Eesti keeleala piirid

 

Aastal 1919, kui pandi alus eestikeelsele Tartu ülikoolile, loodi ka esimene eesti keele professori ametikoht maailmas. 2012. aastal ehk 93 aastat hiljem asutati Tartu Ülikoolis kümme rahvus-professuuri, millest kolm on eesti keele professuurid: need on tänapäeva eesti keele, eesti keele võõrkeelena ning eesti keele ajaloo ja murrete professuur. Eesti keele õpetamine Tartu ülikoolis lektori tasemel algas küll juba rohkem kui 200 aastat tagasi, kui 1803. aastal loodi eesti ja soome keele lektoraat (Tamul 2003). Tollal oli kohaliku põliskeele kohta kõige tavalisem kasutada mõistet undeutsch – mittesaksa. Samas oli neid kohalikke keeli rohkem kui üks, eesti keeligi oli tookord kirjakeelena kasutusel kaks: Tallinna ehk põhjaeesti keel ja Tartu ehk lõunaeesti kirjakeel. Tartu keel oli nende läänemeresoome keelte hulgas, mida hakati Tartu ülikoolis ning üldse esime-sena akadeemiliselt õpetama.

On vähe linnu ja ülikoole, millel on omanimeline kogu riigi keelest erinev keel, Tartu linn ja ülikool on üks väheseid nende hulgas. Tartu keel ei olnud aga lõunaeesti Tartu murre, vaid oma traditsioonidega, nii lõuna- kui ka põhjaeesti keelevorme käsitanud kirjakeel. Asub ju Tartu linngi kahe Eesti peamurde, põhja- ja lõunaeesti piiril, kuigi Tartut nimetatakse sageli Lõuna-Eesti pealinnaks. Kui Eesti iseseisvumise järel muutus Tartu ülikool Eesti rahvus-ülikooliks, sai selle õppekeeleks Eesti riigikeel, mille aluseks on põhjaeesti ehk Tallinna keel. Teiselt poolt tähendas see Tartu ülikooli asetamist kogu Eesti vaimsesse keskmesse.

Keelepiirid järgivad sageli riigi või muid administratiivseid piire, või õigemini haldusüksuste piirid varasemaid keelepiire, kuid oma olemuselt on need erinevad. Keel elab ja ka liigub koos rääkijatega, inimestega. Keelepiiridele on iseloomulik, et need ei ole järsud püsiva asustusega aladelgi, neid ei saa märkida traataia või piiripostidega. Keeleala piiridel on tavaliselt segaasustus, erinevate keelte rääkijad elavad üksteisega läbisegi ja üksteist mõjutades. Nii on see olnud samuti eesti keelealal, nii selle sise- kui ka välispiiridel.

Lähedaste sugulaskeelte puhul on keelepiiri kujunemine suuresti kunagiste hõimuliitude ja poliitilise ajaloo küsimus. Keelepiirides on reeglina rohkem ajalugu kui administratiivsetes piirides, teiselt poolt võib keele-vahetus olla väga kiire, toimudes vaid ühe põlvkonna jooksul. Ühine keel näitab suhtlusala, võimet regulaarselt suhelda ning ka motivatsiooni selleks. Selline suhtlus saab toimuda üle poliitiliste piiride, mis juba oma olemuselt on meele-valdsemad kui keelepiirid (Pajusalu jt 2012).

Suurem osa Eesti riigipiirist kulgeb mööda veekogusid, mida võib pidada loomulikeks looduslikeks eristajateks. Eesti keeleala siiski ei järgi päris täpselt neid looduslikke piire. Lääne-Eesti saartel ja rannikul on olnud skandinaavia ehk vanarootsi asustust, Põhja-Eesti rannikul soome külasid, mis on küll teadaolevalt palju nooremad võrreldes skandinaavlaste omadega Lääne-Eestis; suhteliselt uus on samuti vene asustus Ida-Eestis Peipsi rannikul. Naaberrahvaste siirdumine praegu-sele Eesti alale on piiratuim olnud hoopis lõunas, kus on maismaapiir. Üldiselt võikski väita, et kõige püsivamad keelepiirid on seal, kus on suured sood ja põlismetsad. Ometi on Läti asustust olnud nii ajaloolisel Mulgimaal, Valga ümbruses kui ka kohati veel idapoolses Kagu-Eestis. Kõik need kunagised läti talud ja külad on tänaseks küll muutunud eestikeelseks.

Eesti keeleala kujunemisel on vaja arvestada lisaks väikeste sugulasrahvastega, eriti vadjalaste ja liivlastega, kelle keel koos põhja- ja lõunaeesti hõimumurretega moodustas läänemere-soome keelte lõunarühma. Neile lõuna-rühma keeltele on üldiselt iseloomulikud jooned, mida tihti peetakse eesti keele oma-pärasteks tunnusteks, nagu kolm väldet või vokaal õ.

Läänemeresoome lõunarühma keeled on seotud genuiinselt; ajalooliselt on kõiki neid vanu hõimumurdeid või -keeli räägitud ka praeguse Eesti alal. Kirde-Eestis ehk nüüdsel Ida-Virumaal kõneldud kirde- ja idamurre on samavõrd lähedased vadja keelele kui eesti kirjakeelele, üks eesti muinasmaakondadest Peipsi rannikul oli nime poolestki Vaiga, mida on seostatud vadja etnonüümi ja vadjalastega. Samuti on ilmne, et liivlaste põhjapoolseim, Metsapoole maakond hõlmas praeguse Pärnu maakonna lõunaalasid; vaidlusküsimus on siiani vaid see, kas liivi keele kõnelejad elasid Liivi lahe randa mööda kuni Pärnuni või oli piir Pärnust lõuna pool, kusagil hilisema Häädemeeste kihelkonna alal (Sutrop 2011). Igal juhul tuleks nii vadja kui ka liivi keelt käsitleda Eesti põliskeeltena ning seetõttu on Eesti teadlastel eriline missioon nende kahe kadumise äärel oleva rahva ajaloo, keele ja kultuuri uurimiseks.

Määratledes Eestit keelelises mõttes, peakski teda käsitlema kõigepealt ühe osana, lõikena suuremast läänemere-soome murrete kontiinumist. Vaadeldes teiste keelte küündimist Eesti territooriumile, on teiselt poolt jälgitav eriti lõunaeesti murrete laiem levik üle praeguste riigipiiride lõuna ja kagu suunas. Asetses ju läänemeresoomlaste ja baltlaste piir veel teise aastatuhande alguses Väina jõel. Tänaseks juba assimileeritud lõunaeesti Leivu ja Lutsi keele-saared asuvad Läti ida- ja kaguosas, setu Kraasna keelesaar Pihkvamaa lõunaosas. Suurem osa Setumaast kuulub praegu Venemaale, juba alates 1920. aastate piiritõmbamisest Eesti ja Läti vahel jäid Vana-Laitsna võrukeste külad Lätimaale ja mujalgi jäi võru asustust Läti piiri taha. Segaasustuse tõttu on keeleliste ja poliitiliste piiride ühitamine üldiselt raske ülesanne. See ei või ometi olla põhjuseks unustada oma keele ja kultuuri kandjaid, kes on jäänud ajaloo keerdkäikude tõttu elama väljapoole riigipiire.

Eesti keeleala kujunemises on seni märgatust ehk suuremgi tähtsus eesti ja naaberkeelte kontaktidel. Kõigepealt puudutab see juba varast ajalugu, aega, kui läänemeresoomlased eristusid muist soome-ugri rahvastest ja kujunesid välja läänemeresoome hõimumurded. Selles kujunemisloos oli kindlasti oma tähtis roll iidsete läänemeresoome hõimude eripärastel suhetel germaani, balti ja teiste naaberkeeltega juba paar tuhat aastat tagasi. Teine tugev kokkupuude germaani ja eriti balti keelte kõnelejatega leidis meie esivanematel aset esimese aastatuhande teisel poolel, pannes aluse lõuna-läänemeresoome murrete kujunemisele. Eesti keele teket omaette keelena on aga kõige rohkem mõjutanud tugev kontakt keskalamsaksa keelega XIII kuni XV sajandini. Naaberrahvad on järelikult toetanud ka meie keelelise identsuse kujunemist, ning seda mitte ainult vastandumise võimaldamise kaudu.

Eesti keeleala on samas moodustunud pika aja jooksul erinevate läänemeresoome hõimude murdeliiduna, kusjuures esmased murdepiirid kinnistusid nähtavasti juba esimese aasta-tuhande lõpuks. Teadmised Eesti muinasmaakondadest on pärit peamiselt alles XIII sajandist. Sellest ajast on märgatav, et suuremad ja tugevamad maakonnad paiknesid keeleala äärtel: Sakala ja Ugandi Lõuna-Eestis, Rävala ja Virumaa Põhja-Eestis, Saaremaa ja Läänemaa Lääne-Eestis. Nende vahele jäi Kesk- ja Ida-Eestis mitu väiksemat maakonda või kihelkonda.

Suuremate ja kaitsevõimelt tugevamate maakondade järgi tõusevad esile kolm piirkonda, mida võiks nimeta lääne-, põhja- ja lõunaeesti tuumaladeks või keskusteks. Etnoloogid, näiteks Ilmar Talve oma eesti kultuuriloo raamatus (Talve 2004), on eristanud esiajaloo lõpul eesti lääne-, põhja- ja lõunahõimu, see kolmikjaotus on suuresti kooskõlas hilisemate eesti rahvakultuuri piirkondadega. Paraku eesti traditsiooniline murdejaotus erineb sellest. Eesti murdeid saab küll jagada kolmeks rühmaks, kuid need on lõunaeesti, põhjaeesti ja kirderanniku murded. See tähendab, et põhjaeestist eraldub keeleliselt kõigepealt kirdeosa, mitte lääneosa.

Erinevust Eesti keele- ja kultuurialade vahel ei ole seni ammendavalt lahti seletatud (Pajusalu jt 2012: 242). Üks võimalik põhjus võiks olla hilisemate lääne-meresoome keele-kontaktide mõju Kirde-Eestis, eriti vadja ja hiljem ka soome keele mõju kirde-ranniku alal. Teiselt poolt tuleb arvestada lääne-eesti murrete ulatusliku mõjuga põhjaeesti keskmurdele, mis on neid kahte omavahel sekundaarselt sarnastanud.

Silmas tuleb pidada veel asjaolu, et traditsiooniline eesti murrete klassifikatsioon põhineb häälikuliste ja grammatiliste joonte levikuandmetel. Sõnavara ei ole selle juures arvestatud. Koos Arvo Krikmanniga tegin kümmekond aastat tagasi kvantitatiivse dialektomeetrilise uurimuse eesti murrete sõnavarasuhetest (Krikmann, Pajusalu 2000). See andis tulemuseks hoopis sarnasema pildi Eesti ala jaotusega rahvakultuuri piirkondadeks. Eristusid kolm tuumala, üks neist Põhja-Eesti rannikul, teine Kagu-Eestis ja kolmas Lääne-Eesti saartel ja rannaaladel. Kesk-Eesti jäi jällegi nende kolme eripalgelise piirkonna vaheliseks üle-minekualaks.

Kesk-Eesti siirdealal on siiski olnud tähelepanuväärne roll eesti murrete integreerimisel ja ühiskeele tekkimisel. See ala on toiminud nii konservatiivsete kui ka uuenduslike keelejoonte vahendajana ning eesti keele struktuuri optimeerivate analoogia-muutuste lähtekohana (Pajusalu 1997). Lisaks Kesk-Eestile on eesti ühiskeele kujunemise seisukohast olulised need siirdealad, mis on tekkinud suuremate linnade ümbruses (Pajusalu jt 2012).

On silmatorkav, et kõik suuremad Eesti linnad asetsevad murdekeskuste vahelistel aladel. Kujukas näide on siin Eesti pealinn Tallinn. Pealinna on tuldud mitmelt poolt ja selle mõjud on ulatunud mitmele poole. Muinasaja lõpul oli Tallinn Rävala maakonna keskus, kuid hiljem see maakond kadus ja vahetus suuresti ka pealinna eestlaste keel: varasema rannikumurde tüüpi keele, mida näeme veel XVI sajandi ja XVII sajandi alguse tekstidest, assimileeris sisemaa põhjaeesti keskmurre. Koos keelega vahetus maakonna nimigi, varem Tallinnast lõuna pool paiknenud Harju on Harjumaana nüüdseks laienenud kogu endisele Rävala alale. Tallinn ja suurem osa muistsest Rävalast jäi kultuuriliselt ja keeleliselt põhja- ja lääne-eesti vahevööndisse, teiselt poolt aidates kaasa nende lähenemisele.

Tartu asetseb põhja- ja lõunaeesti keele- ja kultuuriala piiril; ajalooline Tartu maakond ühendab nii lõunaeestilisi Tartu murde kui ka põhjaeestilisi ida- ja keskmurde alasid. Samuti teised suuremad Eesti linnad Pärnu ja Narva on kujunenud keelelistel siirdealadel. Narva asub eesti keeleala kirdepiiril, kus on ühendatud eesti murrete kõnelejaid väikeste idapoolsete läänemeresoome keelte vadja ja isuri ning ingerisoome kõnelejatega. Pärnu on tõenäoliselt tekkinud muinasajal eesti ja liivi asustuspiiril (Sutrop 2011: 113), hiljem jäänud aga lääne- ja lõunaeesti kultuuriala piirile. Samas on Pärnu linnal olnud oluline koht eesti kirjakeele arendamises eriti XVIII ja XIX sajandil.

Kokkuvõtvalt tuleb meenutada, et eesti traditsioonilised kultuurilised ja keelelised keskused, mis on aluseks Eesti omakultuuri rikkusele, jäävad ikkagi suurematest linnadest üsna kaugele. Need on näiteks Kagu-Eestis, Saaremaal, Kihnus, Lüganusel ja Kodaveres. Viimasel Eesti rahvaloendusel küsiti esmakordselt murdekeelte valdamise kohta. Vastused näitavad küll üksnes inimeste enesehinnangut, kuid kui kõrvutada eelmainitud kohtadega piirkondi, mille murdekeelt nimetati, ilmneb, et enam kui 131 000 eestlasest, kes väitsid mingit murdekeelt oskavat, rohkem kui 95 % elavad või on pärit neist eesti rahvakultuuri ja -keele põlistest keskustest. Ainult kirde-ranniku-murde alalt saadi tagasihoidlik tulemus. Seda saab seletada eelmise sajandi teisel poolel aset leidnud suurte asustus-muutustega Ida-Virumaal. Praeguses olukorras võib üksnes arvata, et järgnevatel -kümnenditel tekib seal uut tüüpi piirkondlik eesti kõnekeel. Kindlasti on Eestis piirialade asustuse elujõu kindlustamine igal pool vältimatu eesti keele ja kultuuri ajaloolise rikkuse säilimiseks. Keelepiiride hoidmine tähendab samas ikkagi kõigepealt seal elavate inimeste, nende elukesk-konna ja suhtlemisvõimaluste eest hoolitsemist.

Kirjutis põhineb Tartu Ülikooli 93. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2012 peetud akadeemilisel ettekandel.