Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid

Artur Alliksaar ahvatleb alatasa keelefilosoofiale, sest tema luules avaldub eesti keele ülim võimekus. Mõtteteaduse risoom, mis seda käsitleks, kasvab üle pea. Nagu resümeerib tema rong-see-sõitis-luuletus „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”: „Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa / ega äärt” (Alliksaar 1997: 134).

Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõne­tegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine) või tagantjärele? Minu meelest on autor mõlemas positsioonis korraga, nende vahel välkkiirelt vilkudes: „Kiiri kiirelt kaduva tagant (kirena kiire kiire kiri)” (Alliksaar 1997: 241).

Jätaks sedapuhku filosoofilised targutused soiku ja võtaks ette nende keele­poeetilised eeldused. Mõnele tundub see teema kuiv, mõnel aga paisub rind pidulikust intellektuaalsest emotsioonist. Peas kumiseb tsitaat: „Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel / mõni püha ja pidulik piin” („Hetkede surematus”, Alliksaar 1997: 179).

Tahaks tungida Alliksaare vabavärsi allikateni, tema poeetika alguseni. Ei ole raske ära tunda, et Alliksaar on taassündinud ürglaulik. See on esimene hüpotees. Selle arhetüübi arendusena ehk juba järgmisel astmel on ta ühtlasi regilaulik – see on teine hüpotees. Kuigi teine mõte tundub esmapilgul võõristav – pikk vabavärss ei ole neljajalaline trohheus, rafineeritud kõrgstiil labajalavalts –, ei ole Alliksaare ja regivärsi ühendamine ometi kunstlik liesoon ega lõtv hüperbool.

Väliselt toetavad seda seost märkmed sellest, kuidas Poeet võis mõnel olengul läbi öö peast retsiteerida oma luuletiraade. Sellest pajatas mulle ka Andres Ehin. Või teine­kord kohvikus: Alliksaar oli performatiivne mälu-autor nagu rahvalaulik muiste. Rahvaluulet peetakse küll anonüümseks, kuid selle loojatel ja kandjatel olid kõigil nimed. Tiit Hennoste (2023) on kõnelenud ligilähedaselt samast: Alliksaare protsessuaalsest tekstipidamatusest, lausungite suulisusest ja hetkelisusest ning kolmik­struktuuridest. Hennoste järgi – kelle väitega ma muidugi vaidlen – ei toonud Alliksaar luulesse niivõrd seniolematuid väljendusviise, kuivõrd viis käibiva kultuurluule vastavusse iseenese oleku ja olemusega: vabastades ennast, vabastas ka luule. Alliksaare olek on aga ürgselt keeleline. Hennoste arutlus viitas ka sellele, kuidas pikad raamatupõuas vangiaastad aitasid suulis-luulelist mnemotehnikat treenida.

Haarakem härjal sarvist ja kündkem vagude kaupa, lähemalt kaugemale liikudes: millised on regilaulu hüpoteesi toetavad argumendid? Esmalt pisut kirjandus­loolist tausta.

 

1. Vabavärsi tulek

Mulle meeldib väita, et sõprade Boris Kaburi tõlgitud ja Rein Sepa soovitatud Walt Whitmani kogumiku „Rohulehed” (1962) mõjul läks kirglik meetrilis-riimilise luule austaja Alliksaar üle vabavärsile. Seppa austas Alliksaar teatavasti hardalt, pidades teda oma õpetajaks. Kahtlemata oli ta raamatu käsikirjaga aasta-paar enne selle ilmumist tuttav. Ka Tähtvere üleaedse Uku Masingu eepiliselt vabamad värsid võisid Alliksaart kallutada. Oletan, et see pööre toimuski tal 1961. aasta hakuks, vabavärsipoleemika palangus, ühises meie-tundes värske rõhuga.

Alliksaar alustas teatavasti Rainer Maria Rilke, Marie Underi ja Betti Alveri stiilis saledate stroofidega. Ning hiljem pöördus ta meetrilise luule poole osaliselt tagasi.¹ Teame hästi ta kuulsaid katrääne: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu.”; „Laiub surm nagu lävi / läbi hommikuao. / Aga olnu ei hävi, / sest et mälu ei kao.”; „Pukil on sääred, / letil on rinnad. / Põgusad rõõmud. / Jubedad hinnad.” (Alliksaar 1997: 407, 404, 328) Kuid õhk oli vabavärsi rünkpilvedest juba paks ja välgud sähvisid. Vanamoelised seda pelgasid, uuemeelsed aga loitsisid.

1961. aasta hakul lahvatas ülikoolis tuline vabavärsiarutelu (vt Ehin 2001; Olesk 2001). 18. aprillil toimus keemiahoone ringauditooriumis avalik koosolek (väidetavalt lektor Harald Peebu vahendusel), kus tsenseerivad kirjandusametnikud, nagu Paul Kuusberg ja Leonid Lentsmann – omaenda kodanlist loomingut (sh kunagist Whitmani-tutvustust) maha salgava Johannes Semperi toel –, püüdsid roiskuvat värsimõõdutust hukka mõista. Ärksamad ja nooremad haritlased, nagu Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Peet Lepik ja Marju Lauristin, proovisid aga vabavärssi kui midagi maailmakirjanduslikult täiesti tavalist kodustada. Ka Alliksaar võttis aktiivselt sõna, hõikas kõvasti vahele ja pilkas Semperit, ning kirjutas midagi agaralt paberile. Ta toetas tulihingeliselt loomevabadust ja eitas välist survet, kuigi teda arvati toona veel eelistavat meetrilisi salme. Seda on maininud mulle nii Ehin kui ka Kaalep, kuid ilmselt toetusid nad aegunud muljele ja muutused Alliksaares juba mõnda aega käärisid.

Alliksaare riimpoeemi „Diletandi mõtteid vabavärsist” (1997: 299–301) on ikka toodud näiteks tema varasema hoiaku kohta vormiliselt rangema luule kaitseks:

Nüüd vabavärss on läinud moodi
ja kõikjal kõrgelt lainetab.
Ta altarile ohvriks toodi
see, milles luule luuleks saab.
Kas „vana” värsi välisside
on tõesti kulunud atrapp?
Kuid uudsel veel ei ole pidet,
ta on kui proosa vääretapp.

(Alliksaar 1997: 299)

Teatavasti lõpetab ta selle värsstraktaadi karmi hinnanguga: „Kes kergemeelselt riimid laasis, / see närbub ilupõua all.” Ja ütleb puändiks rõhuga: „täisvormis andma iga väidet / peab suutma tõeline poeet.”

Kuid uus hoovus tõstis ta ruttu tõusvale laineharjale. Saabus otsustav kannapööre – mis oli juba koosoleku ajaks toimunud –, sest välgatas visioon. Lahvatas Alliksaare elektrifitseerit eufooria ja sündis tõeliselt vaba Poeet. Whitmani ­Koidula-eelsetes ja -aegsetes entusiastlikes pikkvärssides võib ära tunda Krossi, Rummo ja Kaplinski paradigmalise baroki (vt ka Merilai 2022: 47). Alliksaare panuseks uude vabavärsi poeetikasse sai musikaalne instrumenteeritus, allitereeritus, paradokseeritus, kalamburiseeritus. Pärast seda võis ta rahumeeli Õpetajaks hakata ja noortele sügavalt silma vaadata.

Väidan, et selle uue kihistuse – seega juba uut, kolmandat järku mudelsüsteemi – idee oli regivärsi poeetiliste arhetüüpide taaselavdamine, millega Alliksaar asus whitmanlikku vabavärssi õhinal söerikastama. Tundub, et ta oli valmis voogavaid rohuliblesid niitma asuma alles seejärel, kui tal oli välja pakkuda omaenda suveräänne patent, mille üle uhkust ja vabadust tunda. Enda rikkalikult instrumenteeritud vabavärsi kohta ei tekkinud tal enam kahtlust, kas see on proosast piisavalt erinev ja tasemelt samaväärne meetrilise riimluulega. Aga just sellist nõudlikkust oli ta väljendanud oma kriitilises kirjas toimetaja Leida Tigasele 1958. aastal: „Avaldada saab vabavärsis igasugust mõtet võrdselt täisvärsiga, kuid luule peab millegi poolest erinema proosast ja see ei ole enam ainult vormiküsimus” (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 60; Alliksaare allajoonimised). Selle kõrvale asetas ta veendumuse, et lõppriim, siseriim ja algriim on kõik võrdselt riimid, mida ei maksa omavahel vastandada: „Rahvaluulel, sealhulgas ka eesti vanemal, on riim. Siseriimide järje­kindluseta, alliteratsiooni ja assonantsita pole see luule üldse mõeldavgi.” (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 60; vt ka Lotman jt 2023: 976) Kirjast tuleb välja poeedi suur austus rahvalaulu poeetika vastu, samuti ta peatse meetodi kirjeldus. Siit on vaid sammuke edasi järelduseni, et ilma alliteratiivsete arhetüüpideta ei tundu vabavärss Alliksaare silmis ahvatlev. Ja nõnda ta kandiski muistse kõlapildi üle vabavärsi poeetikasse: lisas sellele pillavad alliteratsioonid, assonantsid, siseriimid ja parallelismid.

Dokumenteeritud tunnistuse vabavärsis katsetamisest leiab Alliksaare teisest säilinud kirjast Friedebert Tuglasele 28. mail 1960. Uskudes Tuglase käsikirjafondi mappi (EKM EKLA, f 245, m 8:6), oli ümbrikus kaasas armunu „õnneuimast” pakatav seitsmeleheline poeem „Hääled” (170 rida, vt Alliksaar 1997: 74–78). Hilisemate täisjõus manifestatsioonide kõrval tundub see ülemlaul pisut naiivne ja kobav, mille instrumenteeritus ei ole läbiv, vaid pisteline, mistõttu kuulub see selgelt otsivasse algusesse. Ometi oli autoril juba kogunenud enesekindlust, et ta täidis ühe parema näidise saata kriitiliste prillide alla.

Alliksaar pihib „Lugupeetud meistrile”, enne kui palub „protektsiooni” võimalike tõlketellimuste leidmisel (saksa, vene, inglise ja mõnevõrra soome keelest), kuidas ta on hakanud viimasel ajal uurima ja katsetama vabavärssi, mille otsivat laadi ta ühtlasi vanameistrile tutvustab:

Olen viimasel ajal eksperimenteerinud mitmesuguste suuremate ja väiksemate võtetega vabavärsi idee- ja vormivahekordade analüüsi ja täpsustamise huvides. Oleks praegu veel liiga vara katsuda konstateerida, kas need üritused on kandnud loodetud vilja või mitte. Ühe tihedalt ja tõsiselt täis kirjutatud lehekülje on nad mu isiklikule loomingulisele elule siiski kahtlemata lisanud. Olen väga õnnelik, kui käesolev töö Teile pisutki meeldib, ja kui mitte, loen ma ühe oma põhilisist kohusist selle läbi ometigi täidetuks. (EKM EKLA, f 245, m 8:6, lk 3/6; f 316, m 1:16, lk 1)

Vana esteedi mõõduka, ometi soosiva hinnanguga („Lp. sm. Alliksaarele”, 22. VI 1960) võib tõepoolest nõustuda:

Igatahes meeldib mulle Teie teos kõige ta sisemise pinge ja pinevusega. On tegemist poeesiaga selle paremas mõttes. Muidugi jääb mulle paljugi tumedaks, sest sellise lüürika lõpuni mõistmiseks peaks lugeja olema varustatud samasuguste elamuslike kogemustega kui autorgi. Kuid seda ei saa kunagi eeldada. Ja „lõpuni mõista” – kas see ongi ühe kirjandusliku teose puhul võimalik? Hea, kui aimamisigi taipame, mis teises inimeses peitub.
Soovin Teile Teie edaspidiseiks katseiks parimat kordaminekut. Tihendage oma mõttekäikusid ja püüdke leida objektiivsemalt tajutavat sõnastust. Sellised soovitused teisele autorile ei maksa ju palju. Kuid käesoleval korral on nad väljendatud vähemalt kõige huvi ja sümpaatiaga. (EKM EKLA, f 316, m 3:15, lk 1–2)

Tuglase soovitus oli asjakohane: mõttelt ja poeetikalt tihkemaks ning tundelt intensiivsemaks Alliksaare järgnevad tekstid aina lähevadki.

Olulise tunnistuse vabavärsi lävelt leiab ka kahest kirjast Rein Sepale 1961. aasta hakul (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 61–65).² Neis ütleb Alliksaar välja oma käsiloleva programmi põhiidee: teha vabavärsist allitereeriv luule, nagu oli regivärss. Kusjuures mõne esimese katse kavatses ta kohe tõlkida vene keelde, avaldamiseks Moskvas, et veenda sedakaudu siinseid kohalikke tõrjujaid. Eeskujuks oli Loomingu Raamatukogu strateegia: see, mis on Venemaal avaldatud, saab ka Eestis legaalseks.

Niisiis – Alliksaar oli avanud kaardid ja hakkas masti mängima:

Vabavärss, mille suhtelises suurepärasuses ma nii pika aja ja pingsa tunnetamis­protsessi põhjal veenduda suutsin, on nüüd paari poeesia-pithecantropus’e ja tõlgendus­troglodüüdi rämedate rünnakute tagajärjel muutunud ajutiselt peaaegu põlualuseks meie väikeses ja visalt vaimset virilust ületada püüdvas vabariigis. Ometi on minu arvates päevast selgem, et ei paarialikud paroodiad ega eluvõõrad eleegiad saa muuta maailma ja ta arengu sihikindlat nägu, mis „sülitab sinna, kus on leige ja libe” ja kindlustab kunstile ta tervise, ilu imepärasuse. Mul muuseas on praegu kavatsusel proovida maha saada ühe või kahe venekeelse allitereeriva vabavärsiga ja saata need otse keskajakirjandusse, kusjuures olen arvesse võtnud paratamatuid loomuerinevusi allitereerimise võimaluste vahel eesti ja vene keeles. Ka Kaalep arvas, et see üritus pole päris perspektiivitu. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 62–63; minu rõhutused – A. M.)

On ilmne, et 1961. aasta hakuks oli vabavärsist saanud Alliksaare teotahteline veendumus.

Rebekka, Maria-Kristiina ja Mihhail Lotman (2023: 969) mainivad Alliksaare kommet saata erakirjadeski meetrilis-riimilisi pöördumisi (näiteks kiri Kaalepile 20. mail 1960). Lõppriimiliste värsside kõrvale oli tal hakanud kirjavahetusse sugenema kuhjuvaid algriimilisi kordusfiguure, milline harjumus kandus hiljem sujuvalt üle vabavärssi.

Kirjades sõber Eino Lainvoole (1954–1958; Artur Alliksaar mälestustes 2007: 7–60), kellele ta pani kaasa oma riimluuletusi, ei kohta veel silmatorkavat orkestreerimist, kuigi esineb peenemat leksikat, aga üht-teist programmiliselt alliteratiivset sugenes varakult juba sinnagi, metafoorikast ja sõnamängudest kõnelemata. Nii pöördus ta 24. juulil 1954 sõbra poole pidulik-melanhoolse tihkelt algriimitud tervitusega:

Armas sõber,

võta vastu paaris lihtsas sõnas mu tänu ja tervitus kaugest kalgest võõramaa suvest.
Parajasti on kehtestunud hingeelevuse ja vaimu fantaasia vaikuseajad ja mõtted heidavad puhkepausi välteks ült oma kireva pidurüü. Veel on mul põhjust loota järje­kordseid hinge läitumisi ja elamuste kordumisi vastsetes variatsioonides, õnne taastundmist ja eluiha tärkamist viletsuse halla alt. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 12)

Värske idee – epistolaarse proosakõne instrumenteerimine – viib peatse läbi­murdeni ka tema luuleloomingus, kuna ei seisa enam kaugel võtte vabavärsilisest vastest. Nimetagem seda uut ülesleidust Whitmani orkestreerimiseks (nagu Tootsil oli Toominga koorimine).

Tuglasele 1957. aasta 15. jaanuaril ja 17. juulil Vologdast Komsomolskaja tänavalt saadetud esimestes kirjades, millele olid ilmselt lisatud nii riimilises distihhonides pühendusluuletus „Friedebert Tuglasele” (Alliksaar 1997: 62) kui ka neljaosaline tsükkel „Sententse kahesusest (Nefas)” (Alliksaar 1997: 10) (EKM EKLA, f 245, m 8:6), ei leidu veel epistolaarset alliteratiivset kumulatsiooni. Kuid 1960. aasta kevadläkitusse Tartust Puiestee tänavalt, millega kaasnes vabavärssood, sugenes kõrvuti hulgaliselt väljendeid, nagu „üllatavalt ülinaljakalt”, „käärimistest, otsingutest ja katsetustest”, „kurbkuulsate ja kurikummaliste”, „kõige arglikumatki aktseptsiooni ja kõige tinglikumatki tunnustust” (EKM EKLA, f 245, m 8:6, lk 3/6).

Ka eespool viidatud esimeses kirjas semu Sepale Läänemaal Ristil (1961; Artur Alliksaar mälestustes 2007: 61–63) leidub kobarates kujundkõnelisi fraase, mis aina pakitsevad värsskõneks iseseisvuma: „Kõige kõrgemal määral”, „austamist ja armastamist”, „Anna armulikult andeks, et olen mõnevõrra minust ja mõnevõrra muust sõltuvail põhjusil veidi liiga kaua viivitanud vastamisega”, „paarile pidulikule ja piltlikule petitsioonile”, „kas see külg, mida kuu meie eest varjab, on ta nägu või tagumik”, „looduse loomulikud ja lopsakad eluvormid”, „väga varjulisi väljapääsuteid”, „nõmeduse nõrkusist”, „lootuste ja loobumuste”, „Mõtlemisel on alati mõtet”, „Olgugi juhused juhmid ja seaduspärasused segased”, „isu luua ja laulda ja lennata”, „pajata mõne toeka ja moeka sõnaga enda ja oma pere tunnetest, taotlustest ja tuleviku­plaanidest”.

Tasapisi tugevnes niisiis uus harjumus, mis mõjutas uut luulelaadi – ja vastupidi. Seega näib Alliksaare vabavärss olevat kahesuunaline: ühelt poolt meetrikast vabanev värss, vastavalt ajastu moeröögatusele; teiselt poolt proosatekstist lahti laskev ning seotud kõnele lähenev liikumine, nagu see nähtub kirjadest. Sedasama vastandlikku kahetisust võib täheldada tänapäeva vabavärsi olemuses: ühelt poolt vana hea meetrikast vabanenud värss, teisalt näiliselt uuem proosast luule poole eemalduv värss. Ses mõttes on vabavärss terminina kahetähenduslik, osutades kahele suurele alažanrile, millel on vastandlikud vektorid. Vahest õnnestub seda erinevat tüpo­loogiat formaalselt kirjeldada Jaak Põldmäe (2002: 141–142) välmitud lausuri mõistet avardades: ühelt poolt nihkumine rõhulisest värsisüsteemist süntagmalisse vabasüsteemi, teiselt poolt nihkumine proosasüsteemist süntagmaliselt korrastatumasse vabasüsteemi.

Et ajadeiksis oleks selgem, lisagem katke järgmisest, 10. aprilli 1961 kirjast Sepale, millest võib oletada, et Alliksaar viitabki oma uuele õhinale intrigeerivas vabavärsivormis, mida ta kavatses olupoliitilises võitluses vene keelde tõlkida:

Meil siin Tartuski on kujunemas mitu lootustandvat noort talenti, eriti luule alal. Nende poeedisaatuse traagika aga selles just seisnebki, et nad ei saa küpseda küllalt kiiresti ja normaalses vastavuses oma isiklikele eeldusile. Mis puutub minu enda loomingulisse tegevusse, siis pean ütlema, et kirjutan (ja isegi mitte väga ebaintensiivselt), et mu loomingut loetakse palju ja et ta enamikel juhtudel saab kas äärmiselt kiitvate või siis samavõrd eitavate hinnangute osaliseks. Mõlemad seisukohad on muidugi võrdselt ebaõiged ja liialduslikud. Kavatsen eeloleval suvel, kui vähegi aega ja jõudu jätkub, saata mõningad oma asjust venekeelseina Moskvasse, esialgu küll mitte otse mingi ajakirja toimetusse taotlusega neid avaldada, vaid pinda sondeerivalt Vladimir Solouhhovi kuldsetesse kätesse. See on inimene, kellesse ametlikult esinevaist poeetidest enim usun nii ta ande tugevuse kui ka kunstialase maitse ja aususe mõttes. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 64; minu rõhutus – A. M.)

Luuletaja venekeelsetest allitereerivatest vabavärssidest ei saanud vist suurt asja. Aga siin me nüüd oleme, Alliksaare-järgses varasemast palju rikkamas emakeelevaistus.

Alliksaare vabavärsslohede puhul tuleb muidugi mõelda barokse esteetika peale. Tema rafineeritud leksika, pillav orkestratsioon, fantastilised troobid katakreetilistest oksüümoronidest laiendatud metafoorideni, lennukad figuurid – korduste padrikud, kroonilised kontrastid, antiteetilised paradoksid, koomilised kalambuurid, haruldased kiasmid, retoorilised afektid –, vohavad lausete-lõikude valingud ehk tiraadid ning graafiline laiutamine ei jäta kahtlustki, et rokokoosse suubunud stiil puutub vägagi asjasse.

Esialgu Alliksaar graafikaga eriti ei mängi, v.a ehk pealkirjades, ja esimesed vabavärsstekstid on ühtlane liigendamata heinamaa. Näiteks luuletused „Väikene lüro­essee, mida kirjutama ajendas Galina Serebrjakova elu”, „Laul lauludest”, „Fragment lauakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara”, „Staatilis-ekstaatilis-pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate”, „Olla nõudlikum kui nõutakse. Olla meeldivam kui meeldiks. Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast kohe kohku”, kiasmikataloog „Alternatiive” ja kakofoonilise alliteratsiooni leksikon „Traakia maagia”. Siis aga kukub ta taandridadega jõnksutama ja treppe laduma nagu ekspressionistlik-futuristlikus graafikas. Eks märke ­liikuvamast kirjapildist kanna juba Tuglasele saadetud armastuspoeem „Hääled”. Tartu alma mater’i varajases humanistlikus luules, mis on kirjutatud ladina jt keeltes, kohtab samuti selletaolist barokset kirjapilti. Hakkab ilmnema võimalike maailmade ja maailmapiltide pillerkaar, fantaasiafestival, kus „[k]õigest vastutusrikkam on mäng” (Alliksaar 1997: 329).

Alliksaare vohavas vabavärsis ühinevad seega orgaaniliselt kaks näiliselt vastandlikku kõrgesteetikat: ürgselt ületamatu regivärss ja uusaegne rafineeritud baroki- ning fuugakultuur – alfa ja oomega. Üle aegade Assamalla, nagu kirjutas Betti Alver (kes oma eraelus Alliksaare küll ukselävelt tagasi tõrjus; aga Tuglas, seevastu, läkitas talle siiski sooja pühendusega köite).

 

2. Regivärsi tulek

Keskendun sedapuhku emakeele ürgsusele ja jätan varuks hüpped modernismi poole. Võib tähele panna, et Alliksaare vabavärsis elavnevad mitmed regivärsi arhitekstuaalsed omadused. Alliteratiivsete arhetüüpide all pean silmas eesti ürgluulele omaseid kõlalisi ja nendega seotud süntaktilis-semantilisi tunnuseid, muu hulgas algriimilisust kitsamas mõttes ehk alliteratsiooni ja assonantsi. Võtan vaatluse alla mõne olulise regivärsi poeetika joone.

 

2.1. Rõhuline vältetrohheus

Vabavärss ja regivärss on loomulikult vastandid, mis ometi ei välista varjatud ühisosi. Eesti keel on loomult trohheiline ja vabavärsivaip, mis muidugi kohati kolme­silbiliselt daktüloidne, ei vaja sonetipärast jambilist eeltakti, mida Alliksaarel oli varem triiki. Huvitav on siiski tõdeda, et alliksaareliku väljenduse ülevamas stiilis paistab silma (pea)rõhuliste pikkade silpide kuhjumine. Digilingvistikas võiks teha statistikat, mil määral on kvantiteedi kumulatsioon Alliksaare vabavärsis kõrgem tavakeele keskmisest.

Hando Runneli veskimehe-laulu esimese salmi analüütilisel skeemil juhtisin tähelepanu nähtusele, kuidas eriti alliteratiivsetesse värsitõusudesse koguneb pea- ja tunderõhulisi pikki silpe (vt Merilai jt 2003: 36): „Üks ves(k)ki seisab ve(t)te pääl / kuid ves(k)ki tööd ei teh(t)ta sääl” (Runnel 1978: 75). Poeetikaõpiku näite kõrval osutas Aare Pilv (2022) sellelesamale ilmumile Paul-Eerik Rummo luules: „Jälle ­al(l)­gan mõtlema(t)ta muust / en(n)näe õuna kin(n)ni hoidmas puust”; „Ol(l)la maastik, ol(l)la maastik suuremeelne.” (Rummo 1985: 182, 98)

Eesti keele arhetüüp näib selline, et kui sisu muutub tunderõhuliseks ja tähenduslikult eksistentsiaalseks, siis aktualiseeruvad selle kõik omadused: sisuliselt ja vormiliselt rasket rõhku hakkab toetama pikk välde. Kogu suprasegmentaalsus mängib kaasa, raskem rõhk ja pikem välde üheskoos, mitte ainult üksiti esimene – täie­likkuse vajadus, keele totaalsus.

Regivärsist tuttava trohheilise põhja küsimus on selles mõttes huvitav, et kuigi neljajalaline raam ei piira vabavärssi, näikse – oletamisi – alliteratiivse pearõhulise pika silbi trohheus olevat alliksaarelikus vabavärsis ülekaalus võrreldes loomuliku keelega. Eriline tihendus ilmneb „Traakia maagias”. Tähistan alljärgnevas tsitaadis poolpaksu kirjaga pikad rasked silbid, allajoonimisega daktüloidsed kolmsilbid (mis võivad ka anapestiliselt ilmuda), kursiiviga keskpikad silbid.

Ruuge ruutjuur. Puutesuude. Suuli tuulis. Nuummuul.
Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund.
Kuuldud uudis. Tuumaruum. Kuunar muulil. Tuubid luubis.
Nuuska suusad. Kuumav tuuslar. Mis on nuubia luule? Puuduv suudlus.

Vihane vihin. Tihaste liha. Tihkuv kihkur tihkab ihata. Pihkunihkur.
Vihtlev sihtur. Rihva kihvad. Rihmavihm. Pihkvas lihvitud pihlakad.
Pihalihased. Kihupihustus. Sihilik pihtimine. Kihistuskihid.
Nihilist nihvlil. Tihumeeter krihvleid. Kõik ihtüosaurused on ihnurid.
                                                                                        Lihtne kihnlane.

(Alliksaar 1997: 98)

See tekst on kakofoonilise kõlakujundlikkuse kena näide, mis seostub schön­bergliku atonaalse konsonantsiga.

Kuna vabavärsis ei ole kaheksasilbiku piire, siis ei teki (silbiliselt fikseeritud ja kvantiteeti kaasavast põhjapoolsest) regivärsist tuttavat skandeerivat rõhunihutust. Selle nähtuse taaselavnemist pakuvad see-eest mõned „LE(E)-gen-DAAR-sed” räpparid, nagu Toe Tag, kes oma meetrilistes tekstides kohati mõnuga rõhku libistavad: „ME pap-PI ei SAA-gi, PO-le MÕ(T)-tet kar-TA(A)-gi…­ a KAS on va-JA(A)-gi.”³ Ka nemad taaselustavad regilaulu formaalset arhitekstuaalsust. Lisanna Lajal (2023) analüüsis seda oma bakalaureusetöös: kallak on nähtav, kuigi mitte üleküllane. Nende pikavärsilistes tekstides, mille ilme on sageli allik­saarelik-whitmanlik, elavnevad vahel parallelistlikud jadad, salmide hajudes nagu regivärsis muiste. Alliteratsioone puistavad eesti hiphopparid küll haruharva – küllap see saadaks nende meelest liialt moest läinud signaale. Samas ürgab Aliis Aalmann alliksaarelikku regialgriimilisust taas trendiks tõsta eesti uuemas luules (vt Merilai 2024).

 

2.2. Siseriim ja algriim

Räpparitel on Alliksaarega ühine kohatine siseriimide tarvitus (näiteks Toe Tagi „Legendaarses” saagi : kartagi : vajagi; Nublu „Mina ka”: „Tore õhtu, klubis pole õhku”⁴). Alliksaare alg- ja siseriimilisust on vahel raske eristada, kuna näited täidavad sageli mõlemat funktsiooni. Ja eks ole lõppriimid samamoodi algriimid. Lõpp­riimilisus on uuema rahvalaulu arhetüüp ning ka see kihistus elab Alliksaare vabavärsis edasi. Näidakem tema erilaadi riimide põime tema luuletusega „Armastuse teed on voolavad kui veed”:

Laitmatuid armulaule pole palju.
Tuul on alati kole valju.
Tuul on tungiv.
Tuul on sundiv.
Leppige sellega, mida leidub.
[---]
Tuul on kisendav.
Tuul on kurat teab mida sisendav.
Tuul on tugev ja kõikjale pugev.
Mis see loeb, et ta su silmade salakirja loeb.
Minule ei ütle ta midagi.
Mitte ainsat ridagi.
Mina pean piirduma oletustega.
Pean neisse siirduma koletustega.
Pean õnne manguma.
Pean kõnne hanguma.
Selmet tohtida tegusid sooritada,
tuleb mul tundeid ja mõtteid looritada.
Tule kärmesti keset järve,
muutugem oleseteks, kel pole närve.

(Alliksaar 1997: 250–251)

Algriim on keele poeetilise funktsiooni musternäide Roman Jakobsoni teooria võtmes. Keeles on kaks peamist enesele osutust: metakeeleline ja poeetiline. Esimese puhul tekitab sekvents ehk süntaktiline jada võrduse, kuid teise puhul tekitab võrdus sekventsi (vt Jakobson 2012 [1960]: 1741–1742).

Esmalt, metakeeleline enesele osutav funktsioon tekitab võrdusi, nagu A=B ehk A=A. See iseloomustab defineerimist, kus ühe mõiste või sõnaga seletatakse teise tähendust. Näiteks, et tuul on ülemeelik sitikas: A=B → A=A (tuul on sitikas ja seega on sitikas tuul ja seega on tuul tuul). See on seesmine ka metafoorile, milles saavad kokku kaks mõistevälja nende ühisosa kaudu (vt Merilai jt 2003: 41, 44–46). Viimast Jakobson ei märganud, nagu sedagi, et metafoori ürgpõhi on loogiliselt meto­nüümia, kuna ka see kasutab alamhulgana ilmnevat ühisosa ideed, mis sest et vaid ühe ja mitte kahe mõistevälja piires. Kuid sügavamas mõttes on sünekdohhiline pars pro toto ja totum pro parte põhimõte aluseks ka metafoorile. Need mõlemad põhi­troobid on sama nähtuse eri juhtumid.

Teisalt, näiteks alliteratsioon kui kõlakujund ilmestab formaalset poeetilist enesele osutavat funktsiooni, mille valemi võiks nõnda üles kirjutada: = → ­A₁+A₂+A_3­…­A_n. See tähendab, et võrdus ehk ekvivalentsiprintsiip (=) on alus ja eeldus, millest ­lähtuvalt hakatakse tuletama (→) „teoreeme” ehk sarnase formaalse koosseisuga jadasid (A₁+A₂+A₃…A_n). Need keeleliselt vormilt sarnased väljendid hakkavad sisendama ka semantilist lähedust, mida neil tavakeeles üldjuhul ei ole. Tuuakse kokku kõlalt sarnased väljendid, kuid igaüks neist osutab eraldi objektile, mida märgivad indeksid. Nii juhtub „Traakia maagias”, kus kakofooniline häälikusarnasus seob kõige kummalisemad tähendused, mis tekitab mulje, et need peavadki ühte kuuluma. Alliksaare luuletusi analüüsides on näha, et see ei juhtu ainult sõnade, vaid ka fraaside ja koguni kõrvutatud lausete kui tervikute tasandil. Sageli absurdsed kooslused omandavad tähendusliku ühiselu, kuna neid seob lingvistiline vormi­sarnasus. Ka Juri Lotman (1991) õpetas, et luules tõusevad formaalsed keeleelemendid ­semantilisele ­tasandile. Luule sõnum on suurem kui selle alaosade summa: rakendub terviku ühtsuse printsiip, mis liidab eraldi olevad osad ja loob neile hõlmava ühisosa. Seega mitte ainult 1+1+1=3, vaid lisandub ka uus, ületava ja sarnastava ühisosa tasand kui neljas aspekt. A indekseeritud variandid toovad ilmsiks neid siduva ­invariandi, suurema mustri: ühtpidi sisuline diferents ja teistpidi vormiline identsus. See kehtib kõigi poeetiliste võtete kohta: ekvivalentsi eeldus koondab paradigmalisi sarnasusi ja projitseerib tulemuse süntaksisse – värssidesse, mis lisaks sisule ilmutavad keelelist kokku­kuuluvust ehk vormiühtsust kui sisulist eesmärki.

 

2.3. Parallelism

Alliksaare vabavärsi ilmne regivärsiline tunnus on selle ulatuslik, massiivne mõtte­riimilisus. Tihti on ta parallelismid tundeliselt tõusvad ehk gradatiivsed (vahel harva ka langevad antikliimaksid), sest tema parallelistlikud ahelvärsid on pigem analoogiast tõukuvad edasiarendused kui kohal tammuvad korrutavad sünonüümijadad.

Kuid Alliksaar ei pea piiri: traditsioonilise kahe-, kolme- või neljarealise parallelismi kõrval võib ta mõtteriime palju ulatuslikumalt välja joonistada.⁵

Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
     Teostumisõhtute sädelev tolm.
          Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
                                       talumatult kindlaks ja kauniks.

            (Alliksaar 1997: 369)

Selles tekstis võimendub keele paradigmalisus loolisuse vastandina sedavõrd, et lüürilisest süžeest või lüroeepilisest narratiivsusest selle tavatähenduses rääkida ei saa, kuna kompositsiooni põhimõte on pigem assotsiatsioonide juhujärgnevus. Selles on siiski suur erinevus jutustava rahvalaulu või loolise kunstluulega võrreldes. Artiklis „Kaplinski joon ja Rummo sädemed” (Merilai 2022: 47) puudutasin seda vabavärsilikku nihet sünteetilisest luulest analüütilise kataloogiluule ehk para­digmaluule suunas. Kaplinskiliku läbiva valge joone ehk jutustava künnivao mudeli kõrvale tekkis rummolik vihma ehk looreha mudel. Rummo mitmuslikuks pihustunud narratiiviga teksti juurest liigub aga alliksaarelik struktuur edasi, kus ridade või lõikude analüütiline iseseisvus võimendub. Paradoksaalselt on see Juhan Liivi kõige liigse lahutamise põhimõte vastandina liitmisele (mille avastas Tanar Kirs (2015)), kuigi väliselt barokilt just risti ja paksult vastupidine Liivi õpetusele. Ometi toimib ka siin analüütiline lahutamine: assotsiatsioonijadad küll, kuid mitte eesmärgipärane sünteetiline süžee, vaid lahutatavate lausete või lõikude kooslus.

Olgu teiseks tekstinäiteks eelnevale vastanduv, lühivärsiline parallelismitrepp luuletusest „Ootesaalis”:

     Välgutuled.
               Pälgutuled. Iga järgu märgutuled.
     Pagutuled.
               Lagutuled.
                    Kustund söedki nagu tuled.
     Urituled.
          Purituled.
               Pidutuled.
                    Ligutuled.
                         Virmatuled.
                                   Virvatuled.
                    Leinatuled.
                    Neimatuled.
               Peibutustuled.
          Heidutustuled.
     Valgustustuled.
     Pimestustuled.
               Maailm on suletud tuledesse.
     Semaforide kiiskavad sigaretiotsad viipavad väsimatult ja käskivalt.

                                                       (Alliksaar 1997: 141–142)

 

2.4. Stereotüüpsus

Parallelism on loomuldasa palju laiem mõiste kui mõttekordus, tähistades jakobson­likus lähenemises kordumisi mis tahes tasandil: hääliku-, silbitüübi-, tüve-, sõna-, lause-, värsikordusi. Neid kõiki on Alliksaarel kobarate viisi ja tihedas põimingus. Loomulikult rakenduvad nii regivärsile (vt Laugaste 1975) kui ka Alliksaare vabavärsile enamikus muudki poeetikaleksikoni mõisted, kuid see on üldine kogu luules, mitte ainiti regipärane. Rahvaluulele omast stereotüüpset kinnismaterjali, püsiepiteete ja -ümberütlusi ehk kenninguid, Alliksaarel siiski ei ole, vaid iga tema fraas püüab olla uuenduslik ja esindab autori käekirja.

 

2.5. Kontrastipõhimõte

Aktiivse analoogiapõhimõtte kõrval, mille sünonüüm ongi parallelism, on Alliksaare luule süvaomadusi tugev kontrastiprintsiip, aga seda mitte niivõrd teksti kui terviku, vaid fraasi ja lause tasandil. Tema tekstimootori põhikäivitaja on eba­tavaliselt tugev eitusevajadus ja vastandi otsing. Mõneti sarnaneb see Tammsaare aga-vaidlustega (vt Merilai 2015). Alliksaar oli rahutu, pulbitsev, „hüsteeriline” hing, kes midagi jaatades kippus seda otsemaid eitama, naljaks pöörama – olgu siis vestluses või luules. Öeldule võib otsemaid järgneda tühistav vastuseade: „Esimese piisa jätame viimaseks” (Alliksaar 1997: 294). Et see oli teadlik hoiak, ilmneb juba tema varases luuletuses „Asüül”, kus ta kuulutab: „Liites vastandlikke mõistepaare / luuakse tõe muinasjutumaa, / ja see ongi ainus pärisaare, / mida mingi võim ei hävita” (Alliksaar 1997: 9).

Kui alliteratsioon loob kõlalise ühtsuse kaudu uut semantikat, kus sisult kauge materjal hakkab foneetika toel tähenduslikult kokku kuuluma, siis eitus, vastupidi, lõhub algpositsioone, kuid tekitab selle kaudu samuti uusi tähenduslikke seoseid ja dialoogi. Alliksaare antifraase, antiteese, katakreetilisi ebakõlasid ei jõua üles lugeda: „Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga: / kepp koeraga, / allaheitmine pealtpildumisega, / äraütlemine järelerut(t)amisega / ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks / võimatu väljendada. [---] „Vähivägi, edasi, uutele võitudele!”” („Olematus võiks ju ka olemata olla”; Alliksaar 1997: 87–88); „Vägistatu tõuseb võikalt irvitavalt voodilt / ja leiab, et ei olnud vigagi. / Siis teatab ta, et tegi nalja.” („Realistlik sügismüsteerium”; Alliksaar 1997: 125); „Etteheited tõukame tagasi. / Tagamõtted lükkame edasi.” („Kiigelaul”; Alliksaar 1997: 230)

Tihti tihenevad need sürrealistlikeks oksüümoronideks, kuigi metoodiliseks sürrealistiks ei maksa Alliksaart pidada – teatav kallak lihtsalt kaasneb ses absurdimõnus: „Tammuge, tammuge, tõttajad!” (Alliksaar 1997: 140); „eelajalooline automootor” (Alliksaar 1997: 133); „totruse juubelidinee” (Alliksaar 1997: 89); „Magage avasilmi” (Alliksaar 1997: 118).

Eri alustelt moodustatud kalambuure on Alliksaarel sadu. Sõnamängud on samuti üks eitava jaatamise vorme: uljas hüppamine lähtepositsioonidest uutesse tähendusväljadesse. Eriti pidulikud on need mitmemõtteliste, enesele vasturääkivate paradoksidena: „Iga maja ei ole majakas, / iga kaja ei ole kajakas” (Alliksaar 1997: 111). Sageli kaasneb kalambuuride lähedakõlalise paronomaasiaga neologistlik semantika ehk enneolematu keeleloome: majakas kui majasarnane ja kajakas kui kajalaadne.

Tähelepandav on ka metafoori metaleptiline tühistamine ehk vanalt kohalt ära nihutamine, samuti selle laiendav edasiarendamine, mis tühistab muganenud kujundliku tähenduse ja värskendab seda uue tähendusega: „Pärdikutopis viskab hundiratast. / Hunt on vihast hull, kuigi ratas jääb alles”; „Sinu näol leian koha maailmas. / Leiaksin ehk õlal ka…” („Kata-stroofe”; Alliksaar 1997: 361, 363); „Damok­lese mõõk kukub linnapäälikule pähe. / Selgub, et see on papist. / Tuntakse nii suurt kergendust, et kogu linn tõuseb õhku / ja kaob lainetades laotusse.” („Realistlik sügismüsteerium”; Alliksaar 1997: 126)

 

2.6. Muud kujundlikud võtted

Nii nagu regivärsis, on Alliksaare luules eeldatud kõik muud kõla-, sõna- ja lausekujundid. Kujundlikud võtted on luulele sine qua non, mis muidugi ei tähenda, et nende esinemine rahvaluules oleks päikesepillaja vabavärsile alust rajav, mida võib siiski väita alliteratsiooni ja parallelismi kohta.

Alliksaare hüpertroofiline hüperboolsus on samuti äratuntavalt rahvaluule­pärane, selle erinevusega, et kui regivärsis aeti kokku terve kihelkond, siis Alliksaar kipub vallutama universumi. Nii et marksismiga seob teda võltsoptimistlik progressi­idee: „Seltsimehed, see on suur au, et universumi eluelaan / suvatses teie pulstunud paruka‑aluse lülitada oma / väsimatusse vooluvõrku. [---] Tundke maailmaruumi raksuvat raskust oma ajurakkudes” („Olematus võiks ju ka olemata olla”; Alliksaar 1997: 88); „Kes joob korralikus koguses kohvi, ei maga maha järgmist / aastamiljonit, mis kohe algab” („Kes mängib masti, saab purje pealekauba”; Alliksaar 1997: 129).⁶

Muidugi ei õppinud ta oma irooniat ja sarkasmi otse rahvaluulest, kuigi tema mõtlemine ja ütlemine on esivanematelt päritud. Samal ajal ei ole ta tavakeelefooni ületavalt onomatopoeetiline, küll aga tugevalt koomiline isikustaja ja afektiivne retooriline küsija ning hüüataja: „Ei kippu ega kõppu… / Ahaa, kipp siiski on!”; „Skalbid saluteerivad. / Küll nad on albid! / Torsod torisevad”; „Iga fallos, ka kõige väiksem, teab, et tas on algus ja ta / irvitab su türannia tühiste pingutuste üle”; „Miks sa sööstad oiates läbi unede, naeru vulisev oja? / Miks sa kaotad selle, mida sa pole leidnud? / Miks sa otsid seda, mida sa pole kaotanud? / Miks sa ei usu uksi, mida sa pole paotanud? / Miks?!” („Kata-stroofe”; Alliksaar 1997: 361–364)

Tuhandest eri liiki kordusest – tüve, sõna, fraasi, lause tasandil; anafoorid, endofoorid, epifoorid, kõrvutised epitseuksised, annominatsioonid, polüptootonid, paronomaasiad ja muud ning nende põimud – tuleb teha eraldi võrdlev-lähilugev ­väitekiri.

 

2.7. Pööratud paarikud

Eesti rahva pealuusse raiutud katekismuse vaimuga seostuvad teineteist täiendavad lausepaarid, mis moodustavad vahel küsimuse ja vastuse. Nimetan neid kateheetilisteks paarikuteks (kuigi nähtus on leeriõpikust ürgsemast ürgsem). Alliksaarel kasvavad need kohati pikemateks jadadeks: peegeldav teine lause vahel jätkab ja täiendab, vahel eitab esimest lauset ehk pöörab polaarsust.

Näide rahvaluulest: „Kes tõi sõasõnumida, / kes kand vaenukeelesida? / Harak tõi sõasõnumida, / vares vaakus vaenukeeli.” (Eesti rahvalaulud 1970: 675) Näide katekismusest: „Esimene käsk. / Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval. / Mis see on? Vastus: / Me peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja Tema peale lootma.” (Väike katekismus) Võrrelgem neid Alliksaare luuletusega: „Lootused räbalduvad. / Mis sellest – me õmbleme nad kokku südaöö vakkadest / varastatud ulmaniidiga. / Hurm hõreneb. / Mis sellest – ei saa ta kuhugi kaduda me tuskade / tihedast tinakarikast.” („Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”; Alliksaar 1997: 133)

Selletaolised paarikud on ka tema kuulsad kiasmid (mida leidub nii regivärsis kui ka barokis): „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?” („Alternatiive”; Alliksaar 1997: 97); „Valehobused maletavad. / Malehobused valetavad. / Kabetajad habetuvad.” („Väheke kohvikutäheldusi ehk Idüllide idud ei kidune”; Alliksaar 1997: 315)

 

3. Ürgluule

Lõpuks jõuan veelgi sügavama alushüpoteesini, mis vajub regivärsi poeetika võrgust läbi algsele alliteratiivsele põhjale. Selleks lätteks on ennemuistne protorõhuline, silpide ja rõhkude piiramata arvuga värsisüsteem (vt Korhonen 1994). Seda ürgaegset improvisatoorset vabavärssi esindavad itku- ja joiulaadsed arhailised vokaalžanrid (vt Rüütel 1998). Sellel mäejalal kohtub Alliksaare luule oma kõige ürgsema vastega, suurte rütminihete eelse ennemuistse luulelisusega, mis on tema loomingut läbiv poeetiline reliktkiirgus. Itkeja või joiguja häälitseb, kuni on kopsus õhku, tõmbab siis hinge ja hüüab järgmise „rea”.⁷ Olles küll tugevalt melanhoolne, itkeb Alliksaar ehk väljendab kurbust harvemini, isegi surmahaigena, sest talle on omane kõike­mõistev stoitsism, mis ületab traagika (vt „Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”; Alliksaar 1997: 353–357). Rohkem tuntakse teda ülemeeliku hõiskaja ehk joigujana, kes on purjes inspiratsiooni jõust ja hoost. Seda eriti siis, kui teda haarab ühismeelne Pickwick-klubi moodi entusiastlik meie-eufooria – õnnelik keelemõtteluule, mõttekeeleluule.

Juhan Liiv (1989: 197) on Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaharidustöö mõjul öelnud, et „minu erakond on eesti keel”. Ilmsesti on Alliksaar selle partei auliige. Eesti luule ja eesti keel ei ole pärast teda enam needsamad. Kus see erakond tänapäeval asub, kes on selle liikmed ja juhatajad, milline põhjuskiri ning eeskava?

 

Artikli aluseks on ettekanne konverentsil „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100” 14.–15. aprillil 2023 Tartus.

 

Arne Merilai (snd 1961), PhD, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor (Ülikooli 16, 51014 Tartu), arne.merilai@ut.ee