PDF

Ülo Tedre ja „Vana Kannel”

https://doi.org/10.54013/kk663a4

 

Õnneks on asju, mis ei aegu. Aegumatute väärtuste hulka kuuluvad ka meie regivärsilised rahvalaulud. Nüüd, kui meie tänapäevane regilauluharrastus on leidnud esiletõstmist ja imetlust koguni filmi näol välismaalase silmade läbi („Regilaul”, režissöör Ulrike Koch), tundub asjakohane selle pärimusžanri arhiivides peituva alusmaterjali väärttrükise tutvustamine.

Juba rohkem kui kümme aastat tagasi ilmus Põhja-Eesti esinduslikku lauluala kajastav „Vana Kandle” VIII köide: Jõhvi ja Iisaku regilaulud (Tartu, 1999), mille toimetaja ja mitme saatesõna kirjutaja on tänavu veebruaris 85-aastaseks saav Ülo Tedre. Raamatu koostajad on Hilja Kokamägi, Ülo Tedre ja Edna Tuvi.

Ülo Tedre „Saatesõnas” on antud ülevaade „Vana Kandle” väljaandmisest alates juba esimese toimetuskolleegiumi moodustamisest 1963. aastal. On kirjutatud VIII köite koostamisprobleemidest ja tegijatest. Kõnealune 2362 rahvalauluteksti sisaldav 1286-leheküljeline teos paljude ülevaatepeatükkidega, registrite, sõnastiku ja muude lisadega on arusaadavalt kollektiivne töö.

Väljaande koostamine algab vastava kihelkonna regilaulude väljaotsimisega meie ligi paarikümnest rahvaluulekogust ning tekstide kollatsioneerimisega, mis on kahtlemata ajamahukas töö. Tekstiosa koostamisel on kõige aeganõudvam, keerulisem, aga ühtlasi kõige huvitavam tööjärk laulude tüpologiseerimine. Lausa põnevaks teeb selle regilaulutekstide lõputu varieerumine, tekstiosade (motiivide) liitumine ja põimumine, aina uute koosluste moodustumine. Eriti muidugi lüüriliste laulude puhul. Lüroeepikas annab süžee laulule püsivama selgroo. Kuid ka lüürilistel lauludel on oma tunnusmotiiv, mis teeb võimalikuks tüübi määramise. Haljala kihelkonna köite eessõnas on Eduard Laugaste tõdenud, et tüpologiseerimisel on palju abi olnud Ülo Tedre toimetatud neljaköitelisest antoloogiast „Eesti rahvalaulud” (1969–1974), kus toimetaja eestvedamisel üritati tüpoloogiliselt määratleda kogu meie regilaulu tekstimaterjal (välja jäi vaid väga eriilmeline setu lauluvara).

Jõhvi ja Iisaku laulude köites on laulutekstid tüübistanud Hilja Kokamägi, lõplik viimistlemine (eriti pulmalaulude osas) on jäänud Ülo Tedre hooleks. Hilja Kokamäe tööks on olnud laulutekstide liigitus ja järjestus, ka on ta koostanud laulutekstide tüpoloogilised registrid.

Kuna tegu on väga esindusliku laulualaga, pole ehk liigne siinset laulumaterjali mõne sõnaga tutvustada. Mingis mõttes võime Põhja-Eesti regilaule pidada kõige stiilipuhtamateks, sest nad vastavad enim sellele mallile, nn statistilisele reeglistikule, mille Kaarle Krohn omal ajal soome ja karjala runodele ning enda ja mõnede eelkäijate tähelepanekutele toetudes esile tõi. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks Jakob Hurt kohe suurkogumist alustades sellesse kanti oma lootustandvamaid kogujaid suunas.

Jõhvi-Iisaku regivärsiline lüroeepika on kahtlemata esinduslik, sisaldades tähelepanuväärsel hulgal terviklikke variante. Nii on häid variante müütilistest „Loomisest” ja eriti „Tähemõrsjast”, samuti paljudest teistest lauludest, mis väärivad sisusse süvenemist: „Laevapuu”, „Laevasõit”, „Ristitud mets”, „Arg kosilane”, „Lunastatav neiu”, „Tütarde tapja”, „Põlvist põdema”, „Mareta laps”, „Mehe tapja” jt. Neiu liiga varasest mehelepanekust, tema äralubamisest sugulaste poolt kõneleb dramaatiline „Müüdud neiu”. Samateemaline, aga leebem „Piilun piimakambrist” tundub kohaliku arendusena ja on sellisena väga huvitav. Omaette temaatilise rühma moodustavad „Ehted katki” jt neiu ehetest, nende puudumisest või nendega juhtunud õnnetustest kõnelevad laulutüübid. Sedalaadi õnnetustest jutustavad laulud kuuluvad vormilt omapäraste korduslaulude hulka.

„Kubjas ja teomees” kui hilistekkeline laul on endasse suhteliselt vabalt sulatanud osiseid teistest sisult sobivatest laulutüüpidest, üks stabiilsemaid liiteid on „Härjad murtud”. Samuti on hilistekkeline laulurühm nekrutilaulud, mis oma olemuselt on raskemeelsed, kujundikeelelt värvikad ja tabavad. Nekrutilaulude hulgas on lüürilisemaid ja eepilisemaid arendusi, kuid nii temaatilise kokkukuuluvuse kui ka motiivide suure liikuvuse tõttu on tavaks saanud nende koosesitamine lüroeepika rühmas. Kõige köitvam sõda ja nekrutielu käsitlevas teemarühmas on aga vana, arvatavalt eelmise aastatuhande algusest pärinev „Venna sõjalugu”, mille sõnastuse ilmekus ja täpsus on suutnud kogu selle pika aja hinge liigutada. Sõjaõudusi kirjeldatakse tagasivaatena, sõjamehe jutustusena, ning selgub väärtushinnangute ja elukäsituse muutumine. Sama suhtumine ilmneb ka laulutüübis „Mõõk merest”, mis siinses laulumaterjalis on liitosana laulutüübis „Harja otsimine” ja jääb selle nimetuse varju. Küllap kumab sõjalaulude sõnaseadest läbi ka reaalne ajalooline taust, sest Virumaa, eriti selle idapoolne osa, on olnud sajandeid Eestimaal peetud suurte sõdade tallermaa. Konkreetseid sõdu laulutekstides küll ei nimetata.

Legendilaule esineb rohkem Setumaal, kesksetena Jeesus ja Maarja. Põhja-Eestist on legende vähe kirja pandud, käesolevas kogumikus on suurema variantide hulgaga esindatud „Ori taevas”. Selles, nagu vanas lüroeepikas üldse, on oluline seisukohavõtt eetika vallas, tõe ja õiguse küsimus.

Väljaande esinduslikust lüroeepikast on paljud täiuslikud tekstid Mihkel Ostrovi ja Oskar Kalda üleskirjutused, kes noorte üliõpilastena kohe 1888. aastal Jakob Hurda innustavale üleskutsele reageerisid ja kogumistööle asusid. Materjali sirvides on hästi näha, et hiljem kirja pandud tekstid on pahatihti kas lühemaks kulunud, lünklikud või teemaga vähesobivate liidetega.

L ü ü r i k a alla, nagu tavaks, on paigutatud ka temaatilis-funktsionaalsed laulurühmad: pulmalaulud, kalendritähtpäevade laulud, loitsud, laste hällitused ja mängitused, loodushäälendid. Kõik ei olnud lauldavadki, kuid on mingil määral poeetiliselt töödeldud, omavad regivärsijooni ning suurtes joontes võttes käibisid samaaegselt regilauludega. Ka mingi tööga seotud lauludest on mõnedki loitsulaadsed, eraldi rõhutatud on seda vaid rühma „Koduste tööde laulud ja loitsud” puhul („Kokku, koorekene”, „Kee, pada” jt). Loitsulikku on ka alarühmas „Laulud loodusest”. Samas võiks mõned nn looduselauludest kuuluda hoopis töölaulude (nt „Veere, päev, õhtule”, „Kägu kukub karjasele” jt) või lastelaulude („Hunt ja kits” jt) hulka. Üldistavalt võib ehk öelda, et ilmastikust, aastaaegadest ja loodusnähtustest kõnelevatest lauludest võiksid mõned liigituda töölaulude hulka, lindudest ja loomadest kõnelevatest lauludest mõned aga lastelaulude hulka. Rõhk ongi enamasti inimsuhetel, kuid ühtlasi peegeldub siin inimese ja looduse kokkukuuluvus.

Väljaandes on arvukalt esindatud orjuslaulude rühm, samuti on tüübi- ja variandirohke küla sotsiaalseid suhteid (rikas ja vaene, pererahvas ja sulasrahvas) ja küla argipäeva kajastavate laulude rühm. Viimases on juba palju puhtlüürilist, kaunilt sõnastatut ja hingepuudutavat. Aga ei puudu ka satiiriline, lausa sarkastiline toon. Liigutavate vaeslapselaulude hulgas on suurearvuliselt esindatud supertüüp „Ema haual” – 10 varianti, millest üle Eesti on ca 1000 üleskirjutust. Siinses vaeslapselaulude rühmas näib supertüübina hoopis „Oma ema ja võõrasema ootavad koju” – 20 varianti. Neis tekstides on palju motiivide segunemist, põimumist, liitumist, ja paistab, et neid võinuks paigutada ka kahte eri tüüpi, ühes ootavad töölt tulijat koju ema ja emale vastandatud võõrasema, teises aga peremees või perenaine ning lisandub hoopis valesüüdistuse motiiv (süüdistus pererahva vara ja toidu omastamises). Omamoodi huvitav, samuti suure levikuga (16 varianti) on laulutüüp „Imelik maja”: põlatud laps ehitab imepärase maja, mida möödakäijad imetlevad. See on selline muinasjututeema, kus halvakspeetust, viimasest saab parim, esimene.

Laulust ja laulikust kõnelev teemarühm on suures osas laulik-neiu eneseülistus – võluv oma uhkes eneseteadlikkuses. Tundetoonilt sellele lähedastes kiigelauludes on märgata ka tavandilist alust („Kiik kiunub kindaid” jt). Palju liigutavat on lapsepõlve ja koduga seotud lauludes, aga samas ka õpetlikku ja hoiatavat – elutarkust ja eetilisi norme anti põlvest põlve edasi poeetilise sõna abil.

Teadaolevalt on murelauludes eriti kaunist sõnastust, hingeminevaid kujutluspilte, neisse kätketud kurbus küünib valu ja meeleheiteni. Need puhtlüürilised laulutekstid esindavad regivärsilist kõrgluulet.

Pulmalaule on käesolevas köites sadakond tüüpi, ja nagu ikka saadavad need kombestiku igat etappi. Oma osa on taas õpetamisel ja hoiatamisel. Muude kindla funktsiooniga tavandilaulude hulgast tõuseb üleskirjutuste rohkusega esile kalendritähtpäevaline „Mardilaul” 53 variandiga, millest vähemalt sisselaskmist paluvad motiivid on lauldavad tänapäevalgi. Siiani populaarsed on ka mõned muud funktsionaalsed laulutüübid, nagu lastemängitused: „Tee kakku!” (siin 41 varianti), „Sõit-sõit sõtsele!” (27), „Sõit-sõit linna!” (10). Lastele suunatud ja tänaseni käibiva hulka võib lugeda ka loitsu „Varesele valu!” (siin 51 varianti). Koolinoortest kirjapanijate puhul võib variandirohkus kajastada üksteiselt mahakirjutamist, aga küllap kajastab variandirohkus ka laulu laialdast levimist ja pikemaaegset aktiivset käibimist.

Tüpologiseerimisel võib tekkida küsimusi, kui paarimotiivilises laulus on mõlemad motiivid võrdse kaaluga. Probleeme tekitavad ka mõned kontaminatsioonid, näiteks laulutüübi 396 „Laulan mered maaks” 2. variant, kus 17 esimest värssi kuuluvad sellesse laulutüüpi, 33 järgmist värssi moodustavad sisult hoopis kaalukama laisast naisest kõneleva motiivi (laulutüüp „Põlvist põdema”). Arusaadavalt tuleb nii suures tekstikogus ette üksikuid tekste, mille puhul võib kahelda, kas olnuks õigem paigutada nad mõnda teise laulutüüpi ja/või teemarühma, ka võib samast laulust olla eepilisemaid ja lüürilisemaid arendusi. Sellised tüpoloogilises mõttes mitmeti lahendatavad juhtumid osutavad selle töö keerukusele.

Kuigi Jõhvi-Iisaku regilaulude köites on märgatavalt kümne ja enama variandiga laulutüüpe, on köite 795 laulutüübi valdavast enamusest siiski vaid 1–2 varianti. Kuna tegu on aastakümneid kogujate tähelepanu all olnud laulualaga, kus pole eriti suuri kogumistöö puudujääke, võib kindlamini rääkida regilaulu soositud teemadest: pereelu alates lapsepõlvest ja lõpetades lesepõlvega (erilise tähelepanu all on noorus, noorte suhtlus ja abielu), aga ka ühiskondlikud suhted.

Nüüd kogumiku saatematerjalidest. Arusaadavalt on heal professionaalsel tasemel Mari Musta kirjutatud ülevaateartikkel „Jõhvi ja Iisaku murrak”, kus saab mõningast kajastust ka spetsiifiline regilaulukeel, kuna murdenäited on võetud siinsetest laulutekstidest.

See paikkond on läbi aegade olnud sõdadest räsitud ja peaaegu inimtühjaks jäänud. Enn Tarveli erudeeritud kirjutis annab üksikasjaliku ja hea ülevaate Iisaku ja Jõhvi kihelkonna aja- ja arenguloost. Tegu on elava jutustusega, mida ilmestavad tsitaadid ja refereeringud vanadest ürikutest ja dokumentidest, kokkuvõtlikud tabelid jms.

Ülo Tedre on kirjutanud ülevaateartikli „Rahvalaulude kogumisest Jõhvis ja Iisakus”. Jakob Hurda 1888. aasta üleskutse vallandas rahvaluule suurkogumise, kuid juba varem oli ta kogumist organiseerinud Eesti Kirjameeste Seltsi egiidi all. Ülo Tedre ülevaatest selgub huvitav asjaolu, et kogumistöö kohalike korrespondentide abil Jõhvis ja Iisakus ei olnud eriti tulemusrikas, ilma üliõpilastest stipendiaatideta olnuks see sootuks kehv. Filoloogiatudeng Oskar Kallas ja meditsiinitudeng Mihkel Ostrov panid Jõhvi-Iisaku alalt kirja 549 rahvalaulu, mis on kaugelt kõige suurem korjandus sealt. Ja laiemalt mõeldes – kui polnuks Jakob Hurda alustatud kogumist XIX sajandi lõpus, poleks meil regivärsilisest rahvalaulust (v.a ehk Setu omast) suurt midagi rääkida. Muidugi lisas oma osa pea samaaegne Matthias Johann Eiseni algatatud kogumistöö ja uue sajandiga alanud Oskar Kalda regilauluviisidele suunatud kogumistöö. Aga Oskar Kallas kurtis juba oma 1888. aasta kogumispäevikus, et regilaulu tõrjub hoogsalt välja uuem laulutava ning noored suhtuvad vanamoodi lauludesse üleolevalt. Kogumine jätkus ka iseseisvunud Eestis ega olnudki päris tulemusetu, seda enam, et siis tegid seda peamiselt erialainimesed eesotsas 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajatega. Hiljem, 1950. aastate teisest poolest alates kogusid Kirde-Eestis rahvaluulet peamiselt tollase Keele ja Kirjanduse Instituudi töötajad, ja veel 1970. aastatel oli võimalik mõni regilaul kirja panna. Siis jäädvustati laulud magnetofonilindile. Nii läks Hurda algatatud kogumistöö algusest arvata veel sadakond aastat, et rääkida regilaulu lõplikust hääbumisest. Ülo Tedre kirjutab sellest kõigest süsteemselt ja detailselt.

Ülo Tedre kirjutatud on samuti väljaande sisu, s.t kohalikku regilauluvara ning selle loojaid ja edasikandjaid käsitlev peatükk „Jõhvi-Iisaku regilaulud ja laulikud”. Ta alustab regilaulu vormi, kujunemise ja levikuteede tutvustamisega. Leidub ka vihje regilaulutekstide redigeerimisel tekkivatele raskustele. Materjali ülevaade kinnitab, et lüroeepikat on sellelt laulualalt registreeritud suhteliselt palju. Samuti on kirja pandud palju pulmalaule (üle saja tüübi), ka kosja- ja armastuslaule. Töölaulude rohkust seostab Ülo Tedre sellega, et tegu on vana põllundusliku alaga. Ka märgib ta, et Jõhvis on olnud palju meeslaulikuid, aga regilaulurepertuaaris on ikka valitsev naisteema. Siinkohal tahaks lisada, et ka kõrvalasuvas Lüganuse kihelkonnas on olnud palju meeslauljaid. Kas see on paikkondlik eripära? Ehk oleme liiale läinud regilaulu „naiselikkuse” rõhutamisega? Meie teadmisse ulatunud suured laulikud on tõesti valdavalt naised, naiste igapäevaelus oli ju rohkem laulmiseks sobivaid olukordi. Samal ajal on olemas ka meeste tööde laulud, teomehe laulud, õlle- ja viinapruukimise, kõrtsiskäimise ja tubakasuitsetamise laulud, on noormeeste kaasaigatsuse ja -valimise laulud, abielumehe laulud jne. Puhas meesteteema on nekrutilaulud, millest paljud on tundetoonilt lähedased nukrameelsetele murelauludele. Tundub küll, et laulude kunagiste loojate hulgas on meeste osakaal päris suur olnud.

Ülo Tedre piiritleb ka mõistet laulik. Ta leiab, et tuleb teha selgelt vahet laulikuja lihtsalt lauluoskaja vahel, ning juhib taas tähelepanu meeslaulikute suurele hulgale. Huvipakkuvad on tähelepanekud laulikute perekondadest ja suguvõsadest. Ka annab Ülo Tedre hea ülevaate laulude seostest kombestikuga (kalendritähtpäevad, pulmad jms).

Peatüki „Jõhvi ja Iisaku regiviisid” on kirjutanud Edna Tuvi. Teadagi on viiside ülestähendusi tunduvalt vähem kui sõnade omi, sest viisi kirjapanija vajab spetsiaalset ettevalmistust. Siiski on üksikuid viise registreeritud juba XIX sajandist. Teadlikult organiseeris viiside noodistamist Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi egiidi all XX sajandi algusest Esimese maailmasõjani, mil see arusaadavatel põhjustel soikus. Tal õnnestus kaasa haarata Peterburi konservatooriumi eestlastest üliõpilasi, koguni heliloojaid jpt. Oskar Kallas pani aluse tööle, mida hilisemal kogumisel on jätkatud. 1950. aastate lõpust on kasutatud küll juba magnetofone, kuid siis polnud enam suurt midagi registreerida. Edna Tuvi annab ülevaate vanade noodistuste redigeerimispõhimõtetest, samuti toob esile helikandjatelt tehtud noodistamise põhimõtted. Oluline ja hindamisväärne on viiside tüpoloogia. Selle aluseks on Ingrid Rüütli ja Koit Haugase väljatöötatud meetod, mis võimaldab arvuti abil tuvastada meloodiatüüpe ja selgitada nendevahelisi seoseid.

Kõnealuses köites äratab suurt huvi kommentaarium (lk 1065–1137), mida kõigis „Vana Kandle” köidetes pole. See koosneb viiest osast: tähisega A on esitatud kõik teated, mis on noteeritud seoses vastava tekstiga; B all on toodud iga lauluvariandi redigeerimisparandused; C all on tekstoloogilised märkused, sh teksti varasemad trükis avaldamised; D all on esitatud tähelepanekud laulutüübi funktsioonist, seostest teiste lauludega jms; E all on märkused viiside kohta. Viimased on teinud Edna Tuvi; eelnevad, laulutekste puudutavad kommentaarid on koostanud Ülo Tedre, arvestades sealjuures ka Hilja Kokamäe tähelepanekuid. Kommentaariumi näol on tegu aukartust äratavalt üksikasjaliku täppistööga.

Kõige töömahukam oli kindlasti kommentaaride B-osa kokkupanemine, s.t tekstide redigeerimisega seotud märkmed. Otseselt kirjavigu on vanemates üleskirjutustes päris palju, sest mõnigi koguja oli vähese kirjaoskusega. Käekiri on sageli raskestiloetav, valesti tõlgendamist võib juhtuda ka teksti kopeerimisel. Silmanähtavate õigekirjavigade parandamine ei ole raske, keerulisem on murdeliste joontega. On ju murdekeel sama variandirohke nagu regilaul isegi. Eriti hädas on rahvaluulekoguja, kellel endal on teine murdetaust. Kuid raskusi on ka redigeerijal: kui kaugele on parandamisel-muutmisel üldse mõttekas minna? Kui „puhas” on olnud lauliku enda murdekeel, millised vead on tulnud üleskirjutaja küündimatusest jms? Vanade regilaulukirjapanekute redigeerimine nõuab mõnigi kord leidlikkust, et eksitavalt kirjapandust ära tunda, mida on öelda tahetud. Lausreegleid redigeerimiseks pole, on ainult üldised suunised. Nii leidub ikka vaieldavat ja tekib küsimusi. Õnneks on hoolega tehtud kommentaaride B-osa abil kõik kontrollitav ja originaalkirjapanek taastatav, mis kinnitab selle töö vajalikkust ja tegija teadusmehelikku korrektsust.

70-leheküljeline kommentaarium on tohutult informatsioonirikas. Selle järgmistest osadest võib saada mitmekülgseid teadmisi mitte ainult üksikute regilaulutüüpide, vaid üldse regilaulutraditsiooni kohta. Saame teada laulude varasemad trükised, saame teada dubletid. Saame üht-teist teada laulude esitamisolukordadest ja laulu(oskuse) omandamisest. Saame palju teada motiivide ja terviktekstide liitumisest, sobivatest ja sobimatutest liidetest. On vihjeid ka laulu sisu paremaks mõistmiseks või stiililiste erisuste tajumiseks (näiteks kui laulutekstis esineb uuema rahvalaulu elemente või kirjanduslikke mõjutusi). Sama sisukad on ka märkmed viiside osas. Suur enamik sellest informatsioonitulvast põhineb väljaande koostajate teadmistel, vähesel määral on kogujate märkmeid.

Kommentaaridele järgneb murdeliste ja vähetuntud sõnade sõnastik. Sõnastikul on sissejuhatus, mis abistab kasutajat ja kust selgub ka regilaulu üleskirjutiste keelevigade tekkepõhjusi. Vihjatud on ka nii lauljate kui ka kogujate individuaalsetele keelelistele nüanssidele. Ära on märgitud sõnaseletuste allikad: murdesõnastikud ja -sõnakogud, etnograafilised sõnastikud, varasemad sõnastikuga varustatud regilauluväljaanded. Allikarohkus näitab töö põhjalikkust, kuid juba ette on öeldud, et kõike pole siiski suudetud seletada. Ühtlustamise mõttes on kirjakeeles h-algusega sõnad sõnastikus esitatud hall, kuigi murdes hüldjuhul puudub ning originaalkirjapanekutes on h esinemus ebaühtlane.

Väga asjakohane on kogujate register, kus on lisaks põhilistele isikuandmetele muudki eluloolist ja pilt isikust muutub elavamaks. Sama kehtib ka lauljate ja laulikute loendi puhul. Arvatavalt sama isiku erinevad nimekujud on kokku viidud, kui muud andmed (sünniaeg, elukoht) seda toetavad. Erinevaid nimekujusid esineb märgatavalt palju, sest enamasti on nimed pandud kirja kiiruga ja kuulmise järgi.

Ainulaadne ja väga informatiivne on „Jõhvi ja Iisaku külade loend”, mille koostamisel on kaasa aidanud Virma Murel. Loend on antud kihelkonniti, lisaks küladele on ära toodud ka muud territoriaalsed üksused (linn, alev, mõis jne), iga asustusüksuse juures on loetletud sealt pärinevad lauluvariandid. Aastakümnete jooksul on nende kihelkondade administratiivses korrastuses toimunud mitmeid muutusi, mistõttu ülevaatliku loendi koostamine on kahtlemata olnud keeruline, aga väga tänuväärne töö.

Viisitüüpide loend on esitatud tabeli kujul (esimeses lahtris viisiridade arv ja viisirühma järjekorranumber, teises vastava viisitüübi meloodiamudel, kolmandas viisitüüpi kuuluvate viiside marginaalinumbrid) ning on seetõttu hästi ülevaatlik.

Järgnev, tüübinimede võrdlev register on kujunenud üheks „Vana Kandle” seeria vältimatuks lisaosaks. Võrdlemise aluseks olev laulutüüpide nimistu ei ole korrastatud alfabeetiliselt, vaid on esitatud teoses esinemise järjekorras ning on niimoodi kergesti kasutatav. Võrreldud on kõigi varasemate teaduslike regivärsiväljaannetega. Võrdlemisel on lähtutud eeskätt tekstide vastavusest (n-ö samast laulutüübist), mitte tüübinimetuse identsusest. Erinevused tüübinimedes on registris esile toodud. Asjasse pühendamatu võib-olla ei hooma, kui töömahukas on selline võrdlemine juba võrdlusmaterjali suure hulga tõttu.

Laulutüüpide liigilis-tüpoloogiline register on mõnes mõttes täiendus sisukorrale, kuna toob esile ka iga laulutüübi variantide arvu. Oluline on, et sellest registrist saame teada laulutekstide liitosad. Viimase lisana on esitatud laulutüüpide alfabeetiline register. Siit leiame teksti kergesti tüübinimetuse järgi ning ühtlasi lisandub veel informatsiooni laulumotiivide liitumiste kohta.

Niisiis on kolm viimast registrit väga olulised regilaulu tüpoloogia osas, aidates kaasa selle täiustumisele. Tüpoloogiline määratlemine on paratamatult aluseks nii regilaulu teaduslikul uurimisel kui ka publitseerimisel. Ja laiemas plaanis on see vajalik alus igasugusele regilauluga seotud tegevusele, ka kunstilisele. Mida me siis ikkagi esitame, kui me ei tunne laulu olemust ega tema seoseid muu regivärsimaterjaliga, ei tea tema kasutussfääri, algset funktsiooni, ei hooma sügavamat sisu ega mõista kõiki sõnugi.

Võib niisiis öelda, et „Vana Kandle” iga köide on ka õpik ja lugemik, annab baasteadmised meie suurest rahvuslikust rikkusest – regilaulust. Aga ennekõike on „Vana Kandle” iga köide oma klassifitseeritud ja tüpologiseeritud tekstikorpuse ja süvauuringuid edastavate lisadega väärtuslik rahvusteaduslik panus meie kultuurilukku. Hea näide siinkohal on eeskujulikult koostatud Jõhvi–Iisaku köide.

Selles on suur osa Ülo Tedrel, kes oma paljude kirjutiste ja sõnavõttudega on avalikkusele tuntud „Vana Kandle” seeria kindlameelse eestseisjana.

Jõudu talle edaspidigi ja palju õnne sünnipäevaks!