Läinud aastal võõrustas Tartu Ülikool üht suurimat keskkonnahumanitaaria-alast konverentsi Balti regioonis. 29. aprillist 3. maini 2014 toimunud konverents „Framing Nature: Signs, Stories, and Ecologies of Meaning”(1) tõi Euroopa kirjandusökoloogia assotsiatsiooni (EASLCE, www.easlce.eu) ja Põhjamaade keskkonnauuringute võrgustiku (NIES, www.miun.se/nies) kaudu Eestisse 240 registreeritud osavõtjat. Konverentsil kõlas 115 ettekannet, neist 25 Eesti teadusasutustega seotud uurijatelt. Kuna kogu üritus oli väga mahukas, on järgnevas lähemalt käsitletud Eestiga seotud uurijate ettekandeid.
Kõik teesid on kättesaadavad konverentsi kodulehel (http://www.ut.ee/SOSE/conference/2014_framing_nature/abstracts.html) ning Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar. Konverentsi ettekannete põhjal on koostamisel mitmeid teadusväljaandeid: rahvusvaheline Rodopi teaduskirjastus avaldab kogumiku „Framing Nature”; Tartu Ülikooli Kirjastuses on kavandatud temaatiline köide sarja „Studia litteraria Estonica” raames. Konverentsi temaatikast lähtuvad erinumbrid avaldavad semiootikaajakiri Sign Systems Studies ja kirjandusökoloogia ajakiri Ecozon@.
Konverentsi eelprogrammi kuulus Tallinna Ülikoolis korraldatud ümarlaud „Keskkonnahumanitaaria: (mitte)-distsiplinaarse uurimistöö piirangud ja potentsiaal inimese ja keskkonna vaheliste suhete uurimisel”. Dolly Jørgenseni, Michael Egani, Hannes Bergthalleri, Kati Lindströmi ja Robert Emmetti juhtimisel arutleti distsiplinaarsete piiride olemust ja nende ületamise võimalusi valdkondadeüleste uurimisküsimustega töötamisel. Tõdeti, et keskkonnaprobleemid ei mahu täienisti ühegi eriala piiridesse. Analoogsete küsimustega tegeles ka 1. mai ümarlaud Tartus, kus keskenduti kitsamalt keskkonnahumanitaaria tulevikuväljavaadetele Euroopa kontekstis.
Kolm plenaarettekannet esindasid kõrgetasemelist keskkonnahumanitaariat eri teadusharude vaatenurgast. Kirjandusteadlane ning biosemiootik Wendy Wheeler (Londoni ülikool) esines haarava mõtisklusega materiaalses vormis leiduvatest mittemateriaalsetest tähendustest. Tegemist oli Jakob von Uexkülli loengusarja avaloenguga ning selle salvestust saab järelvaadata Tartu Ülikooli meediakeskuse kodulehel (www.uttv.ee). Berni ülikooli saksa keele professori Ernest Hess-Lüttichi plenaarettekanne „Aeg ja ruum linnaplaneerimises” võttis kokku suure osa ruumiteaduste teoreetilisest poolest ja näitas, kuidas need teooriad linna puhul „töötavad”. NIES-i liikmed, kirjandusökoloog Steven Hartman (Mittuniversitetet, Sundsvall) ja antropoloog-arheoloog Thomas McGovern (New Yorgi ülikool) esitlesid interdistsiplinaarset teadusprojekti humanitaaria ja kliimamuutuse uuringute ühendamisest Islandi näitel, mis kujutab endast suuremahulist keskkonnamuutuste kultuurilise mõju uurimist, nn keskkonnamälu kaardistamist.
Konverentsi avapäeval kõnelesid Tartu Ülikooli juhtivad bio- ja ökosemiootikud. Timo Maran kirjeldas oma ettekandes „Biosemiootiline kriitika: keskkonna modelleerimise zoosemiootilisi aspekte”, kuidas saab biosemiootika osaleda kirjandusuurimises ning milliseid konkreetseid mudeleid ja eristusi võiks kasutada biosemiootiline kriitika. Kalevi Kull küsis oma ettekande pealkirjas lakooniliselt: „Miks ökosemiootika?”, ning vaatles ökosemiootika kui teadussuuna esiletõusu ja arengut. Lisaks neile esinesid semiootika ja filosoofia kraadiõppurid konkreetsete juhtumiuuringutega. Nelly Mäekivi analüüsis loomaaedu kui kommunikatiivseid keskkondi ning vaagis liigikaitse, meelelahutuse ja loomade heaolu puudutavate nõudmiste ristlainetuses sündivate vastuolude lahendamise võimalusi. Riin Magnus kõneles liikideülesest kommunikatsioonist ja erinevate omailmade üksteisega kohandamise protsessist juhtkoera kasutavate pimedate elulooraamatute põhjal. Teiste liikide esindajad on inimese aktiivsed kommunikatsioonipartnerid, kes suunavad ka omalt poolt inimese tõlgendusi ja arusaamu. Silver Rattasepa ettekanne „Filosoofist kaheksajalg” arutles kategoriseerimise, raamistamise ja kontekstualiseerimise teemadel, küsides, kas inimkeskne vaatepunkt neis tegevustes on vältimatu. Tyler Bennett esines ettekandega filosoofilise semiootika vallast, keskendudes Charles S. Peirce’i märgitriaadide nüansside lahkamisele Terrence Deaconi inimkeele evolutsioonist kõneleva raamatu „The Symbolic Species” kontekstis. Filosoofiakeskselt lähenes keskkonnatemaatika analüüsile ka Riin Kõiv, kes rääkis looduse kontseptualiseerimisest filosoofilistes kategooriates. Semiootika teadur Elin Sütiste kõneles konteksti olulisusest tõlkimisel ning teadlikust ja mitteteadlikust tõlkimisest.
Kultuurianalüüsiga üldisemalt astus samuti üles hulk Eesti teadlasi. Kurmo Konsa ettekande teemaks oli loodusliku ja kultuuripärandi vahekord, iseäranis nende ühenduskohal sündiv sümbioos. Konsa ettepanek on käsitleda loodust kultuuripärandi osana, et tõhustada looduspärandi kaitset. Samas vallas liikus ka Ott Heinapuu ettekanne, mis käsitles looduslike pühapaikade riikliku kaitse alla võtmist ning sellega kaasnevaid kontseptuaalseid probleeme.
Etnobotaanikud Renata Sõukand ja Raivo Kalle uurisid loodusliku taime mõistet seoses 2011. aastal läbiviidud kogumisaktsiooniga „Looduslike liikide söömine lapsepõlves”. Ulrike Plathi ettekanne „Ressurss või „Heimat” – Balti loodus saksa tõlgenduses”keskendus sellele, kuidas baltisakslased on konstrueerinud oma identiteeti mõiste Heimat kaudu. Sotsiosemiootik Tiit Remm kõneles loodusest linnaplaneerimises Tartu kesklinna parkide ja Emajõe näitel, lähtudes Tartu–Moskva koolkonna väljatöötatud kontseptsioonist „linn kui tekst”. Kati Lindströmi ettekanne Jaapani traditsiooniliste agraarmaastike kaitsmisest tugines nii klassikalise kultuurisemiootika kui ka tänapäevase maastikusemiootika teoreetilistele alustele. Franz Krause ettekanne jõgede dünaamikast ja poliitikast näitas, kuidas Kemi jõgi kui Soome üks suurima jõgikonnaga jõgesid on mõjutanud sealse rahva orienteerumist looduses ning nende ruumitaju üldisemaltki.
Kirjandusteaduslikult aluselt lähtunud ettekandeid oli eesti uurijatelt kokku seitse. Anneli Mihkelev kõneles groteski looduslikest alustest. Grotesk kujutab ja kasutab oma sõnumi edastamiseks deformeerunud looduslikke märke, mis võivad olla nii koomilised kui ka õudu tekitavad. Maris Sõrmus lähenes ökofeministlikult ingliskeelsete autorite Anita Desai ja Monique Roffey teostele, osutades, et ökofeministlik keskkonnakäsitlus ja looduse agentsus on teemad, mis esinevad mõlemal autoril.
Jüri Talveti sõnavõtu keskmes oli ökoloogilisus, seda nii kirjanduses ja keeles kui ka looduses ning nende omavahelistes seostes; ta rõhutas kultuurilise ökoloogia kui vaate olulisust. Kaitstes kultuurilist mitmekesisust, kaitseme ju ka looduskeskkonda. Arne Merilai ettekande „Ökokriitika kohast ühendväljateoorias”eesmärgiks oli kirjeldada ökokriitika positsiooni teiste, teoreetiliste postmodernistlike kirjandusuurimise suundade seas. Thomas Salumetsa mõttearenduses Jaan Kaplinski ja Arne Naessi ökoloogilisest individualismist toodi autorite tähendusliku ühisosana välja asjaolu, et kummagi jaoks ei ole märgid (ja märgiline kommunikatsioon, tähenduste vahetamine) olulised mitte ainult ellujäämiseks, vaid ka loomiseks, eneseväljenduseks. Kadri Tüüri ettekanne „Kelle loodus? Vilsandi looduskaitseala kujutamine kirjasõnas” eritles peamiselt retooriliste piiride ja privileegide kehtestamist looduskaitsetegevuses. Brita Meltsi käsitlus Poeedirahu maastikest keskendus Andrus Kasemaa tekstiloomestrateegiatele, mis kombineerivad reaalseid geograafilisi maastikke kirjaniku isiklike kogemuste, elamuste ja ulmadega.
Eestiga seotud uurijate ettekannetest märgitagu veel põgusalt ära TÜ semiootika osakonnas doktorikraadi kaitsnud Morten Tønnesseni analüüs loomade käsitlemisest Norra poliitiliste parteide programmides; TÜ semiootika osakonna kraadiõppurite Katarzyna Kaczmarczyki ja Montana Salvoni XVII sajandi inglise hekilabürintide ja XVIII sajandi alguse inglise maastikuaedade võrdlev analüüs nende sümboolses ja struktuurses sarnasuses; semiootika osakonna juures stažeerinud Soome Teaduste Akadeemia uurija Karoliina Lummaa ettekanne lindude kujutamisest soome kaasaegses luules ning tekstimaailmast kui eri liikide ja keskkondade kooseksisteerimise kohast. Soome keskkonnaajaloo uurijad Simo Laakkonen ja Otto Tähkäpää võrdlesid keskkonnateemade kajastamist 1950. aastate lõpu eesti ja soome telesaadetes. Ajalooliste paralleelide tõttu eesti materjaliga võiksid olla huvipakkuvad veel Peterburi keskkonnaajaloolase Julia Lajusi ettekanne kalavarudega seotud ideoloogilisest retoorikast 1930. aastate Venemaal ning tšehhi kirjandusteadlase Peter Kopecký ülevaade Ameerika keskkonnakaitselise luule tõlkimisest idabloki kontekstis 1960. aastatel.
Lõpetuseks pole liigne rõhutada, et kogu konverents sündis mitmete organisatsioonide ja institutsioonide vahelises tihedas koostöös. Lisaks üleeuroopalistele organisatsioonidele, korralduse põhiraskust kandnud Tartu Ülikooli semiootika osakonnale ning eesti kirjanduse ja teatriteaduse osakonnale andsid olulise panuse Eesti Keskkonnaajaloo Keskus (www.tlu.ee/et/ajaloo-instituut/KAJAK) ning Eesti Semiootika Selts (www.semiootika.ee).
Artikli valmimist toetasid Norra finantsmehhanismi 2009–2014 projekt EMP151 ning Kultuuriteooria Tippkeskus (Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi projekt).
- Siinse ülevaate koostamisel on kasutatud konverentsiga seotud erikursusel FLKU.05.221 „Kirjandusökoloogia tekstiseminar” osalenud Tartu Ülikooli tudengite Ehte Puhangu, Brita Meltsi, Lona Pälli ja Evelyn Fridolini kokkuvõtteid kuulatud ettekannetest.
