Lühidalt

Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid. Tallinn: Urgel, 2020. 271 lk.

Raamatu intrigeeriv alapealkiri ärgitab küsima: kas siin on midagi kultuurilooliselt olulist? Paraku vähevõitu. See on ühe funktsionääri võsukese elulugu, kellest endastki saab funktsionäär, nii et oma apogees tõuseb ta korraks isegi Kultuuriministeeriumi kantsleriks. Aga meid huvitab hoopis tema isa, aastakümneid eesti kirjandust ja eriti kirjandusteadust rappinud Endel Sõgel. Kui palju uut valgust heidavad poja meenutused isa tegevusele ja tõekspidamistele?

Jällegi on vastus – paraku vähevõitu. Küll saab aga pajatuste käigus selgeks, et erinevalt ideelistest juunikommunistidest oli Sõgel oportunist; talle oli tähtis võim ja aineline heaolu, mille tagasid sidemed ja riigitruudus, ideoloogia oli paljalt „pealisehitis”, eneseõigustuse korras väljakäidud ettekääne.

Õpetlik on see, mis asjaoludel noor Endel valis oma edasise elutee. Nimelt oli tema kaupmehest isa varas ja petis, kes mõisteti kindlustuspettuse eest seitsmeks aastaks vangi. Sõklade vara läks oksjonile, pere vaesus ja Endlil jäi Petseri gümnaasium lõpetamata. Selles lootusetus olukorras astuski ta 1940. aastal kommunistlikusse parteisse. „Kodanlikust Eesti Vabariigist tal kahju polnud ja ta oli üks esimesi, kes Võrus toimunud miitingul uut võimu tervitas. Ju ta lootis nõukogude võimust endale tuge oma haridustee jätkamiseks ja isikliku elu-olu parandamiseks” (lk 15–16). Sealt edasi viis tee juba loogiliselt hävituspataljoni ja laskurkorpusesse.

Neile, kes on Sõgla türannia all kannatanud, võib lohutuseks lisada, et kodus oli vana satraap naise sõnaõiguseta tuhvli­alune.

JOEL SANG

 

Mitmele isandale loodud kunst. Sots­kolonialism ja Eesti. Koostanud Johanna Ross ja Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020. 323 lk.

Sotskolonialism pole eesti humanitaarteadustes kindlasti enam võõras sõna, eriti pärast Epp Annuse mahukat käsitlust „Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu” (2019). Käesolev kogumik on omal kombel Annuse monograafia eellugu: siia on koondatud eri aastatel ilmunud tekstid, mis on tegelenud küsimusega, miks ja kuidas rakendada postkolonialismi teooriat ja mõistestikku ka Nõukogude Eesti kultuuri uurimisel. Sellisena on kogumik käsitletav kui Eesti postkolonialismi uuringute lugemik. Seda kinnitab muu hulgas kolme teemaga haakuva tõlketeksti kaasamine, millest olulisim on David Chioni Moore’i käsitlus aastast 2001. See tõi laiemalt fookusse tõiga, et senised postkolonialismi uuringud on ebaõiglaselt kõrvale jätnud endise Nõu­kogude Liidu alad. Sellest ja ka samal aastal ilmunud Tiina Kirsi käsitlusest on paljuski tõukunud diskussioon selle üle, kas Lääne-Euroopa endiste kolooniate uurimiseks kasutatav teooria sobiks ka Eesti situatsiooni tõlgendamiseks. Postkolonialismi teooria polnud XXI sajandi alguse Eesti publikule laialt tuntud, seetõttu pidid sellest huvitatud eesti uurijad alati esmalt teooriat tutvustama ja mõisteid selgitama (väljaannet järjepanu lugedes tuleb seega ette paratamatuid kordusi). Üldküsimuste kõrval puudutavad artiklid nõukogude­aegset eesti kirjandust, animatsiooni, kunsti, rahvaluulet ja -tantsu, arhitektuuri ning rahvussuhteid, tutvustades Nõu­kogude kolonialismi mõju nendes valdkondades.

Sissejuhatuses on öeldud, et „kogumik püüabki jutustada loo sellest, kuidas Eestis on hakatud nõukogude perioodi mõtestama postkolonialismi uuringutest pärit mõistete abil” (lk 7), märkides, et see on toimunud vähehaaval, aegamisi ja tõrksaltki (lk 10). Tekstid on järjestatud enam-vähem kronoloogiliselt, erandid aga mõneti hägustavad eesmärgiks seatud lugu. Moore’i 2001. aasta diskussiooni käivitavale artiklile järgneb sedastus Epp Annuse 2017. aasta essees: „postkolonialistlike uuringute raamistiku ja (post)­nõukogude ainese ühendusest välja kasvanud käsitlused on nõukogude-uuringutes omandamas normaalparadigma staatust” (lk 49). Edasi tuleb Michael David-Foxi käsitlus eripärasest nõukogude modernismist ning alles siis järgnevad tekstid (alates lk 111), mis dokumenteerivad eesti uurijate otsinguid postkolonialismi teooria kasutamisel. Aastatel 2001–2011 kirjutatud artiklid (Kirsilt, Eve Annukilt, Tiit Hennostelt, Piret Peikerilt, Andreas Trossekilt, Jaak Kangilaskilt, Sille Kapperilt) toetuvad paljuski üksteisele ja polemiseerivad üks­teisega, nii et nende ühiste kaante vahel ilmumine on igati tänuväärne, muu hulgas ka tekstidele lisatud kogumiku­siseste viidete tõttu. On märkimisväärne, et pealkirjas leiduv termin sotskolonialism esineb peamiselt neis neljas artiklis (Epp Annuselt, Johanna Rossilt, Liina Saarlolt ja Margus Vihalemalt), mis on kogumikku võetud ajakirja Methis sotskolonialismi erinumbrist (2017). Termin on pärit Annuse esseest „Postkolonialismist sotskolonialismini”,¹ mida mainitakse sisse­juhatuses ja mujalgi, nii et Eesti postkolo­nialismi uuringute loo jutustamisele oleks igati kasuks tulnud ka selle teksti kaasamine: seal on esitatud nii (sisse­juhatuseski lk 8 tsiteeritud) sotskolonialismi definitsioon kui ka lühike historiograafiline vahekokkuvõte.

V. S.

 

Priit Põhjala. Keelekaste. Artikleid keelest ja kirjandusest. Tallinn: SA Kultuurileht, 2020. 238 lk.

Eessõna järgi on Priit Põhjala harrastanud „pruulida aastate jooksul iga kuu mitu uut” keele­kastet keelehuvilise menüüsse. Ilmumisrütmis – kogumikku on valitud aastatel 2014–2019 Õpetajate Lehe keeleteemalises arvamusveerus ilmunud 104 pala – pruukides saab lugeja keelemeel kahtlemata kosutust ja harimisinnustust. Koondatuna on tegu mitmekülgse retsepti­raamatuga seitsmes temaatilises osas. Põhjala toonitab avaartiklis autori-toimetaja-kujundaja koostööd väikeste asjade silumisel jutumärkide näitel; kohe järgnevas palas taunitud kaamelkiri (sõnasiseste suur­tähtedega kirjaviis) näib aga küürutavat tiitellehel ja pealkirjades. On tõesti tõsi, et šrift võib eksitada: 9- ja 6-kujulise jutumärgi juhises („Juttu märkidest – jutumärkidest” lk 14–15) jäi väheks värskest plussprillist. Luup ongi autori põhiinstrument. Luubi alla on kartmatult võetud kogu keeleala grammatika peensustest leksika ja pragmaatikani enamasti kirjalikus, ent sekka ka suulises kasutuses. Oma keeles pole tahku, milles lugejana kahtlema ei hakkaks, nt jõudes „juhise” juhisteni (lk 128–129), lontisin tagasi: ehk pidanuksin osutama visuaalselt paraku eristamatule jutumärgij u h e n d i l e? (Kindlam lahendus olnuks osundada.)

Põhjala mõistab ja mõtestab suure­päraselt keelelise suhtluse toimimist ning suunab kujundirohke sõnaosavusega vältima ekslikke kombinatsioone ja umbkäike. Igas palas on sisu, lihvitud esseistlikku vormi ning pea eranditult kirjanduslik (vahel filmi-) soovitus. Pessimistile on kogumikus sadakond põhjust suu lukku panna ja ametisauast (vt „See pagana toimetaja” lk 216–217) jäädavalt loobuda, kuigi Põhjala möönab palas „Vahel on viga okei” (lk 139–140) inimlikku eksimist keele­loovusena. Keel ja Kirjandus soovitab optimistile!

M-M. L.