Milleks meile kohapärimus?

Folkloristlikku vaatepunkti esindav artikkel arutleb kohapärimuse kui mitme eriala huvisfääri kuuluva uurimisvaldkonna vajalikkuse üle. Ajal, mil paljud pärand­väärtused on löögi alla sattunud, soovivad autorid osutada senini eesti pärimus­kultuuris olulisel kohal püsinud kohapärimuse mitmeplaanilisele ja dünaamilisele rollile nii teadlaste kui ka kohalike inimeste jaoks. Fookuses on Eesti Kirjandus­muuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse töörühma tegevus ja uurimissuunad kahe viimase kümnendi vältel, ühtlasi antakse ülevaade koha­pärimuse mõiste kujunemisest ning varasemast interdistsiplinaarsest uurimisloost.

Kohapärimuse mõistelisest määratlemisest eesti ­folkloristikas

Kohapärimus on olnud ERA-s omaette uurimisala veidi üle 20 aasta ning ka mõiste ise pole palju vanem. Varasemas eesti folkloristikas on kasutatud jutuainese kohakesksusele osutamiseks vastavat tunnussõna, rõhutamaks selle erinevust muinas­juttudest, nt paiklikud ennemuistsed jutud (Kreutzwald 1866: 336). 1896. aastal Riias muinasaja uurijate kongressi kõnes on Jakob Hurt ilmselt samal kaalutlusel pidanud vajalikuks nimetada rahvamälestuste loendis kõrvu muinasjutte ja kohalisi jutustusi (Hurt 1989: 76). Kohaline ei märgi selles ainuüksi paika, topos’t, vaid ka jutu piirkondlikku levikut. 1888. aasta kogumisüleskutses „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” on võrreldes muude teemasõnadega (nt loodus, vanad kombed ja pruugid) pööratud suhteliselt vähe tähelepanu ennemuistsetele juttudele. Arvatavasti eeldas Hurt, et rahvajuttude temaatika lahtiseletamiseks pole erilist vajadust. Usundiliste muistendite kogumiskava on paigutatud rubriiki „Vana rahvausk ja ebausk” (Hurt 1989: 52–53), tähelepanu väärib looduslike pühapaikade esiletõstmine. Hurda korrespondentide jutukirjapanekutes ongi hiie- ja ohvripaikade teema hästi esindatud, nagu ka rahvapärimuse publitseerijana tuntud Matthias Johann Eiseni kogus (nt Eisen 1882).

Kohapärimuse silmapaistva tuumiku moodustavad kohakesksed muistendid. Termin kohamuistend jõudis eesti folkloristikasse saksakeelsete trükiste kaudu (Jaago 1999: 70; Remmel 2014a: 23–24). 1927. aastal loodud rahvaluulearhiivi korraldustöös ning tegelikult juba varemgi, Tartu ülikooli tudengite rahvaluulepraktika käigus võeti toonase professori Eiseni rahvaluulekogu kartoteegisedelitele kopeerimisel kasutusele tähelühendid OS (sks Ortssage) kohamuistendi ja US (sks Ursprungssage) tekke- ja seletusmuistendi kohta.

Eriliselt tähelepanuväärseks tuleb pidada kohamuistendite kogumisaktsiooni, mis toimus rahvaluulearhiivi ja haridusministeeriumi koostöös 1938.–1939. aastal. Seda juhendas Richard Viidalepp, kes koostas küsimustikud ning avaldas aktsiooni lõppedes kaastöödest väikese valiku. Tekstidest komplekteeriti 37 arhiiviköidet. ERA kogude statistilises ülevaates on näha, et tänu kohamuistendite laekumisele on kõige esinduslikum 1939. aasta materjali juurdekasv (Viidalepp 1970: 61), mida mõjutas ka Teise maailmasõja eel suurenenud hiite ja pühapaikade teemalise ainese kogumine – hilisematel aastakümnetel polnuks see võõrideoloogia pealesurutud tingimustes enam nii suures mahus võimalik. Suur osa toonastest kooliõpilaste kirja­pandud tekstidest keskenduvad objektile, selle paiknemisele ning pärimuslikule tähendusele. Kunagiste valla- ja talunimedega varustatud paigakirjeldused annavad tunnistust ajastuomasest mentaalsest kaardivõrgust, mida on võimalik teatud määral rekonstrueerida. Üldiselt vastavad sellised tekstid Timothy Tangherlini (1994: 22) välja­pakutud definitsioonile, mille järgi muistend on minevikusündmuste lokali­seeritud ja historiseeritud narratiiv. Siinkohal meenub Hurda (1989: 87) sedastus, et kohalised jutustused sisaldavad ajaloolisi mälestusi.

Rahvaluulearhiivi kogunenud mitmekesise ainese korraldamine vajas süsteemi. Käsikirjaline materjal liigitati žanripõhiselt ja temaatiliselt ning kopeeriti käsitsi sedelitele, millest moodustati sedelkartoteek. Muistendite osas kujunes viiene jaotus: tekke- ja seletusmuistendid, usundilised muistendid, hiiu- ja vägilasmuistendid, kohamuistendid, ajaloolised muistendid. Nõukogude ajal peeti teaduslike suurväljaannete koostamisplaanis kohaseimaks alustada hiiu- ja vägilasmuistenditest, täpsemalt Kalevipoja-muistenditest, sest see andis ka võimaluse osutada eesti ja vene rahva „vennalikule sõprusele” (näiteks Kalevipoeg Peipsi tagant laudu toomas). Rahva­luulearhiivi hiiu- ja vägilasmuistendite väljaandeseeria rahvusvahelisest folkloristikast pärit eeskujuks ja mõjustajaks on arvatavasti saksa hiiumuistendite kataloog ja sealne tüpoloogia (vt Höttges 1937).

Muistendikartoteegi kohamuistendite alajaotuses on esindatud paiganimetuste tekkelood (Oskar Looritsa sõnutsi kohalood, vt 1935: 1357) ning iseloomulik valik pühapaikade, kalmete, põlispuude, kivirahnude, veekogude, soode, mägede, orgude, koobaste, teede, ehitiste ja ka haldusüksustega seostuvaist teadetest, ent tervikpildi mõttes jäi teemasõnadest lähtuv jaotusalus paratamatult puudulikuks. Kuna ERA-s oli korraldussüsteemi loomisel otsustatud, et tekstide sedelkoopiaid suure töömahu tõttu üldiselt ei dubleerita, paigutati nt tekstid kummituskohtadest usundiliste muistendite rubriiki, lood hiidude visatud kividest hiiu- ja vägilasmuistendite hulka ning lood Rootsi kuninga istutatud tammedest ajalooliste muistendite sekka. Kui oli vaja leida kohakeskset infot kindla piirkonna kohta, pidi läbi lappama kõik teema­kartoteegid või – vastavalt kihelkondade topograafilisest üldkartoteegist saadud vihjetele – originaalköited. Mitut laadi otsinguid võimaldavatest arvutiandmebaasidest ja kaardirakendustest ei osatud veel unistada.

Hiiu- ja vägilasmuistendite väljaannete koostamine toimus Eduard Laugaste juhendamisel. Tekstide väljaotsimine oli Erna Normanni ja Ellen Liivi hooleks. Hilisem arhiivi juhataja Liiv oli juba ülikooliõpingute ajal tegelenud Vanapagana-muistenditega. Rahvaluulearhiivi iga-aastase kogumisekspeditsiooni enesestmõistetavate ülesannete hulka kuulus muistendite kogumine. Pärimussidusate muististe ja muistendisüžeede kohta koostati arhiivi kogunenud materjali põhjal eraldi küsitlusleht. Liivi sõnul oli kohamuistendite korpus kogu muistendivaramu kõige nõrgem, ebamäärasem ja uurimistööks kohatum osa.

Harjumuspärasele, ehkki puudulikule klassifikatsioonisüsteemile ei ilmutatud vastupanu ka pärast hiiu- ja vägilasmuistendite seeria esimese köite trükist ilmumist. Kuigi Viidalepp oli 1938.–1939. aasta koolide kogumiskonkursi juhendis üles kutsunud talletama ka nt isikujutte, hoidus ta avardamast kohamuistendi mõistet: „Kohamuistendid on mitmesuguste reaalsete kohtadega seoses olevad rahvajutud, mis püüavad seletada nende kohtade tekkimist, nimesaamist või neile omaseid iseärasusi” (Viidalepp 1959: 438). Siiski on ta nentinud žanripiiride ähmasust: „Tihedaid kokkupuutepunkte on kohamuistenditel vägilasmuistenditega; nende vahele on raske tõmmata teravat piirjoont, sest rahva ettekujutuses on just muistsed hiiud ja vägilased oma tegevusega põhjustanud muutusi maastikus ning olnud suurte ehitiste rajajaid. Teravat piiri pole olemas ka kohamuistendite ja rahvausundi alaste muistendite vahel.” (Viidalepp 1959: 439)(1) Laugaste on oma kõrgkooliõpikus pühendanud kohamuistendile vaid tosinkond rida, mööndusega, et „üksikute liikide piirid ei ole päris kindlad, üht ja sama muistendit saab paigutada eri rühmadesse” (Laugaste 1986: 270).

Nõukogudeaegses folkloristikas peeti rahvaluuleteoste väärtustamisel oluliseks kunstilisuse kriteeriumi. Küllap kahandasid uurijate huvi kohajuttude ebaühtlane kunstiline tase ja rohkete kohaandmetega tekstivariantide domineerimine (Hiiemäe 2007: 228). Kuigi hiiu- ja vägilasmuistendite väljaannete koostamise aegadel oli kavas järgnevalt avaldada muistendid järvedest – alustati juba täiendava materjali kogumist (Liiv 1962: 21) –, taandus kohajuttude uurimine teiste, aktuaalsemate teemade ees ja süvenes arusaam, et kohamuistendite hulka kuuluvad need tekstid, mis teistest muistendiliikidest üle jäävad (vt Hiiemäe 2010: 9). Rahvusvahelise folkloristika kõhklused žanripiiride määramisel (vt Ranke 1961; Honko 1968) pole jäänud siiski Eestis tähelepanuta (Proodel 1969; Hiiemäe 2007: 222–228; Valk 2015: 541–542). Pikkadeks aastateks jäi kohasidusa suulise traditsiooni väärtustamine suuresti kodu-uurijate ja muude vabatahtlike õlule. Nõukogude perioodil kompenseeris kodu- ja loodusuurijate tegevus valitseva ideoloogia mõju all oleva folkloristika kasinaid võimalusi uurida konservatiivseid väärtusi sümboliseeriva kultuurmaastiku ja loodusega seotud teemasid ning leevendas nõukogude võimu all tekkinud mälukatkestuse mõju.

Kohamuistend kui žanri piiritlev termin osutus nõukogude aja lõppedes selgelt liiga kitsaks: uurijapilk hakkas nihkuma lugudelt pigem koha ja pärimuse suhtele.

Kohapärimus folkloristliku uurimisainena

Seoses kultuuriantropoloogilise uurimissuuna tulekuga eesti folkloristikasse 1990. aastatel elavnes huvi kohamuistendite vastu. Folklooriteoste žanripõhisest liigitamisest lahtiütlemine soosis mõistete avardumist. Kohamuistendi mõiste kõrvale sugenes kõigiti sobivana tunduv uudne üldmõiste kohapärimus. Mitmekesist paiga­keskset allikmaterjali analüüsides kerkis küsimus: „Kas võib aga nt teadet kalmest (kui sellega ei liitu üleloomulikud nähtused või jutt kiriku ehitamisest), samuti ohvrikivist või hiiest, üldse muistendiks pidada? Tegemist on ehk lihtsalt kohaliku ajaloolise pärimusega.” (Remmel 1991: 17) Kohapärimuse žanriülese mõiste all oli ruumi mistahes vormis väljendatud kohakesksele folkloorile, mälestustele, vaikimisi ka visuaalsetele dokumentidele (joonised, skeemid, fotod jne). Teadustöö perspektiivide osas rõhutatigi uurimisvõimaluste paljusust: tähtsust arheoloogilise ja usundilise teabe allikana, inimese ja paiga suhte ning mentaliteedi ja identiteedi vaatlust, suulise ajaloo jälgimise võimalusi, seost elatusaladega jne (Remmel 2014a: 28–32). Ühtlasi hakati pärimustekstides eristama kompositsioonilisi osiseid, nagu asukoha kirjeldus, objekti nimetus, rituaali ja/või uskumuse kirjeldus, nimeseletus, kommentaar usutavuse kohta, tõlgendus, isiklikud mälestused jms (Remmel 2014a: lk 45–47). Samal ajajärgul tulid kasutusele mõisted perepärimus, koolipärimus, kalendripärimus, pärimusmuusika jts. „Pärimus on vaimse kultuuri vorme, mis sisaldab kollektiivset loomingut, arvamusi ja mõttemaailma ning sellest johtuvat inimese toimimist”, resümeerib Tiiu Jaago (1999: 74). Kohapärimuse sõna juurdus ning on üldises kasutuses alates 1990. aastate teisest poolest. Nüüdseks on see termin tarvitusel ka väljaspool folkloristikat.

Taasiseseisvunud Eesti ühiskonnas tekkis vajadus pühapaiku käsitlevate publikatsioonide järele. Pärast seda, kui tekstid kivirahnusid loopivate ja pinnavorme muutvate hiidude tegudest olid väljaannetes ühes koostaja selgituste ja kommentaaridega kättesaadavaks tehtud (HVM I–III), jõudis kätte aeg pühaks peetud paikade – hiite, pühapuude, ohvrikivide ja veekogude – sakraalsuse ja profaansuse vaagimiseks. Soome usundiuurija Veikko Anttonen (1992: 2514–2519) on läänemeresoome vanemas usundikihistuses täheldanud püha käsitamist eraldatuse ja piiri mõistes. Sama tähendust võib leida eesti rahvausus, esile tuleb see kas maastikusituatsiooni või tabu mõiste kaudu: nii on kujunenud arusaam hiiest kui puutumatust, piiratud maa-alast, mille pärimus võib hoiatada keelurikkumisele järgneva õnnetuse eest. Loodus­objekti sakraalsus väljendub ka näiteks rändavatest veekogudest, pühapuudest või puuks muutunud inimestest kõnelevates muistendites (Remmel 1997: 78–79). 1993. aastal valmis hiiepärimuse valimiku algvariant, mis nägi trükivalgust viis aastat hiljem (Remmel 1998). Sai ka selgeks, et sakraalsete paikadega seostatav ruumilise piiri ja selle ületamise küsimus on võrreldav kalendritavandis ilmneva ajalõikude erineva kvaliteedi ja siirdehetkede tabulisuse kujutelmaga (vt Hiiemäe 1993).

1998. aastal – seoses uurijahuvi süvenemisega ning projektiajastu saabumisega humanitaarteadustesse – sai alguse Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühm. Avatud Eesti Fondi toetusel alustati tudengitest andmesisestajate ja uue arvuti abiga käsikirjaliste kohapärimuse tekstide digiteerimist. See toimus Eesti Kirjandus­muuseumi ja Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti ühisprojekti raames, mille initsiaatoriks oli arheoloog Heiki Valk. Koostöös arheoloogidega loodi kohapärimuse andmebaas, mis võimaldas päringuid nii arhiivipalade tekstidest kui ka neile lisatud märksõnade ja metaandmete lahtritest. See uudne keskkond oli esialgu mõeldud vaid teadusliku uurimistöö ning väljaannete koostamise abivahendiks, aga kujunes peagi kasulikuks tööriistaks ka arhiivist materjali otsivatele uurijatele, üliõpilastele ja teistele.

Siitpeale said hoogu välitööd mitmes Eesti nurgas, et talletada kaasaegset pärimust, kaardistada pärimuses kirjeldatud kohti maastikul ning täita nõudlust piirkondlike pärimusvalimike järele: tõdeti, et kohapärimus on oluline kohaliku kogukonna eneseteadvuse loomise ja säilitamise komponent. Rõuge kihelkond oli esimene piirkond, mille kohta koostati eraldi raamat (vt Potter jt 2001), järgnesid teised (nt Urvaste kohta vt Valper 2010; Rae valla kohta Remmel 2011). Sarjana ei ole need raamatud siiski käsitletavad, igal teosel on oma nägu ja ka piirkondade suurus vaheldub. Enim vastukaja ning tunnustust leidis kihelkondade ja külade kaupa kogu Järva­maa kohapärimust esindav „Arad veed ja salateed”. Koostaja kommenteerib saatesõnas: „Kõige loogilisem (kuigi teostuselt raskeim ja aeganõudvaim) tundus ikkagi paik paiga kõrvale ritta seada ja luua seega omamoodi pärimusmaastik. Niisuguse printsiibi puhul hakkasid ka tekstid omavahel suhtlema – ühe ja sama isiku räägitud lood said kokku ja moodustasid loogilise terviku [---].” (Remmel 2004: 9)

Tuleb rõhutada, et laiemale üldsusele suunatud väljaannete loomine on käinud paralleelselt üldistavate järelduste ja kohapärimuse sügavamate hoovuste välja­toomisega teadusartiklites. Aastatuhande vahetudes tegeleti esmakordselt ka kohapärimuse mõiste defineerimise ja mõtestamisega. Esiplaanil oli koha kui maastikulise märgi ja inimese kui pärimuse kandja vastastikuse mõjustatuse jälgimine, ühtlasi muutused kogukonna väärtushinnangutes, pärimuse funktsioonis, lokaalsed ise­ärasused, nende põhjused jne. Uurijahuvi keskendus eri piirkondade vanema traditsioonikihistuse võrdlevale vaatlusele – oli ju kohati veel tegemist elavas kasutuses oleva motiivistiku ja elutunnetusega (nt Västrik 1998; Remmel 2001).

Allikmaterjali tohutu maht ning mitmekihilisus ei soosi kiireid uurimistulemusi, sest kompetents koguneb pikkamööda. Võttis aastaid, et ilmuks eesti ja soome kohapärimuse eri aspekte kõrvutav ning interdistsiplinaarseid üldistusi sisaldav artikli­kogumik „Muistis, koht ja pärimus II. Pärimus ja paigad” (Valk 2014). Nii selles raamatus kui ka varasemates kirjutistes (nt Remmel 2002) on hakatud tähelepanu juhtima jututeemade ning pärimuse levikuteede muutumisele.

Värsket vaatenurka kasutas Melika Kindel, kes selgitas pärimuse muutumist turismindusest sõltuvalt: „Nii nagu pärimusühiskonnas varieerib jutustaja oma esitust vastavalt kuulajaskonnale, nii kohandab ka giid oma juttu vastavalt turismigrupile” (Kindel 2004: 159). Kohapärimust kohandatakse, kujundatakse atraktiivsemaks, tutvustatakse ka stendidel ning (turismi)brošüürides – see on üks pärimuse leviku viise. Teemat on uudselt käsitlenud Lona Päll, kes ERA kohapärimuse uurimisrühmaga 2011. aastal liitudes alustas kohasidusa pärimuse vaatlust ökosemiootilisest aspektist, keskendudes rabamaastiku näitel keskkonnakogemuse rollile pärimuse loomeprotsessis ning selgitades biosemiootika teoreetilisi lähtepunkte (vt Päll 2016: 5–6, 18–21).

Isiklik side paikkonnaga on mõjutanud mitmegi teadlase eelistusi tööpõllul. Kohapärimusele keskenduvad välitööd on Eestis toimunud enamasti püsiasustusega maapiirkondades, eelistatavalt on küsitletud kohapeal mitmendat põlve elanud vanemaid inimesi. Kuusalu juurtega Melika Kindel viis 60 aastat pärast 1939. aasta õpilaskorjandust läbi ankeetküsitluse kodukandi kooliõpilaste seas, et kaardistada nende kohapärimuslikke teadmisi ja infoallikaid. Silmapaistvalt mahukas on Raplast pärit Jüri Metssalu 2004. aastast alates peamiselt Lõuna-Harjumaalt kogutud ja arhiveeritud kohapärimuse hulk: näiteks Juuru kihelkonna tekstide arv kohapärimuse andmebaasis on üle 2500, mis on suurim kihelkondade lõikes. Eeskätt ajaloolist Harju­maad hõlmavad ka Metssalu uurimused (nt 2014).

Välitööde osa on ERA kohapärimuse töörühma tegevuses XXI sajandil olnud püsivalt ulatuslik. Uurijapilk on nihkunud tekstitõlgenduselt pigem maastiku-uuringutele, pärimuspaikade (sh looduslike pühakohtade) lokaliseerimisele arhiivimaterjali põhjal. ERA kohapärimuse uurijate tööülesanded on lähenenud loodusteadlaste ja arheoloogide omadele, puutudes vahetult kokku maastiku väärtustamise ja kaitse küsimustes.

Ei jäeta mõistagi märkamata pärimuse kandjaid – maainimesi nende kodu­ümbruses. Pea kõigi kohapärimuseteemaliste ERA tekstipublikatsioonide siht on olnud kaasata tänapäevaste jutustajate teadmisi, näidata järjepidevust ja ärgitada inimesi seda hoidma. Tihti ei ole kohalikel endil ettekujutust, mis just nende kodu­kandis laiemas plaanis väärtuslik on.

Pärimuse avaldamiseks on tekkinud uus interaktiivne võimalus. Eesti Kirjandusmuuseumi, Maa-ameti ja Keskkonnaameti koostöös loodi 2013. aastal Maa-ameti geoportaalis kaardirakendus kohapärimuse tekstide, fotode ja videovõtete koha­sidusaks esitamiseks (vt Kohapärimuse kaardirakendus). Praeguseks on sellele kaardile kantud Eesti rahvusparkide mälumaastike mitmes etapis kogutud ainestik. See on aja­kohane alternatiiv raamatutele, sest tekstid ja helisalvestiste litereeringud on toimetatud ja varustatud viidetega. Juba 2006. aastal alanud rahvusparkide mälumaastike jäädvustamise aktsioon sai omakorda algtõuke kirjandusmuuseumi folk­loristika osakonna projektist „Radar”, mille eesmärk oli pärimuspalade ja kultuurilooliste kokku­võtete esitamine interaktiivsel kaardil. Maa-ameti veebiplatvorm seob omavahel mitu tähenduslikke paiku kuvavat kaardirakendust: samal kaardipõhjal saab vastavalt valikule ülekuti vaadelda ristipuude, kultuuri- ja loodusmälestiste, pärandkultuuri­objektide ning loodetavasti peagi ka täpsustatud looduslike püha­paikade andmekihti. Sel kombel saab pidevalt arenevas interdistsiplinaarses keskkonnas võrdlevalt esitada eri tegijate koondatud infot, millest on abi nii teaduslikus kui ka praktilises töös. Ideaaliks oleks siduda see kaardirakendus kohapärimuse andmebaasiga Koobas, mis sisaldab praeguseks üle 36 000 kirje ning on kasutatav interneti­põhiselt.(2) Andmebaas on ühendatud ka EKM-i failihoidlaga Kivike ning Muinsuskaitseameti hallatava kultuurimälestiste riikliku registriga seotud Tartu Ülikooli arheoloogilise ja kohainfo koondandmebaasiga.

Võib täheldada, et kohapärimuse mõiste sisu on alates nõukogude aja lõpust avardunud, hõlmates noorema põlvkonna teadlaste tõlgenduses ka pärimust, mis pole üksnes kohakeskne, vaid laiemalt kohasidus – see kuulub pigem varasema, ka isikujutte hõlmava nn kohaliku pärimuse kategooriasse või seostub vahetute keskkonnakogemustega (Päll 2016). See tendents on muu hulgas tingitud sellest, et loodus­objekte ning ehitisi puudutavad traditsioonilised pärimusteemad ja -motiivid on elavast mälust tempokalt taandunud. Endiselt on aktuaalsed mitmesugused isiklikud usundilised kogemused, UFO-jutud jms. Esile kerkivad uued teemad, sest kiirelt on muutumas kogu elulaad, inimeste sidemed (maa)kohtadega ning pärimuse edasikandumise viisid.

Kohapärimus teiste teadusalade uurimismaterjalina

Kohapärimus on inspireeriv allikmaterjal ka teistele humanitaaridele. Arheoloogia oli üks esimesi teadusvaldkondi, kus kohapärimus osutus sobivaks abivahendiks. „Kõige rikkalikumaid andmeid Lõuna-Eesti külakalmistutega seonduvast rahva­traditsioonist ja uskumustest võib leida Tartust Kirjandusmuuseumi rahvaluule­kogudest,” kirjutab Heiki Valk (1995: 456), kelle panus kohapärimuse interdistsipli­naarse uurimise ja ühtlasi kogumise edendamisel on olnud suur. Kohapärimus on arheoloogile vajalik mitte ainult muististe tähenduse avamiseks, vaid ka nende lokaliseerimiseks, sest arheoloogilise ainese leidumusele võivad osutada toponüümid, luude või esemete leiuteated, konkreetsed pärimusmotiivid jms.

Akadeemilise Ajalooseltsi ning Eesti Kirjanduse Seltsi stipendiaatide 1920.–1930. aastail talletatud kihelkonnakirjelduste kogu tekstidele on omane arheoloogiasse puutuva info fikseerimine, kusjuures muistendiomased rändmotiivid on seal kirja pandud napi refereeringuna. Ometi on arheoloogid väljendanud kahetsust, et vajaka jääb muistse inimese mõttemaailma tundmaõppimisest (Lang 2005: 11). Otsustusi saab uurija teha sama paiga kohta käivate rahvaluuleandmete võrdleval vaatlusel, võttes abiks ajalooteadmised (Valk 1999). Teadmiste püsimine rahvatraditsioonis ja kujutelmad üleloomulike olendite kohta lubavad teha oletusi, et tegemist on arheoloogiliselt huvipakkuva paigaga. Kahtlemata annab arheoloogi vaatenurk folkloristi ettevalmistusega uurijale palju juurde (vt Valk 2007; Remmel, Valk 2014). Mõtlemapanevalt mõjuvad käsitlused varasema ajalookirjutuse tugevast mõjust rahvapärimusele (Västrik 2002; Metssalu 2008). Rahvapärimust on matusekommete uurimuses arvesse võtnud noorema põlvkonna arheoloog Pikne Kama (2017).

Uurimisparadigma muutus tõi kaasa eesti folkloristika kokkupuuted inim­geograafia valdkonnaga. Geograafi, antropoökoloogia rajaja Edgar Kanti suunised maastiku-uurimise perspektiivide kohta on kokkuvõtlikult edastanud Ott Kurs, kelle sõnul Kant „näitas, et ümbruse uurimine kuulub veel selliste teadusharude nagu arheoloogia, psühholoogia ja sotsiograafia (sotsioloogia) eriülesannete hulka. Sotsio­graafia võiks tema arvates uurida nii küla, linna, linnaosa või majandusüksust kui ka teatavat sotsiaalset klassi, elukutset või siis kogu rahvast koos tema rühmituste ja kihtidega” (Kurs 1999: 531). Eesti taasiseseisvumise järel tekkis arutelu ­maastiku tähenduse üle: kas see on looduslik, rakenduslik (sotsiaalmajanduslik) või kultuurilooline? Maastikukäsitlustest ilmus omaette kogumik (Palang, Sooväli 2001), milles on eri taustaga maastikuteadlaste kõrval sõna saanud arheoloog, folklorist ja bio­semiootik. Kuigi seal esitatud arvamused on erinevad, kohati isegi vastakad ja termini­kasutus ebaühtlane, koorub käsitlustest mõte, et maastikku tuleb mõista looduse ja inimese kooslusena. Teesile, et maastik on vaimse kultuuri väljund, on kõige suuremat poolehoidu avaldanud kultuurigeograaf Tiina Peil (2001), kes peab maastiku või paiga oluliseks osiseks kohalikku kogukonda. Ta soovitab maastiku uurimisel silmas pidada seost identiteedi ja kodutundega ning käsitada maastikutunnetuses põimunud füüsilist ja vaimset poolust kui teksti.

Semiootika valdkonna mõiste tekst võeti Eestis kasutusele 1990. aastate keskel, kui humanitaariaga seotud teadlaste ringi tähelepanu koondus inimese ja muu looduse suhete kajastumisele vaimses kultuuris (peamiselt kirjanduses). Ameerika kirjandusökoloogi Christopher Manes’i mõistekasutuse eeskujul pealkirjastati kujutava kunsti ja kirjandusteoste semiootilisele vaatlusele keskenduv artiklikogumik kui „Tekst ja loodus” (Maran, Tüür 2000: 7–8). Algul ei näinud koostajad folkloristides võrdväärseid partnereid, ent juba järgmises interdistsiplinaarse autorkonnaga artikli­kogumikus „Eesti looduskultuur” (2005) said sõna ka folkloristid.

Mõneti ongi ERA kohapärimuseuurijad oma teed käinud. Kasutusele pole võetud eritähenduslikku mõistet tekst (vrd Torop 2005: 11–13), mida poleks nagu paslik tarvitada suulise pärimuse kohta. Samal ajal räägivad folkloristid arhiivi­tekstidest – käsikirjalistest paladest või üksustest rahvaluulekogudes. Teaduses on terminitel erinev rõhuasetus. Et vältida žanrilist nimetust muistend, on paralleelmõistena kasutatud ka lugu (Remmel 2014a: 28), mis rahvaluuleteaduse kontekstis märgib konkreetset folklooriteost. Ingliskeelses terminoloogias on kohapärimuse tänapäevaseks vasteks place-lore. Antropoloogide Michel de Certeau ja Marc Augé sõnastatud mõiste antropoloogiline koht (vt Augé 2012: 47) asemel näib rahvaluuleteaduses sobivam olevat tähenduslik koht. Arheoloogide ja folkloristide keelepruugis on levima hakanud avara sisuga pärimuspaiga mõiste (nt Metssalu 2014; Remmel, Valk 2014).

Folkloristide koostöö murdeuurijatega, nii nagu arheoloogide, geograafide või semiootikutega, kasvas välja ühiselt aluselt. Eesti Keele Instituudi (EKI) murdekogude saamislugu on ERA kogudega sarnane: andmepanga on kokku kandnud kohalikud korrespondendid erialatöötajate juhendamisel ja osavõtul (vt Kallasmaa 2002). EKI kohanimede kogus on rõhuasetus asustusüksustel (külad, talud), ERA-s maastikuelementidel. Kui 2000. aastate alguses tärkas idee koostada üldkasutatav kohanimeleksikon, võis aimata, et vaja läheb ka rahvapärimuslikku ainest. Mahuka väljaande ettevalmistustöö koordineerija Peeter Päll pöörduski Eesti Kirjandus­muuseumi poole (Eesti kohanimeraamat: 5), kus kohapärimuse töörühm otsis rahva­luulearhiivist välja tekstid, mille seast lõpliku valiku tegid kohanimeartiklite koostajad. Järgnev näide on pärit Eiseni rahvaluulekogust.

Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vasta abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peip­sist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. (EKM ERA, E 32340/1 (19) Torma khk, 1897; Eesti kohanime­raamat: 57)

Toponomastika (sh mikrotoponüümide kujunemine) oli kõne all ka koha­pärimuse teemalisel 2012. aasta folkloristide talvekonverentsil (vt Metssalu 2012).

Interdistsiplinaarse andmekasutuse näitena võib esile tuua uurimusi veekogudest. Poole sajandi eest ilmunud teaduslikus koguteoses „Eesti järved” (1968) lisanduvad tüübigeograafilisele ning loodusteaduslikule kirjeldusele arheoloogilised andmed ja üksiti folkloorimaterjal. Folkloristlikku vaadet esindab Mari-Ann Remmeli (2014b) uurimus Eesti veekogude kohapärimusest võrdluses soome pärimusega. Järjena arheoloog Toomas Tamla (1985) käsitlusele allikatest on Jüri Metssalu (2019) vaadelnud pühi allikaid asustusloolisest aspektist.

Geoloogia alal, vastupidi, ilmnes kultuurilise väärtustamise suhtes tõrjuv hoiak, nagu selgus geoloogiliste loodusmälestiste andmebaasi – „Eesti ürglooduse raamatu” – koostamisel, mille algatas Herbert Viiding 1970. aastate lõpul. Kõrvale jäi Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni esimehe Eerik Kumari ettepanek arvesse võtta loodusmälestise esteetilist ja rahvuslikku väärtust. Olulisemaks peeti unikaalsust ülemaailmses võrdluspildis: „Ilus jõekäär või jaanituleplats koos kultuuriloolise ja esteetilise aspektiga on teaduslikus looduskaitses ning globaliseeruvas maailmas paratamatult nihkumas tagaplaanile. Seetõttu tuleb edasises juhinduda just siinsest geoloogilisest spetsiifikast ning esile tuua see, mis on kordumatu kogu maailmas.” (Pirrus 2003: 10) Nüüdseks on ilmunud folkloristlik antoloogia kivirahnudest seoses mõistega püha (Hiiemäe 2011).

Alates 1980. aastate lõpust paljude trükiste vahendusel, hiljem interneti kaudu taastutvustatud ning maastikul säilinud, aga ka taasleitud looduslikest pühakohtadest said mõnelgi juhul maausuliste rituaalipaigad, kusjuures kombestiku seletamisel muistse rahvausu võtmes oli toeks taarausuliste muinasajakujutlus (vt Vakker 2012). Pühapaikadest sai vana maailmapildi kehastus, kogukondliku identiteeditaju lakmus, eestlaste kui loodusrahva visiitkaart ning loodushoiuidee kandja. Seda protsessi on kajastatud uuel aastatuhandel eri positsioonidelt (nt Jonuks 2007; Jonuks jt 2014; Kaasik 2016). Omalaadsete looduslike pühapaikadena võib käsitleda veel Lõuna-Eestis järjepidevalt kasutuses olnud ja säilinud, ehkki metsaraiest ohustatud ristipuid, millega seotud kombestikku on pühendunult uurinud ja üldsusele tutvustanud Marju Kõivupuu (2009). Teadlastele on ka huvi pakkunud kohapärimus kui endisaegse eluviisi ja agraarkultuuri kajastaja (vt Kukk 2004: 9–72). Selle teema aktualiseerumine langeb ajaliselt kokku 1980. aastate ärkamisajal süvenenud n-ö oma juurte otsimisega. 2005.–2011. aastal koordineeris Riigimetsa Majandamise Keskus kogu Eestis metsaga seonduvate pärandkultuuri objektide kaardistamist, mille viisid läbi kohalikud abilised (Tarang jt 2007). Maakondade pärandkultuuri väljaandeseeria koostamisel ei jäetud kõrvale lugusid vanema põlvkonna informantidelt, samuti on kasutatud ERA andmekogu.

Kultuuriuurimises pööratakse jätkuvalt tähelepanu pärandi mõistele ja pärandi loomisele – selles võtmes on käsitletud ka maastikku. Artiklikogumikus Lahemaa kultuuripärandist (Paulus 2010) on sõna antud nii arheoloogidele ja folkloristidele kui ka etnoloogidele ning kunstiteadlastele. Vaatenurk on maastikukeskne, kuid käsitlusviis avar: „Kaitsealade vaimne pärand puudutab nii materiaalse pärandiga seotud tavasid ja oskusi eluviisist ja töötraditsioonidest käsitööoskusteni kui ka maastikuga seotud teadmisi ja tõekspidamisi toponüümikast rahvapärimuseni” (Paulus 2010: 5). Interdistsiplinaarne on ka oma ala spetsialistide kirjatöid koondav, mälu aspekti rõhutav teos „Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis” (Kaljundi, Sepping 2014), mille koostajate sõnul võimaldab maastike kujundamine ja kujutamine esile tõsta, taasluua või hoopis peita eri aegadest pärinevaid ruumilisi kihistusi. Kogumikus folkloristlikku käsitlust esindav Marju Kõivupuu (2014) nendib maastiku dünaamilisust ja kohapärimuse regionaalseid erisusi esile tõstvas artiklis, et maastiku ja pärimuse suhte uurimine on tänapäeva Eestis üks trenditeemasid, millega tegeleb palju huvigruppe.

Niisiis on kohapärimuse uurimine paljuski piirialadel kõndimine. Eri teadus­harude eraldusjooned aga muutuvad üha hägusamaks, pigem otsitakse erialade­vahelisi seoseid. Harjunud piiridest väljaminek on ainult kasuks tulnud, sest mõnegi paiga tähendus võib avaneda hoopis teises registris. Folkloristil aitab siin tasakaalu hoida ning annab omanäolise lähenemisnurga just tekstiloomet mõjutanud tegurite parem tundmine – on ju igal Hurda korrespondendilgi rahvaluuleuurijate seas kas rohkem või vähem usaldusväärne renomee. Igal palal on arhiivis oma kontekst, nagu ka paikadel on maastikul ja asustuspildis oma taustsüsteem. Folkloristlik vaatenurk eristub teistest teadusaladest juba seeläbi, et sageli ollakse pärimuspala esituse juures, aidates vestluspartneril infot meenutada. Intervjuusituatsiooni võib käsitleda ka koosloomisena. ERA kohapärimuse töörühm on ilmselt kõigist teistest sama valdkonnaga tegelejatest enim pühendanud aega olemasolevate arhiivimaterjalide kättesaadavaks muutmisele ning tänapäevaste andmete talletamisele. Seetõttu ei kasutata allikmaterjali kunagi pelgalt illustratiivses tähenduses, mõtlemata selle sünniloole ja ajastule, kust see pärineb. Inimene ja tema mõttemaailm on folkloristi silmis loomulik osa kohalikust maastikust – seda kujundav, kasutav ja tõlgendav faktor. Folk­loristika üldpildis on aga eesti kohapärimuse akadeemiline uurimine üks paljudest, olude ja nõudluse sunnil vähemalt ERA teadustöös üha rakenduslikumaks muutunud suundadest.

Kohapärimuse väärtustamisest

„Paigamälu on ilmselt kõige kiiremini hääbuv mäluliik Euroopas. Meil on veel alles tuhandeid inimesi, kes on traditsioonilise kohapärimuse kandjad,” kirjutas Jakob Hurda kogusid väärtustav semiootik Valdur Mikita (2015: 144). Tahaks jagada Mikita optimismi, ent Eesti maaelu pole globaliseerumistuultes enam endine. Kohapärimust pole asjata seostatud kodu(maa)tundega. Hurda ja Viidalepa väljaütlemisi kohajuttude talletamise olulisusest kõrvutanud Melika Kindel (2002: 103–104) on väljendanud üllatust Viidalepa pessimistliku arutluse üle, nagu ilmutataks 1930. aastatel kodumaa-armastust vähem kui Hurda ajal. Kui arvesse võtta, et XIX sajandi lõpukümnendite meelsust mõjustas allutatus võõrvõimule ja rahvusluse igatsus, siis poolsada aastat hiljem polnudki iseseisvunud vabariigi noortele kodanikele kodumaa-armastuse teema ehk esmatähtis. Võib arvata, et kogumisüleskutsetes oli Viidalepp targu osutanud kohamuistendite isamaalisele otstarbele, mõeldes nimelt õpilasi juhendavatele kooliõpetajaile, kelle ülesandeks oli kodumaa- ja kodukohaarmastuse propageerimine. Ajal, kui tegutsesid maa-algkoolid ja taluperedes elas korraga koos mitu põlve, oli ka traditsioonilise kohapärimuse säilimine enesestmõistetav – 1939. aastal oli sellise olukorra fikseerimiseks viimane võimalus.

Teise maailmasõja eelse kogumisaktsiooni ajal ERA-le laekunud kirjapanekutes leidub tõepoolest ka patriootilist rahvusromantilist hoiakut. Järgnenud ajaloopööre aga lõikas läbi nii mõndagi. Enne okupatsioone, repressioone, küüditamisi, metsavendlust ja maastikupilti tugevalt muutvat maaparandust ERA-sse laekunud arhivaalid on frustratsioonist muserdamata maailmapildi üpriski kõnekas kajastus, pealegi on toonased õpilased südilt küsitlenud oma vanemaid ja vanavanemaid, sama kogukonna liikmeid.

Meie kodu ümbruses põllul asub väike küngas. Ta asetseb elumajast umbes 200 meetrit eemal. See küngas kujutab endast piklik-ümmargust kõrgendikku. Ta läbimõõt on pikkupidi 15 meetrit ja laiupidi 8 meetrit. Ta sees asetsevad augukesed, mis näitab, et sinna on maetud inimesi. Seal on ka palju suuri ja väikeseid kivikesi, mõned on pooleni, teised üleni maa sees, vaid natuke paistavad.

See küngas seisab seal nii nukrasti, nagu näitaks meile, et sääl ­seisab midagi „eesti rahva eluloost”. Ta seisab seal minu lapsepõlvest saadik. Mina olen oma elu juba sääl ära veetnud, aga tema oli enne mind.

Minu isa teab jutustada, et seal on vanemal ajal asunud kirik. Arvatavasti olevat ta lõhutud Suure Põhjasõja ajal. Rahvas nimetab teda veel „kivikänguriks”.

(EKM ERA, ERA II 238, 363/5 (1) < Koeru khk, Väinjärve v, Jõeküla, Tõnu t – E. Schwarzstein < Karl Schwarzstein, 62 a (1939))

Paiga kirjeldusele on siin lisatud jutustaja tajuelamus, mis vahendab tema suhet kohaga. Žanrimõistega seotud piirangutest vabanemine tõi hiljem, alles 1990. aastatel, esile just kohakogemuse representatsioonitasandi: „Ümbrusega seoste loomine on keskkonnas toimimise eelduseks ja nende seoste verbaliseerimine on omakorda kohapärimuse aluseks, mistõttu võib eeldada, et seosed ümbritseva ruumiga, sh pärimuslikud tõlgendused ei kao, vaid muutuvad” (Päll 2016: 24). Tõlgenduste isikuomasust hakkasid folkloristid kogukondade liikmetega tehtud intervjuudes nimelt jälgima 2000. aastate algul Otepää ja Järvamaa välitöödel. Muudeti ka küsitlus­metoodikat, pühendades stereotüüpsete muistendimotiivide kõrval järjest enam aega jutustaja isiklikule paigatajule. Kohalikud inimesed andsid taunivaid hinnanguid koduümbruse tuttava maastikupildi muutmisele (umbe jäänud allikad, rikutud kalmed ja teised muistised). Pärimusobjektide olulisust neist hoolivate kohalike elanike jaoks on raske ülehinnata. Asi pole pelgalt sakraalsusetajus, suhe kodu­lähedaste paikadega on rahva kodutunde ja juurte küsimus rohkem, kui arvata oskame (vt Hiiemäe 2007: 232). Välitöövestlustesse hakkasid uuel aastatuhandel lisanduma ­hinnangulised sõnumid nüüdseks ettearvamatult ulatuslikud mõõtmed võtnud metsa­raie kohta.

Karunõmme. – Need on ka siin taga, aga millest nad on nime saanud, seda ma ei oska öelda. Võin ainult öelda, et ma ei ole kuulnud, et sellest legendi oleks räägitud. Aga kui oletada, et sealt hakkasid suured metsad ja sealt hakkas see küngas peale ja suured metsad on ümberringi – nii et loogiline on, et ta võis sellest saadagi nime.

Meie ilusamad metsad on sealkandis. Puhas nõmmealune, mustika- ja pohlametsad kõik. Ja seenemetsad. Mida praegu kahjuks maha võetakse ja mida „kännuööbik” iga päev külastab.

– Kännuööbik?

– Eks ta siis see suur saag ole, rahvasuus on kännuööbik. See on nii paha häälega, et kui tuled hommikul välja kodust, siis kuuled: sealpool on ja sealpool on, ja seda on nii kohutav kuulata. Ja kui ma vaatan, et siit paistab mets läbi ja sealt paistab mets läbi ja kõik minu ilusad seenemetsad, kus kasvas võiseeni, on kadunud.

(EKM ERA, EFA II 45, 183/4 (9) < Järva-Madise khk, Mõnuvere k, Alttoa t – M. Hiiemäe < Age-Li Liivak (2003))

2015. aastal korraldas ERA kohapärimuse töörühm kogumisvõistluse „Minu maastikud”, millele laekus rekordiline hulk kaastöid (üle 300). Neid kirjutisi lugedes võib tajuda, kui oluline on eestlase jaoks kodumaastik kõigi emotsionaalsete ja ka pärimuslike varjunditega. Kiirete ja meelevaldsete muutustega on raske leppida ja kohaneda. Viimasel kümnendil toimunud välitöödel oleme kuulnud arvukalt lugusid nõukogudeaegsest allikate kraavitamisest, jõgede kuivamisest, kivide purustamisest, kiviaedade äravedamisest jne – nii mõnigi kord küsitava kasuteguriga maa-parandus on paljudes maakohtades vanema põlvkonna jaoks valus teema. Nüüd on aeg ka niisuguste mälestuste jäädvustamiseks.

Lõpetuseks

Elame ajal, mil püsiväärtused kõiguvad, harjumuspärased olukorrad, sh maastikupilt, muutuvad üha kiiremini. Autorid võivad oma välitöökogemuste põhjal tõdeda, et traditsioonilise kohapärimuse hääbumiskiirus on Eestis elu- ja mõttelaadi muutuste tõttu hoogu juurde saanud. Järjepidev vanemat tüüpi kohapärimus (eriti kohamuistend) näib olevat oma objektide lähedusest taandunud, sattudes sinna giidi vahendusel või elades siiski mingil moel edasi kunstlikes tingimustes, nagu tekstikogumikes jm väljaannetes, kaardirakendustes, andmebaasides ja uurimustes, aga küllap laiguti veel mingi aja ka mõneski perifeerses külas. Intuitiivselt püütakse neid teadmisi siiski mingil moel alal hoida – see on justkui turvalisuse küsimus. Kohapärimus on kuulunud kogukondliku looduslähedase maaelu juurde ning mõistagi mitte ainult Eestis. Näiteks Ameerika põlisrahvas apatšid on pidanud kogukonnakuuluvuse mõttes otsustavaks kohanimede ning -lugude teadmist. Kui see hakkas kahanema, käsitlesid nad olukorda kultuurilise kriisina ja tajusid seda kui oma maast ilmajäämist, selle kaotamist (Bird 2002: 523). Eestiski on just sarnastel põhjustel nt rahvuspargid, külaseltsid või muud ühendused võtnud südameasjaks kohapärimuse talletamise, koondamise ning kirjasõna või meedia abil jagamise. Külakogukondade eestkõnelejad ilmselt tajuvad kõige selgemini ohte, mis kaasnevad järjepideva kohainfo katkemisega. Metsade langetamise, kiirraudtee rajamise, kaevandusplaanide, maade müügi ja muude praegu Eesti üldsust murelikuks tegevate faktorite taga võib samuti tajuda kultuurilist kriisi või murranguhetke, mil otsitakse tuge millestki püsivast ja omasest. Kohapärimus pakub pisutki pidet, mistõttu uurijal on tänapäeval keeruline käsitleda kohapärimust, võtmata arvesse reaalset maastikku puudutavaid protsesse. Kohapärimusele spetsialiseerunud folkloristil pole võimalik varjuda kabinetiteaduse elevandiluust torni, vaid nii või teisiti tuleb tal kokku puutuda avalikkust laiemalt kõnetavate (konflikt)situatsioonidega ja kohati lausa põletavate rahvus­kultuuri küsimustega.

Kogukondlik huvi kohapärimuse vastu ei paista raugevat, seda näitavad kestev vajadus temaatiliste ja piirkondlike publikatsioonide järele, kohalike ühenduste püüded neid omal jõul ja nõul välja anda, koostööettepanekud teadlastele, omapoolne abi ja osalus pärimuse talletamisel. Laiemale üldsusele mõeldud raamatud on samal ajal teadustööde tulemuslikkuse hindamisel madalalt väärtustatud. Siinkirjutajad on siiski veendunud, et folkloristide koostatud ja selgitustega varustatud pärimusväljaannetel on eesti kultuuripildis oluline roll. Maapiirkondades reaalset mõju avaldav ning kohalike kogukondade kultuurilist identiteeti tugevdav erialategevus on saanud võimalikuks tänu paljudele osapooltele.

Kui poolsada aastat tagasi valitses rahvaluuleteaduses hoiak, et kohamuistend on parimal juhul vaid teiste muistendiliikide ülejääk, mis on uurimisallikana vähe­ütlev, siis praeguseks on kohapärimuse positsioon märksa kaalukam ning maine nii teadlaste kui ka ametnike silmis tuntavalt tõusnud. Kohapärimuse ja selle tundmise vajalikkus ilmneb Muinsuskaitseameti juures tegutseva ajalooliste looduslike püha­paikade eksperdinõukogu(3) tegevuses, kus kaalutakse hiite, ohvrikivide ja -allikate kaitse alla võtmist ja lahendatakse nendega seonduvaid probleeme. Kohapärimus on ühe või teise nurga alt arutlusel olnud doktorikoolides, seminarides, loengukursustel ja sümpoosionidel, eri institutsioonide uurijaid köidab see teema jätkuvalt. Koha­pärimuse katusmõiste alla mahtuvatel lugudel on potentsiaali koos muude pärimuskultuuri nähtustega koonduda suurteks narratiivideks, mis tooksid esile Eesti ajalooliste maakondade omanäolisuse. Igapäevatöös vajavad kohamuistendeid giidid ja õpetajad.

Praktilistes küsimustes – näiteks pühapaikade või muude muististe kaitsevajaduse põhjendamisel – on pärimusest saanud tõsiselt võetav ja ka ametkondade poolt tunnustatud argument, mille fikseeritud olemasolu määraks justkui koha väärtuslikkuse. Samal ajal võib aduda tendentsi, et ei osata hinnata kogu ajalise ja ruumilise konteksti olulisust pärimuse sisu või hulga mõtestamisel. Just selles rollis kulub arhiivi­töö kogemusega folkloristi pagas marjaks ära ning hädavajalik on liikuda edasi mitte üksnes allikapublikatsioonide, vaid ka sisuliste, eri teadusharude tarkust ühendavate süvauurimustega. Meil on tarvis uusi teadmisi ja üldistusi nii päris vanade kui ka endistest „uutest” „vanadeks” saanud XX–XXI sajandi nähtuste kohta, samuti värskeid vaatenurki ning oskust märgata aspekte, mida varem pole tähele pandud. Loodetavasti jagub keerulistes oludes ka teadlasi, kes saavad endale sõna otseses mõttes Eesti pinda puudutavat uurimistööd lubada.

 

Artikkel on seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprogrammiga IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad” ning tähistab 20 aasta möödumist Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühma loomisest.

 

Mall Hiiemäe (snd 1937), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mall.hiiemae@folklore.ee

Mari-Ann Remmel (snd 1966), MA, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ­teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari-ann.remmel@folklore.ee