Pooltoore tellisega konnatiiki pildumas ehk jutustus veest ja ilmast

 

Möödunud, 2013. aastal lõi eesti kirjanduses vast suurimaid laineid Valdur Mikita „Lingvistiline mets”. See raamat, kuigi õigupoolest juba päris mitmes samas vaimus teos Mikita sulest, pakkis lahti eestlase olemuse, mis polevatki tuim ja hall, küüned-enda-poole-krabav rehepaplus, vaid mitmiktajude kirevas omailmas möllav eriomane vaimne kõrgelennulisus. Hasso Krulli sõnutsi murdis „Lingvistiline mets” välja tänapäevast eesti kultuuri iseloomustavast inertsusest ja nihilismist.(1) Äärmustesse välja murdmist näib siinmail tõesti vankumatu paratamatusena pärssivat kas siis sisemine võimetus või mingite väliste tegurite piirav mõju; küllap vähendab loominguline ääremaastumine niigi perifeerses kultuurikeskkonnas ka võimalusi tunnustust leida.(2)

Aga mida teha loomeinimesel, kes tänu oma sünnipärale juba niigi asetseb tillukese fragmendina perifeerse kultuuriruumi ääremaal? Nagu eestivene kirjanik P. I. Filimonov ise on öelnud, „…olukord [on] pigem kurvastav, sest neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teosed siin ja vene keeles on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen.”(3) Raskendavaks asjaoluks veel see, et pole ju eestivene kirjandus, kui läheneda asjale biogeograafia terminitega, midagi endeemilist, mille säilitamise ja ülalpidamise vajadus oleks ilmne; ei, tegemist on disjunktse levila ühe nurgakesega, kusjuures areaali põhiosa ehk vene kirjandus on niivõrd suur ja kestlik, et seal vaevalt seda väikest eraldunud killukest üldse märgataksegi. Pole see Eesti ju nii kaugel ka, et siinne vene keeles kirjutav seltskond põhiareaali jaoks mingil moel eksootilisena tunduks. Kui seal kedagi üldse märgatakse, siis vaid üksikuid emergente, nagu näiteks Mihhail Veller, kes juba enne areaali katkemist olid suutnud endast üle terve levila märgi maha jätta. Ja eestlased ise eelistavad lugeda pigem neid vene keeles kirjutavaid kirjanikke, kes juba vene kultuuri põhiareaalis läbi on löönud, mitte siinsete venelaste teoseid.(4)

Kahtlemata on eestivene kirjanikel siiski suurem võimalus püüda lugejate tähelepanu Eestis, kus nad ise elavad ning tegutsevad, kui läbi lüüa Venemaal (kuigi noorema põlve eestivene kirjanik Andrei Ivanov saavutas esimese tunnustuse just nimelt seal). Seega ongi eestivene kirjanikel ja kirjandusel mõistlik oma ellujäämisvõimaluste suurendamiseks pigem lõimida end vahetult ümbritseva kultuuriruumiga – hübridiseeruda eesti kirjandusega, sellega kokku mängida. Sümbiootilise kultuuri olulisust ongi rõhutatud eriti äärealade kultuuriruumide puhul.(5) Viimased kümmekond aastat on eestivene kirjanikkond just sellele keskendunud, eriti nooremad, kes Igor Kotjuhi eestvedamisel 2003. aasta märtsis Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis 228 asutasid kakskeelse kirjandusrühmituse Tuulelohe – Vozdušnõi Zmei.(6) Sellest saati on eestivene kirjandus üsna järjekindlalt pildil olnud, suuresti Andrei Ivanovi ja P. I. Filimonovi vedamisel. Vene keeles kirjutatud tekstid ilmuvad viimastel aastatel sageli esmalt eestikeelses tõlkes ja alles seejärel vene keeles, kusjuures näiteks Filimonovi jutukogu „Nekroloogide kirjutamise oskus” avanovelli „Malemäng Wojciechiga” on maakeelde tõlkinud autor ise.

Niisiis tundub, et eestivene kirjanikud on valinud õige teeotsa, mida mööda edasi minnes pole hirmu tupikusse sattumise ees. Eesti lugejaskond ning kultuuriajakirjandus on nad küllalt hästi omaks võtnud, kuigi kohati üsna konarlikult, kui meenutada näiteks Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” ümber toimunud segadust kulka 2011. aasta auhindade määramisel: mainitud teos ei mahtunud ühegi kategooria alla, kuna oli tõlgitud eesti keelde otse käsikirjast.

Eelmisel aastal ilmus Filimonovil suisa kaks algupärast proosaraamatut (mõlemad tõlgitud eesti keelde venekeelsest käsikirjast), juba mainitud „Nekroloogide kirjutamise oskus” ja romaan „Thalassa! Thalassa!”, millest viimane püüab paljuski olla vähemalt sama mastaapne kui eespool mainitud Mikita raamat. Ja kui mitte muu, siis vähemalt kvantiteedi poolest on „Thalassa! Thalassa!” oma pea poole tuhande leheküljega muljetavaldav. Ka pealkirja saatev klassifikatsioon – „romaan-imerohi” – pakatab ambitsioonikusest. Erinevalt Mikita kõikehõlmavast sissepoole-kohapaiksusest kasutab Filimonov kardinaalselt teistpidist võimalust lugeja kaasahaaramiseks – täielikku kosmopoliitsust. „Thalassa! Thalassa!” tegevuspaikadeks on Euroopa, Aasia ja Lõuna-Ameerika, mida mööda peategelased liiguvad enamasti üsnagi meelevaldsetel ajenditel, kodust, juurtest ja muust säärasest põrmugi hoolimata. Veelgi enam, klassifikatsioonis väljahõigatud panatseaks on vesi, mis ju kõikjal meie sees ja ümber igasugu vormides ja kvaliteedis muudkui imbub, nõrgub, voolab ja tulvab, ja loodus teatavasti riigipiire ei tunne.

Raamatul on neli peategelast, kellest igaühte saadab eraldi tegevusliin: Georgi otsib tuttava eradetektiivi Adami ja tema välismaalasest abilise Jean-Pauli abiga oma pruuti, kes kaob kui vits vette; vananev muusik Blutussov otsib mingit uut impulssi, mis ta elu jälle elamisväärseks teeks ja ehk uut loomingutki kirjutama paneks; ootamatu päranduse saanud Arkadi, kes pole veel kordagi naisega olnud, hakkab otsima võimalusi, et teha teoks oma kauaaegne unistus – ideaalne pornofilm (sedasama kinnisideed tutvustatakse juba Filimonovi debüütromaanis „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” lk 103–107); kõik eelnevad liinid traageldab kokku veekandjate sekt. Igas peatükis on iga liini päralt vähemalt üks alapunkt ja iga peatükk lõpeb mingi pealtnäha asjassepuutumatu lisaga (fetišite nimekiri, Bakuu metrooliinide skeem, kokteiliretsept jms), mille seosed raamatu sisuga on autori enda sõnul puhtalt assotsiatiivsed.(7)

Filimonovi teist romaani on loetud päris usinasti ning lisaks trükiajakirjanduses avaldatud arvustustele leiab selle teose kohta mõtteid ka paljudest blogidest. Valdavalt kiidetakse romaani värskust(8) ja tempokust, eriti alguses(9), ja ebaeestilikku kosmopoliitsust(10), samas kui kõige nõrgemaks on hinnatud raamatus läbinisti kursiivis esitatud veekandjate sekti liidri meenutusi ja õpetusi (kõik äsja mainitud allikad). Esimesed kolm liini liiguvad suhteliselt tavapärastel tänapäeva romaanikirjanduse radadel, söö-palveta-armasta-tüüpi urbanistliku eneseotsingukirjanduse keskmisest kröömikese rajumas, noortepärasemas ja eksperimentaalsemas võtmes. Neljas, salapärase veekandjate sekti liin paistab aga välja oma ulatuse ja kõikehõlmavuse pretensioonikuse poolest. Sedasorti suurejoonelist fiktsionaalse kultuse konstrueerimist ei näe kodumaises kirjanduses sugugi sageli, esimese hooga meenub Tarmo Tedre romaan „Onanistid” (2006), mille puhul peavad kriitikud Kloogal asuvat Onanistide Keskust ja selle asutuse ideoloogiat sarnaselt veekandjate sekti tegevusliiniga romaani nõrgimaks küljeks;(11) mingil määral sobitub sinna kõrvale ehk ka Rein Raua „Rekonstruktsioon” (2012).

Filimonovi proosa kuulub selgelt vene ja lühivormides kindlasti ka postsovetlikku kultuuriruumi – tegelastel on vene nimed, uue järel saab käia ööpäevaringselt ja puhkama igatsetakse Musta mere äärde. Näiteks „Nekroloogide kirjutamise oskuse” novellides on ca 25 vene nime kõrval mainitud nelja eesti nime ja vaid ühes loos toimub tegevus Eestis. Ja romaanides pole vahekorrad sugugi teised. „Thalassa! Thalassa!” puhul on toodud otseseid paralleele Viktor Pelevini loominguga.(12) Kohati on seosed Peleviniga tõepoolest varmad tekkima, näiteks võimalikku kriitikat veekandjate sekti tegevusliini teksti meelevaldsuse ja hägususe vastu pareerib autor esitlusintervjuus juba eos, öeldes: „Sekti juhi hääle kirjutasin ma diagnoosiga hullu häälena.”(13) Sarnast võtet kasutab oma „Libalooma püha raamatu” (2004) sissejuhatuses ka Pelevin, väites, et käsikiri on leitud ja „kujutab endast oskamatut kirjanduslikku võltsingut”. Samuti kattub „Thalassa! Thalassa!” peategelaste elukeskkonna halastamatu absurdsus ja küünilisus, millele on liidetud hämaravõitu radu liikuv sektantlus, pelevinliku nägemusega tänapäeva Venemaa suurlinnaelust, kus liiguvad ringi mitme tuhande aasta vanused Hiina libaloomad.

Kuid vahest kõige sirgjoonelisemaid paralleele saab tõmmata „Thalassa! Thalassa!” ja prantslase Michel Houellebecqi romaani „Saare võimalikkusest” (2005) vahel: läbi küünilise meelelahutaja silmade avaneb seal lugejale sektantlik transhumaanne lähitulevik – maailm, kus „panatseaks on enesekeskne hedonism”.(14) Houellebecqi proosalooming on püüdnud neidsamu üleseksualiseeritud konsumeristlikke üksindusfantaasiaid, mida kujutavad Pelevin, Vladimir Sorokin ja teised tänapäeva Venemaa šokikirjanikud, mudeldada Lääne-Euroopa ühiskonna põhjal,(15) oma simulatsioonides nii mõnigi kord tulevikku kaldudes. Romaanis „Saare võimalikkusest” kirjeldab ta heauusilmalikku elohimiitide sekti ning näitab lugejale, kuidas suvalise vananeva hipi seksuaalfantaasiatest võib välja kasvada liikumine, mis viib uue inimliigi loomiseni. (Houellebecq võttis elohimiitide sekti kirjeldamisel aluseks raeliitide liikumise, mis samuti kloonimise abil loodab inimkonna tema hädadest vabastada.) „Thalassa! Thalassa!” kirjeldab küllaltki sarnases võtmes veekandjate sekti arenguteed päris algusest kuni globaalse haarde saavutamiseni välja. Niisiis on hea võrrelda, kuidas saavad eri kirjanikud hakkama küllaltki sarnase ülesande lahendamisega. Pealegi lähtuvad mõlema sekti ideoloogiad antiigist tuttavatest algelementidest: Houellebecqi elohimiidid kummardavad algolekuna tuld, Filimonovi veekandjad aga vett ja voolamist.

Elementide pidev vägikaikavedu läheb Filimonovil lahti juba raamatu esimesest leheküljest alates, kus üks peategelane Georgi ootab vihma käes oma armsamat, Agniat (nimi kõlab nagu огонь, vene keeles ’tuli’), kes ei tule ega tule. Kuid Georgi elusädeme ja vee konflikt hajub õige pea, sest Agnia jääbki lõpuni kadunuks, ununedes õige pea ka Georgi jaoks, tänu millele „sündmuste kaskaadi vallandav” algtõuge (tagakaanelt) hajub raamatu jooksul lihtsalt õhku. Siiski, õhk sümbolina mängu ei tule, põhiliseks konfliktiks terve raamatu vältel jääb hoopis vee ja maa vaheline vastasseis, mille vähemasti ideoloogilisel rindel võidab vesi. Pooltargumente maa kui sellise kasuks raamatus ei tooda, seda käsitletaksegi kui pelka jalgealust neile rumalakestele, kes vooga sulandumise asemel tegelevad mingi argise tiluliluga, nagu raha, seks ja muu säärane.

Vett ülistatakse „Thalassa! Thalassas!” mõõdutundetult. Ja kuigi igasugune kultuslikkus rajanebki kõige taandamisel ühe konkreetse, ainuõige ja kõikeseletava parameetri või konstandi aujärje ees, muudavad nii välised kui ka sisemised vastuolud tehte saadused kõrvaltvaatajate jaoks heal juhul tobedaks. Ka veekandjate ideoloogia „Thalassa! Thalassas!” kannatab tugevate ebaloogilisuste käes, mis ei lase hetkekski seda liini tõsiselt võtma hakata. Lisaks lõhub see vastuolulisus romaani tervikstruktuuri, kuna kõik ülejäänud liinid lähtuvad just veekandjatest. Pealegi kaldub veekandjate liinis esitatud tekst üsna tugevasti uussiiruse poole ja muutub tänu jut(l)ustaja naiivsevõitu enesekesksusele tüütult venivaks. Jah, see kõik võib ju olla taotluslik, kuid muudab teksti pikapeale šarlatanismiks, nagu Berk Vaher ongi öelnud.

Veekandjate ideoloogia algideeks on küllaltki puberteetlik „tungimine esmatõdede poole” põhjusel, et „maailm ei ole päriselt selline, nagu seda kirjeldati koolis ja hiljemgi” (lk 21–22). Tõde eeldab veekandjate jaoks täielikku lõdvestumist ning avanemist instinktidele, edevuse ja enesearmastuse väljajuurimist ja voogudega ühtesulamisel puhastumist. Veekandjate juht mainib selle ideoloogia ainsa allikana „kedagi” võõrast, kes tuli talle mingil hetkel lihtsalt külla ja hakkas ei-tea-mida rääkima. Reaalne sektantlus tugineb peaaegu alati mingitele konkreetsetele allikatele, enamasti mõnele pühakirjale või muule „vihatekstile”,(16) mille vaba või suisa meelevaldne tõlgendamine annab ideoloogiale selle tugipunktid. Kuid Filimonov, kes oma sõnutsi on sektantluse olemusega küllalt hästi kursis, ei paku veekandjate ideoloogiale mingeid lähtealuseid, kuigi raamatu tagakaanel lubatakse „allikate otsingut nii otseses kui ka ülekantud tähenduses”. Selle tõttu jääb lugejal kogemata asja koomiline pool, samuti vast kõige intrigeerivam ja määravam osa ühe sekti arenguloos: kuidas mingitest uitmõtetest saab massiline liikumine. Tõsi, formaalselt seda viimast ju esitatakse, kuid ilma mingite aluste ja piiranguteta valguvad need mõtted ja arengud lihtsalt tüütult laiali. Kui ei millestki muust, siis võinuks veekandmise ideoloogia mingil metafoorsel kujul lähtuda kas või maailma kõige esimeseks peetava filosoofi ja teadlase Thalese vee kui ürgalge õpetusest või keldi veejumalatest.

Ning kuigi vee hierarhia põhineb eelkõige vee puhtusel ja selles puhastumisel, siis nii-öelda praktilises veekandmises pole sellel suuremat tähtsust. Esmakirgastumise saamiseks võtab sekti juht oma kaaskonnaga ette pika teekonna Hiinasse, Jangtse äärde – mis on maailma suurtest jõgedest üks kõige reostatumaid… Samuti ei paku veekandjatega liitumine kaasaminejale mitte midagi peale võimaluse oma rahast loobuda, sekti juhtliikmeid teenindada selle eest sisuliselt mitte midagi vastu saamata. Raske on mõista, mis võiks panna inimesi sektiga liituma ja kuidas võiks säärane liikumine aja jooksul üldse mingiks arvestatavaks jõuks muutuda. Houellebecq kirjeldab romaanis „Saare võimalikkusest” kõige detailsemalt just seda, kuidas elohimiitide sekt käima läks, milliste võimalike suundade vahel tuli sekti juhtidel organisatsiooni arenedes valida, kuidas käis ladviku võimuvõitlus, mis jäi järele sekti looja algsetest ideedest – sekt, kuigi sageli ühe prohveti najale tuginev, on siiski kollektiivne nähtus, ning oma sõnumi edukalt levitamiseks on tarvis konkreetselt ka jalgade või linkidega tööd teha. See, kuidas tegelasi ja tegevusliine raamatus avatakse, on küll puhtalt autori maitse ja võimekuse küsimus, antud juhul on aga valitud tee, mis ei lase lugejal raamatu vooluga kaasa minna, vaid paneb teda varbaotsa sissekastmise järel pisut nõutult pead raputama.

Vastuolud veekandmise ideoloogias ei muuda tüütuks segapudruks mitte üksnes ühte tegevusliini raamatus, vaid häirivad ka teisi. Näiteks on kõikjale raamatusse ajanud oma juured ressursside küsimusest möödavaatamine. Veekandjate juht kirjeldab, kuidas üleujutatud korteris vees lesides lahenesid tema argiprobleemid: „Raha ja toidu muretsemise probleem kadus kuidagi iseenesest” (lk 284). Mis tahes meelemürk, religioon või armulõõm võib küll panna argimuresid unustama, need minema uhtuda, kuid ei tee neid probleeme olematuks, eriti pikas perspektiivis. Ent samas hämaraks jäävas võtmes leiavad lahenduse ka teiste tegelaste rahamured. Sellised ebakõlad kipuvad edasist tegevustki nihkesse ajama ja ebausutavaks muutma.

Ja kui kõiketeadva autori hääl juba raamatusse sisse tuua, siis miks mitte kasutada seda neis kohtades, kus tegelased mingite faktidega silmatorkavalt mööda panevad, nagu näiteks Georgi mõtisklus sellest, kuivõrd vähe pärismaalasi on Lõuna-Ameerikasse järele jäänud: „Aga kui nii [etnilises ja kultuurilises mõttes] mõelda, siis on Lõuna-Ameerika ka Euroopa. Kes seal kohalikest alles on? Põhimõtteliselt pole kedagi” (lk 307). Tegelikult on pärismaalaste osakaal sellel mandril riigiti vägagi kõrge ja valdava osa sisserännanutest ei moodusta teps mitte eurooplased ega nende järeltulijad, vaid hoopis aafriklased või asiaadid. Näiteks just mainitud Boliivias moodustavad ketšuad, aimarad ja teised pärismaalased kokku üle 65 % elanikkonnast. Nihkes loogikat, ebakõlasid ja järjepidamatust leiab raamatust väga suurel määral, ning nagu juba öeldud, sugugi mitte ainult sekti pisut metsa poole juhi monoloogidest. Eradetektiivina päris jõukaks saanud Adam kasutab oma töös XIX sajandile omaseid meetodeid ega luura näiteks vaatluse all oleva isiku netiliiklust, vaid laseb kannupoisil Jean-Paulil jälitamise eesmärgil lihtsalt tema ukse all passida; telefonikõned näiteks Adami ja Georgi või Blutussovi ja Sõõmu vahel tunduvad täiesti mõeldamatuna juba oma pikkuse pärast, tundlemisest ja ülenüansseeritusest rääkimata.

Kõige suurem ebakõlašokk tabas siinkirjutajat aga lehekülgedel 308–309, kus Georgi kirjeldab viimaks linna, kus raamatu tegevus toimub. Kuigi autor nõustub väitega, et tegevus toimub ebamäärases Ida-Euroopas,(17) siis Georgi linnakirjeldus ei jäta just väga suuri valikuid. Nimelt on tegemist mere ääres paikneva Euroopa pealinnaga, kus elab veidi vähem kui pool miljonit inimest ja mida hiljaaegu on tabanud suurem väljarändamislaine. Kiire pilk atlasele ei anna muud võimalust kui pidada seda linna Tallinnaks. Ent kogu raamatu sisu ei viita kuidagi sellele, et tegevus võiks toimuda nii väikeses linnas ja pealegi väljaspool Venemaad. Kõik skaalad osutavad oluliselt suuremale, pigem metropoli mõõtu linnale, ja kuna ka peaaegu kõigi tegelaste nimed on slaavi päritolu (välja arvatud Jean-Paul, keda markeeritigi välismaalasena), siis turgatas eelkõige pähe Peterburi. Näiteks Adami kirjeldus oma korterist, mis „asus prestiižikas linnaosas, klaas ja betoon, kiirlift, tähelepanelik uksehoidja ja liibuvates riietes toatüdruk. Kõik nii nagu pidi olema ühel elus edasijõudnud inimesel…” (lk 119); sekti juhi kirjeldus sellest, kuidas ta oma paneelmaja korteris lihtsalt veetorud läbi saagis ja korteri püsivalt üle ujutas ja keeldus uputust likvideerimast ning välja kutsutud kiirabi kõikidele majaelanikele ohutuse tagamiseks poest kummikud tõi; muusik Blutussovi suur kuulsus ja edu (muuhulgas „oblastitelevisioonides”) – need ei mahu kuidagi nii väikesesse linna nagu Tallinn ja nii väikesesse riiki nagu Eesti. Ei saa rääkida ka suuremahulisest pornotööstusest, kuhu Arkadi jalga vahele püüdis saada; ega üleriigilisest usuliikumiste rahastatud eetikat, moraali ja armastust jutlustavast telekanalist.

Tuleb nõustuda Berk Vaheri järeldusega, et raamatule „olnuks ja oleks vaja ka ranget ja resoluutset sisutoimetajat, kes aitab autoril selgusele jõuda, mida too õigupoolest tahab ja kuidas seda saavutada”.(18) Praeguse seisuga puudub kirjutamisprotsessist professionaal, kes halastamatu järjekindlusega teksti kallal nokiks, ja mitte ainult vormi, vaid ka sisu kallal. Selleks et hõlmata oma teksti sotsiaalset läbilõiget ühiskonna eri kihtidest, maalida lugejale pilt inimese olelusvõitlusest tänapäeva tarbimisühiskonnas, on kirjanikul tarvis oma loomingu usutavaks muutmiseks teha väga põhjalikku, sisuliselt teaduslikku tööd,(19) sest faktide sidumine väljamõeldisega muutub tänu informatsiooni vabale liikumisele järjest keerulisemaks. Kuid on ka võimalus, et Filimonov paiskas meelega eesti lugeja ette romaan-tooriku, saamaks eesti kultuuriruumi väikeses konnatiigis elavatelt kirjanduse asjatundjatelt, aga ka tavalugejatelt kiiresti kätte arvamused ja analüüsid, et siis parandatud ja kohandatud versiooniga põhiareaali vallutama minna. Pole ju sümbioos evolutsioonibioloogide viimase aja käsitlustes muud kui paratamatu, ühes paigas kaua aega koos eksisteerimise tagajärjel pika aja jooksul väljakujunenud vastastikune parasitism. Just nagu eestlaste ja venelaste kooseksisteerimine siinses maanurgas.

Ja millega veel ühes konnatiigis suurt lainetust tekitada kui mitte tellisega…

Arvustus on kirjutatud institutsionaalse uurimistoetuse IUT21-1 „Piiririkkuse mitteaditiivne mõju elustikule” raames.

1. H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10/11, lk 151–162.
2. Vt ka: B. Vaher, Kui veest saab aur ja aurust vile. – Vikerkaar 2013, nr 10/11, lk 172–177.
3. M. Kangro, See ei ole rahvuskirjandus! – Sirp 6. VI 2013.
4. P. Helme, Võõras või oma? Kuhu ja kellele kuulub Eesti vene kirjandus? – Eesti Ekspress 21. II 2010.
5. J. Talvet, Mõtteid tänapäeva tõlkefilosoofiast. Kas antropofaagia või sümbioos? – Keel ja Kirjandus 2006, nr 5, lk 353–364.
6. Lähemalt vt: I. Kotjuh, Kuidas tuulelohe lendu läks? – Vikerkaar 2007, nr 9, lk 50–66.
7. M. Kangro, See ei ole rahvuskirjandus!
8. http://loterii.blogspot.com/2013/07/pifilimonov-thalassa-thalassa-2013.html (2. I 2014)
9. http://sehkendaja.wordpress.com/2013/ 12/06/45-p-i-filimonov-thalassa-thalassa/ (2. I 2014)
10. B. Vaher, Kui veest saab aur ja aurust vile.
11. M. Mutt, Eesti kirjandus kui pretensioon.vandenõu.com. – Looming 2007, nr 3, lk 431–454;
    O. Remsu, Tarmo, kirjuta elust maha! – Looming 2007, nr 3, lk 466–467.
12. http://loterii.blogspot.com/2013/07/pi-filimonov-thalassa-thalassa-2013.html; K. Kressa, Maailm, mille tähtsaim element on vesi. – Eesti Päevaleht 20. V 2013.
13. M. Kangro, See ei ole rahvuskirjandus!
14. J. Updike, 90% hateful. A new novel by the provocative Michel Houellebecq. – The New Yorker 22. V 2006.
15. D. Grass, Domesticating Hierarchies, Eugenic Hygiene and Exclusion Zones: The Dogs and Clones of Houellebecq’s La Possibilité d’une île. – L’Esprit Créateur 2012, kd 52, nr 2, lk 127–140.
    https://doi.org/10.1353/esp.2012.0017
16. Houellebecqi tekstide puhul on seda nii kirjeldanud Michael Worton:
    M. Worton, A dog’s life (poodles excepted). – The Guardian 29. X 2005.
17. M. Kangro, See ei ole rahvuskirjandus!
18. B. Vaher, Kui veest saab aur ja aurust vile, lk 177.
19. Vt nt: S. Brinkmann, Literature as Qualitative Inquiry: The Novelist as Researcher. – Qualitative Inquiry 2009, kd 15, nr 8, lk 1376–1394.
    https://doi.org/10.1177/1077800409332030