Riimirajad ja riimimetsad

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.