Süstlad, ananass ja vikerkaarebeebid

Kehaväline viljastamine (ingl in vitro fertilization, lühidalt IVF) on ravimeetod, mis võib viljatusprobleemiga paarile olla viimane võimalus lapseootele jääda. Meetod seisneb munaraku viljastamises seemnerakkudega laboritingimustes ja hõlmab erinevaid protseduure. Naisele tähendab see korduvaid arstivisiite, analüüse ja uuringuid, keha ettevalmistamist süstitavate ja suukaudsete ravimitega, muna­sarjade punktsiooni(1), munarakkude viljastamise järgset embrüote siirdamist ja külmutamist, rasedust säilitavat ravi ning lootust, et protseduur ja rasestumine õnnestub.(2) Kuigi pealtnäha võib jääda mulje, et IVF on suhteliselt lihtne viis laste saamiseks (vt ka Kaliarnta jt 2011: 281, 283–284; Pilt 2018: 56–57), õnnestub üksnes väike protsent kõigist IVF-katsetest.(3) Nii võib naise jaoks kujuneda kehavälisest viljastamisest aastatepikkune emotsionaalne ja füüsiliselt kurnav teekond, mille jooksul peab toime tulema ebaõnnestunud IVF-katsetega, raviprotseduuride ebamugavustega, lapsekaotusest tuleneva leinaga, kuid ka ümbritsevate inimeste pärimistega, miks naine ikka veel lapseootel ei ole. Sarnaselt teiste inimrühmadega, nagu diabeedihaiged, vähipatsiendid, puuetega laste vanemad (vt nt Kõiva 2009: 171–172; Sharf 1997: 68–69; Terp jt 2005: 216–217; Orgad 2005: 16; Pilt 2013: 160), kes võivad tunda end oma murega üksi jäetuna, vääriti mõistetuna või soovivad lihtsalt saatusekaaslastega suhelda, on ka kehavälise viljastamise ravi saavad naised leidnud tuge vestlustest, eneseväljendusest ja isiklikel kogemustel põhinevate lugude jagamisest erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel ning seal moodustuvates internetikogukondades: internetifoorumeis, temaatilistes veebipäevikutes (sh nii tekstil kui ka foto- ja video­materjalil põhinevais) ja sotsiaalvõrgustikes, nagu Tumblr, Facebook ja Instagram (vt ka Johnson jt 2019: 3; Malik, Coulson 2008: 106–108, 2010: 317; Tuil jt 2008: 2501; Toscano, Montgomery 2009: 1015–1017).

Iga internetikeskkond ja -kogukond on erinev, mõjutades seda, mida, kuidas ja miks naised oma kehavälise viljastamise teekonnast jagavad. Käesoleva artikli fookuses on kehavälise viljastamise teekonna kogemuslood visuaalsusele suunatud sotsiaalvõrgustikus Instagram. Uurimuse eesmärkideks on vaadelda, 1) milliseid aspekte tõstavad Instagrami kasutajad oma kehavälise viljastamise lugudes esile visualiseerimise kaudu (st millegi nähtavaks tegemisega pildikeele abil), 2) mil viisil nad seda teevad, 3) milline roll on visuaalidel (fotodel, videotel, joonistustel, pilditaustaga tekstisõnumitel, raamiga teadetetahvlitel, emoji’del vm kujutistel ja illustratsioonidel) tähenduste ja sõnumite edastamisel ning 4) mida saab eelnimetatu põhjal öelda IVF-teekonna ette võtnud naiste Instagrami kogukonna toimimise ning ajendite kohta.

 

Uurimuse taust

Käesolev folkloristika valdkonda kuuluv uurimus huvitub internetikasutajate isiklikel kogemustel põhinevate lugude (ingl personal narratives või personal experience narratives/stories)(4) jagamisest kui internetirühma kollektiivsuse ilmingust ning tähendusi loovast protsessist sotsiaalmeedias ja sellele iseloomulikus osaluskultuuris (ingl participatory culture, vt lisaks nt Jenkins 2006: 3). Lähtekohaks on sotsiaalmeedias levivate narratiivide esitusekesksus: lugusid käsitletakse kontekstisidusate, konkreetsest internetikeskkonnast sõltuvate, interaktiivsete, hüper- ja intertekstuaalsete, dialoogiliste, ajas kujunevate ja koostööl põhinevatena (vt nt Bazzanella 2010: 19, 23, 30; Page 2010: 208–209, 2012: 8; Georgakopoulou 2013: 690–696, 2017: 267–273). Täpsemalt on siinses uurimuses osutunud kasulikuks ingliskeelne termin participatory storytelling, mille eestikeelse vastena pakun välja termini osalev jutustamine. Osalevat jutustamist mõistan nii, nagu Eric Thomas Newsom (2013: 4–7) on vaadelnud sotsiaalmeedias lugude jagamist: see on situatsioonist lähtuv praktika, jutustaja ja auditooriumi koostöös kulgev protsess, mis paigutub kindlasse aega, ruumi ja kogukonda. Käesolevas uurimuses tähendab see, et see, mida, kuidas ja miks naised oma IVF-teekonna lugudes jagavad, sõltub konkreetse sotsiaalmeediaplatvormi tehnoloogilistest võimalustest, neis tingimustes moodustunud interneti­kogukonnale iseloomulikest suhtlusviisidest ja tavadest ning loo esitaja ja auditooriumi vahelisest kommunikatsioonist.

 

Instagram kui kommunikatiivne kontekst

Martin Gibbs jt (2014) on kasutanud väljendit platvormi rahvapärane suhtlusviis (ingl platform vernacular), et kirjeldada seda, kuidas tarkvara mõjutab interneti­keskkonna kasutajate väljendusviise ja praktikaid: igale sotsiaalmeediavõrgustikule on omased unikaalne stiil, keelereeglid ja sisemine loogika. Instagram on 2010. aastal loodud ja 2012. aastal Facebooki poolt ära ostetud fotode ja videote jagamise platvorm, mis pakub kasutajatele võimalust postitada enda visualiseeritud igapäevahetki nii reaalajas kui ka tagantjärele ning luua suhtlusvõrgustikke ja kogukondi.(5) Tüüpiline Instagrami postitus on foto või videoklipp, millele postitaja on lisanud pealkirja ja teemaviited (ingl hashtag), vahel ka selgitavad kommentaarid. Postitused moodustavad jadasid ja ühtlasi Instagrami kasutaja seina infovoo (ingl feed). Suhtlus­võrgustike ja -kogukondade moodustumine Instagramis toimub jälgimise põhimõttel (iga kasutaja saab valida, kelle postitusi ta soovib näha, oma soovi kinnituseks tuleb vajutada kontode juures olevat nuppu „follow”) ja postitustele teemaviidete lisamisega. Viimased võimaldavad rühmitada sarnase sisuga postitusi, teevad need märksõna­otsinguga keskkonnast leitavaks ning toimivad omamoodi metakommentaaridena, võides tähistada tegelikku või kujuteldavat dialoogi osalejatega, kes on kasutanud sama teemaviidet. Nii võivad Instagrami kasutajad moodustada omamoodi semiootilisi kogukondi, mille liikmeid seob visuaalne info, mida nad märksõnade abil jagavad ja rühmitavad (vt ka Johnson jt 2019: 4; Utekhin 2017: 190).

Visualiseerimine aitab sõnumit võimendada, on abiks keeleliste konstruktsioonide mõistmisel ja neile tähenduste andmisel. Visuaalsetel praktikatel põhineva suhtlusvõrgustikuna on Instagram tuntud sealsete mõjuisikute (ingl influencer)ja kuulsuste(ingl celebrity)eneseesituse ning suuresti nende tegevustest tulenevate foto- ja videotrendide(6) poolest. Instagram on enda isiku, kogemuste, ideede ja maailmavaate kajastamise keskkond. Peale selle võivad Instagrami visuaalsed praktikad olla postitajatele abiks enesemääratlemisel ja oma kogemuse lahtimõtestamisel. Näiteks mängib visualiseerimine Instagramis rolli mitmesuguste marginaalsete gruppide (nt LGBT kogukond ning tervise teemadele keskenduvad rühmad) ja mis tahes ealiste, sooliste, sarnase kogemuse, tausta vm omaduste alusel moodustuvate rühmade nähtavaks tegemisel, sõnumite edastamisel ning infovahetuses, kuid see võib olla postitaja jaoks ka sümboolseks jõuallikaks (vt ka ­Tiidenberg 2018: 62).

 

Materjal ja meetod

Instagramist käesoleva uurimuse jaoks materjali koguma asudes lähtusin eelteadmistest, mille olin saanud varasematest sõnalisel suhtlusel põhinevate internetifoorumite vaatlustest (vt ka Pilt 2018: 54–55). Tavapärane IVF-teekonna lugu internetifoorumeis on ravi kulgu järgiv, sellega seotud kogemusi, mõtteid ja tundeid peegeldav ja analüüsiv minavormis jutustus, mida naised ise nimetavad kogemuslooks või mida nad iseloomustavad sõnapaaridega „Minu lugu” või „Minu IVF-teekond” (ingl „My (IVF) story” või „My IVF journey”). Lugu algab enamasti sellega, kuidas naine kehavälise viljastamise otsuseni jõudis ja miks ta oma lugu jagab, ning jätkub kirjeldustega, millist ravi on naine saanud, millised on olnud sellega seotud edusammud ja ebaõnnestumised ning mida naine ise on teinud selleks, et rasestumine õnnestuks. Lugu võib jääda avatuks, kirjeldades seda, millises seisus on naine oma loo kirja­paneku hetkel, või lõppeda lapse sünni ja sellega seotud asjaoludega.

Esmalt alustasin Instagramist materjali kogumist üldise märksõnaotsinguga, sisestades otsingusse teemaviite #ivf. See andis tulemuseks üle ühe miljoni(7) ­postituse, sh üksikuid kehavälise viljastamise märksõnaga seotud fotosid ja viljatus­kliinikute Instagrami kontosid, kuid materjali, mida võinuks pidada IVF-teekonna lugudeks, oli sellest väga keeruline eristada. Seetõttu kitsendasin otsingut teemaviidetega ­#Ivfjourney (549 864 postitust), #Ivfstory (15 969 postitust) ja #ivfsuccess (360 787 postitust). Tulemuseks oli samuti suur hulk postitusi, kuid sellest oli võimalik leida materjali, mida otsisin. Nimetatud teemaviidetega seotud kasutajakontodel klõpsates avanesid sündmuste kulgu järgivad kehavälise viljastamise kogemuste narratiivid. Samuti jõudsin nii spetsiifilisemate IVF-lugudega seonduvate märksõnadeni ja muutsin otsingut konkreetsemaks selliste teema­viidetega nagu #Ivfneedles, #ivfwarrior, #ivfmom, #ivfrainbowbaby, #ivfsupport, #ivfpineapple ja #ivfpineappletribe. Märksõnaotsingute põhjal tulid välja korduvad visuaalid ning nendega seotud teemad, mida kehavälise viljastamise teekonda läbivad naised oma lugudes esile tõstavad. Põhjalikuma analüüsi tarvis valisin välja 30 IVF-teekonna peamisi tendentse vahendavat kasutajakontot (vrd Tiidenberg, Baym 2017: 3; Utekhin 2017: 191). Eesmärgiks oli jõuda ka kujutiste taga peituvate sõnumite ning tähendusteni. Tulenevalt visualiseerimise viiside erinevustest võtsin lähema vaatluse alla võrdselt IVF-lugusid anonüümsetelt Instagrami kasutajatelt ning neilt, kes oma isikut ei varja (vt ka Lasén, Gómez-Cruz 2009). Väljavalitud 30 konto kohta tegin märkmeid ja salvestasin sealse info ekraanipiltidena isiklikku arvutisse.

Kirjalikul suhtlusel põhinevas internetikeskkonnas saab naine oma IVF-teekonna loos kasutada eneseväljendamiseks üksnes sõnu ja emotikone. Sõnaline lugu võib olla kirja pandud tagantjärele tervikuna, nn eduloona, pärast ­IVF-ravi õnnestumist, või siis peegeldada naise IVF-teekonna hetkeseisu ning koosneda eri fragmentidest. Vestlusteemade raames moodustuvad eri lugudest ja nendega seotud kommentaaridest narratiiviahelad (vt ka Malik, Coulson 2010: 316–317; Pilt 2018: 110–111). Visualiseerimisel ja linkimisel põhinev Instagram pakub seevastu sootuks teistsugust esitusviisi.

Käesoleva uurimuse tarvis kogutud IVF-lugusid iseloomustab esitusviiside paljusus ehk multimodaalsus. Tavapärane IVF-lugu moodustub päevikulaadsetest postitustest, millest igaüks koosneb teatud laadi visuaalsest materjalist ning nende kõrval kommentaaride sektsioonis sisalduvast sõnalisest loost. Viimane kätkeb kirjeldusi neist sündmustest, hoiakutest, mõtetest ja tunnetest, mida naine oma teekonnal läbi elab, ning niisamuti võib see sisaldada selgitusi, miks on konkreetse loo­fragmendi illustreerimiseks kasutatud just üht või teist visuaali. Sõnaliste IVF-lugude juurde kuuluvad sageli ka teiste Instagrami kasutajate kommentaarid ja oma lugu jagava naise lisakommentaarid, mis võivad aidata kaasa postitatud visuaalse materjali mõistmisele ning täiendada esialgselt esitatud fragmenti. ­IVF-loo esituse juurde kuuluvad ka sõnalises tekstis sisalduvad spetsiifilised emoji’d ja postitusele lisatud teemaviited. Needki aitavad loo mõistmisele kaasa, rõhutades nt postitatud pildimaterjali keskset sõnumit ja emotsiooni, mida naine soovib edastada. Lisaks tavapärasele Instagrami seina infovoole võib IVF-loo esitus kulgeda keskkonna rubriigis „Instagram Story” ja selle loo esiletõstetes (rubriigis „Instagram Story Highlights”). Esimene neist avaneb kasutajaprofiili ikoonil klõpsates ning võimaldab postitada fotosid ja videosid, mis säilivad keskkonnas 24 tundi.  Ühtlasi on võimalik kujutistele lisada kleepse, teksti, filtreid, muusikat jm. „Instagram Story Highlights” seevastu võimaldab üksikuid visuaale „Story”rub­riigist esile tõsta, keskkonnas nähtavana säilitada ning ka alateemade kaupa rühmitada. Tulemuseks on naise IVF-teekonna kontsentreeritud sisuga visuaalsed lood, mis kuvatakse ikoonidena kasutajaprofiili andmete all (vt illustratsiooni 1).

I l l u s t r a t s i o o n 1. IVF-loo esitusviisid Instagramis.

IVF-lugude kesksete visuaalide ning nendega seotud sõnumite ja tähendusteni jõudmiseks kasutasin multimodaalset diskursuseanalüüsi (vt Johnson jt 2019: 1–2, 5; vt ka visuaalset diskursuseanalüüsi Tiidenberg, Baym 2017: 3; Tiidenberg 2018: 61, 64). See tähendas infovoos postitatud pildi­materjali teemade võrdlemist nii ­„Instagram Story”kui ka „Instagram Story Highlights”rubriikides esitatuga, samuti pildi­materjali vaatlust koos teiste IVF-loo esitusviisidega, st koos sõnalise loo, kommentaaride, emoji’de ja teemaviidetega, mis kõik koos moodustavad kehavälise viljastamise narratiivi Instagramis. Materjali vaatlesin nii ühe Instagrami kasutaja loo esituse raames kui ka eri kasutajate lugude võrdluses. Seejuures oli tähelepanu nii otsestel, st kirja pandud ja silmaga nähtavatel, kui ka varjatud sõnumeil ning sümbolitel.

Sotsiaalmeedial põhinevas teadustöös, kus uurijal on võimalik jääda varjatuks, tuleb teha teavitamist ja tulemuste esitamist puudutavaid eetiliselt kaalutletud otsuseid (vt ka Markham, Buchanan 2012; Pilt 2017a: 260, 264, 2017b: 165; Tiidenberg 2017a). Käesoleva artikliga seotud valikute tegemisel võtsin arvesse, 1) kui ligi­pääsetav on uurimiskeskkond, 2) millisele auditooriumile on Instagrami IVF-lood suunatud (st kas naised on soovinud, et need jõuaks laiema avalikkuseni), ning 3) oma uurimiseesmärkide ja materjali esitusviisi võimalikku mõju neile, kelle IVF-lugude analüüsile tuginen.

Vaatlusalustele IVF-teekonna kogemuslugudele on iseloomulik, et need on hõlpsasti ligipääsetavad ja nii Instagrami keskkonnast kui ka laiemalt internetist (nt Google’i otsingu abil) kergesti leitavad. Teisisõnu pärinevad need avalikelt kasutaja­kontodelt ja on varustatud rohkete teemaviidetega, mille põhjal võib järeldada, et naised ise on soovinud, et nende lood jõuaks võimalikult paljude internetikasutajateni (vt nt Utekhin 2017: 190; Johnson jt 2019: 4). Tuginedes materjali ligipääsetavusele, avalikkusele suunatusele ja käesoleva uurimuse eesmärkidele, mis ei vaja viitamist Instagramis IVF-lugusid jaganud naiste isikuandmetele ega kasutaja­kontodele, ei ole ma vaatluse all olevate IVF-lugude autoreid uurimistööst teavitanud (vt ka Toscano, Montgomery 2009: 1017). Siiski olen teinud materjali esitamise ja anonüümseks muutmisega seotud otsuseid, kuna vaadeldavad kogemuslood kätkevad ligipääsetavusele vaatamata tundlikku (naiste tervist ning isiklikku elu puudutavat) teavet, mille esiletõstmine näidetena võib tuua kõrgendatud tähelepanu, millega naine oma lugu avalikkusele jagades ei pruukinud arvestada.

Instagramist pärit visuaalse näitematerjali anonüümseks muutmisel on rakendatud erinevaid võimalusi: kasutades üksnes visuaale, mis ei viita konkreetsetele isikutele ega asukohtadele; eemaldades fotodelt ja nende juurde kuuluvatelt kasutajaprofiilidelt isikuile viitava info (nt udustades nägusid) (vt nt Johnson jt 2019: 8) või kasutades pildifiltreid, mis küll moonutavad algse visuaali, kuid uus pilt näitlikustab siiski uurimistulemusi (vt nt Tiidenberg, Gómez-Cruz 2015: 85; Tiidenberg, Baym 2017: 3). Kuna antud uurimuse keskmes on IVF-lugude visualiseerimisega seotud üldised tendentsid, ei tundunud vajalik kasutada näitematerjalina üks ühele väljavõtteid (nt fotosid või ekraanipilte) mõnelt konkreetselt kasutajakontolt. Nõnda lõin spetsiaalsed uurimistulemusi ja uuritavate võimalikku anonüümsuse vajadust toetavad illustratsioonid: kollaažid kehavälise viljastamise lugude visualiseerimisel korduvatest motiividest, kus äratuntavad näod on muudetud uduseks.

Järgnevalt vaatlen visuaalide kolme suuremat teemagruppi: eneseabi, kannatused ning õnnestumine. Iga teema on illustreeritud kollaažiga sellele iseloomulikest visualiseerimise mustritest – fotodest, videote ekraani­piltidest, sõnumitest ja sümbolitest (vt kollaažid 1–3).

 

Eneseabi

Eneseabi alla kuuluvad visuaalid (kollaaž 1) seostuvad küsimusega, mida saab naine ise teha selleks, et kehaväline viljastamine õnnestuks. Materjali analüüsist ilmnes, et ühtviisi visualiseeritakse nii naise füüsilist kui ka psühholoogilist valmisolekut kehavälise viljastamise teekond ette võtta ja läbida.

Füüsilise valmisolekuga seoses rõhutatakse tervislikku toitumist, kehalist aktiivsust, piisava puhkuse vajalikkust, kuid ka alternatiivmeditsiini võtteid, milles nähakse abi keha ettevalmistamisel vajalikeks protseduurideks (vt ka Malik, Coulson 2010). Nii sisaldab enamik analüüsitud lugusid mõnd visuaali IVF-teekonna ette võtnud naistele sobilikust toidusedelist. Toidupiltides domineerivad rauarikkad teravilja­tooted, pudrud, müslid, puuviljad ja värsked aiasaadused. Keskse sümbolina kerkib esile avokaado. Lisaks visualiseeritakse korduvalt ananassi ja sidrunit, mille juures usutakse samuti nende viljakust soodustavat mõju. Keha­välise viljastamise lugude juurde kuuluvad toidufotod on Instagramile omaselt sätitud, pilkupüüdvad ja värvikirevad, mis tekitab vaatajas soovi ka ise neid toite proovida. Sageli on visualiseeritud suurelt ainult üht toiduainet, rõhutades nii selle kasulikkust kehavälise viljastamise teekonda läbivatele naistele.

K o l l a a ž 1. Kehavälise viljastamise teekonna visualiseerimise mustrid: eneseabi.

Keha füüsilise vormi hoidmise ja parandamisega seoses visualiseeritakse enim jooksu, kõndi, joogat ja puhkusereise. Alternatiiv- ja rahvameditsiini võtetega seoses esineb pildimaterjali nt nõelravist ja taimeteede joomisest. Iseloomulik tendents selle visuaalide grupi juures on, et kui naine jagab oma IVF-lugu anonüümse kasutajakonto alt, siis visualiseerib ta ka oma tegevusi nii, et tema isik jääb varjatuks – nt postitades videoklippe või fotosid oma tegevustest selja tagant, vastu päikest või keskendudes mõnele konkreetsele kehaosale (nt varvastele, põlvedele vm). Seevastu lugudes, milles naine oma isikut ei varja, on rõhk sageli hea füüsilise vormi esitamisel.

Mitmed uurijad on hiljaaegu vaadelnud juba eelmisel sajandil viljatusega seotud aruteludes korduvat fraasi „lihtsalt lõõgastu” (ingl just relax), millega on viidatud ideele, nagu saaks naine mentaalselt oma viljatust kontrollida, ning sama mõte on kandunud ka viljatuse teemasid puudutavatele sotsiaalmeedia platvormidele (vt Johnson jt 2019: 3; Johnson, Quinlan 2019). Ka suur hulk eneseabiga seostuvaid visuaale Instagramis peegeldavad ja toetavad naise psühholoogilist valmisolekut kehavälise viljastamise teel rasestuda. Need osutavad „abivahenditele”, millest naine psühholoogilist tuge leiab, ja esinevad taustaga tekstisõnumitena, ent ka pealtnäha tavaliste, kuid varjatud sõnumeid kandvate fotode vm illustratsioonidena. Näiteks postitatakse fotosid kehavälise viljastamise teemale keskenduvatest eneseabi käsitlustest või üldisemalt esoteerilistest raamatutest ja lähikondlaste toest (nt anonüümsetes lugudes fotod põimitud kätest; lugudes, kus naine oma isikut ei varja, fotod endast koos partneriga jm). Tekstisõnumitega tõstetakse esile vajadust oma vaim vabaks lasta – et naine ei muretseks ega tunneks hirmu, oleks positiivne, tugev ja keskendunud. Niisamuti tulevad seoses naise psühholoogilise ettevalmistuse ja vaimu vabaks laskmise diskursusega esile pilditaustaga tekstisõnumid, millega rõhutatakse vajadust usaldada jumalat, nagu „Ära kaota lootust! Jumal töötab just praegu sinu heaks!” (ingl „Don’t lose hope! God is working things out for you right now!”) või „Jumal on alati õigeaegne. Lõpeta muretsemine. Usalda tema ajastust!” (ingl „God is always on time. Let go of the worry. Trust His timing!”).(8)

Varjatud sõnumiga illustratsioonidest tulevad seoses eneseabiga esile kaks visuaali: 1) fotod silmapiirini kulgevatest teedest ning 2) fotod, märgid, joonistused ja emoji’d ananassidest. Esimesed sümboliseerivad naise teekonda lapsesaamiseni ja kulgeva tee metafoor on ka peamine kujund, millega naised võtavad sõnalistes IVF-lugudes kokku oma kehavälise viljastamise kogemuse. Eneseabiga seostuvad need fotod seetõttu, et teed sümboliseerivad seda, et iga sündmus ja katsumus, mis naisel läbida tuleb, on väärtuslik ning sammuke edasi unistuse (st lapsevanemaks saamise) täitumisel.

Ananass, mida väljastpoolt tulija võib esmapilgul pidada üksnes IVF-ravi saavate naiste toidusedeli hulka kuuluvaks, kannab IVF-lugudes aga enamasti sügavamat sõnumit. Instagramis, kuid ka sotsiaalmeedias laiemalt (nt Facebookis), on ananassist saanud kehavälise viljastamise teekonda läbivaid naisi (samuti viljatuid naisi üldiselt) ühendava kogukonna sümbol. See tähistab lootust, tugevust, hirmudest võitu saamist ja tuge, mida saatusekaaslaste kogukond selle liikmeile pakub. Nt seostatakse ananassi kujutisega sõnumeid, nagu „Ole nagu ananass, seisa sirgelt, kanna krooni ja ole seest magus” (ingl „Be like pineapple, stand tall, wear a crown and be sweet inside”); „Vali lootus, mitte hirm!” (ingl „Choose hope over fear!”); „Ma olen tänulik selle toetuse eest, mis mul on” (ingl „I am thankful for the support I have”). Instagramis IVF-lugusid jagavad naised nimetavad ka enda kogukonda ananassi­hõimuks (ingl pineapple tribe) ja selle kogukonnaliikmeid ananassisõdalasteks või ivf-sõdalasteks (ingl pineapple/ivf warriors, mis viitab ananassi tugevusele), koondudes teemaviidete taha, nagu #pineappletribe, #ivfpineapple, #pineapplewarrior, #ivfwarrior jm. Kokkuvõtvalt on IVF-lugude eneseabiga seotud visuaalides tegemist olulise IVF-ravi läbivate naiste endi ning teiste sarnaste kogemustega naiste innustamise diskursusega.

 

Kannatused

Teine suurem temaatiline visuaalide rühm IVF-lugudes seostub füüsiliste ja psühho­loogiliste kannatustega, mis kehavälise viljastamise teekonna ette võtnud naistel tuleb läbi elada protseduurideks valmistudes, nende käigus ja siis, kui IVF ei õnnestu ning kõigega tuleb taas otsast alata.

K o l l a a ž 2. Kehavälise viljastamise teekonna visualiseerimise mustrid: kannatused.

Levinud on ravimi- ja toidulisandite koguse kujutamine, mida naistel tuleb sisse süüa, et stimuleerida folliikulite kasvu ja ovulatsiooni teket ning valmistada keha ette embrüote siirdamiseks. Keskne sümbol füüsiliste kannatuste visualiseerimisel on kahtlemata süstal. Korduva motiivina tulevad esile nii protseduuridega seotud kanüül veenis kui ka foto- ja videojäädvustused sellest, kuidas naine süstib ise või partneri abiga endale kõhtu hormoonravimeid. Tihti visualiseeritakse just esimest süstimist, mis tekitab naises enamasti ärevust ja hirmu. Kõige mõjuvamalt näitavad naise füüsilisi kannatusi ühekordsete süstalde (ja nendega seotud rohu­ampullide) kogused, mis naised on alles hoidnud. Iseloomulik on süstalde paigutamine kujunditeks, milles võib olenevalt ­IVF-teekonna pikkusest olla mõnikord sadu süstlaid. Süstalde kujundid võivad olla kombineeritud sõnumitega, mis peegeldavad seda, mida naine antud hetkel oma teekonnast mõtleb ja kuidas ta end tunneb.

Sageli tuleb naistel oma ­IVF-teekonnal silmitsi seista pettumuste ja leinaga (on võimalik, et ei saada viljastumiseks sobilikke munarakke, et embrüo ei hakka arenema, et rasedus katkeb varases järgus) või toime tulla ümbritsevate inimeste mõtlematute pärimistega (lähikondlased arvavad, et naine on rase, kuid tegelikult mitte vm). Ka sedalaadi emotsionaalsete kannatuste kujutamisel esinevad korduvad mustrid. Kehavälise viljastamise protseduuri ebaõnnestumist visualiseeritakse piltidega mitmest kõrvuti asetatud rasedustestist, mis kõik näitavad vaid ühte triipu (st naine ei ole rase). Samuti postitatakse pilte leina­küünaldest ­lapsele, keda väga oodati, kuid kellel seekordsel katsel siiski ei õnnestunud tulla. Emotsionaalseid kannatusi esitatakse ka kurbust väljendavate visuaalidega, nagu seda on musta värvi südame emoji’d, pisarad, taskurätikud, langenud lehed või kanamunad, millele on kurb nägu pähe joonistatud (viide muna­rakule, mis ei viljastunud). Oma emotsioone rõhutatakse ka tekstisõnumitega värvitaustal või raamiga teadetetahvlil. Neis sõnumeis domineerib emotsioonina samuti kurbus, mida kommentaaride rubriigis kulgevas kirjalikus IVF-loos seostatakse nii pettumuse, kaotusvalu kui ka eba­õiglusega ning mida tähistatakse teemaviidetega, nagu #ivfsucks, #ivfloss ning #fuckinfertility. Kollaaži 2 keskel esitatud sõnum „Ei, ma ei ole ikka veel rase. Tänan küsimast!” (ingl „Nope, still not pregnant. Thanks for asking though!”) kannab aga sootuks irooniat inimese aadressil, kes arvas, et hormoonravist põhjustatud kaalutõusu tõttu laiu ­riideid kandev naine on rase. Seda visualiseeritud sõnumit oli naine täiendanud teemaviidetega, nagu #infertilitysucks ja #hormonemonster, peegeldades mõtteid ja tundeid, mis konkreetne vahejuhtum temas tekitas.

 

Õnnestumine

Visualiseeritud IVF-lood vahendavad ka teekonna jooksul kogetud ja teekonna lõppu jõudmisega seotud positiivseid emotsioone. Näiteks visualiseeritakse punktsiooni käigus koguda õnnestunud munarakke, mida sümboliseerivad naerunägudega kanamunad või lihtsalt värvilised pühademunad. Kui ebaõnnestunud IVF-katset visualiseeritakse mitme negatiivset tulemust näitava rasedustestiga, siis rasestumise õnnestumise korral tuuakse sarnaselt esile mitu positiivset, kahe triibuga rasedustesti. Raseduse kinnituseks postitatakse ka ultrahelipilte arenevast lootest. Peamised IVF-teekonna lõpule jõudmist tähistavad visuaalid seostuvad samuti süstaldega, mis on enamasti asetatud ringi- või südamekujuliselt ja kujundi sisse on paigutatud rasedust tõestav test ja/või ultrahelipilt. Samuti võivad süstaldest kujundi sees olla beebibodid, mille arv viitab sellele, mitut last naine ootab. Süstlaid kasutatakse sageli ka selleks, et visualiseerida IVF abil siia ilma tulnud lapse/laste sündi.(9) Sellisel juhul postitatakse fotosid, millel on süstaldest kujundite sees juba sündinud beebid. Ühtlasi kombineeritakse nii raseduse teated kui ka beebi ja süstalde fotod värvitaustal ja teadetetahvlitel tekstisõnumitega, mis annavad edasi seda, mis on nende kannatusi ja õnne edastavate visuaalide taga. Näiteks: „11 [munarakku] saadi, 10 küpses, 9 viljastati, 8 arenes, 4 saadi testimiseks, 2 normaalset embrüot, 1 kasvav beebi” (ingl „11 retrieved, 10 mature, 9 fertilized, 8 developing, 4 to testing, 2 normal embabies, 1 growing baby”); „Tõenäosus, et oleksin siin ilma IVF-ta, oli 1 protsent” (ingl „I had 1 percent chance of being here without IVF”); „Sa oled seda väärt!” (ingl „You are worth it!”).

Naiste IVF-teekonna õnnestumise visualiseerimisel kerkib esile teinegi motiiv, vikerkaar.(10) See võib olla foto päris vikerkaarest taevas, magavast beebist viker­kaaremotiiviga tekil, beebist vikerkaarevärvilistes riietes või vikerkaarevärvides ehitud jõulupuu all vms. Samuti lisatakse vikerkaare emoji’sid kehavälise viljastamise teekonna lõppu kirjeldavatele, pildimaterjali selgitavatele ja toetavatele sõnalistele ­IVF-lugudele, seostades neid mõtteteradega, nagu nt „Jumal ei eksi!” (ingl „God makes no mistakes”) või pühakirjast pärinevate tsitaatidega, nagu „Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin” (1Sm: 1, 27, ingl „For this child we have prayed and the Lord has granted the desires of our hearts”).(11) Traditsiooniliselt tähistab vikerkaar õnne ja lootuste täitumist ning näib, et selles tähenduses on seda motiivi kasutatud mõnikord ka IVF-lugude lõpetuseks. Siiski näitavad fotode juurde kirjutatud sõnumid (nt „Ma olen vikerkaar pärast tormi”, ingl „I’m the rainbow at the end of the storm”), et IVF-teekonna lõppu jõudnud naiste jaoks on vikerkaarel ka sügavam tähendus, seostudes nn vikerkaarebeebi (ingl Rainbow baby) kontseptsiooniga. Vikerkaarebeebi kujund on levinud sotsiaalmeedias laiemalt ning see tähistab last, kes on emale sündinud pärast seda, kui eelmine rasedus on katkenud, lõppenud surnult sünniga või kui eelmine laps on surnud vastsündinuna. Ema jaoks tähendab sellise lapse sünd lootust ja tervenemist neist emotsionaalsetest katsumustest, mis tal seoses lapse kaotusega on tulnud läbi elada.(12)

K o l l a a ž 3. Kehavälise viljastamise teekonna visualiseerimise mustrid: õnnestumine.

 

Instagrami visuaalide analüüs näitas, et kehavälise viljastamise teekonna läbinud ja lõpuks sünnitanud naised on idee vikerkaarebeebidest üle võtnud, viidates asjaolule, et ka iga ebaõnnestunud IVF-katse võib naise jaoks tähendada lapsekaotust, leina ja et IVF tulemusel saadud lapse sünd on tervendav kogemus (vrd Toscano, Montgomery 2009: 1029). Seejuures seostatakse IVF-loo lõppu tähistavate visuaalidega ka teemaviiteid #ivfrainbowbaby, #ivfrainbow jm.

 

Arutelu

Maggie Kirkman (2001: 523) on öelnud, et viljatusega seotud narratiivide juures ei tule naisel mõelda üksnes enesemääratlemisele, vaid ka sellele, kuidas oma lugu teistele esitada. Käesolevas artiklis analüüsitud IVF-teekonda visualiseerivate lugude põhjal võib välja tuua kaks võimalikku ajendit, miks naised oma kogemusi jagavad: 1) laiema avalikkuse teadlikkuse tõstmine IVF-ravi olemusest ning neist katsumustest ja emotsioonidest, mis naisel tuleb kehavälise viljastamise teekonnal läbi elada, ning 2) vastastikusel infovahetusel, üksteise toetamisel ja empaatial põhinev, saatuse­kaaslasi ühendav kogukonna suhtlus.

Sageli kajastavad naised oma kogemusi põhjustel, et nad on tundnud, nagu oleks kehavälise viljastamise temaatika nende kultuuriruumis seniajani tabu või seotud väärkujutelmadega. Seejuures on visualiseerimine andnud IVF-teekonda läbivatele naistele mõjusa vahendi sõnumite edastamiseks – pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Fotod süstlahunnikutest, tabletikarpide ja -purkide virnadest, videoklipid süstimisest ning sinna juurde lisatud pilditaustal esile tõstetud sõnumid teevad avalikkuse jaoks puust ja punaseks selle, mida naised oma teekonnal kogevad. Näiteks omandab sõnaline tekst, nagu „Ma ei ole ikka veel rase”, palju sügavama tähenduse, kui seda visualiseeritakse koos fotoga sadadest süstaldest, millega naine end seni süstima on pidanud. Niisamuti on mõjusad süstaldest kujundeid ning UH-pilte, positiivseid rasedusteste ja juba sündinud beebisid kombineerivad fotod ja naiste IVF-teekonda kokku võtvad teadetetahvlid. Need naise IVF-loo lõppu tähistavad visuaalid annavad ühtaegu edasi nii IVF-teekonna võlu kui ka valu ja kujutavad naise kogemusi palju selgemalt, kui seda võimaldaks üksnes rasestumist või IVF teel siia ilma tulnud lapse sündi tähistav sõnaline tekst, näiteks sageli loo lõpu juurde kuuluv „Meie ime on sündinud!”. Samuti on visualiseerimisel oluline roll IVF-teekonnaga seotud emotsioonide edastamisel ja rõhutamisel. Nõnda omandab kirjalik tõdemus, et järje­kordne IVF-katse ei õnnestunud, palju sügavama tähenduse, kui seda illustreeritakse küünla, pisarate või muul viisil tähistatud kurbuse ja leina visuaaliga. ­Instagrami IVF-lugude sõnum avalikkusele näib eelkõige olevat see, et naise jaoks ei ole tema teekond kaugeltki mitte lihtne.

Sotsiaalmeedias moodustuv kogukond on suuresti inimeste sisetundel põhinev konstruktsioon, mis seostub arusaamaga, et kuulutakse mingil põhjusel teistega kokku. Käesolev uurimus näitas, et profiilide jälgimisel, teemaviidetel ja visualiseerimisel põhinev sotsiaalvõrgustik nagu Instagram toimib IVF-lugusid jagavate naiste jaoks samamoodi kogukonnatunde loojana kui nt internetifoorumid, kus sarnaseid lugusid vahendatakse konkreetsel veebilehel etteantud vestlusteemade raames ning lineaarsete, lugudest ja kommentaaridest moodustuvate narratiiviahelatena.(13) Nancy Baymi (2015: 84–100; vt ka Tiidenberg 2017b: 194–195) kirjeldatud mudelis tekib veebikogukondadele iseloomulik kuuluvustunne viie teguri koos­mõjul: 1) ühisena tajutav ruum ehk kohataju; 2) ühised tegevused ja tegutsemisviisid; 3) sotsiaalne tugi ja infovahetus; 4) ühised enesemääratlused ja identiteedid ning 5) inimestevahelised lähedased suhted. Need asjaolud tulevad vähemal või rohkemal määral esile ka Instagramis IVF-lugusid jagavate naiste omavahelises suhtluses ja sõnumite edastamisel. Seda, et naised tajuvad teisi oma IVF-teekonda jagavaid Instagrami kasutajaid enda kogukonna liikmeina, võib järeldada nii visuaalide juurde kuuluvatest sõnalistest selgitustest, teemaviidetest (#ivfcommunity, #ivfsupport jm) kui ka lugude jagajate ning nende jälgijate ja kommenteerijate vahelisest dialoogist, kus kasutatakse väljendeid, nagu „Jumal on meid teiega õnnistanud” (ingl „God is blessed us with you”)(14), „Meie IVF-kogukond” (ingl „Our IVF community”) vm. Kogukonnatundele viitavad ka enese määratlemisel kasutatavad ühisnimetajad ananassihõim (Instagrami IVF-kogukonna tähenduses(15)) ja ananassi– või IVF-sõdalane (kogukonna liikmete tähistajatena). Kindlasti on Instagrami IVF-ravi läbivate naiste kogukonnatunde tekkimise aluseks sarnased kogemused (milles nähakse eeldust teineteise mõistmiseks) ning nende esitusviis just Instagramile iseloomulike visualiseeritud ja multimodaalsete kogemuslugudena. Kogukonnast saab samuti rääkida seoses aja jooksul välja kujunenud visualiseerimismustritega, mida Instagramis oma lugu jagavad naised peavad vajalikuks esile tõsta ja rõhutada. Seda, et naised on oma ­IVF-lugusid jagades pidanud peale laiema avalikkuse silmas oma saatusekaaslaste kogukonda, võib järeldada nii värvitaustal ja teadetetahvlite abil esile tõstetud sõnumitest („Tänan teid selle toetuse eest, mis mul on!”, ingl „Thank you the support I have!”), pildimaterjalist (nt ananass kui IVF-teekonda läbiva naise tugevuse ja teiste sarnaste kogemustega naiste toetuse sümbol) kui ka visuaalide juurde kuuluvatest sõnalistest selgitustest, kus viidatakse otsesõnu loo jagamise ajendeile – infovahetusele, vastastikusele abistamisele ning toetusele sarnaste kogemustega naiste kogukonna ringis. Instagrami IVF-kogukonna moodustumise ja toimimise seisukohast täidab lugude visualiseerimine universaalse keele- ja kultuuripiire ületava suhtluskeele rolli. See tähendab, et teiste IVF-lugusid on kogukonna liikmel võimalik jälgida ja mõista, vaadeldes üksnes neid visuaale (fotodel, videotes, joonistustel, teadetetahvlitel või muul viisil kujutatut), mida lugudes esile tõstetakse. Näiteks saab vaatleja (loo lugeja) pildimaterjali põhjal aimu nii IVF-teekonda läbivatele naistele soovituslikust toidusedelist kui ka tegevustest, millest saatusekaaslased abi on leidnud. Teisalt toimib visualiseerimine Instagrami IVF-kogukonna jaoks omamoodi sümbolitel põhineva salakeelena, mis võimaldab naistel saata saatusekaaslastele varjatud sõnumeid. Näiteks võib Instagrami kasutaja, kes ei ole IVF-teemaga kursis, seostada fotosid, millel on kujutatud naerunägudega või värvitud kanamune, lihavõtetega, kuigi visuaal kannab varjatud sõnumit, mis viitab munarakkude punktsiooni toimumisele või ka sellele, mitu munarakku selle käigus õnnestus koguda. Samamoodi toimivad visuaalse suhtluskeelena kaugusse kulgevad teed, ananassid ja vikerkaared, mille tähendus ilmneb IVF-kogukonna suhtlusviiside kontekstis ning mis kogukonna liikmeile pakuvad tuge ja tunnet, et nad ei ole üksi.

Visualiseerimise kohta üldiselt saab analüüsitud materjali põhjal öelda, et konkreetse loo raames võib üks visuaal kanda erinevat sõnumit kogukonnale ja sellest väljapoole: nt süstaldest südame sees beebi visuaalid kõnelevad kaasteelistele sellest, et kõik IVF-ga seonduvad läbielamised on seda väärt, avalikkusele aga IVF-teekonna raskustest. Esiletõstmist väärib ka asjaolu, et oma loo kajastamine Instagramis ei võta naiselt ära võimalust jääda anonüümseks: kui naine soovib, saab ta oma lugu visualiseerida, selle eri aspekte esile tõsta ja selgitada nii, et tema isik ja taust jääb varjatuks. Nii saab naine esitada avalikkusele ja kaasteelistele oma lugu, aga mitte iseennast, ja see näibki olevat Instagrami IVF-teekonna kogemuslugude (ka nende, kus naine oma isikut otseselt ei varja) peamine siht.

 

Kokkuvõte

Käesoleva käsitluse jaoks kogutud materjali multimodaalsest diskursuseanalüüsist ilmnes, et naised tõstavad oma lugudes visualiseerimise abil esile kolme teemat: enese­abi, kannatusi ja õnnestumist. Sellest, mida ja kuidas naised oma lugudes kujutavad, eristus kaks sihti: 1) avalikkuse teadlikkuse tõstmine IVF-ravist ning sellega seonduvaist meeleoludest ja raskustest, ning 2) saatusekaaslasi ühendav kogukonna suhtlus. Seejuures on visualiseerimisel universaalse, keele ja kultuuri piire ületava suhtluskeele roll. Peale nii avalikkusele kui ka saatusekaaslastele suunatud sõnumite toimivad visuaalid kogukonnaliikmeile suunatud varjatud sõnumite vahendajatena.

Edasist uurimist silmas pidades oleks huvitav vaadelda, kas selles, kuidas oma lugu visualiseeritakse, ilmnevad ka kultuurispetsiifilised erisused, ning mida võiks selle põhjal öelda kehavälise viljastamise diskursuse kohta konkreetses kultuuri­ruumis. Instagrami IVF-teekonda läbivate naiste kogukonda oleks sobiv uurida ka võrdluses mõne teise sotsiaalmeediaplatvormi (nt Facebooki) kasutajaskonnaga.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Maili Pilt (snd 1979), MA, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51014 Tartu), maili.pilt@ut.ee