Evi Juhkam lahkunud (17. III 1932 – 1. XII 2023)

^{Foto: erakogu}

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,¹ et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.²

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.