad sõidud ning võimalust end korralikult välja puhata, „laiselda, käia sooja duši all ja mitte kuhugi kiirustada” (KV 1192: 128) tervitati reisil alati rõõmuga. Mugav öömaja ei tähendanud tingimata sooja dušiga hotelli: sobis ka reformvoodi mõne kooli ühiselamus või madrats kooli­maja põrandal. Kui kasutati turismibüroo teenuseid, olid majutus ja toitlustus tavaliselt hinna sees. Öömaja kvaliteet oli siiski õnneasi: hotellid ja turismibaasid võisid olla amortiseerunud ja ülerahvastatud, seal võisid elutseda prussakad, lutikad jm parasiidid, ustel võisid puududa lukud või ei olnud sooja vett jne (KV 1189: 174, 325; 1191: 242). Asutuste ja teiste organisatsioonide omal käel korraldatud reisidel kasutati ööbimiskoha leidmiseks tihti isiklikke kontakte ehk „tutvusi” ja poolametlikke kanaleid. Mitmetel asutustel olid puhkekodud, mis vahel samuti külaliste käsutusse anti. Sealsed tingimused võisid olla hotellide ja turismibaasidega võrreldes märksa paremad: „[Me] kasutasime ära vahetuskauba Petroskoi sõsar­instituudiga. Nimelt andis see instituut meile nädalaks ajaks kasutada mitu tuba oma ­järveäärses, ­Karhu­mäki asula lähedases puhkekodus. Igale toale oli kinnitatud ka sõudepaat, mille aerud asusid toas, ja võti paadi ketilukust vabastamiseks anti meile üle koos voodipesuga.” (KV 1185: 198)

Vahel jäädi öömaja leidmisel lootma soodsale juhusele. Polnud tavatu, et ööbimis­koht oli varem kokku leppimata ja õhtu saabudes otsustati paluda peavarju mõnest kohalikust koolist, ametiühinguklubist või kultuurimajast. Üks õpetaja meenutas klassiekskursiooni Karpaatidesse, mil ekskursandid ööbisid juhuslikult bussile võetud hääletaja töökohas.

[Ta] tundis end tänuvõlglasena ja ütles, et ainuke võimalus [ööbida] on tema asutuse kontoriruum, mille ta võib meie käsutusse anda kuni kella kuueni hommikul. Siis olgu õhk puhas, sest pool seitse tuleb koristaja ja kell kaheksa algab töö, ametnikud tulevad kohale ja mingeid ööbimise jälgi ei tohi siis näha olla. [---] Sõideti välja põhimõttel – eks pärast näe, mis saab. Aeg oli selline, et inimesed olid rõõmsad, kui said kuskile suhteliselt odavalt reisida. Neid võimalusi kasutati rohkesti ega mõeldud seejuures mugavustele. (KV 1189: 24–25)

Igapäevane söömine tähendas Nõukogude Liidus reisides pigem piirangutega toime­tulekut kui eksootilisi toidunaudinguid. Vaatamata sellele, et organiseeritud reisil oli toitlustamine tagatud, võeti sageli kaasa oma toit, sest nii oldi ette valmistatud olukordadeks, kui ei õnnestunud pääseda restorani või sööklasse. Mees­kooriga reisinud kirjutaja mäletas, kuidas nende koori majutav vagun haagiti Moskva-Pekingi kiirrongi sappa postivaguni taha. Postivagunist ei saanud läbi minna ja seetõttu ei pääsenud kooriliikmed restoranvagunisse. Minna ei saanud ka peatuste ajal, sest need kestsid vaid mõne minuti. Nii juhtus, et mitme päeva jooksul sõi koor vaid kodust kaasavõetud toitu. Lõpuks õnnestus pääs restoranvagunisse siiski korraldada.

Õnneks oli aga restoranvaguni „daamide” kõrvu kostnud kuuldus, et rongi viimane vagun on ontlikke noori mehi lausa pungil täis ja pealegi oskavat nad veel ka laulda. Mingil ajal jõudiski meieni teade, et umbes poole tunni pärast on rongil veidi pikem peatus. Seadku mehed end valmis ja vallutagu üksmeelselt ja kiirelt restoranvagun, kus meie vastuvõtmiseks olla kõik valmis – vagun reserveeritud. Operatsioon õnnestus tõrgeteta ja peagi istusime hubaselt restoranvaguni laudade taga. (KV 1189: 114–115)

Kohalik toit on üks intiimsemaid ja sensoorsemaid võõra kultuuri kogemise viise (Long 2004). Nõukogude Liidus, kus restoranide menüüd pidid vastama riiklikele nõuetele, oli eri paikade söögikohtade toiduvalik siiski küllaltki sarnane, erinedes vähesel määral vaid eelistatud toorainete ja kvaliteedi poolest. Seetõttu pakkusid restorani- ja sööklaeined turistidele harva põnevaid toiduelamusi. Eksootilist kohalikku toitu – näiteks värskeid lõunamaiseid puuvilju ja defitsiitseid maitse­aineid – osteti pigem turult või kohalike elanike käest. Rongireiside erinähtus, mis paljudes kirjutajates elevust tekitas, oli perroonikaubandus. Lühikeste peatuspauside ajal müütasid perroonidele kogunenud kohalikud reisijatele pabertuutudest keedetud kartuleid, soolakurke, viinamarju, pähkleid, õunu ning ajalehte keeratud praetud kanu (KV 1188: 117; 1191: 183–184; 1195: 105). Kaubitsemine käis rongi akende kaudu, „rubla lugu” (KV 1187: 63). Jutustustes meenutati hea sõnaga „maasikamaitselisi viinamarju” ja „imehäid pirne” (KV 1187: 63), „pangedes kirsse ja ploome” ning „eri suuruses meloneid, arbuuse, kurke, tomateid” (KV 1194: 12), mida oli Nõu­kogude Eestis saada vaid lühikese hooaja jooksul ning harva sama küpse ja hõrguna. Kohalike elanike käest toidu ostmine kätkes küll ka ohte, sest eksootiliste puuviljade söömine võis lõppeda kõhulahtisusega (KV 1187: 17; 1188: 253).

Ka hügieeni puudutavad probleemid olid jutustustes tähtsal kohal. Teel olles nappis avalikuks kasutuseks mõeldud tualettruume, mida reisijad paratamatult vajasid. Rongides olid tualetid küll olemas, kuid kasutada sai neid ainult sõidu ajal. Peatustes olid rongitualetid suletud ning hügieenitoiminguteks tuli minna raudteejaama ­tualettruumi, kuhu kogunes järjekorda tohutu inimhulk – „eriti naiste poolele” (KV 1187: 17). Sealsamas tuli ka pesta ja tihti oli pesemiseks vaid külm vesi (KV 1300: 200). Mõne raudteejaama võimalused võisid aga meeldivalt üllatada, näiteks Kiievis oli rajatud jaama keldrikorrusele reisijate jaoks saun (KV 1189: 31). Suurematest asulatest ja jaamadest kaugemal avalikke tualette enamasti ei leidunudki. Bussi- ja autoreisidel tehti regulaarselt „umbes paarisaja kilomeetrise sõidu järel” (KV 1186: 17) loomulike vajaduste rahuldamiseks nn metsapeatusi, kus „naised suundusid paremale metsa alla, mehed üle tee vasakule” (KV 1187: 185). Vahel leidus maanteede ääres avalikuks kasutuseks mõeldud kraane. Üks selline oli rajatud Moskva-Simferoopoli magistraali äärde: „Paraku polnud kraanipüstiku ümbrus millegagi ­sillutatud, vaid kõik toimus siin puhtlooduslikes tingimustes, ümbrus lausa leemendas kraanivee tekitatud mudast” (KV 1186: 26).

Kui halba teenindust ja taristu puudujääke käsitlevates lugudes oli kirjutajate hoiak valdavalt leplik, siis hügieeniga seotud kirjeldustes tõusis esile füüsiline vastikustunne. Üldkasutatavates käimlates puudus tualettpaber, mis oli defitsiit terves Nõukogude Liidus, sealjuures Eestiski. Vahel võeti tualetis käimiseks parajateks tükkideks lõigatud paber kodust kaasa (KV 1192: 120–121). Rohkem kui paberi puudumine segas reisijaid aga tualettruumide mustus ning pandi pahaks kohalike elanike (näiliselt) ükskõikset suhtumist sellesse. Jutustustes kirjeldatakse käimlate haisu ja kasimatust: „Sotsialistlikud tualetid erinesid muu maailma omadest erilise rõveduse ja haisupilvega” (KV 1187: 17); „Ruumi põrand oli üleni kaetud mingi ligase kihiga, nii et meil oma tennisteski (spetsiaalseid matkajalanõusid meil ju ometi ei olnud!) oli vastik seal kõndida, aga väga koduselt sebisid seal ringi mustlasnaised – paljaste jalgadega!” (KV 1186: 148).

Lisaks puudus avalikes tualettruumides privaatsus. Tihti polnud WC-kabiinidel uksi. Oli juhtumeid, kus prill-lauata tualettpotid olid seatud ritta ilma igasuguste vaheseinteta või polnudki potte – olid vaid augud põrandas (KV 1186: 23; 1187: 273). Nõukogude argielu uurija Svetlana Boymi (1999: 389) sõnul tuli nõukogude avalike tualettruumide kasutajatel võtta omaks „täieliku nähtavuse olukord”, kus „püüti mitte [midagi] kuulda ega näha”. Kuna avalikud tualettruumid erinesid šokeerivalt jutustajate kodustest tualettidest, tunnistas mõni rändur, et ei suutnud neis tingimustes avalikke käimlaid kasutada (KV 1191: 241). Eelistati sööklate, muuseumide ja restoranide tualette, mille kasutamine eeldas vastava asutuse eelnevat külastust. Vahel poetati WC-sse pääsemiseks šveitserile altkäemaksuks mõni rubla (KV 1192: 108). Metsapeatusi peeti puhtamaks ja meeldivamaks alternatiiviks avalikele käimlatele, kuigi mainiti, et teeäärsetes parklates, kus välikäimlaid üldjuhul polnud, olid metsaalused seetõttu väga reostatud (KV 1187: 185). Eestlastest jutustajad pidasid avalike tualettruumide räpakust ja lohakust nõukogude süsteemist tingitud hoolimatuseks, mida ei aktsepteeritud ja vastandati iseenda puhtuse- ja korraarmastusele (vt Bardone, Kannike 2020: 150–154). Paljud tavaelus pea märkamatud harjumused olid inimeste elus nii tugevasti juurdunud, et neist hälbimine häiris otsekohe ja tuntavalt. Kui olulised olid teatud käitumisviisid ja kombed kirjutajate eneste elu lahutamatu osana, tuli esile alles siis, kui teadvustamata reeglitest üle astuti. Pealtnäha kõrvalised tegevused osutusid ootamatult mõjukateks kultuuripiiri tähistajateks (vt Ehn, Löfgren 2010: 7).

 

Ajutised kogukonnad

Rohkesti kirjeldati biograafilistes jutustustes suhtlemist reisikaaslastega, sest nii mõnegi jaoks sündisid just suhetest reisi eredaimad hetked. Jätame siinkohal kõrvale reisijate ja kohalike inimeste kokkupuuted, mida oleme mujal käsitlenud (vt Rattus, Järs 2020), ja vaatleme vaid reisigrupisiseseid suhteid. Nädalaid koos veetes oli lävimine kaaslastega paratamatult intensiivne ja intiimne, kuigi suhtluse laad sõltus palju sellest, kas reisijad olid varem tuttavad. Tuusikuga reisides kujunes grupp valdavalt omavahel võõrastest inimestest. Töökollektiividest moodustatud rühmades tunti üksteist üsna hästi, ehkki reisil võisid kolleegid avaneda tundmatust küljest. Vahel rollid muutusid: näiteks palus ülemus alluvatel end sinatada ja võtta võrdse kaaslasena (KV 1188: 15). Grupi ühtekuuluvus tekkis kiiresti, kujunesid oma naljad, käibefraasid, harjumused ja rituaalid. Igas reisigrupis moodustusid pisemad sõprus­konnad, kes tihedamalt läbi käisid: istusid lähestikku, jagasid kupeed, telki, restoranilauda jne (KV 1192: 123; 1194: 243). Kui „seltskond oli tore ja vaimukas” (KV 1187: 234), oli ka rühmasisene suhtlus nauditav, seevastu meeldivate kaaslaste, „kambajõmmi ja üksmeele” puudumine võis rikkuda kogu reisi (KV 1187: 142). ­Paljud kirjutajad meenutasid telkimist kui „põnevat kogemust” (KV 1192: 103) või ka „karmi eksootikat” (KV 1190: 138), mis reisile vürtsi lisas. Telkimise juurde kuulusid ühised söögivalmistamised lõkkel ning pikad tule ääres veedetud õhtud koos jutuajamise, laulmise ja naljaviskamisega, hiline magamaminek ning napsivõtt (KV 1185: 15; 1186: 210–211; 1187: 81). See oli osa reisiromantikast, mis inimesi liitis ja lähendas.

Grupireisidel püüti teeloleku aega organiseeritult sisustada. Lääne ühiskonnas peetakse aega väärtuslikuks ressursiks ning mittetoimekalt veedetud aeg tundub raiskamise ja inimese potentsiaali tarbetu kulutamisena (Ehn, Löfgren 2010: 30). Arusaam, et aega ei tohi raisata, iseloomustas ka sotsialistlikku ideoloogiat. Turism pidi kujundama nõukogude kodanikku füüsiliselt ning vaimselt, kasvatama ­haritud, koostöövalmit ja kollektiivset homo sovieticus’t, kes oleks lojaalne nõukogude võimule (Koenker 2013: 7, 211). Üksikisiku tasandil väljendas tõekspidamist aja­raiskamisest kui pahest kirjutaja rõhutus, et ta kasutas sõiduaega mööduvate paikade tundma­õppimiseks ega logelenud niisama: „Istusin, kaart põlvedel, hoidsin ennast ja naabreid kursis läbitud marsruudiga, märkides üksikuid kohti kaardile. Ma ei osalenud reisil ju lõbusõidu pärast, vaid saamaks teadmisi ja kogemusi võõrastest kohtadest.” (KV 1186: 22)

Eelkõige väljendus aja eesmärgistatud kasutuse ja kollektiivsuse taotlus püüdlustes kõiki rühmaliikmeid reisi ajal ühiselt tegutsema suunata. Turismibüroode korraldatud reisidel täideti ekskursioonidevaheline aeg sihipärase ühistegevusega alates hommikuvõimlemisest (KV 1187: 130) kuni „kultuurmassilise tööni” (KV 1188: 243), mis hõlmas erinevaid tegevusi seinalehtede väljaandmisest kuni viktoriinide ja taidluskonkurssideni (KV 1187: 130, 234). Ettevõtmiste ideoloogilisuse aste varieerus, olles suurem turismirongides ja laevakruiisidel, kus viibis korraga palju reisigruppe kõikjalt Nõukogude Liidust. Seal korraldas meelelahutust spetsiaalne kultuuriorganisaator ehk kultorg, kes turismigruppidele ülesandeid jagas (KV 1189: 180). Õnnitleti reisijaid, kellel oli sünnipäev. Erilist tähelepanu pöörati Teise maailmasõja veteranidele, kelle auks korraldati näiteks kontserte. Inimesi kaasati siseraadio kaudu, kajutites ja kupeedes oli „valjuhääldi pidevalt sisse lülitatud ja kogu aeg tuli sealt midagi” (KV 1189: 31). Hommikuti äratas laevapere Võssotski laul. Mõnele see meeldis, sest „muutus nagu selle reisi lahutamatuks osaks” (KV 1188: 243–244), teisi aga tüütas (KV 1189: 179–182). Raadio kaudu kutsuti eri vagunite inimesi ­restoranvagunisse sööma, tutvustati äsja läbitud paiku ning mängiti meele­lahutuseks muusikat. Korraldati male- ja kabevõistlusi, mälumänge, nn talentide konkursse ja „merejumal Neptunuse mänge” (KV 1189: 180). Organiseeriti ühiseid filmivaatamisi ja laulmisi. Tihti suunati grupid omavahel võistlema – see tõi kaasa konkurentsi erinevate turismigruppide vahel, teisalt suurendas aga rühmasisest meie-tunnet. „Oleme ka parimad isetegevuslased, sest ainult meil on iluvilistaja ja pudelitest improviseeritud orel. Ka tagasiteel organiseeritud käsitöönäitus on meil kõige rikkalikum.” (KV 1187: 234)

Mõni kirjutaja tõlgendas organiseeritud propagandistlikku ajaveetmist tähelepanu eemale juhtimisena maal valitsevalt korralageduselt, mis võinuks panna inimesi võimukriitiliselt arutlema: „Mina sain asjast niimoodi aru, et ega tühje Volga kaldaid ei tahetud lasta vahtida, inimesi oli vaja millegagi hõivata, et nad ei hakkaks mõtlema” (KV 1188: 243). Ent kui meelelahutus oli lõbus, suhtuti sellesse enamasti neutraalselt või poolehoidvalt.

Koolide ja töökollektiivide reisid toimusid vabamas õhustikus, kuid ka seal võidi korraldada rühma tegevust kollektiivsuse põhimõtetest lähtudes: näiteks määrati ­reisijatele kindlad ametid, et tagada rühmas distsipliin – korra puudumine arvati põhjustavat alkoholi kuritarvitamist, liiklusõnnetusi, looduskaunite kohtade rüüstamist ning isegi metsatulekahjusid (vt ka Poljak 1947: 10–11; Reinberg, Toomberg 1971: 4–13), aga selle kõrval taheti soodustada grupiliikmete ühiseid ettevõtmisi ja koostööd. Nii olid Kilingi-Nõmme turismiklubi reisil Taga-Karpaatiasse grupijuht, majandusülem, laekur, kokk, tehnik, lõkkemeister, sanitar ja päevikupidaja (KV 1187: 197). Tallinna Õpetajate Maja korraldatud bussireisil Uuralitesse oli igal reisijal kindel pinginaaber, kellega kahasse koristati bussi ja laagriplatsi, kirjutati kroonikat ning korjati hilinejatelt trahvikopikaid. Iga päev vahetasid paarid istekohti – nii saadi sõidu jooksul teistega paremini tuttavaks (KV 1192: 111–112).

Distsipliini tagamise kõrval oli oluline eesmärk seltskondlik suhtlus ja meele­lahutus. Tihti korraldati võistlusi, ettevalmistatud eeskavaga taidluskonkursse ja pidusid, mida kirjutajad siiralt nautisid. Järgnev näide pärineb kahe bussiga toimunud reisilt. Bussidele anti ametlikud nimed, toimusid bussidevahelised jõukatsumised rahvaste­pallis ja taidluses. Harrastusnäitlejast jutustaja kirjeldas innukalt reisi ajal loodud rühmalaulu ning isetegevuslikku „estraadikava”, mille kokkupanemises ta osales ja mida ühel teeloleku õhtul koos kaaslastega teistele reisijatele ette kandis.

Kuulutasime välja valjuhäälselt, et nüüd saab toimuma enneolematu etendus maailma parimate artistide osavõtul. Meie Ponniga panime pähe sombreerod ja asusime välja kuulutama etteasteid. Esinemiste kava koosnes alltoodud järjekorras: – matkavennad – esitab ühendkoor; – kätte jõudis maikuu – esitab Aliide Andra, – õpetlik lugu nii naistele kui meestele – esitavad Ponn ja Türkei, – läkitus Rakvere mees­perele – esitavad Ponn ja Türkei, – Tuhajuhanite hümn – esitab koor, – lõpetuseks rida anekdoote – esitasid Rein ja Lembit. Siis aga ootamatult astus ette Lääne-Virumaa [---] bussi rahvas ja nad esitasid oma programmi. Nende õhtu juhiks oli üks Tartu Ülikooli tudeng, nime kahjuks ei mäleta. Esitatud programm osutus tunduvalt kaasaegsemaks. Pidu ja pillerkaari jätkus hommikuni. (KV 1186: 127)

1960.–1980. aastate jooksul minetasid nõukogude ideoloogia reeglid järk-järgult oma esialgse normatiivsuse ja jäid kehtima eeskätt rituaalidena (Jõesalu, Kõresaar 2011: 70). Suurtes üleliidulistes turismivormides, näiteks turismirongides ja laeva­kruiisidel, oli organiseeritud ühistegevus enam nõukogude ideoloogiast kantud. Koolide ja töökollektiivide poolametliku iseloomuga reisidel domineeris aga meele­lahutuslikkus, mitte sotsialistlike vaadete levitamine. Reisijad tegid ideoloogilised rituaalid „omaks”: ametlikult heakskiidetud tegevused, nagu lõkkeõhtud, taidluskonkursid või grupi ametnike määramised, täideti omaloomingulise sisuga, mis ei pruukinud olla sotsialistliku ideoloogiaga kooskõlas või isegi kritiseeris seda. Samal ajal võisid just need seltskondlikud ja loomingulised hetked olla nii mõnegi kirjutaja jaoks reisi meeldejäävaimad.

 

Kokkuvõte

Eesti Rahva Muuseumi küsimuslehe „Turism nõukogude ajal I” vastused kajastavad nõukogudeaegse turismi erinevaid tahke. Siinne artikkel vaatles inimeste teeloleku kogemusi: mida tunti, mõeldi ja märgati sõidukites ja peatuspaikades, kuidas saadi hakkama muutustega igapäevarutiinis ning millisena kogeti suhteid reisi­kaaslastega. Turismi­uuringutes, mis on keskendunud sihtkohtade loomisele ja retseptsioonile, on ­teelolek jäänud põhjendamatult tagaplaanile. Kui sihtkohti määratletakse ja taastoodetakse peamiselt ühiskonnas levinud pärandinarratiivide kohaselt, siis biograafilised ­teeloleku kirjeldused tõstavad esile individuaalseid, keha ja meeltega läbi elatud ­muljeid ja kogemusi (Picard 2013: 5–6).

Küsimuslehe vastused, mis kirjutati eeskätt muuseumitöötajatele lugemiseks, ei kujuta endast sidusaid reisinarratiive. Pigem tavatseti neis meenutada isiklikult tähelepanuväärseid ja emotsionaalseid hetki – asjaolu, mida võis soodustada küsimustikus sõnastatud palve kirjeldada isiklikke muljeid. Meenutades püüti anda edasi tervikkogemusi koos kunagiste tunnete, aistingute ja õhustikuga: lõhnad ja maitsed, rõõm ja hirm, ärritus, jälestus jne aitasid jutustajatel minevikusündmusi ja keskkondi kompleksselt esile manada. Esile toodud olukorrad ja meeleolud suunasid meid küsima, kas neil hetkedel oli peale subjektiivse mõõtme ka ühisosa, mis iseloomustab Nõukogude Eesti ühiskonda üldiselt. Lähtudes seisukohast, et emotsioonid peegeldavad kultuuriomaseid arusaamu aktsepteeritavast või mitte­aktsepteeritavast käitumisest, vaatlesime emotsionaalseid hinnanguid kui reaktsioone kehtivate sotsiaalsete normide ületamisele.

Biograafiliste allikate kaudu avanes nõukogude tegelikkusest märksa keerukam ja nüansseeritum pilt kui ideoloogilist diskursust esindavate ametlike tekstide ja kaasaegse meedia põhjal. Reisikogemused pidanuks veenma inimesi nõukogude eluviisi ülimuslikkuses ja süvendama patriotismi. Biograafilised jutustused seevastu tõid esile laia argipraktikate spektri, millest nähtus nii nõukogude võimust kaugenemine (kas teadlik või teadvustamata) kui ka sellega kohanemine.

Jutustused reisidest olid kirja pandud aastakümneid pärast nende toimumist. Juhtunut kirjeldati nõukogudejärgsest perspektiivist, mil jutustajaid ei kammitsenud enam toonased piirangud, ent mõjutasid nüüdisaegse Eesti olud ja normistik (vt Mizstal 2003). Võrreldes nõukogude ajal avaldatud reisikirjadega, mida piiras nii väline kui ka enesetsensuur, on biograafilistes jutustustes palju nõukogude­kriitilist vaadet alates kompromissitust eitusest kuni muigava pilguni. Enamik kirjutajaid ei vastandunud siiski aktiivselt sotsialistlikule süsteemile, vaid leppis selle kui paratamatusega, mis sundis inimestele peale spetsiifilised argielustrateegiad. Sellistena paigutuvad need tekstid Eesti hilisemasse, argielu järjepidevust rõhutavasse post­sotsialistlikku mäludiskursusse (vt Kõresaar 2018: 9–14). Jutustustes suhtuti sageli kriitiliselt nõukogude režiimile omasesse, kirjutajate hinnangul ebaloogilisse ja inimeste tegelikke vajadusi eiravasse mõtteviisi. Nigelate olude kõrvutamine ühis­konnas valitsenud progressimüüdiga ei tekitanud usaldust valitseva süsteemi vastu (Burrell, Hörschelmann 2014: 7). Kuid ka oludega pealtnäha leppimises võis väljenduda süsteemikriitika: valitsevat režiimi peeti nii nõrgaks ja ebausaldusväärseks, et see ei väärinud arvustamistki (Misiunas, Taagepera 1997: 199). Eriliste hetkedena kirjeldati mitmesuguste olmeliste takistustega omal jõul hakkama saamist. Iseend ja kaaslasi kujutati erinevalt ebakompetentsest riigist hästi toime tulevate ja võimekate inimestena, kes suutsid keerukaid olukordi leidlikult lahendada ning kelle riski­julgust kroonis edu meeldejääva reisikogemusena. Kui halba teenindust ja infra­struktuuri puudujääke käsitlevates lugudes oli kirjutajate hoiak valdavalt leplik, siis hügieeniga seotud kirjeldustes tõusis esile füüsiline vastikustunne. Nõukogude süsteemi poolt peale surutud hoolimatust ja räpakust ei aktsepteeritud, vaid ­vastandati eestlaste puhtuse- ja korraarmastusele. Vaatamata rohkele kriitikale oli turism valdkonnana siiski asi, mis vääris pigem hea sõnaga meenutamist. Võimalust reisida hinnati kõrgelt, tegemata probleemi olmeraskustest. Igaüks navigeeris oma oskustele vastavalt Nõukogude Liidu spetsiifilises puudusmajanduse ja bürokraatia rägastikus.

Jutustustes tõusid esile reisikaaslastega seotud hetked. Teelolek ühest siht­kohast teise oli seltskondlik aeg, mil tutvuti üksteisega ning sõlmiti vahel pikaajalisigi sõprus­sidemeid, korraldati lõkkeõhtuid, isetegevust ja muid traditsioonilisi reisi­rituaale. Teiselt poolt tõi see aeg kaasa pealesunnitud läheduse võõraste inimestega ja sellest tingitud pinged. Lääne-Euroopa bussireiside uurimise kontekstis on sedastatud, et grupireiside „kollektiivne küünarnukitunne” veetles eeskätt neid inimesi, kes hindasid ühisolemist ja suhtlemist (Löfgren 1999: 172). Nõukogudeaegseid Eesti turiste kirjeldab see väide osaliselt. Leidus inimesi, kelle jaoks oli suhtlusringi laiendamine ja uute sõprade leidmine grupireisi kasuks otsustamisel oluline kaalukeel, kuid tihti osaleti grupireisidel puhtpragmaatilistel põhjustel.

Jutustamisväärsed hetked valiti välja retrospektiivselt, kui aastatetagused muljed olid juba jõudnud settida mõtestatud (elu)kogemuseks. Need olid inimesi isiklikult puudutanud seigad ja sündmused, millegi olulise äratundmine, mille tähendus avaldus seoses kirjutajate isikliku eluloo või tõekspidamistega. Tihti olid need olukorrad, kus kirjutajat vallanud tunne ei sobitunud tema kasvatuse, hariduse või veendumustega ja tekkinud vastuolu sundis toimuvale hinnanguid andma ning tõmbama piiri enda ja teiste vahele. Aga mitte kõikidesse erilistesse hetkedesse ei suhtutud kriitiliselt.

Mitte üksnes sihtkohtades nähtu, vaid teelolek tervikuna oli meeldejääv, kogu keha ja kõiki meeli haarav reisikogemus. Pealtnäha võib oote- ja argitoimingutega täidetud aeg paista tühisena, kuid inimeste mälestustes oli see üllatavalt mitme­kihiline, emotsionaalne ja sündmusterohke. Hetked tekkisid ja vaheldusid, uued stiimulid tõid kaasa uusi muljeid. Kirjutajad „tegelesid” teel olles paljude asjadega: tunnetasid ümbritsevat keskkonda, jälgisid teisi inimesi, panid tähele erinevusi enda ja teiste vahel. Sellesse aega jäi nii imetlust kui ka võõrastust tekitavaid sündmusi, mis olemata seotud reisi eesmärkide või sihtkohtadega, võisid osutuda just nendeks meeldejäävateks hetkedeks, millest otsustati oma jutustustes kirjutada.

 

Kristel Rattus (snd 1971), MA, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator (Muuseumi tee 2, 60532 Tartu), kristel.rattus@erm.ee

Anu Järs (snd 1967), MA, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator (Muuseumi tee 2, 60532 Tartu), anu.jars@erm.ee