Eesti rahva ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvõlg Jannseni ees jäi lunastamata

Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)

Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on populaarses vormis, tihtipeale ka eelmiste autorite osaliselt vananenud tööde (nt Rudolf Põldmäe) ja Laari enda varasemate teoste vigase ümberjutustusega. Suur hulk laialipillatud teadmisi on jõudnud ühiste kaante vahele, samal ajal ühtki uut fakti ega ideed silma ei hakanud. Pigem on mõni juba selgeks räägitud probleem jälle segaseks aetud – näiteks Jannseni müüdavus, olgugi et ka Laar selle lõpuks otsesõnu laimuks tunnistab (lk 270–274, 327). Põhjuseks on, peale kompilatiivsuse, ilmselge kiirustamine: kui uskuda, et Laar mäletab õigesti emotsionaalselt kirjeldatud kloostriaiavestlust Vello Saloga (lk 21–23), mil viimane veenis teda Jannseniga tegelema, siis võis Laar alustada raamatu kirjutamist alles 2017. aasta sügisel. Seega pole ime, et uurimistööks enam aega ei jäänud ja tuli leppida varem kogutud materjalidega, nagu tõestab kasutatud kirjanduse napivõitu loetelu ning ülevaade eelnevate autorite käsitlustest, millest vaid üksikud on 2010. aastast hilisemad. Laar on koguni ignoreerinud isa Vello Salo 2010. aastal peetud loengut ja hilisemat artiklit „Laulupidude armastuslaulud”, milles viimane leidis, et ärkamisaja ning laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, ja mõlemad vääriksid kumbki omaette doktoritööd koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt rängalt laimatud Jannseni esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn oli kogu aeg – luua eesti rahvas”.(2) „Postipapat”(3) retsenseerides hurjutas Laar mind varem ilmunud artiklite kasutamise pärast, õpetades, et „Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses”.(4) Käesolevas raamatus pole arhiive mainitudki. Niisiis ootavad külluslikud arhiivimaterjalid Jannseni kohta (ka Venemaa arhiivides!) ikka veel avastamist.

Palju on viidatud Koidula kirjutatud ning unustusse jäänud Jannseni eluloole (see avaldati trükis esmakordselt alles 1969. aastal), kuid samaaegne õde Eugenie oma, millele tuginesid kõik Jannseni biograafiad kuni XX sajandi teise pooleni, on jäänud mainimata.(5) Ajal, kui Eugenie seda koostas, elas Jannsen insuldist paranedes tütre ja väimehe juures, nii et elulugu võib osaliselt pidada autobiograafiaks ehk Jannseni minapildiks, milles ta on edukalt retušeerinud oma sünni ja kasvamise kõrtsitoas ning ametliku haridustee piirdumise külakooliga. See pilt on täienenud järgmiste põlvkondade mälestuste ja pärimuste toel, aga arhiiviallikad lükkavad paljugi ümber.

Laari võib tunnustada selle eest, et ta on Jannseni eluloo kohta tänaseni teatme­teostes ja Vikipeedias ringlevat väärteavet uute andmete põhjal õgvendanud: Jannseni isa e i o l n u d mölder ega m ö l d e r j a kõrtsmik (nende ametite ühendamine oli mõeldamatu); tema sünninimi oli kõigest Jaan, ta oli Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle poeg (perenimi, mida Jannsen koos eesnimega korduvalt muutis, saadi seoses pärisorjuse kaotamisega mõni aasta pärast tema sündi) jne. Siiski kirjutab Laar taas Jannseni väidetavatest õpingutest kihelkonnakoolis (lk 39). See asutati Vändras esmakordselt 1842. aastal ja Jannsenist sai selle esimene õpetaja. Segadus paljudes allikates on tulnud sellest, et 1834. aasta seaduse ja seega ka aruannete järgi pidi igas kihelkonnas taoline kool olema. Laari kahtlemine köster Kochi võimekuses sellist kooli pidada on igati põhjendatud (vt samas lk 39 tsiteeritud Rosenplänteri iseloomustust). Kui kooli reaalselt nõudma hakati, tuligi Koch vallandada ja ametisse asus Jannsen.

Oma varasemates ärkamisaja käsitlustes polnud Laar „möldripoeg” Jannseni olulist rolli eesti rahvuse sünni juures veel tuvastanud, vaid taandas ta aktiivseimate äratajate hulka. Sellest tendentsist pole suudetud loobuda kõnesolevas raamatuski, kust saab lugeda hulganisti Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimehe kirjasaatjate väheütlevaid lühielulugusid, mille seas toimetaja oma vaevalt esile tõuseb.

Jannseni sünni ja põlvnemise ning pastor Körberilt saadud hariduse ülevaatelt (lk 25–49) minnakse üle mehestumisele Vändras, tuginedes peamiselt Jannseni hingepäevikutele „Diarium”. Seejuures võib tavalugejale jääda mulje, nagu oleks Jannsen oma perfektses saksa keeles peetud päevikut alustanud eestikeelse luuletusega, „mida on omistatud ka Jannsenile endale” (lk 45). Tegemist on minu tõlkega Pärnu muuseumi kakskeelses „Diariumi” (2001) väljaandes. Vändras ja Pärnus üles tähendatud päevikupihtimuste vaatlus (vastavalt lk 46–67 ja 69–89) kipub varjutama Jannseni tõelist tegevust ja pürgimusi, mida tütar Eugenie on iseloomustanud nii: „Juba tollest ajast aga ei andnud noor­mehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli, omamata ettekujutust mõnusamast ja paremast elust, et pidi end halvustada ning pilgata laskma. Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja välja­andmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus: „Veel pole aeg”.”(6)

Laar on küll refereerinud (lk 59) Jannseni ajaleheloa taotluse kahekordse tagasilükkamise tegelikku põhjust ehk kultuurikartliku ja -vaenuliku Nikolai I keeldu endale uusi taotlusi esitada, kuid jätnud selgitamata, et kolmas katse õnnestus tänu uuele reformimeelsele keisrile. Pärast 1855. aasta troonivahetust suurenes perioodiliste väljaannete arv impeeriumis ja eriti Baltikumis plahvatuslikult. Pidades ebaõnnestumisi seotuks enda isikuga, tegi Jannsen uue katse „tankistide” abiga (trükikojaomanikud Borm ja Laakmann leheomanikena ning pastorid Schultz ja Willigerode toimetajatena) korraga Pärnus ja Tartus. Ja kui luba tuli mõlemale, jäi ta koolipapana Pärnusse, sest polnud kindel, kuidas ettevõtmine õnnestub. Siin avaldub ilmekalt see, mida tähendab toimetaja isik, andekus ning sihtgrupi põhjalik tundmine: Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäigi pastoritest „kasuisade” käekõrval nelja aastaga varjusurma, samal ajal kui Jannseni leht kasvatas populaarsust ja andis julguse koolitööst loobuda ning kuuelapselist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii kolis ta Tartusse, kus kehtiva leheloa omanik Laakmann jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides trükikulude katmisega. Ajalehe nime sai Tallorahva Postimehest muuta Eesti Postimeheks kohaliku võimu loaga.

Eugenie sõnutsi pidas isa Eesti Posti­meest oma tegelikuks elutööks: „1. jaanuarist 1864 ilmus papa toimetusel Tartus tema eluülesande tegelikuks realiseerimiseks Eesti Postimees. Sellest räägib juba nimi „Eesti”, mis papa poolt kasutusele võetuna senise maa- või talurahva omaette rahvatõuks aitas saada.”(7) Meil ei ole seni ühtki pädevat käsitlust selle kõigi oluliste ärkamisaja ettevõtmiste eestvedamise ja organiseerimise teenistuses olnud lehe kohta, mida Jannsen toimetas k u u s t e i s t aastat (1864–1880). Samal ajal on alles 1878. aastal kõigest neljaks aastaks areenile tõusnud Sakala, samuti selle toimetaja, pälvinud neid tosinajagu. Nii ongi Jannseni ning Jakobsoni rollide teadvustamine meie aja- ja kirjandusloos tugevasti nihkes Jannseni kahjuks.

Kui ligi kuus aastat Jannseni toimetatud Perno Postimeest on Laar vaadelnud suhteliselt põhjalikult, siis mahukama ja sisukama Eesti Postimehe vaatlus jääb pooleli 1871. aastaga pärast Soome reisi kirjeldust. Tõdetakse vaid, et Jannsen oli vanaks jäänud: „Neil päevil ei võinud loomulikult keegi teada, et see reis jääbki Jannseni avaliku tegevuse tipphetkeks. Tema aeg hakkas otsa saama. Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, kuid õigusi sellele rahvale pidid hakkama nõudma teised.” (Lk 243)

Peatükk „Pöördtoolitund” keskendub 1870. aasta sündmustele ja nn suure sulesõja kirjeldusele ning tülidele Jakobsoniga ja siis (edasises peatükis) juba Sakalaga. See hakkas ilmuma seitse aastat hiljem ning oli oma lühikese ilmumisaja jooksul vahepeal veel kaheksa kuud suletud, kuid mitte kohalike intriigide tõttu, nagu arvab Laar (lk 296). Nagu selgub Sakala 279 lehega tsensuuritoimikust Venemaa ajalooarhiivis Peterburis, oli tegemist rüütelkondade liidri krahv Kotzebue kaebusega Varssavist uuele siseministrile, kes asja lähemalt uurimata vanale sõbrale kohe vastu tuli (Kotzebue kiri on 21. aprillist 1879, ministri otsus seitse päeva hiljem).

Laar oleks võinud rohkem usaldada ka uusimaid käsitlusi. Meil paraku kiputakse „eesti asja” ajamist ikka vaatlema kui „asja iseeneses”, unustades sealjuures rahvusvahelise ja kohaliku poliitika sündmused ning võnked ja antud juhul ka sellega seotud tsensuuriolude muutumised.(8) Näiteks Bismarcki tegevus Saksamaa väike­riikide ühendamisel aktiveeris slavofiilide ohutunde Baltikumi väidetava separatismi suhtes, aga 1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestust. Jannseni teatav tagasi­tõmbumine rahvuslikes küsimustes oli nimelt sundkäik, mitte mingi tehingu tulemus. Selle kõige kohta on rohkesti materjali Eesti Postimehe ja Sakala vähe kasutust leidnud tsensuuritoimikutes Venemaa ajalooarhiivis. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Jättes seniste uurijate jälgedes vajaliku tähelepanuta Euroopa poliitilise situatsiooni muutused, on Laar rahvusliku liikumise hoo raugemise taga näinud eelkõige Jannseni leplikkust ja rahu taotlemist. Pealinna tsensori Schultz-Bertrami era­viisiline hoiatuskiri Jannsenile (lk 248–250) ja tema suvine külaskäik Tartusse on Jannseni suunamuutuse tegelik põhjus, need toimusid mitmeid kuid enne kokkulepet rüütel­kondadega. Selle kirjeldamises jääb Laar ebamäärasele ja pigem Jannsenit süüdistavale seisukohale, tõdedes, et Jakobsoni levitatud süüdistused olid puhas laim, aga siiski „raha vastuvõtmine poliitilistelt vastastelt, isegi kui ta selle eest midagi tegema ei pidanud, [---] purustas kogu tema senise elu ja karjääri” (lk 266). Kokkulepet oli vaja eelkõige sakslastel,(9) kelle positsioon oli kõikuma löönud pärast keisrile esitatud palvekirja tabanud fiaskot, Bismarcki aktiveerumist ja Saksa-Prantsuse sõda, pealegi olid nad ise suutnud võime hirmutada massirahutuste võimalusega, nii et rahuldamata jäid mitte ainult Jakobsoni ja Hurda lehetaotlused, vaid luba ei saanud ka rüütlite endi vaevaga organiseeritud Maja Sõber.

Tõdedes, et Jannsen ei kavatsenudki kurssi muuta (lk 267), on järgmine peatükk pealkirjastatud kui „Paigallend”, milles lehe taotlusi enam ei vaadelda, vaid leitakse, et „eesti ühiskond oli Jannsenist mööda kihutanud”. Järgmine osa „Omadele võõras, võõrastele oma” algab Sakala tulekuga ja lõpeb Jannseni rabandusega, kirjeldades kahepoolseid sõnasõdu, kuid vaatab mööda sellest, et kogu Sakala „revolutsioonilisus” seisnes eneseupitamises ja konkurentide mustamises. Kui mõlemat lehte erapooletult lugeda, nähtub, et Sakala pole peale tülide algatanud ühtki uut teemat, vaid süvendanud Jannseni sisseaetud vagusid, ainult käredamas vormis. Jakobsonil ei õnnestunudki saavutada võrreldavat populaarsust, nagu oli Jannsenil 1870. aastatel, ega samasuguseid tiraaže, nagu Eesti Postimehel oli enne Sakala tulekut. Ja lehe lõplikust sulgemisest päästis Jakobsoni vaid enneaegne surm.

Märkusi oleks palju, aga osutan mõnele. Jannsenite kuulus perekonnapilt (lk 206) on jälle dateeritud aastasse „1867 või 68”. Nagu tõestab perekonnasisene kirja­vahetus, pärineb see 1866. aasta kevadest.(10) Laar tsiteerib Põldmäed (lk 176), kes räägib Jannsenist kui „teatremängu” vastasest ja tema kannapöördest paar aastat hiljem. Mõlemad on aga unustanud, et Tartus kehtis kuni aastani 1867 ametlike teatrietenduste, seega ka neist kirjutamise keeld, nii et 1865. aastal pidigi Jannsen kirja­vastuses vastava soovi naljaks pöörama.

Jannsen pole kunagi olnud uue kirja­viisi vastane, kuid pidi arvestama pastorite vastuseisuga ja sellega, et nende mõjualune rahvas oli harjunud n-ö piibli keelega. Ekslik on aga Laari väide, et Eesti Postimehe tiraaži langus pärast 1878. aastat oli osaliselt seotud lehe üleminekuga uuele kirja­viisile (lk 294). Lõplik üleminek oli toimunud kuus aastat varem, 1872. aasta teisel poolel, mil tiraaž hoopis tõusis. Lisalehe kirjaviisi muutis Hurt juba 1871. aasta algul. Ka Perno Postimees ilmus 1875. aasta algusest uues kirjaviisis, mil see oli tänu Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” üldisele levikule ning Eesti Kirja­meeste Seltsi keelekorralduslikule tegevusele täielikult kinnistunud. Need faktid ei saa ju mitme ärkamisaja raamatu autoril teadmata olla. Möödapaneku on põhjustanud kriitikata üle võetud trükiviga „Postipapas”(11) (teadupärast satuvad need alati kõige ebasobivamasse kohta), kus ajalehe uuele kirjaviisile ülemineku aasta on ekslik. Tiraaži languse põhjustas Sakala käivitamine.

Kokkuvõte kannab pealkirja „Eesti kääbik”. Siin ei saa küll Laari aruteluga nõustuda. Väites, et Jannseni tegevusaeg rahva äratajana hõlmab vähemalt 25 aastat (lk 325), on ta kõrvale jätnud esimesed kümme, mille sisse jäävad „Siioni laulukandle” ilmumine 1845. aastal ja esimene ajalehetaotlus. Sellele järgnesid „Sannume­toja”, laulikud ja jutukogumikud, mis leheloa saamise ajaks, mida Laar peab revolutsiooniliseks, olid Jannsenist teinud eesti rahva kõige tuntuma kirjaniku. Võrdlus J. R. R. Tolkieni tegelasega on eba­õnnestunud. Laari ideaaliks näivad olevat mitte „inimesed, kes oma põhi­mõtete eest lõpuni võitlevad ja oma õigust taga ajavad” (aga just seda Jannsen tegi!), vaid „rahulikud mugavust armastavad kääbikud, kes üldiselt ei taha kangelased olla [---] ja just seetõttu võivad nad selleks saada” (lk 327). Kogu Jannseni tegevus ei olnud mugav äraolemine, vaid visa ja sihikindel töö selle nimel, et eesti rahvast vabama elu ja selgema silmaseletuse poole juhatada. Vello Salo on öelnud: „Jannsen polnud mingi revolutsionäär, tema oli kindlasti rahuarmastaja: tema südameasjaks oli anda rahvale kooliharidust, ta oli koolipapa – õppima, mitte mässama õhutaja. [---] tema veendumus oli: tasa ja targu.”(12)

Umbes sama on väitnud Hindrik Prants: „Jannsen’i etteseatud sihid olid tema aegsetes oludes igatahes suured, aga tal jätkus jõudu ja visadust nende teostamist püüda. [---] Otse laulupidu läbiviimise sündmus näitab suure selgusega, kui ühekülgne ja viltu on noorema sugupõlve juures kohati maksmasaanud vaade, et Jannsen olnud täistagurlane, arglik ja paendlik, kõigega leppiv, isegi ülemuse ees roomav. [---] I laulupeo saamislugu jälgides, näeme esinevat Jannsen’i täismehena, kes teadis mis tahtis ja sellest ei taganenud ka suuremategi raskuste ees, kuid järjekindlalt ja väsimata tegutses, et asi õnnestuks – maksku mis maksab.”(13)

Trükivigu pole küll ülearu palju, kuid häiriv on lk 321 teade, et Jannseni „hauasammas seisab Tartu Raadi kalmistu juures” (p.o Raadil Maarja kalmistu peavärava juures). Isikunimede register on nähtavasti koostatud enne küljendust ning pärast jäetud korrigeerimata, kuna mitte ükski registris osutatud leheküljenumber ei klapi raamatu tekstiga. Teoses on 351 lehekülge, aga nimeregister on koostatud ainult 176 kohta.

Meie lingua franca’ks on saanud inglise keel, aga vene keel on põlu all ja saksa keelt ei osata, mis lukustab uurimiseks meie ja välismaa rikkalikud arhiivid ning vanaraamatuvaramud. Allikate aeg-ajalt ülevaatamine on aga hädavajalik, et eelnevate käsituste ümberjutustamine ei muudaks ajalookirjutust telefonimänguks, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.

Jääb lahtiseks, kas isa Vello Salo meelest saanuks käesoleva teosega täidetud eesti rahva ja EÜS-i auvõla (lk 22) tasumise ning eesti rahvusteadvuse, laulupidude ja kultuurielu (ja tema arvates ka „laulva(te) revolutsiooni(de)”) isa Jannseni 200 aasta juubeli väärilise teose koostamise ülesanne, mille täitjat pidi ta otsima kümme aastat. Meie mõttevahetuse ja tema laulupeoartikli põhjal pole usutav, et teda oleks rahuldanud lõpuks „ära räägitud” autori eelvaadeldud käsitlus. Nii jääbki parimaks Jannseni juubeliaasta teoseks Rein Veidemanni alustekstiga laulupeoalbum,(14) mille vaatenurk vaatamata temaatilisele ja ajalisele piirangule on Laari omast siiski oluliselt laiem ning tänapäevasem.

Aivar Kull on arvanud: „Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.”(15) Sellega võib nõustuda. Spetsialistile silmatorkavad puudujäägid tavalugejat ei sega, ja loodetavasti saavad need, kes selle küllalt loetavas stiilis raamatu kätte võtavad, siit ikkagi kaasaegse pildi Eesti esimesest rahvuslikust suurmehest. Vaatamata moodsale suundumusele püstitada monumente mitte pjedestaalidele, vaid tänavale rahva sekka, tahaks vahel kellegi poole üles vaadata. Jannsen on seda väärt.

MALLE SALUPERE