Lühidalt

Mihkel Mutt. Kõik on hästi. Mõtted II. Tallinn: Fabian, 2018. 191 lk.

Mihkel Mutt on jälle natuke mõelnud – lühidalt, aforistlikult, loetavalt. Žanri töötas ta välja paar aastat tagasi „Mõtete” esimeses osas (Loomingu Raamatukogu 2017, nr 6–7) ja nüüdse ilusa kollase raamatu kaant ehib koguni sama pilt, seekord mustvalge joonistusena autorist, kes istub pingil ja vaatab sügavamõtteliselt kaugusse.

Nagu sellistel puhkudel vahel juhtub, jääb uus vihik eelmisest justkui lahjemaks. See on muidugi maitse küsimus, kuid nüüd leidub kaante vahel vähem vigurit, vähem uitmõtteid juhuslikel teemadel, vähem argimütoloogilist analüüsi. Alles on jäänud Mutti üha kummitavad suured mõtted kirjandusest, rahvusest, inimese ajalikust elust. Seda näitavad viis alapealkirja: „Inimene ja aeg”, „Ikka Eestist mõeldes”, „Kirjutavad ja loovad”, „Ajaloo õppetunnid”, „Mis on see meie elu?”. Seekord puuduvad aga näiteks koerad, keda ei tohi lasta laua ääres süüa peamiselt sellepärast, et lastele larpimise ja matsutamise komme külge ei jääks; või sigaretid kui kadestamisväärne selge siht inimese elus, meele­heitja viimne lohutus.

Silma torkab puhtratsionaalne katse rahvuse mõistet laiendada ja ümber mõtestada, kuna vajadus kehutab. Ehk mitte loogiline vastuolu, küll aga tunde­tooni kontrast tekib sellega, kuidas raamatu lõpuloos rahvust konstruktiks pidajatele irooniliselt nähvatakse. (Pisut konstruktivistlikult annab tõlgendada ka autori sümpaatset hüüatust raamatu­esitlusvestluses Andrus Kivirähkiga: ega see rahvus ju iseenesest nii oluline pole, oleks ainult midagigi suuremat, et igaüks ei pusiks ainult oma isikliku asja kallal!(1)) Mutt arutleb, kas saaks olla eesti kirjandust mõnes teises keeles, tajub rahvuste võrdlemise ja arengu­teljel ritta seadmise keerukust. Eriti rõõmsalt see kõik välja ei kuku.

Mis mõttes siis kõik hästi on? Ennekõike muidugi iroonilises. Rahvus kaob, raamatuid ei loeta, tuttavad elemendid kaovad ümbrusest vähehaaval. Irooniline „hästi” on võimalus, et ehk on kogu see jaburus, mida me enese ümber näeme, siiski üksnes näiv ning sisimas on inimesed samasugused nagu mullu ja muiste. Teistpidi tundub jällegi, et keset välist segadust püüab Mutt täiesti siiralt elu enese jaoks elatavaks mõelda. Ankur, millega end maailma kinnitada, on tema jaoks needsamad arutlused. See on ka mitteiroonilises mõttes positiivne programm ega jookse kunagi päris mööda külgi maha.

J. R.

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine. (Aja lugu.) [Tartu:] Petrone Print, 2018. 168 lk.

Kui mitmed varasemad „Aja loo” raamatud on piirdunud lapsepõlvest jutustamisega, siis Lehte Hainsalu meenutuste ajaline ulatus äratab aukartust. Teos algab 31. oktoobriga 1938, kaante vahel on 80 aastat, jaotatuna üheksaks osaks. Iga peatüki pealkiri märgib ühtlasi selle keskset teemat või pigemini vastavat jutustust raamivat „väge”. Peatükk „Aegruumi vägi” visandab Hainsalu eluloo elukohtade järgi, „Kirjasõna väes” jälgitakse luuletaja kujunemist, „Armastuse vägi” ja „Eluandmise vägi” võtavad kokku perekonna rajamise ja kasvamise loo. Märksõnapaari „eneseületuse vägi” all pannakse kirja töised saavutused, sh kirjanduslikud proovilepanekud, „vastu­panu väe” all aga avaneb väikese tüdruku loovimine leppimise ja leppimatuse vahel, uhma kasvamine ja selle hilisem suunamine ühiskondlik-poliitilisse tegevusse. „Looduse vägi” paigutab raamatu „väga rohelise nimega” tegelase Lehte kesk taimi, metsi ja igasugu õuetalitusi alates lapseea mängudest kuni täiskasvanuea koriluse ja peenraharimiseni. „Taipamise väes” visandatakse oma tahte tundmaõppimise ja mingite tõdemusteni jõudmise tundlik arengu­kaar, mille lähtepunktis teadvustatakse lapse arusaamade erinevus täis­kasvanute mõistatuslikust mõttelaadist (nt selle tulemusena paneb laps end ise kirja kooli ja kohe teise klassi, mispeale ema pahandab). Hiljem kaasnevad elutarku­se ja taiplikkusega koguni „selgeltnägemishetked”, mis viimases peatükis „Muutumise vägi” looritatakse schopenhauerliku tõdemusega „maailm kui tahe ja kujutlus”: „Üks silmapilk taipamist – ja maailm on muutunud; reaalselt võttes võib ta ju sama olla, ent vaataja suhe temaga on teine” (lk 153).

Elulugu ei avane niisiis lineaarselt, vaid fragmentidest moodustuvad üheksa omavahel haakuvat, ent siiski piisavalt iseseisvat lugu. Seejuures on teemade läbikirjutused väga terviklikud ja kordusi, mis niisuguse võtte valides paratamatult tekivad, on enamjaolt kenasti välditud. Teose laad – ühtaegu täpset mõtet hoidev täpne sõna (lk 49) ja poeetiline kujundlikkus – on lugemiseks meeldiv. See, samuti võte, millega kirjanik vaatleb iseenda elulugu justkui kõrvalt, kirjutades „elu müstikat” (lk 112) järk-järgult harutavast Lehtest kolmandas isikus, lubavad lugeda teost lisaks Lehte Hainsalu eluloole õieti ka kujunemis­romaanina – teost on nimetatudki „romaniseeritud autobiograafiaks”.(2) Ehkki paljuski jäävad domineerima perekonnaga, aga ka näiteks riiklusega seotud küsimused, on tegu siiski loomingulise inimese teekonnaga – inimese, kes usub, et „ainult kirjandus saab jälgida inimest kui tervikut selle ihu, hinge ja vaimu koostöös” (lk 154). Eks või siis koodana esinevat esoteerilise meelerännaku kirjeldustki näha kirjandusliku knihvina.

B. M.

Heili Reinart. Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Post Factum, 2018. 255 lk.

Nii umbes aastapäevad tagasi leidsin Postimehest huvitava kirjutise Maria Jelissejevast.(3) See oli pikk ja sisukas lugu rikka kaupmehe abikaasa saatusest, illustreeritud rohke pildimaterjaliga. Seejärel sattusin aeg-ajalt jälle Heili Reinarti „ajakohatutele” lugudele endisaegade naistest. Paraku olen avastanud neid juhuslikult, sest Postimehe portaalist on kirjutisi keeruline leida.

Ma ei tea, kui palju Reinart neid lugusid on kirjutanud, igatahes 2018. aasta alguses ilmunud kogumikus on avaldatud kirjutised 35 Eestiga seotud naisest. Kõik ei ole eestlased, on sakslasi, venelasi, poolakaid jne. Siiski on kõigil daamidel mingi side Eestiga, mõnel põgusam, teistel pidevam.

Reinarti lood algavad XVI sajandi naistest. Barbara von Tiesenhuseni saatust on kirjanduses rohkesti kajastatud, hertsog Magnuse abikaasa Maria Staritskaja on tundmatum. XVII sajandist on Reinart leidnud koguni eestlannast nõia Kongla Anne. Ka Reigi pastoriproua Catharina Wick elas sellel aastasajal ja temast saame mõnevõrra teistsuguse pildi, kui on loonud Aino Kallas.

XVIII sajandist on trükiallikatesse jõudnud juba rohkem naiste saatusi. Reinarti vaatevälja on sattunud kogu Euroopas tuntud lauljanna Gertrud Elisabeth Mara, Puškini kauni naise sama kaunis vanaema – Liphartite perekonna seiklejannast häbiplekk, õnnetu saatusega Württembergi printsess ja Koluvere vang jt.

XIX ja XX sajandi naiste hulgas on juba üsna tuntud nimesid mitmetelt elualadelt, kuid hoopis põnevamad on seni tundmatute naiste saatused. Kas või esimene Alaska kuberneriproua Elisabeth von Wrangell, Šveitsis Andermati mäekurus hukkunud ooperitäht Zinaida Jurjevskaja või Kakumäel mõrvatud Irene van der Bellen, kes oli praeguse Austria presidendi sugulane, jmt.

Raamatu toimetaja võinuks ära parandada mõned hooletusvead. Näiteks on tekstis Euphrosine Ulrika von Lipharti nimetatud Puškini naise Natalja Gontšarova vanaemaks, illustratsioonide loendis aga emaks. Ja kas Ulrikast tõepoolest ei ole säilinud ühtki pilti, et on kasutatud tema lapselapse tuntud portreed (autor Alexander Brüllov)? Ka teose struktureerimisel võinuks toimetaja olla parem nõuandja. On päris keeruline leida raamatu lõpust kasutatud kirjanduse ja internetiallikate hulgast üles neid, mis käiksid konkreetse artikli kohta. Kõik on ühes jorus. Kasutatud kirjandus võinuks olla kas artikli taga või esitatud teose lõpus iga artikli pealkirja all. Sel juhul oleks hoopis lihtsam kätte leida, et lisaks Kalev Jaagole on Catharina Wickist kirjutanud ka Karl Hein oma raamatus „Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses” (2012). Ja teistegi daamide kohta saaks veel lisaks lugeda, kui tekib suurem huvi.

Mulle meeldib neid kirjutisi lugeda Postimehe online-väljaandest. Ajalehes on võimalik lisada rohkesti pilte, mis on sellise materjali puhul olulised.

Igatahes tore, et Heili Reinart on populaarses ajalehes võtnud käsitleda naiste rolli ja saatusi eri aegadel.

M. J.

Kroonikast epitaafini. Eesti- ja Liivi­maa varauusaegsest haridus- ja kultuurielust. (Rahvusarhiivi toi­metised 1 (32).) Koostaja Katre Kaju. Tartu: Rahvusarhiiv, 2017. 472 lk.

„Eesti Ajalooarhiivi toimetiste” sari on saanud uue nime ja numeratsiooni seoses Rahvusarhiivi struktuurimuutusega ning jätkab põhjalike ja mahukate käsitlustega. Kogumikus on 13 uurimust, mis tegelevad Eesti varauusaegse vaimuelu küsimustega. See on järjeks artiklikogumikule „Kroonikast kantaadini. Muusade kunstid kesk- ja varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal” (2013). Pea kõik artiklid keskenduvad seekord rootsiaegsele ainesele. Raimo Raagi, Kari Tar­kiaise ja Annika Strömi uurimused lahknevad mõneti küll kogumiku alapealkirjas esitatud geograafilisest kitsendusest ja vaatlevad Rootsis loodud materjali, ent valgustavad ilmekalt toonast autorite ja tekstide liikuvust.

Ülevaatlikus sissejuhatuses märgib koostaja Katre Kaju, et haridus- ja kultuurielu on laiad mõisted, mis hõlmavad üksteisega põimuvaid valdkondi, nii et mõnikord tekib ootamatuid kokkupuute­punkte, ning et kogumiku artiklid ei suhestu ainult omavahel, vaid ka varasema kogumikuga „Kroonikast kantaadini”. Artiklid on asetatud temaatilisse järgnevusse. Alustuseks käsitleb Kari Tarkiainen 1620. aastal Leipzigis trükitud Venemaa-ainelise teose „Historien und Bericht [---]” autori Petrus Petrejuse elu ja sidemeid Venemaaga ning vaeb teose poliitilis-ajaloolise osa käsikirjalisi ning trükitud allikmaterjale, mh ka Eesti- ja Liivimaa autoritelt. Järgnevas artiklis tõstatab Janet Laidla küsimuse, kas varauusaegne ajaloo­kirjutus oli Eesti- ja Liivimaal poliitiline. Martin Klöker otsib poliitilisust juhuluulest, ühe konkreetse poliitilise värssteosega tegeleb seejärel Kristi Viiding, kes vaatleb varauusaegset satiiri.

Aivar Põldvee polemiseerib aga oma artiklis Jürgen Beyeri uurimistulemuste üle, justkui poleks XVII sajandi mitte­saksakeelsed vaimulikud raamatud mõeldud lugemiseks talurahvale, vaid sakslastest vaimulikele. Põldvee esitab andmeid, mis osutavad, et eestlased-lätlased siiski omasid või kasutasid vaimulikke raamatuid.

Raimo Raag tutvustab detailselt Urban Hjärne tema eluajal käsikirja jäänud võtmeromaani „Stratonice” (1688, trükiti 1856), mida peetakse esimeseks rootsikeelseks romaaniks. Selle üheks sündmuspaigaks on muide Viimsi mõis, tegelastena esinevad ka mitmed siinsed ajaloolised isikud. Teaduslugu vaatlevad Meelis Friedenthal ja Jaanika Päll (pneumatoloogia) ning Arvo Tering (anatoomiliste avastuste retseptsioon). Tiiu Reimo ja Helje-Laine Kannik annavad hea ülevaate Tallinna rootsiaegsete vaimuliku sisuga trükiste liikidest, Piret Lotman käsitleb neist põhjalikult ühte trükist, 1656. aastal trükitud Georg Salemanni lauluraamatut. Kogumiku lõpetavad Aigi Heero ja Krista Kodrese artiklid, mille ühiseks märksõnaks on „surm”. Heero on uurinud varauusaegsest muusikaõpetajast maha jäänud vara, täpsemalt raamatuid. Kodres käsitleb luterliku matuserituaali kujunemist ja sellest tõukunud memoriaalkunstiteoseid.

Mitmele artiklile on lisatud väärtuslikud allikapublikatsioonid ja nende tõlked eesti keelde. Viiding esitab senini uurijate pilgu eest varju jäänud varauusaegse Liivimaa esimese satiirižanri kuuluva ladina­keelse värssteose, mille omistab Riia sündik David Hilchenile; Friedenthal ja Päll esitavad Johannes Gezeliuse kreekakeelse disputatsiooni pneumaatikast; Heero tutvustab Tallinna kantori David Galluse pärandiga seotud dokumente (testament, varaloend).

V. S.

Ülo Matjus. Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953–2017. (Ilmatargad.) Tartu: Ilma­maa, 2018. 336 lk.

Ülo Matjuse raamatut tundub olevat võimatu arvustada, või siis tuleks seda teha sama süstemaatiliselt, ammendavalt ja täpselt, nagu Matjus ise kirjutab ja kõneleb. Seda enam tuleb seda raamatut lugeda ja – kuulata. Kes kuulma juhtunud, see teab, et Matjus kirjutab samamoodi, nagu ta kõneleb: esile kerkivad isikupärased keelendid, iseloomulikud kordused ja rõhutused. Need on meisterliku lektori ja filosoofiaprofessori viimistletud tekstid, mille aluseks ongi enamasti olnud loeng või ettekanne. Kogumiku 33 nimetusest üheksa ilmub trükis esmakordselt ja ligikaudu üheksa teksti seostub otseselt 2000–2001 toimunud Eesti Raamatu Aastaga, mille algatustoimkonda ja peakomiteesse Matjus kuulus, võttes osa rohketest konverentsidest ja ettekandekoosolekutest. Vahest tänu raamatuaastale, mille puhul tuleb möönda ka Matjuse kui ideoloogi rolli, tunnebki lugev avalikkus teda nüüd lisaks filosoofile ka raamatuteoreetikuna.

Õigupoolest on Matjuse kirg raamatu vastu palju varasem, nagu kinnitab ajalehes Säde 1953. aastal ilmunud ja nüüd kogumikus taasavaldatud 5. klassi poisi kirjatöö „Raamatud abistavad mind õppetöös” (lk 17). Artikkel „Raamatunälg” ilmus 1968. aastal Tartu VIII Keskkooli almanahhis „Tipa-Tapa”, kus viis aastat varem oli oma romaani „Hüvasti, kollane kass” avaldanud veidi noorem koolivend Mati Unt. Kuid Nooruses ilmumata jäänud essee-novelli „Projekt” (lk 27–31) võiks pidada ka borgeslikuks vasteks eesti kirjanduses. Raamatus sellele järgnev ongi kaasaegsem ja meile tuntum. Rõhutada tahaksin siiski seda järjekindlat kaastööd, mida Matjus aastail 1969–1982 tegi ajakirjale Looming, tutvustades anonüümses rubriigis „Index librorum” mujal Nõukogude Liidus ja ka saksakeelses kultuuriruumis ilmunud humanitaarteaduslikku kirjandust. Selliseid kirjutisi ilmus järjest 154 (vahele jäid vaid kolm numbrit), neist on kogumikku võetud „Väike Moskva-raport” aastast 1979. Hiljem tegi midagi sarnast Peeter Olesk oma „Lugemis­nopetega” varajases Vikerkaares.

Ühendades oma isikus filosoofi ja bibliofiili, on Matjus ülimalt põhjalik, täpne ja süstemaatiline ning rajab oma käsitlused kolmainsusele teos–raamat–trükis. „Raamat on raamat” on eesti raamatu­alaste kogumike non plus ultra. Igal oma tööd sisulise huviga tegeval filoloogil, raamatuteadlasel, bibliograafil ja raamatukoguhoidjal on siit kogumikust midagi kasulikku tähele panna. Ning see, mis on kasulik, on ühtlasi esitatud huvitavalt.

JANIKA KRONBERG

Eda Kalmre. What a ­Wonderful World of Legends! Articles on rumours and legends. Koost, toim E. Kalmre, tõlkijad Kait Tamm, Tiina Mällo. Tartu: ELM Scholarly Press, 2018. 302 lk.

Kogumik, eestikeelse pealkirjaga „Legendide imeline maailm. Artiklid kuulujuttudest ja muistenditest”, koondab Eda Kalmre enam kui 20 aasta jooksul kirjutatud tänapäeva muistendeid ja kuulujutte käsitlevaid artikleid, mida on kogumiku jaoks kohati täiendatud ja mis on tõlgitud inglise keelde. Sissejuhatuses (lk 9–19) visandab Kalmre mõned ainese uurimisloo jooned: tänapäeva muistendite uurimine Eestis sai alguse Soome folkloristide mõjutusel 1980. aastate teisel poolel, kui siia jõudsid mõned olulised tänapäeva folkloori, linnalegende jms käsitlevad teadustööd. Samal ajal alanud ühiskondlikud protsessid avardasid folkloristide vaatevälja: kuulujutte ja tänapäeva muistendeid sai koguda ja käsitleda nii, nagu see nõukogude ajal polnud võimalik. Ent nagu kirjutab Kalmre, on oluline seegi, et muutus uurijate endi senine konservatiivne suhtumine „triviaalsesse” materjali: selles hakati nägema kaasaegsete väärtuste ja hoiakute, pragmaatilise elu­käsitluse uurimise allikat (lk 12). Kuigi meedialegendide uurijana on Kalmre ammune eelkäija Walter Anderson, on Kalmrel uurimissuuna juurutajana Eestis kahtlemata kandev roll. Kogumiku varaseim artikkel (esmakordselt ilmunud aastal 1996, rmt-s lk 23–37) käsitlebki juttu Afganistani sõjas imeliselt suure mao poolt päästetud eesti sõdurist – selle loo esmakordne üleslindistus on kirjandusmuuseumis aastast 1986, mil paljude eesti sõdurite elu nõudnud sõda veel käis.

Kogumikus on kolm lühemat kirjutist ja üheksa pikemat konkreetset juhtumit/teemat käsitlevat artiklit. Ainest on ammutatud lisaks üleskirjutatud ja -lindistatud arhiivimaterjalile palju ka ajakirjandusest ja internetist, kuid mõned uurimused on viinud autori ajaloolaste jälgedes dokumente uurima. Tekstid on jagatud kuude ossa, millest mõned kajastavad uurimuste aluseks olevate muistendite-juttude temaatikat, nt „Estonians and Others” (e k „Eestlased ja teised”) või „War and Catastrophe” (e k „Sõda ja katastroof”), teised viitavad muistendiuurimise muudele tahkudele, nagu „New Media, New Meanings” (e k „Uus meedia, uued tähendused”).

Kogumik peegeldab kuulujuttude ja tänapäeva muistendite ajas muutuvaid ja püsivaid külgi. Lood erakordsetest juhtumitest, mida rääkija esitab tõsiloona, ei ole ainult tänapäeva folkloorile omased: Kalmre varaseim allikmaterjal pärineb XX sajandi algusest (ballaad „Saatuse vangis”, lk 87–114), kaasatud on üks peatükk tema raamatust „The Human Sausage Factory” (2013), mis tegeleb 1940. aastatega (lk 119–144), kuid ta käsitleb ka mitmeid aeg-ajalt taasringlevaid süžeid. Käsitletud juttude leviku asjaolud (info puudus vs. info üleküllus) ja viis (suuline, kirjalik, digitaalne) on muutlikud. Kalmre uurija­töö eesmärk on asetada lood nende ringlemisaja konteksti ning tuua välja lugude rääkijate ja kuulajate ühised meeleolud, hirmud, väärtused jms, kaardistades selle kaudu lugude funktsiooni omas ajas. Kogumik annab seega hea pildi tänapäeva muistendi ja kuulujutu uurimise sõlmküsimustest.

V. S.