Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud¹ –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.² Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.³ Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.⁴ Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”⁵ – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.⁶ Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?⁷

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.⁸ Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm… Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad…

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).⁹

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

„Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.¹⁰ Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,¹¹ nutab depoo,¹² jõgi kandiline¹³ – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog¹⁴ mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,¹⁵ sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.¹⁶ Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:¹⁷ metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”¹⁸ pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:¹⁹ taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,²⁰ mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.²¹

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse²² ja selle teaduse järg²³.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.²⁴