7. novembril 2011 kaitses Jelena Rjabina Tartu Ülikooli Teadusnõukogu ees doktoriväitekirja „Permi keelte põhivärvinimed”, mille eest talle omistati filosoofiadoktori teaduslik kraad. Töö juhendajaks oli filosoofiadoktor professor Urmas Sutrop (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool), kaitsmisel oponeeris filoloogiadoktor professor Anatoli Rakin (Vene TA Komi Teaduskeskus). Dissertatsiooni eesmärgiks oli: 1) välja selgitada udmurdi ja sürjakomi põhivärvinimed; 2) võrrelda udmurdi, sürjakomi ja vene põhivärvinimede fookusi; 3) analüüsida udmurdi keelejuhtide vastuseid sotsiolingvistilisest aspektist. Need ülesanded on töös täidetud. Lisaks sellele käsitleb autor udmurdi ja sürjakomi värvinimetuste päritolu ja värviadjektiivide struktuuri. Niisiis ei hõlma töö kõigi kolme permi keele, vaid ainult kahe, udmurdi ja sürjakomi ainest.
Uuritud värvinimetused on autor kogunud välitöödel aastail 2007– 2008 (udmurdi) ja 2008–2009 (sürjakomi).(1) Küsitleti 51 Komi Vabariigist sürjakomi eri murdealadelt pärit keelejuhti vanuses 11–81 ning 125 udmurti, kelle vanus oli 9–80 aastat ja kellest 115 pärines Udmurtia eri paigust ning 10 Tatarstanist või Baškiiria territooriumilt. Keelejuhtide hulgas oli mõlemast soost erineva haridustasemega inimesi, kes kõik valdasid vabalt oma emakeelt. Kahe katse tulemusel saadi udmurdi värvinimetuste kohta 10037 teadet, mille hulgas on 1231 erinevat värvinoomenit, ja komi värvinimetuste kohta 3733 teadet, mille hulgas on 514 erinevat värvinoomenit.
Töö esimesed kolm peatükki täidavad sisuliselt sissejuhatavat funktsiooni. 1. peatükis tutvustatakse permi keelte ajalugu, keelepoliitikat, sõnavara üldist päritolu ja permi keelte värvisõnavara käsitlevaid varasemaid uurimusi. 2. peatükis refereeritakse Brent Berlini ja Paul Kay põhivärvinimede teooriat,(2) mainitakse selle teooria edasiarendusi ja mõõduka relativismi esindajate seisukohti. 3. peatükis on kirjeldatud põhivärvinimetuste määratlemise välimeetodit, mille on välja töötanud Ian Davies ja Greville Corbett, ning loetelukatse täiendusena U. Sutropi kognitiivse esiletuleku indeksit. Lõpuks antakse ülevaade udmurdi ja sürjakomi keelejuhtide päritolust, vanuselisest ja soolisest koosseisust ning haridustasemest. Et suurem osa taustinformatsioonist on teiste autorite töödes juba avaldatud, tunduvad ebaproportsionaalselt ulatuslikud sissejuhatavad tekstid (kokku 30 lk) tarbetu dubleerimisena. Et väitekiri on venekeelne, seega eelkõige Venemaa lugejale suunatud, võib ehk niisuguse teabe edastamine olla asjakohane, kuid see tulnuks vormistada sissejuhatusena, mitte uurimuse sisuna.
Väitekirja 4. ja 5. peatükis analüüsitakse küsitluste käigus kogutud sõnavara. Kahe testi tulemuste alusel määratletakse udmurdi ja sürjakomi põhivärvinimed ja värvide fookused ning võrreldakse vastava keele/murde põhivärvinimede koosseisu B. Berlini ja P. Kay värvisüsteemi arenguskeemiga. Uurimisel selgus, et kõigis udmurdi murretes on põhivärvinimedeks kuus primaarset värvinime ja halli värvi nimetus: сьöд ’must’, тöдьы ’valge’, горд ’punane’, вож ’roheline’, ^¨уж ’kollane’, лыз ’sinine’,пурысь ’hall’.
Värve, mille nimetused universaalse evolutsiooniskeemi põhjal kuuluksid viimastesse staadiumidesse, väljendatakse udmurdi murretes erinevalt. Lõunaudmurdi murdes tuvastati kümme põhivärvinime kriteeriumidele vastavat nimetust (peale juba nimetatute курень ’pruun’, лемлет ’roosa’ ja нап-^¨уж ’oranž’, sõna-sõnalt ’tumekollane’), niisiis vastab lõunaudmurdi värvisüsteem B. Berlini ja P. Kay skeemi seitsmendale staadiumile. Põhjaudmurdi rühmas sobiks loetelukatse alusel põhivärvinimeks üheksa noomenit (seitsmele ühisnimetusele lisandusid чагыр ’helesinine’, льöль ’roosa’), kuid nimeandmiskatses ei olnud keelejuhtidel üksmeelt, millist värvitahvlit nimetada värvinimega льöль.Kaama-taguste udmurtide vastustest analüüsiti üksnes nimeandmiskatse tulemusi, sest keelejuhtide vähesus ei võimalda loetelukatse tulemuste põhjal usaldusväärseid järeldusi teha. Selle järgi nimetati teistest sagedamini eelloetletud seitset värvinime ja oranži kohta öeldi sealgiнап-^¨уж. Tulevikus kavatsetakse korrata katseid põhjaudmurdi murde osas, sest senised küsitlused on andnud mõneti ootamatuid tulemusi: 1) ei leidnud kinnitust eeldus, et värvinimiльöль ’roosa’ on põhivärvinimi; 2) sõna чагыр esineb põhivärvinime positsioonis vene värvinimetuse голубой ’helesinine’ vastena. Nimelt peaksid B. Berlini ja P. Kay teooria järgi enne seda nimetust leksikaliseeruma pruuni, lillat ja oranži värvust tähistavad põhivärvinimed.
Sürjakomi keeles tõusis loetelukatses esile kaheksa värvinime: гöрд ’punane’, лöз ’sinine’,сьöд ’must’, еджыд ’valge’, виж ’kollane’, кольквиж ’kollane’ (sõna-sõnalt ’munakollane’), турунвиж ’roheline’ (sõna-sõnalt ’rohukollane’ või ’rohuroheline’), руд ’hall’, kuid nimeandmiskatse tulemuste järgi ei vasta виж ’kollane’ põhivärvinime kriteeriumidele. Seega tuvastati sürjakomi keeles seitse põhivärvinime, millega ta asub B. Berlini ja P. Kay teooria põhjal arenguskeemi V staadiumis. Tulemustest väärib tähelepanu fakt, et nii sürjakomi kui ka põhjaudmurdi keeles on olemas põhivärvinimi halli värvuse jaoks, puudub aga VI arengustaadiumi põhivärvinimi tähistamaks mõistet ’pruun’. Sellisele võimalusele on viidanud ka teooria autorid B. Berlin ja P. Kay. Omapärane sõna on sürjakomi виж ’kollane’, mis ei kvalifitseerunud põhivärvinimetuseks, kuid kuulub nii rohelist kui ka kollast värvi märkivate liitterminite koosseisu. Varem tähistas see ilmselt värviskaala kollaseid ja rohelisi toone hõlmavat osa.
6. peatükis on võrreldud udmurdi ja sürjakomi ning vene värvispektri jaotumist.(3) Fokaalpunkte võrreldakse Mari Uusküla väljatöötatud meetodil.(4) Selgus, et sürjakomi ja vene keeles kattuvad ainult kollase ja oranži värvi fookused. Üllatuseks on udmurdi murrete erinevused helesinise ja roosa värvi ala osas. Udmurtia murretes on sõnaga чагыр ’helesinine’tähistatud värvi fookusidentne vene keeles nimetust голубой kandva värvi fookusega, ent väljaspool Udmurtiat, Kaama-taguste udmurtide keeles märkis чагыр enamasti sama värvi mis vene синий ’sinine’. Tulemus, et võrreldud kolme keele põhivärvinimed väljendavad värvialasid, mille fookused keeliti erinevad, kinnitab mõõduka relativismi esindajate vaateid. Autor järeldab, et hilisemate arengustaadiumide värvinimed arenesid udmurdi ja komi keeles eraldi. Komi keelde laenati uued värvinimed vene keelest, aga udmurdi värvisõnavara täiendasid türgi ja vene laenud. Seejuures on udmurdi murded allunud erisuunalistele mõjudele, lõunaudmurdi murre on kuulunud rohkem tatari mõjusfääri ning põhjapoolsete udmurtide keeles on enam vene innovatsioone. Seda fakti on hea arvesse võtta ka muudes permi leksikoloogilistes töödes.
7. peatükis on kirjeldatud permi keelte värvinimetuste ajalugu. Värvinimetuste kujunemise algperioodi osas refereeritakse Urmas Sutropi teooriat uurali värvinimetuste arengu varastest staadiumidest ja võimalikest algtüvedest.(5) Enamikul primaarseist põhivärvinimedest on kõigis permi keeltes ühine päritolu, ainult valge värvi jaoks on välja kujunenud erinevad nimetused. Huvitav on hilisemate värvinimede areng, näiteks liitsõnade турунвиж ’roheline’ ja кольквиж ’kollane’ põhinimeks kujunemine, samuti tähelepanek, et mõnd värvinime kasutatakse murdeti erinevas tähenduses. Sõnade päritolu võinuks siiski käsitleda põhjalikumalt ning omapoolsete kommentaaride ja lisandustega, esitades järjekindlalt teadaolevat sugulaskeelte võrdlusainest (näiteks sarnaselt permi keeltega märgib adjektiiv pime eesti murretes mõistet ’tume’).(6)
8. peatükis on vaadeldud värviadjektiivide moodustamise viise. Autori sõnul moodustatakse neis keeltes värviadjektiive peamiselt kahel viisil: tuletuse teel ja võrdluse alusel. Võrdlusest lähtuvad värvinimetused on rühmitatud temaatiliselt: elutu loodus, floora, fauna, toit, metallid ja vääriskivid, inimtegevuse saadused. Tabelites esitatakse paralleelselt udmurdi ja komi sõnad alfabeetiliselt reastatuna. Ühine tabel eeldaks kõrvuti asetsevate näidete sarnasust mingis suhtes (sõnakuju, võrdlusalus vm), mida siin kahjuks pole arvestatud. Udmurdi ja sürjakomi murretes leidub suur hulk värvinimetusi, mis lähtuvad samast nimetamismotiivist, ning teistsugune paigutus looks hea võrdlusvõimaluse. Pealegi esineb terve rida samu nimetamismotiive väga paljude keelte värvisõnavaras (nt ’taevas’, ’meri’, ’liiv’, ’lumi’, ’rukkilill’, ’vaarikas’, ’porgand’, ’peet’, ’kuld’, ’hõbe’, ’tint’ jt).
9. peatükis on analüüsitud udmurdi värvisõnavara erinevusi sõltuvalt keelejuhtide vanusest, soost ja erialast. Küsitluskatsed näitasid, et udmurdi keeles on olemas rikkalik värvisõnavara, kuid spetsiifilisi udmurdi värvinimetusi teavad ainult eakad naised, kunstnikud ning filoloogid. Autor märkas, et naiste värvisõnavara on üldiselt meeste omast mitmekesisem, aga vanemad mehed jälle tunnevad noorematest enam spetsiifilisi nimetusi. Muuhulgas torkas silma, et noorte naiste värvisõnavara on teistega võrreldes vaesem, mille põhjuseks võib olla noorte nõrgem emakeeleoskus.
Ehkki dissertatsioonis on vajakajäämisi, ei tahaks siinkohal neile keskenduda. Kokkuvõttes on see hinnatav uurimus, mille tulemuste usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Selle olulisus ei piirdu permi keeltega, vaid sel on tähtsust ka kaugemate sugulaskeelte seisukohalt. Silmas pidades udmurdi ja sürjakomi keele pikaajalisi kontakte vene keelega ning asjaolu, et praegused keelejuhid on praktiliselt kakskeelsed, on huvitav ja vajalik permi keelte ainese võrdlus vastava vene sõnavaraga. Termin põhivärvinimedon pealkirjas pisut eksitav. Otseselt põhivärvinimede uurimus piirdub 68 leheküljega, mille hulka mahuvad ka teiste autorite tööde refereeringud. Tegelikult käsitletakse väitekirjas udmurdi ja sürjakomi värvinoomeneid laiemalt. Peale põhinimede tuvastamise kirjeldatakse sõnade päritolu ja kogu teadaoleva värvileksika moodustamise viise ning analüüsitakse udmurdi keelejuhtide värvisõnavara sotsiolingvistilisest aspektist. Raamatus on 13-leheküljeline eestikeelne sisukokkuvõte.
Teoreetilisele osale on lisatud autori kogutud kõigi värvinimede loetelud keelte ja murderühmade kaupa koos muude küsitlustulemustega. Töö mahust ca poole moodustav sõnaloend on ühtlasi väärtuslik murdesõnavarakogu, mida peaks saama kasutada ka teistsugusteks keeleteaduslikeks uurimusteks. Loodetavasti saab autor teoks teha plaani jätkata murdesõnavara kogumist ja analüüsi, hõlmates ka permikomi keelt. Teadusliku panuse kõrval on sellel tööl kindlasti ka ühiskondlik tähtsus.
- Kogumismeetodi kohta vt: I. Davies, G. Corbett, A Practical Field Method for Identifying Basic Colour Terms. – Languages of the World 1995, kd 9, nr 1, lk 25– 36.
- B. Berlin, P. Kay, Basic Color Terms: Their Universality and Evolution. Berkeley, CA: University of California Press, 1969.
- I. Davies, G. Corbett, The Basic Color Terms of Russian. – Linguistics 1994, nr 32, lk 65–89.
https://doi.org/10.1515/ling.1994.32.1.65 - M. Uusküla, Distribution of Colour Terms in Ostwald’s Colour Space in Estonian, Finnish, Hungarian, Russian and English. – Trames 2006, kd 10, nr 2, lk 152–168.
https://doi.org/10.3176/tr.2006.2.04 - U. Sutrop, The Vocabulary of Sense Perception in Estonian. Structure and History. (Opuscula Fenno-Ugrica Gottingensia, 8.) Frankfurt am Main jt: Peter Lang, 2002.
- V. Oja, Estonian Adjectives Denoting the Darkness of Colours. – Linguistica Uralica 1999, kd XXXV, nr 3, lk 196–197.
