Lühidalt

Arno Oja. Eesti kirjandusmaastikul. Kirjutisi 2016–2020. Tallinn: EKSA, 2021. 270 lk.

Kui Arno Oja eelmise artiklikogumiku „Kajaloodi vari” (2016) puhul täheldati taluvuspiire ületavat kujundiloetelus lustimist, nimenalja ja keelemängulembust,¹ siis vastne kogumik nende aspektidega esiotsa ei häiri. Faktitihedus on muidugi Oja nägu, ent seda ei tuleks võtta niivõrd kiretu bio- ja bibliograafilise refereerimisena,² kuivõrd omamoodi mälu treeniva kõnelusena. Nii ei ole ka pikim tekst „Kirjandusmaa kesk merd” (lk 27–66, varem ilmumata) Vaapo Vaheri oopusest „Hiiumaa kirjanduse lugu” (2019) lihtsalt „liigmahukas ümberjutustus”³, vaid paiguti täpsustav, paiguti leebelt vaidlevgi dialoog ühelt poolt Vaheri monograafias, teisalt mujalt leitavate infokildudega: oma käsitlustes Oja ­v e s t l e b teoste ja kirjanduslooliste tõsiasjadega.

Kogumiku 29 kirjutist jagunevad nelja ossa. „Kirjandusloo hajaväljadelt” diskuteerib kirjandusajaloo ülevaadetega või käsitleb XX sajandi autoreid, seal­hulgas pikemad elu- ja loomeloolised käsitlused K. A. Hindreyst, Valev Uibopuust, Vladimir Beekmanist, Enn Vetemaast. Teist tsüklit „Interluudium” täidab see, millega Oja kipub õhustama oma kirjandus- ja retseptsiooniloolisi faktikõnelusigi, aga mida on vist toimetajad hakanud tasa­haaval välja filtreerima: keele- ja sõna­mänguline vigurdamine isikunimede, eluloo ­tõikade, kujundite ja pealkirjadega, sekka mõne tegelaskuju sidumine biograafilise fabuleerimisega jms. Neid tuleb muidugi võtta vabaloominguna, mis pole üksnes Oja nišš: kooliski luuakse kirjatöid, kus tuleb juttu põimida klassikaaslaste perenimed, ja sõnakunsti naaberliigina meenub pühendusluule, kus kasutatakse pisut sarnaseid võtteid, muidugi vähem jantlikult kui Oja pruuk. Tsükkel sisaldab lühipalu Reed Mornist, August Gailitist, Rudolf Sirgest, Viivi Luigest, Teet Kallasest ja Arne Merilaist. Ilmumisandmete all on märkus, et „Interluudium”, nagu ka kogumiku viimane tsükkel „Kolm kirjanike­dünastiat” (perekondadest Raud, Sang-Merilaas ja Ehin-Seppel) „on kirjutatud eraldi selle raamatu jaoks” (lk 261), seega puhas eralõbu ja mängurõõm. Ent igat teksti võinuks väärindada märkusega, millest niisugune autorite valik (mitte ju pelk juhus?), samuti oleks huvitav teada, mille ajel täpsemalt tekstid tekkinud (oletades, et neist osa on sündinud siiski pisut varem, mingites kindlates seostes).

Kolmas tsükkel „Eestimaal, eesti keeles” keskendub uuema aja autoreile: läbisegi on vaatluse all metakirjandus ja esseistika (Hasso Krulli ja Maarja Vaino raamatuist – need ongi kogumikus ühed paremad palad) ning uudiskirjandus, nii ilu- kui ka mälu-. Toonilt on nüüdisteoste arvustused rohkem vestelised kui entsüklo­peedilised, nagu XX sajandi kirjandust puudutavad ülevaated. Ometi on autorite ja teostega kaasa kõnelemine, olgu siis lugemuse ja retseptsiooni, mälestuste, võõraste tõikade vms pinnalt või mingeis muidu kummastavais seoseis (näide Beekmani kohta: ­„­[---] kuna tal ühtki tuttavat Muhu hane ei olnud, siis laenas ta oma esimesel turismireisil (1956) Rootsi kõrgeimalt mäelt ­Kebnekajselt enesele isahane Mårteni”, lk 124), sama intensiivne kui Oja kirjandusajaloolist mälu treenivates käsitlustes. Ei saa aga jätta märkimata, et oma artiklites ajuti toimetamise kallal noriv Oja peaks teinekord ise samuti faktides täpsem/kontrollivam olema.

B. M.