Eesti tanka

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 ’laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 ’lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline¹ luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

気づくのは何故か女の役目にて                             　愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.² Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile ajalävi on kõrgem ja järsem tähetornist mäel vaata ette või taha silmapiir sulgub tulle          (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus hinge mataks kui ma ei pilgutaks silma tõmbetuulele – puhu vandeseltslane puhu          (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.

           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.³ Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
kuuski nagu sõsaraid
kõrvu – üks valge
teine verev – kask ja
pihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted – H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha –
Su kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
mattes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted – H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
silkab silmituid susi
teenima tuisku
külm haigutab kauguses
suur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted – H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets vaikib oma vaikimist võib-olla eosed midagi mäletavad ja samblikud ja kivid          (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg varjude vappumine hirmuunenäod Äkki toas nagu laevas must kodutuse tunne          (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,⁴ Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee