Ühest eesti keeles puuduvast mõistest ja selle aseainest

Kõik tõlkijad teavad, kui keeruliseks võib vahendamise teha see, kui lähteteksti hoiab koos mingi sõna, mille tähendust tuleb sihtkeeles erinevas kontekstis edasi anda erinevate sõnadega. Prantsuse või inglise keelest tõlkimisel võib niisuguseks sõnaks osutuda vanité/vanity, mille aluseks on ladina kuju vānitās. See sõna on tarvitatav üsna selgesti eristuvates tähendustes, mille ühiseks katmiseks puudub eesti keeles sobiv vaste. Näiteks Koguja raamatu ladina Vulgata-tõlke vānitās vastena kasutatakse eesti piiblitõlgetes enamasti tühi-tüvelisi sõnu: Kg 1:2 „Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!” (P 1968; P 1997) Kajastamaks tähendust, mida termin vānitās kannab Madalmaadest alguse saanud XVII sajandi kunstižanri nimetusena, milles kesksel kohal on kolp ja muud inimese surelikkust ning elu põgusust rõhutavad sümbolid, sobib eesti keeles ilmselt kõige paremini vaste kaduvus. ­William Makepeace Thackeray 1848. aastal ilmunud romaan „Vanity fair” on aga eesti keeles saanud H. Allikase tõlkes pealkirjaks „Edevuse laat” (1959). Sealjuures tunduvad sõnad tühisus ja kaduvus subjektiivselt paiknevat eestikeelses mõtle­mises siiski lähestikku, ent edevus jääb neist üsna irdu. Järgnevas uurin, miks see eesti keeles nii on läinud. Selleks kirjeldan, mis kontekstis sõna vānitās euroopalikus kultuuri­ruumis on kasutusele tulnud ja mis vasteid sellele mõnes eesti keele seisu­kohalt olulises keeles eri aegadel on antud. Seejärel annan põgusa ülevaate ajaloolistest vastetest eesti keeles, peatudes pikemalt sõnal edevus, millele teistes vaadeldavates keeltes puuduvad etümoloogiliselt analoogilised paralleelid. Kirjeldatu põhjal arutlen, kas käsitletava mõiste lugu võiks öelda midagi eesti kultuuriloo kohta laiemalt või mida seesuguse üldistuse tarvis veel lähemalt uurida oleks vaja.

Mõiste vānitās Euroopa kultuuriruumis ja selle vasted prantsuse, inglise, saksa ja soome keeles

Nimisõna vānitās kasutuses on juba klassikalises ladina keeles kirjeldatud kahte ­erinevat tähendusala: 1. ’tühisus, eimiskisus’ ja 2. ’uhkeldamine’ (Lewis, Short). Ladina-eesti sõnastiku järgi on sõna vānitās tähendus ka eesti keeles esitatav kahe alltähendusena: 1. ’tühisus, sisutus, asjatus, kasutus; nurjumine, edutus, ebaedu’; 2. ’tühine lobisemine, hooplemine; valelikkus’. Selle aluseks oleva omadussõna vānus esmaseks tähenduseks antakse ’tühi’, kuid selle võimalike alltähenduste ulatus on üsna lai ning kirjeldatav eesti keeles vastetega ’hõre’, ’kehatu’, ’tühine’, ’asjatu’, ’edutu’, ’endast palju arvav’, ’hooplev’, ’valelik’, ’ebakindel’, ’mitteusaldatav’, ’ebausutav’, lisaks kitsamad eritähendused. (Kleis jt 2002: 1108)

Prantsuse keeles tuuakse sõna vanité tähenduse kirjeldamisel samuti esile kaks selgelt eristuvat tähendusala: 1. (asja kohta) ’tühisus, kasutus’ või ’mõttetus’, mille juurde arvatakse spetsiifilise alatähendusena sõna esinemine žanrimääratlusena kunstiajaloos tähendusliku vihjega inimelu ebakindlusele (précarité) ja tema tegemiste mõttetusele (inanité); ja 2. (inimese kohta) ’enesega rahulolu ja enese näitamisega uhkeldamine’. Esimeses tähendusalas tuuakse sõna põhilisteks sünonüümideks futilité ’mõttetus’, insignifiance ’tähtsusetus’, néant ’ei miski’, vide ’tühjus’, ­teises tähendus­alas complaisance ’enesega rahulolu’, fatuité ’enesega rahulolu’, orgueil ’uhkus’, suffisance ’piisavus’. Esimeses tähendusalas on sõna registreeritud kristliku sisuga tekstides alates XII sajandi esimesest poolest, teises tähendusalas alates XVI sajandi teisest poolest, näiteks Montaigne’i esseedes. (CNRTL)

Ka inglise keele sõnal vanity eristab Merriam-Websteri sõnastik kaht suurt tähendust (ehkki teises järjekorras): 1. ’täispuhutud uhkus iseenda või oma välimuse üle’, 2. ’miski, mis on asjatu, tühine või väärtusetu’. Ajalooliselt on inglise keeleski sõna algselt kasutatud asjatuse ja tühisuse tähenduses, mida on registreeritud alates XIII sajandist. (Merriam-Webster) Kunstiajaloos näib ingliskeelses kirjanduses käibivat pigem ladina tsitaatsõna kui inglise mugandus (vanitas painting), ent ingliskeelse kõneleja jaoks on ladina vanitas ja inglise vanity kokkukuuluvus kergesti läbinähtav.

Eri põhimõtetel koostatud sõnaraamatute kõrvutuse abil on sõnade tähendussuhteid eri keeltes muidugi riskantne hinnata, kuid järgneva käsitluse paremaks ­sarrustamiseks võib ehk siiski üldistades nentida, et ladina sõnast vānitās tulenevatel vastetel on prantsuse ja inglise keeleruumis kaks tähendust: 1. ’tühisus’ (millel prantsuse keeles on kunstiterminina alltähendus ’kaduvus’) ja 2. ’edevus’. Esimeses tähenduses on vastavaid sõnu registreeritud juba keskajast peale ehk ajast, mil valdav osa kirjalikust tekstist oli religioosse sisuga ja orienteeritud inimese suhtele Jumalaga. Teine tähendus on sõnade kasutuses esile kerkinud alates varauusajast, kui arutlus hakkas üha enam keskenduma inimese asendile ühiskonnas ja suhtele teistega.

Religioosses kontekstis seostub ladina vānitās ennekõike piibli Koguja raamatuga, kuid see esineb Vulgata’s ka paljudes muudes Vana Testamendi kirjakohtades heebrea sõna hebel (הָבַל) vastena. Uues Testamendis ei tule mõiste nii selgelt esile: sõna mataiótēs (ματαιότης), mida selle vastena tarvitatakse Septuaginta’ks nimetatavas kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes Koguja raamatu võtmekohtades, esineb Uues Testamendis ainult kolm korda (Strong’s Greek). Vana Testamendi heebrea origi­naalis kasutatakse sõna hebel kokku 73 korda ja selle otseseks tähenduseks on ’tuule­õhk, aur, udu, suits’. Konkreetses tähenduses esineb sõna siiski vaid üksik­juhtudel, sagedamini kannab see kontekstist piltlikult tulenevat abstraktsemat tähendust ’hajuvus, põgusus, mööduvus’ (mis tuleb eriti selgelt esile paaris inimelu kaduvusest kõnelevas psalmis) või ’tühisus’. 5. Moosese raamatu paganlike jumalateenistusega seotud lõikudes esineb sõna spetsiifiliselt ebajumalate tähistajana. Lühikeses Koguja raamatus esineb sõna 38 korda ja seal kasutatakse seda juhtmotiivina kõigi inimlike püüdluste ja positiivse ellusuhtumise mõttetuse, tühisuse ning nurjumisele määratuse tähistajana. (Botter­weck, Ringgren 1997: 316–320)

Katoliiklikus maailmas (st suuresti ka kogu prantsuse keeleruumis) kehtis ­Vulgata püha tekstina kuni XX sajandi teise pooleni. Inglise keeleruumi jõuliselt kujundanud kuningas Jamesi tõlkes (1611) on sõna hebel/vānitās vasteks nii Koguja raamatus kui ka psalmides vanity (KJV).

Eesti traditsiooni seisukohalt on kõnekad esmajoones saksa ja soome traditsioon.

Saksa keeles on ladina sõna vānitās esmaseks vasteks tänapäeval Eitelkeit, mis eesti-saksa sõnastiku järgi kannab kahte tähendust: 1. ’edevus; ennast täis olek, enese­uhkus’; 2. ’tühisus’ (Kibbermann jt 1978: 235). Etümoloogiliselt seostatakse sõna Eitelkeit tuletusalust sõna eitel (mis on käibinud nii adjektiivi kui substantiivina) tõestamatut päritolu tüvega, mille algseks tähenduseks on olnud ’tühi’; uusülemsaksa põhitähendus ’toimekas, enesega rahulolev’ väidetakse arenenuvat välja Koguja raamatu põhimotiivist alles ist eitel. (DWDS) Koguja raamatus esineb Martin Lutheri tõlkes sõna hebel/vānitās vastena enamasti eitel, mis võib käibida nii nimi- kui ka omadussõnana, nt Kg 1:2 Es ist alles gantz Eitel, sprach der Prediger, Es st alles gantz eitel (Luther 1545; siin ja edaspidi minu allajoonimised – K. R.), harva ka Eitelkeit (nt Kg 5:6). Uusülemsaksa keeles arenenud tähendus kajastub ilmekalt Thackeray romaani saksa tõlke pealkirja variantides „Eitelkeitsmarkt” (1910) ~ „Jahrmarkt der Eitelkeit” (1980), ehkki mõni tõlkija on ilmselt inglise vanity ja saksa Eitelkeit samasuses kahelnud, sest pealkirja on tõlgitud ka kujul „Der Jahrmarkt des Lebens” (s.a.).¹ Kunstižanri märkimisel ladina sõna saksa keeleruumis üldiselt ei tõlgita, vaid kasutatakse mugandamata kujul, nt ühendis Vanitas-­Stilleben ’vanitas-natüürmort’. See näib sobivat kokku asjaoluga, et psalmides, kus hebel/vānitās kannab inimelu kaduvuse tähendust, ei ole Lutheri tõlkes vastet Eitel(keit) kasutatud, vaid selle asemel on vasteks abstraktne Nichts ’ei miski’, nt Ps 144:4 Ist doch der Mensch gleich wie Nichts (Luther 1545).² Ka Ps 39:6, milles heebrea originaalis esinevad kõrvuti asetsevates paralleelfraasides ʻajin ’ei miski’ ja hebel, mille vasteteks Vulgata’s on vastavalt nihil ja vanitas, kasutatakse Lutheri tõlkes mõlemal korral sõna Nichts: Vnd mein Leben ist wie nichts fur dir / Wie gar nichts sind alle Menschen (Luther 1545).³

Sarnane muster kajastub soome keeleruumis. Ladina vānitās’e esmane vaste tänapäeva soome keeles on turhuus, mille aluseks on tundmatut päritolu sõna turha ’asjatu, tarbetu’ (SES). Neid sõnu (turha, turhuus) on soome piiblitõlkes kasutatud Koguja raamatu tõlkimisel alates esimesest trükipiiblist (1642), nt Kg 1:2 Caicki on turha/ sanoi saarnaja/ ja caicki mitä on / se on turha; Kg 1:14 se oli caicki turhus (Biblia 1642: Saarnaja). Thackeray romaani soomenduse pealkirjas „Turhuuden turulla” (1955) kasutatakse sama sõna. Soome-eesti suursõnaraamatu järgi väljendab tuletis turhuus tänapäeval siiski ainult vana tähenduse nüansse (SESS) ning uusaegset tähendust ’edevus’ kannab eesti-soome sõnaraamatu järgi vana sõna edasituletis turhamaisuus (ES). Igatahes on vana ja uue tähenduse kandjate tulenemine ühest tüvest selgesti läbinähtav. Kunstižanri märkimiseks tarvitatakse soome keeleski ootuspäraselt ladina terminit (vanitas-maalaukset), mis sobib taas kokku asjaoluga, et ka soome psalmitõlgetes on sõna hebel/vānitās vastena juba Agricolast peale kasutatud teistsugust vastet, kui Koguja raamatus tarvitusele võeti, nimelt sõna tyhjä – nt Ps 39:6 Cuinga iuri tyhiet ouat caiki Jnhimiset (Agricola 1551), cuinga aiwa tyhjät owat caicki ihmiset (Biblia 1642: Psalmit 21–40).

Niisiis on saksa ja soome keeles vanitas-sõna vana ja uusaegne tähendus ühise sõna või vähemalt ühise tüve kaudu selgelt omavahel seotud. Mõlemas keeleruumis on see võrsunud Koguja raamatu sõnakasutusest. Inimelu kaduvusest kõnelevate psalmide tõlgetes on tarvitatud teistsuguseid vasteid, mis võib olla kaasa aidanud asjaolule, et kummaski kultuuriruumis kasutatakse kunstiajaloos kaduvuseteemalise žanri tähistamisel ladina terminit.

Vasted eesti keeles ja põgus pilk läti keelele

Eesti piiblitõlkes on vaadeldavat mõistet enamasti tõlgitud tühi-tüveliste vastetega. Koguja raamat tõlgiti eesti keelde heebrea keelest 1720. aastate lõpus või ­1730-ndate alguses, kuid mõningate teiste sama sõna sisaldavate piiblikohtade tõlke­traditsioon ulatub tagasi märksa varasemasse aega. Nii võib sõna tühi leida kaks korda juba XVII sajandi alguses Georg Mülleri jutlustest 39. psalmi 6. salmi tõlkest: ninck minu Ello on, kuÿ v̈x tühi aßi beÿ dir; Vnd minu Ello on kuÿ tühi sinu eddes (Müller 2007: 520, 530). Tõsi, rangelt võttes on mõlemas tsiteeringus sõna tühi kasutatud paralleelfraasis siin vaadeldava sõna sünonüümi vastena. Ent kuivõrd Müller tõlkis piiblitsitaate üldiselt Lutheri tõlke järgi (Ross 1998: 109) ja Luther, nagu eespool selgitatud, kasutas mõlemal korral ühte ja sedasama vastet, on Mülleri kasutus vaadeldava mõiste kajastamisel siiski kõnekas. Seda enam, et XVII sajandi keskpaigas on Johannes Gutslaff tõlkinud 5 Ms 32:21 kriitilise sõna sama tüve kasutades kujul omma tühha kahn ommat nemmat Minnulle weha tennut.⁴ Ajavahemikus 1687–1690 on Andreas ja Adrian Virginius siiski tõlkinud sama fraasi ilmselt ­Lutheri tõlke järgi kujul oma wööra-Jum̄ala-Pallumissega omat nämat Mind ärra­wihhastanut (vrd Luther 1545 Mit jrer Abgötterey haben sie mich erzürnet). Anton Thor Helle toimetatud Vana Testamendi tõlkes on hebel vastena kasutatud alati tühi-tüve nii Koguja raamatus kui ka mujal, nt Kg 1:2 Selge tühhi assi, ütles kogguja, selge tühhi assi; keik on tühhi assi; 1:14 se on keik tühhi tö ja waimo närriminne. Ka psalmide raamatus on iga sünonüüm saanud erineva vaste ning kriitilise sõna tõlkimisel on alati kasutatud tüve tühi, nt Ps 39:6 mo ello kord on kui ei ühtegi sinno ees; igga innime on kül koggone tühhine; Ps 144:4 Innimenne on tühja asja sarnane. Kui algkäsikirjas ongi mõni muu sõna sisse lipsanud (nt Ps 62:10 pihhokenne), siis toimetamise käigus on kõik vasted ühtlustatud.

Selline traditsioon kestis eesti piiblitõlkes kuni XX sajandi alguseni. Piiblitõlke 200 aasta juubeliks valmistatud piiblis (SP 1938–1940) otsustati kasutada sõna hebel tõlkimisel läbivalt hoopis konkreetset vastet. Psalmides on vasteks õhk või tühi õhk; Koguja raamatus järjekindlalt aur. Näiteks Ps 39:6 mu eluiga on kui ei miski sinu ees; iga inimene [---] on tühi õhk; Ps 144:4 Inimene on õhu taoline; Kg 1:2 Aurude aur, ütles Koguja, aurude aur; kõik on aur; ja koguni 7:15 oma aurupäewil. Hilisemates tõlgetes (P 1968; P 1997; P 2014) on Koguja raamatu tõlkimisel pöördutud tagasi vana traditsiooni juurde ja kasutatud järjekindlalt tühi-tüvelisi sõnu tühi, tühisus, tühine, nt Kg 1:2 tühisuste tühisus, 1:14 tühi töö ja vaimu närimine, 7:15 oma tühiseil päewil. Psalmides ja mujal, kus sõna tundus olevat kasutatud pigem oma algses konkreetses tähenduses, on kolmes tõlkes (P 1968; P 1997; Psalmid 1989) tarvitatud kontekstist sõltuvalt läbisegi erinevaid vasteid tühi õhk, tuuleõhk, tuulepuhang, tuulevinu, tuulevine; P 2014 tarvitab Psalmides järjekindlalt vastet hingeõhk.

Niisiis on eesti esimeses trükipiiblis nii tühisuse kui ka sellega seotud kaduvuse ~ põgususe tähendust edasi antud alati ühe ja sama tüve tühi abil, mis esineb tähenduses ’eimiski’ juba varasemaski piiblitõlkes. Juubelipiiblis anti sõnale igal pool konkreetse tähendusega vaste, ehkki eri tähendusvarjundite korral erinev. XX sajandi hilisemates tõlgetes on Koguja raamatus tagasi pöördutud varasema kasutuse juurde ning sõna hebel on tõlgitud abstraktse vaste abil, psalmide raamatus aga tarvitatud erinevaid konkreetseid vasteid.

Ühelgi eesti piiblitõlke ajaloos kasutatud vastel ei ole aga etümoloogiliselt mingit seost sõnaga edevus, mis kannab, vähemalt Thackeray romaani pealkirja tõlke kohaselt, tänapäeva eesti keeles tähendust, mida ladina vānitās’est kujunenud sõnade prantsuse ja inglise vasted uusajal on üha enam hakanud kandma. Nimisõna edevus ilmub eesti kirjakeelde XIX sajandi alguses. Selle esitab oma grammatika eesti-saksa sõnastikuosa teises trükis August Wilhelm Hupel tähendusselgitusega Vielweserey (Hupel 1818: 30) ’toimekuse ülesnäitamine, pisiasjadega askeldamine’.⁵ Tähenduses ’vallatus, üleannetus’ kasutab sõna 1822. aastal Otto Wilhelm Masing Maarahwa Näddala-Lehhes: Olli siis Martipäwal juhtund ommas eddevuses pissut kiwwi riistu katkiteggema; emma olli séllepärrast kurri, sõitles tedda ja panni temmale mõnne hobi külge (Kingisepp 2020: 60). Tuletise aluseks olev omadussõnana käibiv edev (mis on ilmselt oleviku partitsiip verbist ede(ne)ma) leiab kajastamist alates Salomo Heinrich Vestringi sõnastikust, mis on põhiosas koostatud XVIII sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel. Omaette märksõnana edev Vestringi sõnaraamatus ei esine, kuid märksõna staatuse on saanud väljend Eddew iggas Paikas, mille tähenduseks on antud ’Munter und hurtig’ (Vestring 1998: 24) ’vilgas ja väle’. Sama väljend esineb eraldi sõnaartiklina ka Anton Thor Helle grammatika sõnastikuosas: eddew iggas paikas ’munter und gar zu hurtig’ (Helle 1732: 88). August Wilhelm Hupeli sõnaraamatu esimeses trükis on adjektiiv edev saanud juba omaette märksõna staatuse ja selle tähenduseks antakse ’munter, vielweserig’ (Hupel 1780: 145) ’vilgas, toimekas (ja pisiasjus kinni)’, teises trükis (Hupel 1818: 30) on tähendusselgitustele lisatud Coquette ’koketne’. Tasub märkida, et oma grammatika saksa-eesti sõnastikuosas sõna Eitelkeit selgituste juures Hupel vasteid edev ja edevus ei kasuta.⁶ Wiedemanni sõnaraamatu esimeses trükis on sõna edev tähenduseks antud gar zu rührig, ­geschäftig oder zuvorkommend ’liiga liikuv, toimekas või esiletükkiv’, kokett ’koketne’, gefallsüchtig ’meeldida püüdev’, übereilt ’läbematu’, edewa kēlega – vorlaut ’ninakas’ (Wiedemann 1869: vg 92), teises trükis on tähendusselgituses sõnade kokett ja gefall­süchtig vahele lisatud eitel ning näitefraaside juurde edew hobune – hitziges Pferd ’tuline hobune’ (Wiedemann 1893: vg 84). Mõlemas Wiedemanni sõnaraamatu trükis on märksõnana esitatud ka nimisõna edewus, esimeses on selle tähenduseks ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie’, teises ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie, Eitelkeit’. Sõna Eitelkeit antakse teise võimalusena ka sõna tühidus teise tähenduse vastena: Nichtig­keit, Eitelkeit (Wiedemann 1893: vg 1233). Nõnda on saksa eitel-­tüveliste vastete kaudu tühjus ja edevus XIX sajandi lõpuks eesti keeles küll serva pidi kokku seotud, kuid side on üsna habras.

Sõnad edev ja edevus on eesti keeles toiminud täiesti omal viisil ja Piibli kontekstist sõltumatult. Ehkki nende aluseks olnud verb on tänapäeva keeles ne-liiteline, on mõlemad sõnad etümoloogiliselt üsna läbinähtavalt seotud tüvega esi (Metsmägi jt 2012: 63) ja sisaldavad seeläbi paratamatult tähenduskomponenti ’ees, ette’. Prantsuse ja inglise uusaegse vanité/vanity tähenduse kandjad siin põgusalt viidatud rahvus­keeltes (saksa ja soome) ei sisalda ükski osist, millesse seesugune tähendus­komponent oleks etümoloogiliselt sisse kodeeritud. Andrus Saareste sõnaraamatu järgi on edev eesti keeles XX sajandi esimesel poolel kandnud tähendusi ’ettetikkuv, ninakas, kerglase iseteadvusega, liiga elav ja ennatu’, ’meeldida püüdev, edvistav’ (Saareste 1958: vg 251). Näitelausetest selgub, et sõna on kasutatud peamiselt kolmes kontekstis: tüdruku, hobuse või põlluvilja kohta (viimasel juhul tähenduses ’kergesti kasvama minev’). Eesti murrete sõnaraamatu järgi on sõnadel edev ja edevus murde­keeles neli tähendust: 1. ’edvistav, eputav’, 2. ’kiire, ennatlik; ettetükkiv’, 3. ’elava­loomuline’, 4. ’latraja’ (EMS I: 556). Eesti keele seletussõnaraamat kirjeldab sõna edev tähendust kahe alltähenduse kaudu, millest esimene jaguneb omakorda kaheks: 1. ’tähelepanu v. imetlust äratada püüdev’. a. ’edvistav, kenitlev, koketeeriv’; b. ’millegagi uhkeldav’; 2. ’läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp’ (EKSS). Sõnaveeb annab sõna edev lähisünonüümideks koketne, keks, keku, alp, edvik, edvistaja, eblakas, kergatslik, kerge, tähtis ja viimasena tühine. Pole selge, mille alusel viimane lähisünonüüm on lisatud, aga kõigi teiste vastete ning sünonüümiloetelude põhjal võib väita, et side sõnade edev ja tühine vahel on eesti keeles seniajani igal juhul nõrk.

Kuivõrd varauusajal on eesti keel arenenud ühises kultuuriloolises kontekstis läti keelega, tasub lühidalt peatuda ka läti uususel. Läti keeles paistab olukord olevat eesti keelega sarnane selles mõttes, et ladina sõna vānitās vana tähendust ’tühisus’ ja uusaegset tähendust ’edevus’ väljendavad täiesti eritüvelised sõnad. Tänapäevastes piibli­tõlgetes esindab vana abstraktset tähendust Koguja raamatus niecība ’tähtsusetus, ei miski’ (Bībele 1965) või tukšība ’tühisus’ (sõnast tukšs ’tühi’) (Bībele 2012). Läti esimeses piiblitõlkes (Bībele 1694) kasutati heebrea sõna hebel vastena nii ­Psalmides kui ka Koguja raamatus järjekindlalt sõnakuju neleetiba. Karl Mühlenbachi sõnaraamatu järgi oli nelietība tähenduseks Nichtsnutzigkeit ’tarbetus’ (Mühlenbach 1925–1927: 722). Nagu eesti piiblitõlke loos, nii on ka läti tõlgetes XX sajandi teisest poolest alates hakatud psalmide tõlkimisel kasutama erinevaid konkreetseid vasteid, nt vēja pūsma ’tuule puhang’, vēsma ’hõngus’, dvašas pūsma ’hinge puhang’ (Bībele 1965) või dvesma ’hingus, hõng’ (Bībele 2012). Kuid vanité/vanity uusaegse tähenduse edasiandmiseks on Thackeray romaani pealkirja tõlkimisel läti keelde kasutatud seni ­loetletutest hoopis erinevat sõna liekulība: „Liekulības tirgus” (1966). Sõnale liekulība annab läti-eesti sõnastik vasteteks lipitsevus, lipitsemine, meelitus, silma­kirjalikkus, ebasiirus (Läti-eesti 2012), lühike inglise-läti sõnaraamat lakooniliselt ainult hypocricy ’silmakirjalikkus’ (Veisbergs 2001: 374). Eesti-läti sõnaraamat annab eesti sõna edevus vasteteks 1. koķetums, izrādīšanās; 2. švītīgums (Eesti-läti 2015: 91), mille tagasitõlked võiksid olla ’koketsus’, ’enesenäitamine’ ja ’keigarlus’. Üks läti ja eesti keele väga hea tundja on meilivestluses pakkunud eesti edevuse vasteks ka sõna godkārība ’auahnus’. Laskumata loetletud läti sõnade lähema etümoloogilise eritlemiseni, võib nentida, et siin vaadeldav mõiste on läti keeles veelgi rohkemate erinevate sõnade vahele laiali pihustunud kui eesti keeles. Ladina sõna vānitās põhjal kujunenud mõiste vana ja uut alltähendust kannavad erinevad tüved ning uuem tähendus ei näi läti keeles üldse moodustavat kompaktset mõistet. Ühtlasi puudub uue tähenduse eri kandjatel läti keeles igasugune läbinähtav seos tähendusega ’ees, ette’, nii nagu see puudus ka saksa ja soome vastetel.

Mida kirjeldatu põhjal arvata

Ühe ladina sõna tõlkevastete järgi eri keeltes ei saa nii pealiskaudse ülevaate põhjal muidugi kuigi palju arvata ega üldistada. Jääb ju küsitavaks, kas siin tugipunktideks võetud kolm konteksti – sõna esinemine Koguja raamatus, kunstižanri nimetuses ja Thackeray teose pealkirjas – on mõiste kirjeldamiseks piisavad. Pealegi hargneks vaadeldud mõiste tähendusnüansse või tüvesid pidi eri keeltes sügavamale uuristades kindlasti üha edasi ja põimuks teiste mõistetega, avanedes märksa mitme­kihilisemana. Siinses ülevaates on eesti keelt uusajal oluliselt mõjutanud keeltest kõrvale jäetud rootsi ja vene vasted, sest esmapilgul ei pakkunud need selgitavat lisamaterjali. Ometi võib arvata, et suurema hulga keelte ja materjali kaasamisel võiks eesti arengutele leida huvitavaid paralleele. Aga kuivõrd kasutatud sarruse toel ja valitud keeltega võrdluses tekkinud pilt sobib igati kokku juba olemasoleva laiema ettekujutusega euroopaliku kultuuri kodunemisest eesti keeleruumis, võib sellisel viisil visandatud ühe mõiste lugu vaadelda kui mitte tähenduslikuna, siis vähemalt hea illustratsioonina sellele, kuidas suuresti ladinapõhiselt tekkinud mõistestik on rahvuskeeltesse laiali kandudes järk-järgult pihustunud ja hägustunud.

Ootuspäraselt on prantsuse ja inglise keel vana ladina põhjaga tihedamalt seotud kui muud siin vaadeldud keeled ning ladinapõhise mõiste vana ja uus tähendus on neis keeltes ühe ja sama sõna eri kihtidena tallel. Isegi kui tänapäeva kasutuses uusaegne tähendus domineerib (nagu võib välja lugeda kas või tähenduste esitamise järje­korrast Merriam-Websteri sõnastikus), siis on vana keskaegne tähendus ­süveneja jaoks soovi korral käeulatuses. Saksa ja soome keeleruumis on seos vana ja uue tähenduse vahel samuti juba sõnatasandil säilinud. Saksa keeles on küll piibli­tõlkes kasutatud sõnakuju eitel nii adjektiivi kui ka substantiivina, ent tänapäeval esineb see eeskätt adjektiivina⁷ ning substantiivi positsioonis tarvitatakse tuletist Eitelkeit, mida Luther Koguja raamatu tõlkes harva kasutab. Aga seos kahe sõnakuju vahel on tõrgeteta läbinähtav ning tänapäeva adjektiiv ja substantiiv võivad mõlemad kanda nii uut kui ka vana tähendust. Soome keeles on uusaegse tähenduse rõhutamiseks lisatud tüvele eraldi morfoloogiline liide: laia tähendusdiapasooniga adjektiivi turha ja substantiivi turhuus kõrvale on sugenenud kitsalt uusaegse tähendusega adjektiiv turhamainen ja substantiiv turhamaisuus. Aga seos on samuti kergesti arusaadav. Mõlemas keeles näib vastetel siiski puuduvat vana tähendusnüanss ’kaduv, kaduvus’, mis prantsuse keeles eraldi all­tähendusena esile on toodud ning osutub oluliseks varauusaegset kunstižanri tähistava termini juures. Võib oletada, et selle tähendusnüansi varjujäämisel on oma osa mänginud asjaolu, et nii saksa kui ka soome piiblitõlkes on psalmides, kus hebel/vānitās esineb eriti markantselt inimelu põgusust ja inimese surelikkust kirjeldavas konteksis, tõlke­vastena kasutatud muid sõnu kui Koguja raamatus.

Eesti ja läti keeles on aga mõiste täiesti lahustunud ja eri tähendustes kasutatakse hoopis erinevaid ning teistsuguste tähenduslike seostega sõnu. Eesti traditsioonis on vana tähenduse edasiandmisel küll tuvastatav järjepidevus tüve tühi kaudu, kuid alltähendust ’kaduv’ see tüvi kuigi selgelt ei kanna, võib-olla ainult väljendis tühja minema. Uusaegset tähendust väljendavad eesti edev, edevus sisaldavad aga tähendus­komponenti ees, ette, mis prantsuse, inglise, saksa, soome ja läti vastetes täiesti puudub. Nõnda on piiblipõhine mõiste eesti keeles laiali lagunenud ja näiteks Thackeray „Edevuse laat” jääb eesti keeles arusaamatult õhku rippuma. Inglis­keelsena on romaan mõistega vānitās selgelt raamistatud: esimese lehekülje ava­sõnades korratakse pealkirja väljendit vanity fair ja viimase lehekülje lõpulõigus kasutatakse Koguja raamatu ladina väljendit vanitas vanitatum, mille seos peal­kirjaga on ingliskeelsele lugejale üheselt läbinähtav. Eesti keeles ei aita aga otsi kuigi elegantselt kokku siduda seegi, et ladina tsitaat on joone all eesti keelde tõlgitud: tühisuste tühisus (Thackeray 1959b: 426). Tõlkeväljaande eessõnas selgitatakse, et Thackeray on oma raamatu pealkirja laenanud John Bunyani „Palveränduri teekonnast” (Thackeray 1959a: 7), viitamata sealjuures piibli Koguja raamatule, mis 1950-ndate lõpul ei oleks ilmselt tulnud kõne allagi. Rohkem kui neli aastakümmet hiljem on Anne Lange (Allpere) Bunyani raamatu tõlkes eestindanud vastava fraasi kujul Tühisuse laat, selgitanud selle pärinemist Koguja raamatust ja maininud ka Thackeray romaani ning asjaolu, et selle pealkirjas on fraas tõlgitud kujul „Edevuse laat” (Bunyan 1997: 401–402). See on ülim, mis tõlkija teha saab, ja lugeja jaoks on niisugune informatsioon kindlasti hariv, aga ühtset mõistet selliste selgituste varal ei sünni. Eesti keeles vana ja uut tähendust hõlmav mõiste lihtsalt puudub, sest eestikeelne euroopalik kultuurikihistus tekkis elava organismina alles XIX/XX sajandil, mil täielikult domineeris juba mõiste vanité/vanity/Eitelkeit uus tähendus.

Omaette küsimuseks jääb, miks selle tähenduse vasteks eesti keeles sai edevus. Või õigemini, teistpidi vaadates: kas eesti edevus on unikaalne mõiste ja kuidas selle tuletise tähendus alates XIX sajandi algusest on eesti keeles teisenenud. Selle välja­selgitamiseks oleks tarvis lähemalt analüüsida sõna kasutuskontekste XIX ja XX sajandil ühelt poolt eestikeelsena sündinud ja teisalt tõlkelistes tekstides ning tõlke­tekstide korral uurida, missuguste originaali sõnade vastetena sõna on kasutatud.

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee