4.–6. septembrini toimus Ungaris Badacsony linnakeses Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni korraldatud XIII soome-ugri kirjanike kongress, mille põhiteemaks oli seekord valitud näitekirjandus. Kongressil olid esindatud pea kõik soome-ugri rahvad ja kolme päeva jooksul oli huvilisel võimalik saada küllaltki põhjalik ülevaade nende draamakirjandusest ja teatripildist laiemaltki.
Plenaarettekandeid peeti poolteise päeva jooksul kuusteist. Kolmandikus neist käsitleti korraldajamaa Ungari näitekirjanduse hetkeolukorda, samuti aga sealset kirjandust laiemalt – muuhulgas tutvustati rahvusvaheliselt tunnustatud ungari kirjanikke ja anti ülevaade Ungari ühiskonnas ulatuslikku vastukaja leidnud projektist „12 kauneimat luuletust”, mille raames koostati ja anti välja samanimeline kogumik, korraldati konverentse, avalikke luulelugemisi jpm. Kongressi puhuks oli assotsiatsiooni esimehe János Pusztay eestvõtmisel välja antud rohkesti kirjandust: kolmes sarjas (12 kauneimat ungari novelli, 50 kauneimat ungari luuletust, soome-ugri kirjanduste 12 kauneimat luuletust) ilmus kokku 28 kogumikku ning sellele lisaks veel ungari- ja eestikeelne soome-ugri näitekirjanduse valimik. Väljaannete eesmärgiks on Pusztay sõnul muuhulgas saavutada, et ungarlaste eeskuju jõuaks ka teiste (ennekõike Venemaal elavate) soome-ugri rahvasteni ning et sealgi võiks 12 kauneima luuletuse projekt keele ja kultuuri püsimisele ja elavdamisele kaasa aidata.
Ülejäänud poolteise päeva jooksul järgnes töö sektsioonides. Sealgi sai kuulda ettekandeid, mille sisuks ennekõike näitekirjandus, kuid et tegemist ei olnud teaduskonverentsiga, võisid nii korraldajad kui ka esinejad endale lubada küllaltki suurt vabadust ja rääkida paljust muustki. Kolme päeva jooksul said kuulajad hea ülevaate soome-ugri kirjanduste hetkeseisust. Tutvustati konkreetseid projekte: väga põneva näitena võib esile tuua noorema põlve lavastaja ja näitekirjaniku Ari-Pekka Lahti veetava Ruska Ensemble’i teatrialase koostöö Siberi rahvastega, ennekõike handi kirjaniku Jeremei Aipiniga, kelle romaani „Viimne koidutäht” instseneering toodi lavale aastal 2011. Peeti aga ka spetsiifilisemaid, teaduslikumat laadi ettekandeid: rahvaluulemotiividest komi dramaturgias, libahundist soome-ugri draamas, näitekirjanduse „eriefektidest”, koodivahetusest tänapäeva soome kirjanduses jne. Samuti ei jäänud käsitlemata ühiskondlikud valupunktid, ja just siin tõusid eriti selgelt esile soome-ugri maailma erinevused: kui Venemaa soomeugrilaste mureks on ennekõike keelelis-kultuuriline ellujäämine, siis näiteks soomlaste puhul oli sedakorda põhiliseks mureküsimuseks hoopis massiliselt Euroopasse saabuvate sõjapõgenike saatus. Erinevusi hakkas aga silma ka seoses kongressi põhiteemaga: kui Soome, Ungari ja Eesti teater on liikunud enam-vähem sarnaseid radu pidi ja kuulub laias laastus Lääne-Euroopa teatripilti, siis Venemaa soomeugrilaste juurde ei ole paljud meie teatris juurdunud nähtused veel jõudnud. Nii võib öelda, et Venemaa soomeugrilaste näitekirjandus on suurematest uuendustest esialgu puutumata, tegeldes klassikalise draamakirjanduse vormis (nt postdramaatilise teatri mõistegi on seal esialgu tundmatu) ennekõike pärimusega, iidsete traditsioonide ja väärtuste kaitsmisega ning muidugi armastusega. Erinevuste märkamine ja mõtestamine mõjub kahtlemata rikastavalt kõigile asjaosalistele ja aitab neid lähemale üksteisemõistmisele ning eks see olegi üks soome-ugri kirjanike liikumise põhieesmärke.
Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni esimees ja kongressi peakorraldaja János Pusztay on öelnud, et vähemasti ungarlaste ettekanded täitsid paljuski pedagoogilist eesmärki: näidata ungarlaste kogemuse põhjal, kui oluline võib rahva identiteedi seisukohast olla kultuur ning käesoleval juhul eeskätt kirjandus. Just seetõttu oli ungari delegatsioonis vähem kirjanikke ja rohkem kirjandusürituste korraldajaid, tõlkijaid, teatriteadlasi. Lisaks 12 kauneima luuletuse projektile tutvustati ka ungarikeelse teatri rolli naaberriikides, kus ungarlased moodustavad küllaltki arvuka rahvusvähemuse. Kõige selle taga on assotsiatsiooni esimehe kiiduväärne soov toetada väljasuremisohus soome-ugri keelte ja kultuuride arengut ning püsimist, andes selle kaudu panuse maailma keelelis-kultuurilise mitmekesisuse säilimisse.
Lisaks ettekannetele pakkusid korraldajad ka kultuuriprogrammi, mille krooniks kujunes mitmekeelne luuleõhtu, kus oma loominguga esinesid pea kõigi soome-ugri rahvaste esindajad ning muuhulgas kanti ligi kümnes soome-ugri keeles ette Edela-Soome murdes kirjutava poetessi Heli Laaksose luuletus „Lehm ja kask”.
Eesti delegaatidest esinesid ettekannetega Arvo Valton, kes käsitles soome-ugri rahvaste uuemat näitekirjandust, Kauksi Ülle ja Merle Jääger, kes tutvustasid seto teatrielu, ning Eva ja Indrek Koff, kes kõnelesid kokkuvõtlikult eesti teatrist viimastel aastakümnetel ja kirjeldasid näitekirjanduse rolli muutumisi üldises teatripildis.
Kongressi üheks tipphetkeks kujunes Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni pikaajalise esimehe Arvo Valtoni autasustamine Ungari Vabariigi Rüütliristiga. Kõrge autasu andis üle kongressi patroon, riigisekretär László L. Simon.
XIV soome-ugri kirjanike kongress toimub 2017. aastal Tartus Eesti Rahva Muuseumis ning selle peateemaks on ajaloo käsitlemine soome-ugri kirjandustes.
