Ormussoni-nostalgiat

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses võtavad asjad kaunilt kaua aega. Ei tea, kas see on programmiline taotlus, aga positiivse tõlgenduse korral võiks selles näha vaimuväärtuste üleajalisuse või koguni ajaväli­suse manifestatsiooni. Mäletan, oli elu­periood, kui ma isegi ei mõelnud veel pensionile minekust, seevastu veetsin pealtkuulajana kaks huvitavat päeva Käsmu loomemajas toimunud „Felix Ormussoni” (1915) ainelisel seminaril, ööbides väikeses Võsu hotellis, mitte väga kaugel paigast, kus Tammsaare omal ajal suvitas. Nüüd loen 2022. aastal ilmunud kogumiku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” eessõnast mäluturgutuseks, et seminar toimus 13.–14. novembril 2009, sellel oli 12 esinejat (sic!), kellest kuus on jõudnud kogumikku, kolm kirjutist on tulnud lisaks mujalt ja akadeemik Undusk esineb väärikalt kahe artikliga, nii et kokku kümme. Koostajad ja toimetajad Jaan Undusk ja Mirjam Hinrikus täidavad oma käsitlustega ülepea ligi poole kogumiku mahust ja pakuvad sisuliselt igati fundamentaalset ormussonistikat, teose geneesist kuni retseptsioonini, mida ülejäänud oma vaatenurkadest avardavad, täiendavad ja süvendavad. Meil on võimalik lugeda üht eesti kirjandusloo tähelepanuväärset romaani – võtmeteksti, nagu seminari korraldajad ütlevad – erudeeritud ja asjatundlike pilkude kaudu. Sedasorti aktsioonid ja nende viljad on kultuuris tõeline luksus. (UTKK ühe-teksti-­seminare on toimunud seitse, käsitluste kogumikuni on jõudnud neist Tammsaare „Ma armastasin sakslast”, 2013 ja J. Randvere jutustus „Ruth”, 2006. Tõsi, aega on.) Ühes koostajatega tuleks see­juures kahetseda, et kogumikku ei suudetud võluda artikleid teistelt seminaril osalenutelt, kelle ette­kandeid ees­sõnas põgusalt tutvustatakse, olgu või Tuglase modernismi­hüpete suhtes nii oluliselt uurijalt nagu Tiit Hennoste. Mäletan teda hämaravõitu söögitoa pikliku laua otsas üsna kirglikult oma mõtteid esitamas – Ormussoni (keda Hennoste on nimetanud Eesti dekadentsi muster­tegelaseks¹) tunnetusprotsessi viiest faasist, nagu saate­sõnas meenutatakse. Ja kui juba väljastpoolt seminari kaastööd koguti, võinuks kogumiku lisas ümber trükkida näiteks Endel Nirgi 1984. aastal romaaniuuringuid kirgastanud Ormussoni-käsitluse „Vale­passiga suvitaja päeva­raamat” (mida Undusk nimetab programmiliseks ana­lüüsiks, lk 50), kuigi Nirgi õpetlaslikult välja­mõõdetud ja üha kirjandus­loolisi üldistusi taotlev loengusamm erineb kogumiku vaheldusrikkamast rütmist.

Jaan Unduski sissejuhatus „Felix Ormusson kui eesti kultuuri müüt” pakub esmalt ülevaate Tuglase romaani omaaegsest vastuvõtust, põhilistest tõlgendus­mallidest. Undusk nendib, et „Felix Ormusson” (edaspidi FO) andis kirjandusliku algtõuke XX sajandi esimesel poolel toimunud vägagi põhimõttelistele vaimu- ja eluläheduse diskussioonidele. Muidugi, tookord oli neil poleemikatel ja heitlustel arendav ja ehitav jõud, oldi n-ö kasvu­faasis, aga nagu nüüdsest kogumikust näha, ka retrospektiivsema lähenemise korral on FO ajasüvikust nostalgiliselt kumav tõlgendusväli jätkuvasti elavalt tukslev.

Unduski varem ilmunud „­Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elu­tundest” ei pärine Käsmust, on kogumikus aga igati omal kohal: see on uurija üks silmapaistvamaid esseid ning vältimatu tekst Tuglase eesti traditsioonist tugevalt eristuva novellistika ja ka FO mõistmiseks. Kogumiku tarbeks on kirjutist täiendatud mitmesuguse kirjandusloolise ainesega, näiteks on tuvastatud FO võimalik eeskuju Eino Leino loomingust, uurimisliin, mis Tuglase eksitava teate tõttu oli seni ummikus seisnud. See kõik on kahtlemata tarvilik, aga selle kõrval kiusab mind tunne, et lisandunud info on pisut ähmastanud algvariandi nauditavat stiili ja novellilikult puänteeritud lõpplahendust.

Katrin Puigi teema „Irooniast Friedebert Tuglase „Felix Ormussonis”” on üks olulisemaid, sest just selle stiili­registriga raputas Tuglas proosakirjanduse lahti senisest valdavalt üheplaaniliselt (olme)­realistlikust traditsioonist. Ja see oli midagi enamat kui Vilde ühesuunaline sarkasm. Tuglas võimaldas komplitseeritumat lugemis­mudelit, nagu Puik tõestab. Sellised nähtused nagu siiruse ja teeskluse selgelt määratlematu segu, kõik võib olla nali, aga võib olla ka mitte, karikatuuri ja tõsimeelsuse määratlemata piir jne, millega kaasneb autori ja tema protagonisti suhte intrigeeriv ebamäärastumine ja mida kokku­võtlikult võib nimetada lihtsalt mängulisuseks, vabastasid kodumaise kirjandusliku peegelduskunsti ülemäärasest tõsimeelsuse kompleksist. Puigi käsitlusest ilmneb, et FO andis vihje (tõe­näoliselt esmakordselt eesti kirjanduses) ka kirjandusliku tunnetuse põhiteljestikule, kus üheks koordinaadiks on tühjus ja teiseks transtsendentne tõde. Tagasi vaadates on näha sedagi, kuidas Tuglase irooniline Felix ulatub oma teisendites Mihkel Muti Fabianini.

Teine oluline aspekt on Tuglase teose haardumine Euroopa kirjanduspärandisse, iidsete müütide kodustamine (lk 88), nagu sõnastab Merlin Kirikal uurimuses „Pygmalioni ja Narkissose moodsad ümberkirjutused”, või Kierkagaardi mõjude eritlemine Taavi Remmeli artiklis „Kierkegaardlik pilk „Felix Ormussonile””. Seesugused käsitlused osutavad ilmekalt, et FO oli (võis olla) tõeline europiseerimise projekt, kiirkorras vanadele kultuurrahvastele järele kihutamise katse, nende arhetüüpidesse ja müütidesse sulandumise iha väljendus, mille õhinapõhist naiivsust ja sellega kaasnevaid ebaõnnestumisi (sealhulgas soopõhiseid vääratusi! lk 101) tasakaalustas kenasti juba mainitud kõike läbiv irooniline hoovus. Tuglase põgeniku elus valitses Ormussoni loomise ajal tingi­musteta konspiratsioon, mis kandus ka esteetilisele tasandile – sealgi ei anna ta ennast lõplikult kätte.

Kolmas aspekt on rohkem eesti kultuuri sisene: sinna kuulub Tuglase romaani ja selle kangelase mitmekesine retseptsioon. Unduski sissejuhatav artikkel kätkeb mitut alamartiklit, näiteks põhjalik ülevaade FO ja Tuglase edasi elamisest Hugo Raudsepa esseistlikus ja ilu­kirjanduslikus loomingus, kord kiitvas, aga rohkem siiski kriitilises vaimus, kusjuures Raudsepagi ­käsitluses kõrvutub Ormusson rahvusvaheliste müütiliste tegelastega, nagu Hamlet, Peer Gynt ja Don Quijote. Vaevalt on ühtki teist eesti romaanitegelast nii kerge käega sellisesse konteksti paigutatud, Tuglase antud mänguline sisend on retseptsioonis vilja kandnud. Olulisem on siiski FO ja Raudsepa romaani „Viimne eurooplane” (1941) seos, Felix Ormussoni ja Harald Imelise võrdlus, neid ühendav romantiline iroonia, mis päädib tõdemusega, et Raudsepp kirjutas oma „Viimse eurooplasega” „edasi Felix Ormussoni elulugu kolm­kümmend aastat hiljem” (lk 34). Kogumiku kõige amüsantsem kirjanduslooline lisandus on aga Unduski sissejuhatuse teises alam­artiklis „Pühajärve pagulased”, mis käsit­leb August Gailiti vähetuntud värss­följetoni „Pühajärv” (1921), Tuglase romaani „oma­moodi paralleelversiooni” (lk 46), kus Undusk näeb nimemärkide Victor ja proua S. all tegutsemas endist Vene Ajutise Valitsuse ministrit Viktor Tšernovi ja tema Tartust pärit abikaasat Ida Sõrmust. Mõnda aega Eestis viibinud ja koos kirjanikega Pühajärvel kala püüdnud poliitiline tipp-pagulane Tšernov on aga selles loos omakorda pagulase Ormussoni paralleelversioon. (Ja kas see kõik toimub elus või kunstis, ei ole ammugi enam ülemäära oluline.)

Felix Ormussoni kui identiteedimängu hargnemist Tuglase loomingus Arthur Valdese müstifikatsiooniks ja edasi August Gailiti följetoniloomingu kreatuurideks („Felix Ormusson ja Bruno Erms” jms), ülepea Gailiti väljaastumist n-ö Tuglase hõlma alt vaatleb Maarja Vaino „Multi­plitseeritud Ormusson”, nentides varajase seltskondliku Spiel’i ilminguid, sest Tuglasega võrreldes on Gailiti puhul veelgi keerulisem tõmmata piiri mängu ja reaalsuse vahele (lk 120). Ootuspäraselt järgneb sellele Piret Kruuspere artikkel Tuglasest ja teatrist, mis keskendub Mati Undi, n-ö päris Spiel’i esindaja Ormussoni-lavastusele „Helene, Marion ja Felix” Noorsooteatris 1990. Lavastuse analüüsi kaudu tuleb veenvalt esile, mis ühendab Tuglast ja Unti: esimese natuuris ja loomingus kätkev teatraalne alge on saanud Undi käsitluses elegantse võimenduse, lavameta­foorid tõukuvad orgaaniliselt Tuglase kujunditest (lk 142). Mäletan toda etendust ega mäleta, et oleks ühegi teise eesti klassiku dramatiseeringu puhul teatrisaalis nii palju vabastavalt naerda saanud. Mängus püsib vaim värske ja alati tänapäevane.

Kaks uurimust asetavad FO sügavamalt oma ajastu kultuurikonteksti. Kaia Sisask jõuab järeldusele, et „dekadentsikultuur oli Tuglase jaoks elutundeline eksperiment, mis kulges siirast vaimustusest ägeda eitamiseni” (lk 168), ja pakub näiteid ajastu mõjudest kantud noore mehe vaimurännakust, kus vahelduvad tipud ja kuristikud, lääne- ja idahuvi, kõigi väärtuste suhtelisuse tajumine ja (sellele vastukaaluks?) müüdiloome jõu tunnetamine.²

Mirjam Hinrikuse lõpuloos „Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvuslus, sünteesid ja „Felix Ormusson”” käib jutt, nagu pealkirjastki näha, tõusva rahvuse suurte asjade kontekstis: ehtsus, rahvuslus, süntees, müüt jne. Hinrikus ütleb, et noor­eestlaste rahvusluse avaldumist on seni nähtud kriitikas, keele- ja tõlketegevuses, tema on aga üritanud näidata, et „rahvusliku identiteedi konstruktsioonid ilmnevad väga selgelt ka nooreestlaste ilu­kirjanduslikes töödes” (lk 312–313). Kesksel kohal on esimese põlve linlane-haritlane (nn tõusik) ja tema kaudu ilmnev identiteedi problemaatika. Hinrikus esindab teoreetilis-eritleva ja üldistava teaduskeele silmapaistvat pilotaaži, üha hargnevates ja kumuleeruvates tähelepanekutes kulgemine tekitab isegi kerge tõlgendusliku üledoosi tunde. Aga selline tühjendavalt puuriv vaateviis (14 lehekülge kasutatud kirjandust ületab teiste allika­varusid mäekõrguselt) on ilmselt vajalik juba sellekski, et iseenesestmõistetavad järeldused – romaan tungib sügavale rahvuslikku psüühikasse, on samal ajal dialoogis palju suurema kultuuri­ruumiga, paigutub sellisena maailma­kirjandusse jne – saaksid teenitud akadeemilise kaalu.

Ikka ja jälle tuleb raamatus kõneks Felix Ormussoni ajastuomane ja paradoksaalne olemus, tema nn ambivalentsus. (Ka Hinrikus kasutab nooreestlaste kirjeldamisel mõisteid ambivalentne ja teoreetiline.) Olen Felix Ormussoni kunagi pooleldi naljatades nimetanud mõnevõrra mehhaaniliseks seadeldiseks,³ nüüdse kogumiku lugemisel tuli see aga tõsimeeli ette. Ma ei saa midagi parata, kui Felix Ormusson – hoolimata tema elavast vahekorrast oma autoriga – ei kangastu mulle päris usutava, n-ö lihast ja luust romaani­tegelasena nagu Arno Tali või Katku Villu, isegi mitte nagu Sander või Piibeleht. Felix Ormusson on – ja seda tõestab tema tõlgendusi tootev ambi­valentsus pea igal leheküljel – huvitav konstruktsioon, võib-olla koguni võti, mille abil on võimalik uurida, kuidas kajastus moodne aeg, inimene ja kunst eestlase (Tuglase) peas. Kuna tegelase Ormussoni ja tema autori suhe on paradoksaalne ja irooniline (nii nagu pea kõik muugi selles teoses), aga seejuures kahtlemata mänguliselt lähedane, siis võib kõnesolev artikli­kogumik täita ka Tuglase kui suure uuendaja vaimulaadi eritleva monograafia ülesannet. Ja kui tahta teada, mida murrangulist tõi Noor-Eesti liikumine kirjandusse ja eesti identiteeti laiemalt, siis on kogumiku (eriti Hinrikuse, aga ka teiste artiklite) põhjal võimalik koostada nende seikade kataloog.

Ja ikka edasi tõlgendades on küllap mõndagi jäänud tuleviku tarbeks. Felix Ormusson ja tema autor unistasid maailmakirjanduslikust isikumüüdist. Selles plaanis võiks Ormussoni võrrelda teistegi vastavate katsetega eesti kirjanduses, piirates vaatevälja näiteks teostega, kus kangelase nimi on tõstetud pealkirja. „Kalevipoeg” ja „Felix Ormusson”? (Jätkem nende hobuste iseenesest ilmekas võrdlus praegu sinnapaika.) Või hoopis „Felix Ormusson” ja „Toomas Nipernaadi”? Ja kohe sugenevadki esimesed assotsiatsioonid. Neis kangastub Ormusson, kes konradmäelikult efektse maali raamidesse paigutatuna ambivalentselt enda ümber ringi tiirutab (niisuguse kujutluse tekitab kogumikus Lola Annabel Kassi veenvalt esitatud artikkel „Värvikas raskemeelsus Friedebert Tuglase ja Konrad Mägi looduspildis”), Nipernaadi aga rändajana muutlikes, isegi udustes maastikes (võib-olla omaaegse mängufilmi mõjul). Mis juhtub seadeldisega siis, kui sellele lisandub hing?