3. veebruaril 2015 möödus Paul Ariste sünnist 110 aastat. Selle tähistamiseks korraldati Tartu Ülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”. Avapäeval 1. veebruaril käidi Raadi kalmistul Ariste haual, teadusettekanded peeti 2. ja 3. veebruaril ülikooli humanitaarteaduste majas Philosophicum (endises keemiahoones) auditooriumis 438, misnüüd kannab Paul Ariste nime ja mida kaunistab teda kujutav bareljeef (autor Aulin Rimm).
Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi ajakirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele arendamisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sellest hoolimata on märgata ebasoovitavaid muutusi, mille põhjused on komi keele välised (tingitud kakskeelsusest ja suurest vene keele mõjust) ja millele oma keeletarvitusega on väga tugevasti kaasa aidanud komi ajakirjanikud. Tsõpanov rõhutas, et ajakirjanikel on tähtis roll komi keele säilimisel, aga kui nende ettevalmistuse ja komi keele taset tunduvalt tõsta ei õnnestu, siis saab tulevikuperspektiivide suhtes pigem pessimistlik olla. Tõepoolest, ajakirjanduse mõjul võivad hakata venepärast komi keelt jäljendama ka need, kes veel oma emakeelt autentsel kujul kasutavad. Ettekandes loetletud vigade hulgas oli suur hulk neid, mis jätavad komi keele ilma tüüpilistest soomeugrilistest keelejoontest, ning kui nende kahe keele erinevused vene keele kasuks üha vähenevad, siis võidakse ka kergemini vene keelele üle minna. Plenaarettekandeks valitud teema aktuaalsust kinnitab see, et teistel Venemaa soome-ugri rahvastel on samalaadsed mured, millele järgnenud arutelul ka tähelepanu juhiti.
Teise plenaarettekande pidas Gerson Klumpp (Tartu), kes analüüsis kamassi keele viimaselt kõnelejalt talletatud lauseid ning jõudis järeldusele, et loomulikku kõnet on neis lindistustes väga harva, et lindistatud on seda, mis oli enne hoolikalt ette valmistatud. Klavdija Plotnikoval puudus sotsiaalne kontroll selle üle, kas tema kõneldu oli õige kamassi keel või pigem nii-öelda potentsiaalne kamassi keel. Klumpp rõhutas, et ta ei taha kuidagi alahinnata Ago Künnapi tööd, aga et autentseks tuleks siiski pidada Kai Donneri üleskirjutatud kamassi keelt.
Fjodor Rožanski ja Elena Markus (Tartu–Moskva) tutvustasid ettekandes vadja keele kaht transkriptsiooni: modernset, mis märgib järgsilpides poolpikki ja/või lühikesi vokaale ja redutseeritud vokaale, ning lihtsustatud transkriptsiooni, mis tähistab järgsilpides redutseeritud vokaale, aga vokaalipikkusi ei erista.
Natalia Kuznetsova (Peterburi) esitas enda ja Vassilissa Verhodanova (Peterburi) ühisettekande, mis käsitles eksperimentaalfoneetiliste mõõtmiste põhjal võrdlevalt isuri keele Alam-Luuga murde ja Lääne-Siberis Omski oblastis kõneldava isuri-soome segamurde vokaalide reduktsiooni ja kadu. Ilmnes, et Siberis kõneldavas murdes on vokaalikadu kaugemale arenenud kui Alam-Luuga murdes.
Meeli Sedrik (Tallinn) pidas ettekande „Juuksed, naise uhkuse kroon. krunn”, milles seadis kahtluse alla senise etümoloogia (krunn < eestirootsi krún ’kroon’) eestirootsi sõna pika vokaali tõttu ja esitas uue etümoloogia: krunn < eestirootsi runn ’ümmargune’ (osutades, et sõnaalgulise k lisamine on eesti murretes üsna tavaline).
Iris Metsmägi (Tallinn) arutles eesti keele baltisaksa laenurühma piiritlemise üle, rõhutades, et põhiprobleemiks on, kuidas eristada baltisaksa laene nii otsestest kui ka kaudsetest alamsaksa laensõnadest, ning et sageli see ei olegi võimalik.
Rogier Blokland (Uppsala) tutvustas ettekandes „Lapi keelte rühmitamine” koostöös Michael Dunniga (Uppsala) teostatud klasteranalüüsi tulemusi, millest selgus, et need toetavad sõnavara põhjal tehtud uurimusi, et Inari-lapi keel on läänelapi keeltele lähemal kui idalapi keelerühmale ning et teine oluline piir kulgeb Lule-lapi keele kohalt.
2. veebruari õhtul Paul Aristele pühendatud näituse avamise eel Eesti Rahva Muuseumis esitas temast isiklikke mälestusi Tõnu Seilenthal (Tartu). Seejärel kuulati, kuidas Paul Ariste kõneleb vadja keelt, oma erilist lemmikut, ja sinna juurde Heinike Heinsoo (Tartu) kommentaare. Järgnes kaks dokumentaalfilmi: „Ariste” (1985, autor Mart Kadastik) ja 1970. aasta Tallinna fennougristide kongressi teemaline „Kootud kolme lõngaga” (1971, autor Tõnis Kask).
Konverentsi lõpupäeval 3. veebruaril esines pärast eespool mainitud Klumppi plenaarettekannet kõigepealt Julia Zubova (Moskva–Tartu), kes käsitles udmurdi bessermani murde vene keelest laenatud sidesõnu но, и, да, а, или/али, то ja analüüsis vastavaid lausekonstruktsioone.
Triinu Todesk (Tartu) pidas ettekande omapärasest komi öeldisverbile lisatavast elemendist –джык, mis annab tegusõnale juurde tähenduse ’rohkem’, ’kauem’, ’paremini’, ’kiiremini’, ’tugevamini’ jms.
Elena Vedernikova (Tartu) tutvustas 2013. ja 2014. aastal Marimaal nii maal kui ka linnades marilaste hulgas tehtud küsitlust ja intervjuusid, millest selgus, et olenevalt sugulussuhetest, vanusest, elukohast, kaaslastest, töökohast, haridus- ja kultuurioludest kõigub mari keele kasutamise osatähtsus umbes 9-st kuni vanavanematega kõneldava 60 protsendini.
Julia Kuprina (Helsingi) andis kõigepealt ülevaate mäemari keele olukorrast ja uurimisest ning kõneles seejärel oma kogemuste põhjal fennougristidele mäemari keele õpetamisest ning nende kursuste jaoks õppematerjali koostamisest. Ta rõhutas, et õpetamisel tuleb lähtuda mäemari keelest iseseisva keelena, lähenemata sellele niidumari keele kaudu, nagu kiputakse tegema.
Anna Volkova (Moskva–Utrecht) vaatles mari keele vormiliselt kattuvaid enesekohaseid ja siduvaid asesõnu ja nende funktsioonide eristamise võimalusi.
Anne Tamme (Budapest), Reili Arguse, Airi Kapaneni, Andra Küti (Tallinn), Marina Seraskhova (Salehard), Yulia Spešilova (Iževsk), Lidia Varga (Budapest), Kadri Suurmäe, Sirli Zuppingu (Tartu) ühisettekandes tutvustati esmalt nelja-, kuue- ja üheksa-aastaste eesti lastega tehtud katset, millest selgus, et kaudse kõneviisi evidentsiaalne tähendus omandatakse varem (umbes kuueselt), aga selle modaalne tähendus alles üheksaselt. Teises katses vaadeldi, kas ja kuidas on omavahel seotud evidentsiaalsus ja episteemiline modaalsus eesti, udmurdi, ungari ja handi keeles.
Jack Rueter (Helsingi) tutvustas oma uurimust, millest ilmnes, et ersa ja mokša keele sarnasus jääb Heikki Paasoneni mordva sõnaraamatule tuginedes tublisti väiksemaks, kui on seni eeldatud, kuid möönis, et tegelikult võib see siiski olla suurem, kui tema tulemused osutavad, ehkki mitte nii suur (80–90 %), nagu László Keresztes ja Gábor Zaicz on näidanud.
Huvitava konverentsi lõpetamisel avaldas Tõnu Seilenthal lootust, et Paul Ariste konverentsid õnnestub muuta regulaarseks.
