Öös on (rohkem) asju

Carolina Pihelga debüütkogu „Sõrmemuster” (2006) algab järgmise luuletusega: „Üks tüdruk rääkis mulle oma unistusest / kus / ta lamab suures mahajäetud ruumis, / vannis, / suleb silmad ja ainus, mis ta kuuleb / on / kuidas kümnest aknast sisse voolab / valgus.”

See nooruslikult hele pilt on huvitav kontrast kõnealuse videvikuvärvi raamatuga „Pimeduse pisiasjad”, milles on valgust vähe ning „Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt / varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks / ta võimeline on” (lk 47). Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale nomineeritud teos on autori seni kõige ühtlasem ja kontsentreeritum luulekogu. Üsna selgelt üheks tervikuks kirjutatud raamatu sügavam mõju seisneb just kompositsioonis: iga üksik luuletus on seotud teistega ning mõjub eraldamatu osana kõikide lehekülgede ühisest tähendusruumist. Ehk „luulekogu” ei tähenda selle raamatu puhul kindlasti praktilistel kaalutlustel ühiste kaante vahele „kogutud” tekstivalikut. Pigem kannavad üksikud tekstid ühest suurest tähenduste „kogust” ettevaatlikult lahti harutatud niite.

Kuigi suurem osa luuletusi tõukub igapäevastest hetkedest, on nende tuum kõike muud kui argine. Pimedas kobada ei ole teadupärast kuigi mugav ning pimedusest kõneleda ammugi mitte. Kiirustav progressile orienteeritud maailm taotleb „valgustatust” nii füüsilises kui ka psüühilises ruumis ning pimedusele ei jätku kuigi palju aset. Ööd on peidetud linnatuledesse, pilkaspime loodus seostub eeskätt õudusfilmidega ning hämarusse tõrjutud keerulised ja seletamatud nähtused pöörduvad kahtlaseks – ja selle arvelt võib kellelegi olla kasulik pimedusehirmu veelgi võimendada. Väljaspoolsest õudsem on küllap vaid inimlooma sisemine pimedus, kuid sellegi kõrvaletõrjumiseks on leiutatud hulgaliselt võimalusi. „Pimeduse pisi­asjade” lüüriline mina rändab inspireeriva julgusega just selles ebamugavas, ent vägagi ehtsas varjuhämus.

Videvik ja mälu

Enamasti ei alga luuletused ööpimedusest, vaid kusagilt videvikuhetkedest, kus selgepiirilistel seletustel on vähem kaalu ning tajud pöörduvad sisemaailma. Niisuguseks käimalükkavaks valgusseisundiks võib olla näiteks kookonit kuduv tuhm talvehommik (lk 9), „väike õrn valgus” lapse juustes (lk 12), aknast paistev „merevaigust tehtud” õhtupäike (lk 13), hämara puiestee lampide ettevaatlik valgus (lk 14), „mööda sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski” saabuv õhtu (lk 73) jne. Videvikuhämus on peidus ärkveloleku ja unenäoilma vahevärvid, milles võivad ilmuda minevikuvaimud ning klaaruda eksistentsiaalsete otsingutega seotud mälukihistused. Haaramatusele vaatamata võib niisugune kogemus kätkeda osadus- ja turvatunnet: „Otsida ikka pääsu, sinna tumedasse hetke, / tõelisesse varjupaika, mis ei saa kunagi kedagi / tagasi lükata, veel vähem siis kaitsta” (lk 76). Hämaruses elavnevad pildid nii kadunud isast kui ka kaugematest esivanematest, kellest elavad mälestused on juba kadunud või pole neid kunagi olnudki: „Kasvasin üles mälestusteta, / teadmata isegi oma vanavanemate / nimesid. Olin nagu möödalastud / hetk [---]” (lk 15).

Mälu ja identiteediga seotud sõlmepundar, mille kohta võiks tavaolukorras öelda ka minevikutaak, on „Pimeduse pisiasjade” olulisi valupunkte. Luulekogu suudab panna lugeja kahtlema õige mitmes tuttava, ent keerulise mõiste n-ö argises tähenduses. Seega, võib-olla ei peagi mineviku nn taak olema ebamugav koorem, mida peaks püüdma erinevatel viisidel kergendada või seljast heita, et kiiresti „eluga edasi minna” nagu „valgustatud” maailmas kohane? Pihelga tekstid näivad siin-seal haaravat ajaloo kuristikku kadunud videviku pidamise traditsiooni järele: möödunud aegade kogemused ja kogejad hõlmatakse keelevahendite kaudu käesolevasse hetke, nii et ilmne ja unenäoline muutuvad tajudes üsna ühetaoliseks. Peeter Sauter on märkinud, kuidas kõnealune kogu „tundub paras tagurpidiliikumine ja mäletamine, sest argised asjad ei juhtu siin ja praegu tavailmas, vaid unenäolises ruumis, mis nagu narkonägemus võib tunduda tavareaalsusest reaalsem”.(1) Kuigi videvikukohtumised on lineaarsusele tuginevas maailmaseletuses pimedusse tõrjutud, ei muuda see mälu ja põlvnemise problemaatikat olematuks: „Sinu pärisosa / on see, mille eest pageda ei saa – / sõda, mida peetakse veel vanamoodi, / kaevikutes. Õpitud naeratus varjab / seda siiski hästi.” (lk 35) Kuid mineviku vaimud ei kohku maskidest, „[n]ad koputavad öö uksele, ei hooli, et teeskleme magajaid” (lk 48).

Hinge pime öö

Uneilma piiril minevikuvaimude kannul rännates kõigutab luuletaja ka hingelise üksinduse tähendust. Kuigi tekstides joonistuvad välja ka lapse, armastatu, ema ja kadunud isa piirjooned, kaovad nad hämaruse saabudes oma unenägudesse ning lüüriline mina näib otsingu­retkedel pöörduvat eelkõige iseenese poole. Mõnikord on luuleridades peegelduv üksildus suisa halvav: „Alasti üksinda voodis, suu kuivab ja pissihäda. Tahaksid, / et taevas neelaks su ja sülitaks teises kohas välja. Helide / sees on õõnsus, üks ruum, kuhu peidad end nagu viimase / lendorava üksindus.” (lk 25) Suures joones ei paista „Pimeduse pisiasjade” üksildus aga pessimistlikuna, vaid on pigem neutraalne ja loomulik igaüht puudutav hingeline kogemus. Umbes sedalaadi nagu Haruki Murakami essees „Jalutuskäik Kobesse”(2), kus autor mängib mõttega, et inimese elukäik ongi ehk üksildusega harjumise staadiumide rida ning selles pole midagi valet ega kurtmisväärset.

Luulekogu hakkas esmakordsel lugemisel minu jaoks seostuma religiooni­antropoloog Heili Sepa(3) käsitlusega hinge pimedast ööst kui universaalsest inimesena kasvamise kogemusest. See on kannatusest sündinud hingeline üleminekuprotsess, mida mütoloogias väljendatakse sageli allmaailmas käimise kujundi kaudu. Argiselt võiks öelda ka masendus – järjekordne tuntud, ent valgustkartev sõna.

Samale kujundile saab toetada ka „Pimeduse pisiasjade” ühe lugemisviisi: kuuest tsüklist koosneva luulekogu alguse kompav nukrus ja lakoonilisemad värsiread (katkevad lähedusniidid, lapsepõlvemälestused, isale pühendatud luuletus) juhatavad sisse haaravamad unenäorännakud koos jõulisemate sisedialoogidega. Kulminatsioonina mõjuvad neljanda tsükli intensiivsed, tühjade ridadega lõikudeks jaotatud luuletused, kus erinevad minakihistused satuvad läbi trellide vastamisi (lk 47) ning kõneldakse lahkumisest ja surmast: „See osa sinust, kes oled mina, peab surema” (lk 51). Luulekogu lõpupoole muutuvad kandvamaks leppimine ja lootus ning tekstid suubuvad kevadise uuestisünni kargusesse, jäädes usaldama pimeduse väge: „Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese / ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad / teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne / neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern, / esimese elusolendi jõuetusega.” (lk 75)

Mainimisväärt märksõna on ehk veel väsimus. Näiteks eespool juba viidatud Peeter Sauter tajub Pihelga luuletuste lihtsuses tekstidest küllastumist, mida ta seostab autori toimetajatööga. Olgu siis tekstidest või sõnavahust küllastumine, eksistentsiaalne tüdimus („Tüdimus / nagu raske eesriie, mis iga õhtu / ette tõmmatakse”, lk 39) vms – ka väsimusele ei leidu valguse käes sageli justkui kohta. Küllap seetõttu tundub väsimuse kunstipärase väljendamise mõte esmajoones vastuolulisena. Carolina Pihelgas meenutab aga „Pimeduse pisiasjades” korduvalt, et kõik on lõputult keerulisem ja huvitavam sellest väikesest osast seletustest, mida valgus suudab piiritleda.