Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist

Hiljuti avaldasid kirjandusteadlased Jaak Urmet ja Kristi Viiding huvipakkuva kirjutise XVII sajandi Eesti luule uutest leidudest.¹ Artikkel põhineb esimesena mainitud autori süsteemsetel otsingutel välismaa arhiividest. Iga värsirea avastamine sellest perioodist on hindamatu väärtusega nii kirjandus- kui ka keeleteaduse jaoks. Muude põnevate leidude hulgas pakub tõsist huvi hilisema Oleviste kiriku pastori ja Eestimaa piiskopi Joachim Salemanni (1629–1701) põhjaeestikeelne paarisvärss aastast 1654. See avastati kreeka- ja ladina­keelse teksti hulgast ja oli kirjutatud kaasüliõpilase Adolf Sauberti (1635–1678) reisi­albumisse. Paraku pole kirjutises paaris­värsi keeleline analüüs lõpuni veenev.

Õigesti ja otstarbekalt on kirjeldatud Salemanni kirjaviisi iseärasusi, kuid küsitavusi on grammatikamõistetes ja vajakajäämist värsside sisu mõistmisel. Salemann on eesti keeles kirjutanud järgmised read: „Söbber mottle Söbra pehl / Jeht sa sihn woi jeht sa sehl.” Kommenteerijad on need edastanud tänapäeva keele­pruugis nii, et säiliks lõppriim: „Sõbra mõte sõbra peal – / oled siin või oled seal.” Paraku võimaldab see värsside sisu mitmeti tõlgendamist.

Urmet ja Viiding on paarisvärsi grammatilise analüüsi tulemusel järeldanud: „Nagu [Salemanni] 1651. aasta pulma­laulus, on siingi käskiva kõneviisi ainsuse kolmas pööre kõikuva lõpuga: esimeses värsis on tegusõna mõtlema ilma t-lõputa, teises värsis jääma-verbist jeht aga t-ga. Saksa­pärane on verbi jääma rektsioon sees- või alalütleva, mitte sisse- või alale­ütleva käändega. Fraasis söbra pehl pro sõbrale on näha käändegrammatika kalduvust analüütilisusele.”²

Käsitlegem kirjapandud lauseid lähemalt. Kõigepealt pole käesolevas luule­tekstis tegu imperatiivi kolmanda, vaid teise pöördega, ja sedagi üksnes esimese värsi sõnavormis motle. Kolmas pööre eeldaks tunnust -ko ~ -ku, nagu seda Salemanni 1651. aasta pulmalaulus kajastavad tulko ’tulgu’ ja sahkut ’saagu’,³ mispuhul kõikuvaks elemendiks on -t. Ent uuritavas teises värsis pole nimetatud tunnust. Seepärast võib väita, et Salemann talitas jääma-verbi puhul t-d kasutades õigesti ja pidas silmas kindla kõneviisi oleviku teist pööret. Sõnalõpu tugev klusiil XVII sajandi keskpaiga tekstides on ootus­pärane, mispuhul ei välistata, et vähemalt puhuti võis see tähistada meediahäälikut.⁴

Siinkirjutaja pole vaba ümbersõnastamise vastu, kuid pigem tulnuks eelistada sõnatüvede asendamata jätmist, kaasajastades vaid kirjaviisi ja kõrvaldades saksa­pärase rektsiooni vead. Seega parem olnuks jääma-verb säilitada. Niiviisi toimides näeks paarisvärss välja selline: „Sõber, mõtle sõbra peale / [olenemata sellest,] [kas] sa jääd siia või jääd sinna”, st ’igal juhul’ või ’alati’. Nõnda oleks sisu reljeefsemalt esile tulnud, sest muidu jääks esimese värsi puhul selgusetuks, et tegu on just sõbra poole pöördumisega, samuti oleks ähmane, kas kõne all on sõprade ühine mõte või hoopis midagi muud.

Kahtlemata on paarisvärsis ilmnev rektsioon saksapärane, kuid jutt soovimatutest ja soovitatavatest käänetest tekitab mõnetist segadust. Tegelikult kasutatakse paarisvärsis koha-asemäärsõnu, mispuhul on otstarbekam öelda, et seal on suunda osutavate kuhu-käändes sõnade asemel kasutatud saksapäraselt kohta näitavaid kus-käändes asemäärsõnu.⁵ Tõsi küll, keele­ajalooliselt kujutavad nad endast näitava asesõna see tüvevariantide eri käändeid. Kahest värsis kasutatud asemäärsõnast siin ja seal ning kahest mõeldavast vormist siia ja sinna seondub kaks viimast sisseütlevaga ning seal alalütlevaga, kuid siin pärineb kunagisest lokatiivist.⁶

Võiks lisada, et Salemannil leidub ebasobivat rektsiooni seoses sõnaga peal ka 1651. aasta pulmalaulus: „Meye pehl (ma pallun) wahta!” (’Meie peale (ma palun) vaata!’) ja „Tulko keick Önn meye pehl” (’Tulgu kõik õnn meie peale’).⁷ Ja mitte ainult temal. Seda esineb laiemalt, näiteks kogeme seda Reiner Brockmanni (1609–1647) loodud pulmalaulus: „Heita Armo münno pehl / Sünno pehl ma lothan” (’Heida armu minu peale / Sinu peale ma loodan’).⁸ Ega teisiti ole ka Heinrich Stahlil (1600 paiku –1657), nt „mottelkut see pehl” (’mõtelgu selle peale’) ja „lothkut sehl pehl” (’lootku selle peale’), sõltumata isegi originaalkeele tegusõnade erinevast rektsioonist dencke daran, kuid verlasse sich darauff.⁹ Sama lugu on Stahlil ka jääma-verbi rektsiooniga: „temma jehp sehl / kus muh rahwas erra lehp” (’tema jääb sinna, kust muu rahvas ära läheb’).¹⁰

Ainukordsest sõnapaarist söbra pehl ei saaks veel järeldada luuletaja analüütilisusele kalduvust, sest mõtlema kellegi peale on eesti murretes ja kirjakeeles üsna tavapärane, kuigi mitte algne, nt Peigmies ei õld viel pulmade pääle mõtlend;¹¹ Ära mõtle surma peale, mõtle elule. [---] mõtle vähemalt lastele, laste peale.¹² Ent tõsi on, et Salemann ja teised XVII sajandi värsi­sepad tarvitasid saksa keele eessõnade mõjul tekkinud analüütilisi käändevorme.

Järgnevalt üritagem Salemanni värssidest leida vihjet tegelikkusele. XVII sajandi üliõpilased olid väga mobiilsed. Salemann õppis Tartu, Giesseni, Straßburgi jt üli­koolides, kusjuures viimati mainitud asutusse immatrikuleeriti ta 21. mail 1653, kuid juba vähem kui aasta pärast, 6. aprillil 1654 lisati ta nimi Tübingeni ülikooli matriklisse.¹³ Uuritav luuletus on kirjutatud sõbra reisialbumisse just viimati mainitud kuupäeval. Seevastu Saubert oli immatrikuleeritud Straßburgi ülikooli 18. septembril 1652, kust ta siirdus 1654. aastal tagasi Altdorfi ülikooli, mille üliõpilaseks oli ta esimest korda saanud kaks aastat varem.¹⁴ Väärib märkimist, et Sauberti reisi­albumisse on Straßburgis kaks teist sõpra sisse kirjutanud Salemannist veidi hiljem, nimelt 14. juulil 1654,¹⁵ mis näitab, et viimati mainitu lahkus Straßburgist tõenäoliselt varem. Usutavasti seetõttu ongi Salemann tähendanud: „kas sa jääd siia või jääd sinna”, st siia Straßburgi või siirdud tagasi ja jääd sinna Altdorfi, mis asus veerandsaja kilomeetri kaugusel Nürnbergist. Siinpuhul välgatas mõte, kas kreekakeelne vihje vanematele „Esiteks austa Jumalat, tema järel oma vanemaid” Salemanni luule­tuses ongi juhuslik, sest sõber naasis ju kodukandi ülikooli (tõsi küll, üsna lühikeseks ajaks). Kaasüliõpilase teoloogist isa Johannes Saubert (1592–1646) oli pikemat aega tegutsenud Nürnbergis ja nooremast vennast Johannesest (1638–1688) sai pärastpoole Altdorfi ülikooli teoloogia professor. Kahtlemata olid isa ja poeg XVII aastasaja Saksamaa kultuuriloos olulised tegijad.¹⁶

Siinkirjutatust lähtuvalt tuleks üldistavalt eeldada, et juhuluuletuste ja teiste vana eesti keele tekstide täpsem vahendamine tänapäeva keelde annaks nende analüüsimisel paljudel juhtudel nii keelealast kui ka sisulist lisateavet.¹⁷ Mõningaseks eeskujuks võiks olla teksti algsel kujul ja paralleelselt tänapäevases keeles esitav Tallinna Pühavaimu kiriku abipastori Georg Mülleri „Jutluseraamat”.¹⁸