Kosmogooniline hari ja selestiline kiik

Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulu­tüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele lauludele uue funktsiooni. Just selle oletuse tõttu keskendun artikli esi­meses pooles kiikumise maagilistele ja mütoloogilistele aspektidele, et seejärel vaadelda kiigelauluna kasutusel olnud „Harja otsimise” laulu, mille eesti variantide sisu on Kaarle Krohn kokku võtnud nii:

Pead sugeval või midagi muud toimival neiul (Neitsi Maarjal) kukub hari merre ja ta palub asjata teisi (apostlinimelisi sulaseid Peetrit, Paavlit jne.), et need läheksid harja otsima. Jutustaja ise astub vette ja leiab otsekui tasuks harja asemel merest juba võrratu mõõga, mida imetlevad mõisasaksadki. (Krohn 1926)

Mulle pole selge, miks pidas Krohn pead sugevat tütarlast Neitsi Maarjaks, sest lauluvariantides esinevate apostlite poole võis palvega pöörduda igaüks. Alustan sealt, kus Hiiemäe lõpetas, nimelt kahest tema sõnastatud tõdemusest. Esiteks: „Kõike ülal öeldut arvesse võttes olen jõudnud arusaamisele, et harja otsimise laulu (päikese) hari/suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol.” Teiseks: „Isikustatud päikesest sai mütoloogiliste laulude tegelane neiu/õde/vend hiljem. Laululiseks sai ning sisuldasa kujunes „Harja otsimine” välja vast Põhja-Eesti laulu­alal, kui seal tulid kasutusele suured aisadega kiiged.” Artikli lõppu lisas Hiiemäe: „Küllap võib siintoodu kohta öelda, nagu on öeldud varemgi: kas pole see kõik liiga fantastiline.” Ja vastas ise: „Muidugi on.” (Hiiemäe 2006: 45)

Mõnikord on tegelikkus meie kõige lennukamatest kujutelmadest fantastilisem. Seega ei püüa ma järgnevaga fantastikat lisada, vaid osutan mitmele võimalikule tõlgendamise suunale, mis aitavad mõtestada nii „Harja otsimise” laulu kui ka kiige ja kiikumise tähendust.

 

Kiik ja kiikumine

Kiikumisest ja sellega seotud kommetest Eestis on pikemalt kirjutanud Anu Vissel, kes usundilise tausta osas rõhutab eelkõige viljakusmaagilist aspekti:

Viljakuse taotlemine on olnud keskne ka eesti kiigetraditsioonis, kuid Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis näib kiikumisel omakorda olevat mõneti erinev funktsioon. Lõuna-Eestis domineerib taotlus olla kogu suve terve ja ilus. Mitmed teated kinnitavad, et kiikumine teeb keha kergeks [---] Kiikumisele omistati ka puhastavat toimet. (Vissel 2003: 11)

Hiiemäe viitab tsiteeritud artiklis Juhan Peeglile (2004: 64) tuginedes kiige­lauludes leidu­vatele kiige mütoloogilise värvikombinatsiooniga sünonüümidele (nt hõbehari, kuldhari, vaskhari, hõbeõrs, hõbeais, kuldlaud). Sama on teinud ka Vissel. Eesti regilaulude andmebaas (ERAB) võimaldab selliseid sõnu päris kiiresti otsida. Tulemuseks sain mõne üksiku värsi, kus hõbeõrs või hõbeais on tõe­poolest kiige sünonüüm, näiteks:

Siis läks kiike kiikumaie
Õbe õrde õõtsumaie
Tamme latva laulemaie
(EKM ERA, EÜS IV 1312/5 (32) < Muhu¹)

Oh minu kulla kiigutaajad
õbe aisa õõtsutajad
(H II 35, 204/6 (121) < Pöide khk) 

Enamasti on tegemist pigem epiteetidega:

Üks oli kiike kulda arja
Tõine kiike õbe arja
Kolmas kiike vaske arja.
(H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk)

Selline kulla, hõbeda ja vase järjestus lähtub teistes regilauludes levinud ana­loogiatest – kolm õuna, kolm aita jne – ega ole sisult mütoloogiline. Pealegi ei tähenda viimases näites esinev sõna „ari” (hari) mitte sugemiseks või harjamiseks kasutatavat eset, vaid kiige võlli või põikpuud. Ent mu jutu eesmärk pole selliste detailide üle vaielda. Soovin hoopis näidata, et kiige ja kiikumise uurimisel on palju arenguruumi. Seepärast kutsun teid nüüd rännakule neile maile, kus kiiged tõesti kuldsed ja hõbedased olla võisid. Alustuseks tsiteerin veel kord Hiiemäed:

Kõige kaugemale on eri rahvaste kiikumiskombe vaatlusel ulatunud Ilmar Talve (1961) pilk. Suhteliselt hilise kristlusemõjulise kujutluse kõrval päikese tantsimisest lihavõtte­hommikul toob Talve esile mõtte kiikumiskombe seotusest aastajaotus­tähistega. Lubades ise teoreetiliste spekulatsioonide hulga suurendamisest hoiduda, on ta siiski maininud India pühade tekstidega Rigvedast pärinevat kujutlust päikesest kui kuldsest kiigest, mille järgi võiks kiikumiskombes näha kevadise pööripäeva juurde kuuluvat päikese kiikumise jäljendust (Talve 1961: 38–39; 44–45). (Hiiemäe 2006: 40)

„Rigveda” kallale ma praegu ei asu, küll aga esitan katkendi Lõuna-India Karnataka muusikatraditsiooni varaselt laulikult ja heliloojalt Annamayyalt (ka Anna­macharya, eluaastad 1424–1503). Kirtana tüüpi laulus, mille originaal on telugu keeles, kujutatakse sümboolselt loomise tsüklit kui Kõigeväelise jumalikku aja­viidet. Laulik näitab kiike nagu kosmost, mille aluseks on Dharma.² Laulude tekstid on dešifreeritud praeguses Andhra Pradeshi osariigis asuva Tirumala Tirupati Devasthanami templi vaskplaatidelt, meloodiaid pole säilinud.

Alara chanchala maina

Oh, Isand, sa särad kõigis hingedes
ning ka õhus, mida hingame.
Loomise mööduv olemus on su jumalik mäng
ja hiilgus. See on jumalik kiik.

Koit ja hämarik on selle mäesarnased sambad
ja taevas ise on peal põikpuuks,
kandes kiigele sarnanevat kosmost.

Vedad on kuldsed ketid, mis kiike
turvaliselt hoiavad. Hälli istmeks on Dharma.
See on tõesti imeline kiik.
(Sangeeta Sudha)³

Kiikuja on hindu mütoloogia maailma looja Višnu kohalik esinemiskuju Venkateswara.⁴ Kiikumise traditsioon India templites on vana. Vanimad teated kirjeldavad suvise pööripäeva aegset rituaalset kiikumist Orissa ehk praeguse Odisha osariigi alal India idaosas II sajandil pKr (Van De Bogart 2014: 29). Sageli on rituaalne kiikumine seotud just talvise pööripäevaga, kuid hindude ülihead astroloogilised ­teadmised võimaldavad palju keerulisemaid seoseid kui pelgalt päikese teekonna markeerimine.

Väga levinud on rituaalne kiikumine India pulmas, kus noorpaar pannakse ­spetsiaalselt ehitud kiigele ja kiikumise ajal lauldakse vastavasisulisi laule. Samuti kiigutakse paljudes piirkondades (India, Tai, Hiina) sügisel pärast riisi istutamisega seotud põllutööde lõppu või enne lõikust.

Indiast suundume Taisse. Bangkokis seisab hiiglaslik kiik Sao Ching Cha, mida kasutati kord aastas jumal Šiva maa peale kutsumise pidustuste ajal. Need toimusid talvise pööripäeva paiku ja nendega tähistati uue aasta saabumist, kiiguti ida-lääne suunas, kiige ümber aga tantsiti ringis päripäeva, mistõttu rituaali seostati päikese tee sümboolse kujutamisega (Van De Bogart 2014: 41). Tseremoonia toimus samas paigas alates 1784. aastast, mil kuningas Rama I lasi kiige püstitada oma uude pealinna. See oli braahmanite uusaastapidu. On ka väidetud, et kiikumisega korrati sümboolselt hinduistlikku maailmaloomise lugu, kus kiige sambad sümboliseerivad mägesid ning sõõrjas alus maad (Griffiths 2016). Alates 1932. aastast suurel kiigel enam ei kiiguta, sest seda peetakse eluohtlikuks. Kuninglik rituaal viiakse nüüd läbi Deva­sathani (Thewasathani) templis, kus algul avatakse sümboolselt Kailaši⁵ värav, et mäel elav Šiva saaks maa peale laskuda. Rituaali lõpus aga püstitatakse templisse postid, mille vahele riputatud kiigele pannakse Hamsa ehk jumal Brahma vee­linnukujulise sõiduki kuju, sellesse asetatakse jumalate väikesed kujud ja kiigutatakse neid, et jumalaid tagasi Kailaši mäele saata (Van De Bogart 2014: 43–44).

Et mitte jääda liiga kauaks Lõuna-Aasia aladel väga populaarsete kiikumisrituaalide juurde, lõpetan selle piirkonna näited Nepaalis dashain’i pühade ajal toimuva kiikumisega. Dashain on septembri lõpus ja oktoobri alguses jumalanna Durga auks peetav 10–15 päeva vältav püha, millega tähistatakse jumalanna võitu kurja deemoni üle. Esimesed üheksa päeva (Nawa Ratri) kestab võitlus, sel ajal sooritatakse tantristlikke rituaale. Ööl pärast kaheksandat päeva (Kal Ratri) ohverdatakse emajumala Durga templites sadu või tuhandeid kitsi, lambaid ja pühvleid. Järgmisel, üheksandal päeval ohverdatakse jumalanna võidu auks peamiselt musta värvi vesipühvleid. (Selles kontekstis on oluline teada, et deemon Mahisasur ilmus musta vesipühvli kujul.) Kümnes päev on kodune püha, kui kõik sõidavad oma vanemate sugulaste juurde, kus palvetatakse koos ja vanemad pereliikmed teevad noorematele otsaette punaseid täppe tika’sid. Sinna juurde käib kiikumine spetsiaalselt selleks ajaks püstitatud bambuskiikedel. Kui küsisin 2007. aastal Pokhara ümbruse külades pühade tähistajatelt kiikumise tähenduse kohta, öeldi mitmel pool vastuseks, et nii pääseb inimene jumalatele lähemale.

Näiteid võiks tuua palju rohkem. Lõuna-Aasia seikluse kokkuvõtteks saab tõdeda, et a) rituaalne kiikumine võib olla seotud maailmaloomise müüdiga, ühest maa­ilmast teise liikumisega, kurjade jõudude vastu võitlemisega, viljakusmaagiaga; b) kiikujad võivad olla jumalad või sümboliseerida neid; c) kiikumine võib ­väljendada jumalate liikumist üleloomulikust sfäärist maisesse ja vastupidi ning inimeste soovi jumalatele lähemale pääseda; d) kiikumise abil võib mõjutada mitmesuguste hüvede saamist; e) kiikumine ja sellega seotud toimingud võivad sümboliseerida ka taevakehade liikumist.

 

Häll taevasse tõusmise ja sealt laskumise vahendina

Nüüd hüppame lõunast põhjamaile, obiugrilaste juurde, kus küll suuremastaabilist rituaalset kiikumist ei tuntud, kuid kus iga väiksemgi kohalik jumalus või kaitsevaim kinnitab oma laulus, et taevane isa on ta hälliga alla lasknud (Lintrop 2021: 387–388, 309–392). Näiteks Püha Linna Taat (handi Jem voš iki, mansi Jalp uus ooika, vt Lintrop 1998a), kelle elupaika külastab Obi-äärsete hantide uskumustes surija hing viimasena enne allilma lahkumist:

Oma seitsme harjalatiga unkalise helge
isa poolt
raudkaarega kaarelises hällis
olen alla lastud,
hõbekaarega kaarelises hällis,
olen alla lastud.
(Steinitz 1939: 384)

Aga häll on siinkohal sama hea kui kiik. Ka karu, obiugri mütoloogia taevajumala Numi-Toorumi sõnakuulmatu laps, kes oma kõikvõimsa isa soosingust ilma jääb ja maa peale elama asub (vt Lintrop 1998b), lasti hälliga taevast alla, kus ta enne maale jõudmist maa ja taeva vahel kiikus:

Palju karusloomi püüdnud mees,
minu isa,
tigeda mehe tigeda meelega,
vihase mehe vihase meelega
läheb välja
oma ukselisest majast.
Ta kogub kokku
palju katkise silmaga kirveid,
kogub kokku
palju katkise otsaga jäätuurasid,
viib need
seitsmesse rauda valmistavasse sepikotta.
Seal tehakse
kolmsada sülda rauast ketti
seal tehakse
hõbekaarega kaarehäll,
tuuakse see
metsiku kätejõuga sooloomatüdruku juurde.
Ta pannakse istuma
hõbekaarega kaarehälli,
see seotakse kinni
kolmesaja sülla pikkuse raudketi külge.
Ta lastakse
alumise rahva poolt asustatud
kollasekarva, punasekarva,
väikeste hanede, väikeste partide kisaga maa poole.
Ta lasti sada sülda allapoole,
hoiti seal.
Kui tehti lõunatuul,
siis kandus ta
Uurali põhjaotsa juurde,
kui tehti põhjatuul,
siis tõsteti ta
Uurali lõunaotsa juurde.
(Munkácsi 1893: 12–14)

Ka Maailma Vaatava Mehe (handi Mir-šääviti-ho, mansi Mir-susne-hum), taeva­jumal Numi-Toorumi noorima poja ning inimeste eest hoolitseva ja neile kõige lähemal oleva jumala (vt Lintrop 1997, 1998a; Kulemzin 2006) maja kiigub taeva ja maa vahel:

[---] jooksva pilve kõrgusel,
sammuva pilve kõrgusel
minu kuukirja püha maja,
minu päikesekirja püha maja
kuldse keti kallis otsas
seal ripub,
kuldse hõbeda kallis otsas
seal ripub.
Lõunakõrist kõriline tuul
kui tõuseb,
väikese hõbeda kõlina kõlal
põhjapoolse Obi kalli vee poole
seal see liigub [---]
(Steinitz 1939: 339–340)

Maailma Vaatava Mehe lugu jutustavatest lauludest nähtub, et maa peale sattunud noor jumal tõmmati vahepeal hälliga taevasse tagasi, et teda isa juures kasvatada. Niisiis liiguvad ka obiugri mütoloogilised tegelased maailmade vahel kiige abil, samuti kiiguvad nad maa kohal.

Taeva ja maa vahel liikumise, kevadpühadeaegse rituaalse kiikumise ja taevast keti otsas alla laskuva hälli motiivid saavad kokku pikas eepilises mokša laulus „Vasaĺgja”, mis on lindistatud 1975. aastal Mordva vabariigi Ruzajevka ehk mokša keeles Orozai rajooni Levža külast ja mille eeslaulja oli 1910. aastal sündinud A. T. Antonova (Pamjatniki 1984: 33–42).

Laulus jutustatakse küla servas elanud vanapaarist, kellel oli seitse poega, kuid kes palusid jumalalt ka tütart. Sündiski neile tütar, kes pidevalt nuttis. Ei aidanud hälli tegemine, turult ehete toomine, papi kutsumine ega ristimine. Viimaks pöördusid vanemad Looja (Škai, Škabavaz⁶) poole, öeldes, et kui koer last rahustab, anname ta koerale, kui aga siga, siis seale. Kord tuligi tarre valge koer, läks ahju juurde ja kiigutas tüdrukut. Too jättis nutu. Vasaĺgja sirgus neiuks. Saabusid ülestõusmis­pühad. Ta tahtis koos teiste noortega kiikuma minna, kuid ema ei lubanud. Viimaks kõik seitse venda palusid koos ja tõotasid õde hästi valvata. Ema siis lubas. Vennad panid Vasaĺgja kiigele ja hakkasid ise kiigutama. Kui esimest korda kiigutasid, hakkas puhuma õrn tuul. Teist korda kiigutasid – taevas välgatas pikne, kõmises vägev kõu ja hakkas sadama. Kolmandat korda kiigutasid vennad Vasaĺgjat – kiik oli äkki tühi. Vennad läksid nuttes koju ja rääkisid, mis juhtus. Aga Looja tegi Vasaĺgjast endale suurminia (äikesejumala Aťamńa ehk Aťamśi⁷ naise). Andis talle kõikide aitade võtmed, kuid ei lubanud kõige äärmise aida ust avada. Kõik aidad olid vara täis. Vasaĺgja muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna, avas ka kõige äärmise aida ukse ja nägi all oma kodu ja ema, kes taret küttis. Ta hakkas nutma. Looja sai aru, milles asi, ja lubas minia koju käima, ütles ainult, et too ei jääks ootama, kuni emal leib valmis saab. Vasaĺgja läkski. Ütles emale: „Emake, lõika mulle kaapekakust, leiba ei jõua ma ära oodata!” Selgitas emale, et äi ei lubanud leiba ootama jääda ja et kohe peab ta taevasse tagasi minema. Läks õue, taevast juba laskus kett koos hälliga. Istus hälli ja tõsteti taevasse, kuhu ta jäi igavesti elama. Ka selles laulus toimub liikumine maa ja taeva vahel kiige ja hälli abil.

Toon veel ühe paralleeli komide juurest. Valeri Šarapov ja Dmitri Nesanelis ütlevad oma kiikumist käsitlevas artiklis, et kiigemängudest osavõtmine oli minevikus abiellumisealiste noorte rituaalne proovilepanek, lastel oli keelatud kiikuda suurtel lihavõttekiikedel. „On huvitav märkida, et kiike on komi folklooris kirjeldatud kui eluohtlikku katset, mille naist otsiv eepiline kangelane pidi läbima,” selgitavad autorid ja lisavad, et sellist elu kaalule panevat katset võib võrrelda ohtliku teispoolsusesse viiva teekonna kulminatsiooniga. Seejärel toovad nad näite, et Võmi ja Petšora jõgede keskjooksu komidel oli ennustamisega seostuv komme: tüdrukud pidid nimetama kiikumise kõige kõrgemas punktis oma oletatava tulevase peigmehe nime, muidu ei lastud neid kiigelt ära. (Sharapov, Nesanelis 1997)

Kevadiste kiigepühadega seotud seto laulus kiigutakse pilve piirile, kust paistab kodu, kuid see kodu pole päris tavaline, pigem ebamaine:

Hälke’ hällü ti korgõlõ,
hälke’ pilvi piirile.
Korgõst näe ma uma kodo,
uma maama viil majakõista:
kuldakuppa on katusõlla,
hõpõristi on har’a päällä.
(Ansambli Liinatśuraq repertuaarist)

Karula kihelkonna Patupera külast 1910. aastal 73-aastase Eva Antsovi käest kogutud kevadpühadeaegse kiikumisega seotud (olla lauldud 40 aastat enne kogumist „hällimise juures”) laulu tekstis ulatub kiikuja pea pilvedele ja jalad tantsivad taevasse:

Läki kuivalt korgõlõ,
tahelikult taivalõ.
Pää puttõ pilvile,
jala’ tantsõ taivalõ.
Seo häll solaste tettü,
Palga poissõ painutud.
Tulgõ hällʹmä, külä sõsara’,
köüdke ti vüü’ ilosalõ,
pallʹapoolõ parausi.
(EÜS VII 984 (37) < Karula khk, Vana-Antsla v)

Virumaalt Jõhvi kihelkonna Voka vallast 1885. aasta paiku kogutud tekst viitab kombele tuua kiigele või kiige (eeldatavasti noormeestest) ehitajatele kevadpühadele kohaselt andideks mune, kuid sellele justkui vastukaaluks (eeldatavasti neidudest) lauljad-kiikujad kiiguvad „ligi taivasta tasasta” ja saavad sealt andideks vöid ja „saksa laastukesi”:

Tulge tütärid tulele
Tuage kanad tuage munad
Tuage pardid paarissute
Aned alla õlma’assa
Kii kiike laa laake
Kii kiike kõrge’elle
Kõrge’elle kauge’elle
Ligi pilvesta pimeda
Ligi taivasta tasasta
Mis säält taivast annetakse
Kuus kulla vüäkestä
Sada saksa laastukesta
(ERM 5, 76/7 (33) < Jõhvi khk)

Niisiis seostub kiikumine ka soome-ugri rahvastel üleloomulike olendite ja inimeste liikumisega eri maailmaosade vahel, lisaks ennustamisega. Mircea Eliade (2021: 153, 348, 440, 442–443, 486) ja teised on välja toonud kiikumise ja šamaanirännaku seosed, samuti on võimalik näha seoseid kiikumise ja pendli, risti, hõbeehte või mõne muu eseme kiigutamise abil ennustamise vahel (vrd nt Lintrop 2004: 126, 130).

Kiige teema lõpetuseks põikan veel korra tagasi Hiiemäe artikli juurde. Tema järgi (Hiiemäe 2006: 44–45) on kiik mütoloogilises käsitluses vahend, millel esitati maailma loomise lugu ja aidati tähenduslikul päikese pööriajal kaasa maa­ilmakorra püsimisele, kuid pärast maagilist toimingut tuli „kiik keldrisse” viia. Ja siinjuures muutub oluliseks, nagu Hiiemäe lisab, et „Harja otsimine” pole ainult lüroeepiline laul, vaid „sõna otseses mõttes üksiti kiigelaul”, mille levikupilt Eestis vastab üllatavalt täpselt kiigelaulude levikupildile. Kas oli laulu liminaalsel ajal kiigel esitamise eesmärk päikese „toetamine”, allilmast tagasi toomine, endise maailmakorra taastamine, ennustamine või kõik need üheskoos?

 

Kosmogooniline hari

Mäletatavasti ütles Hiiemäe (2006) oma artiklit kokku võttes, et harja otsimise laulu hari või suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol, mille taga oli algul personifitseeritud päike, kes hiljem mütoloogiliste laulude õeks või vennaks muutus. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas muna oli enne kana või vastupidi, vaid püüan lisada mõne olulisena tunduva nüansi, et siis otsad kokku sõlmida.

Harjumaal Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas elanud 66-aastane Ann Liimann on „Harja otsimise” lugu alustanud pühade tulemise motiiviga:

Kuulin ma pühäd tulema,
Ajad kallid aigenema,
Lihavotted liugenema,
Jaanipäivä joudemaie.
Ma lasin kuused koo vedädä,
Kased kamberi edeje,
Lepad kamberi rehule.
Istusin kulla kuuse alla,
Kase kalli latva pääle,
Lepa sirgeja sülesse.
Suin siel sulaste päidä,
Kasisin karjalaste päidä,
Arisin päidä armutumil.
(EÜS VIII 2248/50 (551) < Kuusalu khk)

Sellise sissejuhatuse pea(de) sugemise motiivile leiab veel mitmest laulu­variandist. Mõnikord alustatakse laulu aga saani tegemisega. Olen viidanud, et see motiiv võib olla seotud ajaarvamise ja pööripäevaga (Lintrop 2000: 32). „Harja otsimise” laulus nimetatud apostlite (Jaan, Peeter, Paavel, Andres) kohta võiks ju arvata, et need on lihtsalt juhuslikud nimed, kui poleks teada, et jaanipäevale järgnev suvine peetripäev (Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev, peeterpaavlipäev) märgib meie idapoolsetel hõimurahvastel suvise pööriaja ja sellega seotud keeldude lõppu. Ka Eesti kohta nendib Hiiemäe (1985: 175), et peetripäeva kombestikus on palju ühist jaanipäevaga, püha tähistamine oli varem palju ulatuslikum, tsiteerides Balthasar Russowi kroonikat:

[N]eil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl⁸ ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. (vt Laugaste 1963: 30)

Veel mainib Hiiemäe (1985: 175), et soomlastele on peetripäev „mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks”.

Tõenäoliselt kuulus vanasti peetripäeva kombestikku ennustamine, mis nüüd on peamiselt jaanipäevale nihkunud. Vene rahvakalendris seostub peetripäevaga kogu öö kestev pidutsemine, et hommikul päikese mängimist⁹ vaadata. Lisaks kiiguti ja ennustati tulevikku, peamiselt seda, kes kuhu mehele saab. Peetripäeva kiikumise eripäraks oli selle õhtune või isegi öine aeg – kiigele mindi pärast lõunat, kiiguti sageli hommikuni (Nekrõlova 2007: 340–343). Andresepäevast ehk 30. novembrist algab advendiaeg: „Andrus aus mees annab jõulud.” Eesti rahva­kalendri kombestikus langeb siis põhirõhk ilma ja tulevase ennustamisele. (Hiiemäe 1994: 250)

Niisiis on apostlid, kelle poole abipalvega pöördutakse, oma mälestuspäevade kaudu seotud talvise ja suvise pööripäeva liminaalse perioodiga. Selline side kinnitab Hiiemäe ja teiste (sealhulgas minu) tõdemust, et merre (allilma) kukkuv hari või suga sümboliseerib suvise pööripäeva aegset päikest, seega sobib laul hästi sel ajal kiigel laulmiseks. Samas ei tohi jätta tähelepanuta teist aspekti – laskumist teispoolsusse ja kiikumist kui sümboolset liikumist eri ilmade vahel. Näib, et viimane on Ingerimaal ja Ida-Soomes olulisemgi. Samas esineb eesti päeva veeretamise motiiv vaid Ingeri karjaselauludes ega ole seotud soa merre sulpsatamisega.

Kulu päivä, viere päivä,
Kulu päivä kuusikkoo,
Viere päivä vitsikkoo!
Aik’ on antava aapasso,
Laskee lapsia kottii
Voivatia vuolemaa,
Kannikkoo kaivamaa.
Emäntä on kova kotona,
Itse kaivaa kannikkaase,
Itse vuoloo voivattii,
Miull antaa kylmää koalii,
Kylmää koalii, hapant toarii.
(SKVR IV 3: 2895, Kesk-Ingeri, Kupanitsa, 1901)¹⁰

 

Mõõk merest

Ingeri ja karjala „Suga merre” lauluvariantidele enamasti liidetud merest mõõga leidmise motiivi leiab ka eesti rahvaluulest, kuid siin pole see siiski nii järjekindlalt „Harja otsimisega” seotud. Soomlased tutvustavad laulutüüpi „Suga merre” lühidalt nii:

Neiu/noormees (Päeva poeg, Sullervo) kammib juukseid, suga kukub merre. Neiu toob selle välja (või saab kammija surma), samal ajal kerkib merest mõõk (või jooksevad loomad viima sõna peasugeja surmast). Teema „Mõõk merest” liitub lauluga nii sageli, et seda pole [laulutüüpide – A. L.] nimekirja eraldi pandud, vaid esitatud „Suga merre” pealkirja all. (Runoregi: Suka mereen)

Tuletan meelde, et paljudes Ingeri ja karjala variantides räägib laul tütrest, kelle juuksed kasvavad ebatavaliselt pikaks:

[---]
Hius hienoine yleni
Pellavas piho pituine,
Mere vaaho valkeaine.
Ei voineet suvat sukkii
Eikä harjat harjailla.
[---]
(SKVR III 3: 2991, Haavikko, 1900)

Juuksed on nii pikad ja kohevad, et neid pole võimalik kammida. Siis palub tütar venda, kes on minemas Eestisse (Virusse) kas maksu maksma või muud sarnast asja klaarima, et vend tooks talle soa või harja, millega õde saaks juukseid sugeda. Vend toobki soa, õde läheb mere äärde ja istub kivile juukseid kammima, aga suga kukub vette. Õde läheb suga veest tooma, mõõk haakub ta ehetesse. Õde viib mõõga mõisa/koju/linna, kus rahvas arutab, kas see on sõjas käinud mõõk. Oluline on paljudel juhtudel õe vastus:

[---]
Mie sitt’ vasten vastaelin:
„Ei miekka soasta tuotu,
talutett’ ei tappelusta,
tää miekka merestä tuotu,
ojan pohjast’ on otettu.”
(SKVR V 3: 189, Sakkola < Lempaala)

See tähendab, et mõõk ei ole sõjariist, vaid miskit muud. Kuid üsna palju on neid tekste, kus kinnitatakse, et mõõk on joonud meeste verd ja söönud meeste luid. Hästi pikkade juustega õde võib selles laulus sümboliseerida suvise pööriaja pikka päeva. Suga on päike. Kui eesti lauludes soeb päev sulaste päid, siis Ingeri ja karjala omades päeva tukka. Võiks isegi fantaseerida, et päeva (valge aja) liiga pikad sugemata juuksed ohustavad kehtivat maailmakorda. Ent mõnikord on pea sugejaks vend. Seal­samas Ingeris liitub laul, kus pea sugejaks on vend, tüübiga „Laivassa surmattu veli” („Laevas surmatud vend”). Ida-Karjalas on sugejaks enamasti hoopis päeva poeg. Suga kukub vette, mees läheb järele ja hakkab uppuma või upubki. Olgu pea sugejaks õde või vend, on seos päikese ja pööriaja pika päevaga ilmne. Et mitte jääda rändama ühest Soome, Karjala või Ingeri piirkonnast teise, ühe liitunud laulutüübi juurest teise juurde, piirdun praegu pea sugemise ja mõõga leidmise motiividega. Oluline on, et 21 lauluvariandis märgitakse ka pea sugemise aega: „Meni rannalle kesoille, / Keskesoilla heinajoilla” (SKVR III 1: 605 (Joenperä?), 1877); „Mänin rannoille kesoilla, / Kesk’kesoilla, hein’ajoilla, / Parahalla paistehella” (SKVR III 1: 1184, Soikkola, 1881–1883).

Niisiis toimub tegevus ikka suvise pööripäeva lähedasel ajal, tõenäoliselt siis, kui algab heinatöö, ehk umbes peetripäeva paiku. Vrd vene vanasõnu: „доставай косы и серпы к Петрову дню”; „прежде Петра не суй носу, а после Петра берись за косу” (’peetripäevaks otsi välja vikatid ja sirbid’; ’enne peetrit ära topi sinna oma nina, aga pärast peetrit võta vikat kätte’; Nekrõlova 2007: 338). Vadja rahvakalendri järgi algas heinaaeg samuti pärast peetripäeva. Oluline on tähele panna uskumust, et nii nagu lihavõttelaupäeval, jaanilaupäeval ja rollapäeva¹¹ laupäeval, käivad nõiad ka peetripäeva laupäeval ringi (Ariste 1969: 96).

Nagu juba öeldud, on aeg igati sobiv maagilisteks toiminguteks. Tuletan meelde, et peetripäeval toimuvad lõunaudmurdi tähtsaimad suvised palvused, Mari Eli Kužengeri rajoonis mälestavad marid surnuaial lahkunud sugulasi, Morko rajooni Untšo (vn Šorunža) külas aga toimub kesksuve sürem’i palvus.

Mis võiks olla see merest toodud mõõk, mis pole sõjariist? Või kui isegi oli, siis saab see uue funktsiooni. Muidugi võib mõõk olla lihtsalt saatuslik sümbol, nii nagu näiteks tarokikaartidel, unenäoseletajates ja mujal. Mõõk võib kaitsta kurjade jõudude eest. Ent mõõk võib olla ka ennustamise vahend. Tiibeti oraaklite tähtsaimad abivahendid on mõõk reldri (tiibeti kirjas རལ་གྲི, ral gri), mida kasutatakse kurjade vaimude vastu nii rituaalsetes tantsudes kui ka haigeid ravides, ja nool dadar (tiibeti kirjas མདའ་དར, mda’ dar). Ent tõenäoliselt on mõlemal oma osa ennustamisel. Olen filmi­kaadritest näinud, kuidas Nechungi oraakel ekstaatilise tantsu ajal mõõga põrandasse viskab (Sonam, Sarin 1991). Üsna sarnaselt on käitunud handi ja udmurdi ennustajad.

Ioann Vassiljev kirjeldab Udmurdimaa Buranovo (udm Brangurti) küla talupoja sõnade kaudu uue hiiepapi valimist, mille juures oli oluline osa mõõgaga ennustamisel:

Oma mõõga pani usto tuno (’osav teadja’) üht otsa pidi pea peale nii, et teine ots peaaegu puudutas lage, ja lasi sellel siis põrandale kukkuda. Mõõk tungis otsaga põrandasse. Seda tegi ta veel kuni kaks korda. Paremas käes oli tal sel ajal kantsik, mille käepide oli vaenlaste hirmutamiseks tehtud angervaksast. Pärast seda käskis ta kannelt mängida, ise aga hakkas tantsima. Keset tantsu kukkus ta äkki maha, nii et suust hakkas vahtu tulema. (Vassiljev 1906: 216)

Kustaa Fredrik Karjalainen (1918: 596) väidab, et obiugrilased, kes nagu komid, udmurdid ja teisedki rahvad ennustasid sageli kirve abil, kasutasid ka nuga või veel meelsamini vana mõõka.

 

Lõpetuseks

Kiik ja kiikumine on üks vanemaid rituaalseid (ja mängulisi) toiminguid, tõenäoliselt juba loomariigist päranduseks saadud nagu liulaskmine ja üksteise tagaajamine. Kiikumise puhul pole suurt mõtet rääkida sellest, kust kuhu on üks või teine uskumus levinud. Kogu maailma kiikumiskombestik on üsna sarnane, kusjuures suvise ja talvise pööripäeva aegse kiikumise juures näib domineerivat kosmogooniline aspekt: sel ajal kaldutakse kiikumises nägema päikese teekonna sümboolset kordamist või püütakse kiikumisega sellele justkui hoogu anda. Ka maailma loomise ­sümboolne kordamine tuleb sel ajal kõne alla. Kevadistes ja sügisestes kiikumis­rituaalides on esiplaanil viljakusmaagiline aspekt: kevadel püütakse mõjutada kas looduse tärkamist üldiselt või viljakasvu tingimusi, sügisel aga saagikust. Samuti arvatakse, et kiikudes on võimalik jumalatele läheneda, pälvida nende heakskiitu või ennast rituaalselt puhastada.

Mõlemad aspektid on mõjutanud ka eesti kiikumiskombeid. Tundub nii, et piirkonnas, kus kiiguti enamasti vaid kevadpühade ajal (ehk Lõuna-Eestis), saab rääkida rohkem viljakusmaagiast ning üleloomulikule sfäärile lähenemise abil ilu ja tervise tagamisest. Seal aga, kus kiikumine kestis suveni välja, tõuseb esiplaanile kosmogooniline ja ennustamisega seostuv sümboolika, kusjuures ennustused ei puudutanud ainuüksi meheleminekut, vaid ka kiikuja või ta lähedaste saatusi üldisemalt. Kosmogooniliste detailide olulisus seletab ka „Loomislaulu” populaarsust kiigelauluna (vt ka Särg 2023).

Sinikirja linnukene
Puna piane piasukene
Lendas meie leppikusse
Kandis meie koppelissa
Vahtis meie vainijulla
Otsis maad mune muneda
Aset poegi haudutella,
Lendas meie kiige külge
Tegi pesa penni peale
Haudus pojad aeste külge [---]
(E 15729/30 (263) < Harju-Jaani khk)

Kaart 1. Harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivate lauluteisendite levik.

Ka kosmogooniliste tunnustega loomislaulu leiab enamasti sellelt alalt, kus kiiguti veel suvise pööripäeva ajal. Suur osa harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivaid lauluteisendeid pärineb ootuspäraselt Virumaalt ja Harjumaa idaosast. Kokku on 52 säärast teisendit, kus „Harja otsimise” tüübiga seoses mainitakse vähemalt pea sugemist, soa vette kukkumist ja selle järele minemist ning „Mõõk merest” tüübiga seoses vette minemist ja mõõga leidmist.¹² Neist suurim osa – 14 teisendit – pärineb Jõhvi kihelkonnast ja 7 Kuusalu, 4 Haljala, 3 Vaivara, 3 Kadrina, 3 Lüganuse kihelkonnast (seega Harju- ja Virumaalt kokku 34 ehk 65%), 4 teisendit Helme, 2 Pilistvere, 2 Hanila, 2 Viljandi kihelkonnast ja 2 Setumaalt. ­Ülejäänud 8 ­teisendit jagunevad ükshaaval eri kihelkondadesse. Sellises jaotuses võiks näha Soome ja Ingeri mõju, ent pigem tuleks kaaluda, kas pole asi olnud ­vastu­pidi – suvise pööri­päeva maagiliste toimingutega seotud kiigelaul lagunes naabrite juures sel moel, et kosmilise tasakaalu hoidmise ja päikese toetamise motiivi olulisus vähenes ning sellest sai karjas käivate laste laul, ennustamisega seostuvad motiivid aga iseseisvusid looks, milles kellegi väga pikkade juustega tütar või poeg läheb kõige pikemate suvepäevade ajal mere kaldale pead sugema.

Nimetatud lauluteisendite algusmotiivide vaatlus toob välja, et suur osa neist on seotud kalendriga. Nimelt juhatab 16 korral laulu sisse motiiv pühade lähenemisest ning üheksal korral saani tegemine, et saaks venda vaatama sõita. Neljal korral esineb venna juurde sõitmine ka ilma saani tegemiseta. Teatavasti ei olnud vanasti võimalik sugulasi igal ajal vaatamas käia, pigem tehti seda talviste pühade ajal. Nende ootamine aga algas juba suvisest pööripäevast. Niisiis viitavad 29 lauluteisendi algused ühel või teisel moel perioodidele, mil ennustati ka tulevikku. Ülejäänud algusmotiivid jagunevad järgmiselt: „veere, päev” (5 teisendit), „päev ei jõua veereda” (4 teisendit), „päev soeb päid” (7 teisendit), „paistku päev selle maja peale, kus päid soetakse” (2 teisendit), „too suga merest” (2 teisendit), „Soomest suga tooma” (1 teisend), „kuulsin kiigutavat” (1 teisend), „viidi põllega põllule” (1 teisend). Eelnevat arvesse võttes tundub mulle, et need lauluteisendid, kus „Harja otsimisele” liitub „Mõõk merest”, peegeldavad eelkõige pööriaja maagilisi toiminguid, kosmogooniline aspekt aga hakkab nende varju jääma. Näeme, et lüüriline minategelane on asunud taevakeha asemele, ronib kallil pühadeajal ise puu otsa ja soeb laste päid või palub Jaanil (apostel Johannesel) endale saan teha, nagu laulis Mari Rebin Jõhvi kihelkonna Illuka vallast:

Joanikene koanikene
Tee mull’ saksa soanikene
Ja mull’ luine laevukene
Kalaluine karbikene
Ma lähen venda voatamaie
Kas on venda karjapoissi
Või on härja-hoostepoissi…
(H II 37, 343/4 (11) < Jõhvi khk)

Selge see, et saan pole päris tavaline, pigem kuulub fantaasia valda. Kas luisel laevukesel ja kalaluisel karbikesel võiks olla midagi ühist kiige või hälliga? Igatahes peaks see olema sõiduriist, mis viib lauliku kiiresti sinna, kuhu ta soovib minna. Olgu sellega nii või naa, on kõigile neid laule tundvatele inimestele isegi tänapäeval selge, et juuste sugemisel ühes soa vette kukkumisega on midagi tegemist päikese teekonnaga. Mulle näiteks kangastub lauldes alati pilt puulatvu riivavast ja pikkamisi merre vajuvast suurest päevakerast.

Lõpetangi nüüd Mall Hiiemäe küsimusega: kas see kõik pole liiga fantastiline? Jah, kahtlemata on, see on sama fantastiline kui meie regilaul ise. Regilaulust võime leida üle maailma levinud olulisi mütoloogilisi teemasid ja motiive või vähemalt nende jälgi. Need kõik on olemas siinsamas, meie kodustes lauludes. Tuleb ainult tahta ja osata otsida.

 

Artikkel valmis Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpus­põhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames. Artikli aluseks on 2017. aastal Mall Hiiemäe juubelikonverentsil peetud ettekanne. Tänan Kaarel Veskist levikukaardi vormistamise eest.

Aado Lintrop (snd 1956), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi emeeritus, aado.lintrop@gmail.com.