Tõepoolest, kui juba peetakse iludusvõistlusi, siis miks mitte korraldada inetusvõistlusi – kes on kõige koledam mees või naine omal maal. Pilte neist „koletistest”, inetuskuningannadest ja -kuningatest leiab internetist. Veelgi enam: inetuse alal on peetud isegi maailmameistrivõistlusi. Nii on välja selgitatud maailma inetuim koer.(1) Tegelikult on inetusvõistlustel iludusvõistlustega võrreldes märksa pikem ajalugu. Keskaegsetel karnevalidel, narripidudel ja eeslipidustustel (Festa dell’Asino) valiti narride paavst ja krooniti kõiksugu ebardeid. Inetuse olemuse üle on antiikajast peale palju juureldud.(2)
Siiski on inetusvõistlused tänapäeval pigem süüdimatu veiderdamine. Välja arvatud ühes valdkonnas, kus sellesse suhtutakse täie tõsidusega – ja see on sõnavara. Guugeldades ugly words või hässliche Wörter, leiab internetist tosinate kaupa nimekirju sõnadest, mida vastava keele kõnelejad on koledaks pidanud. Ja nagu suuremad ees, nii ka meie järel: juba teist aastat on Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali küsitlusega välja selgitatud, milline on eesti keeles kõige koledam sõna. Konkursil „Kolesõna 2012” oli selleks validaator (järgnes taristu), konkursil „Kolesõna 2013” enekas (teisel kohal jällegi taristu). Enekas ongi ebamäärane, läbipaistmatu slängisõna, mis võib tähendada mida tahes, ja seepärast pole ime, et ta paljudes vastumeelsust äratab. Teiste häbiposti pandud sõnadega asi nii lihtne ei ole.
Üks kriteeriume sõna hindamisel on tema häälikuline kuju, eeskätt selle vastavus emakeele fonoloogilistele mallidele ja fonotaktika reeglitele. Võõrsõnad on võõrsõnad, sest nad ei tunnista eesti keele häälikulisi ja kombinatoorseid piiranguid (šiiit, projitseerima). Aga võõrsõnadki kodunevad, eeskätt rõhumudeli poolest: kefiirist on saanud meie silme all keefir, pension on teel pensjoni poole.
Häälikkoosseisule veelgi rangemaid piire seades jõuame heakõla, eufooniani, millele rõhus oma loometöös eriti Johannes Aavik.(3) Mingit üldist eufooniateooriat psühholingvistikal välja pakkuda ei ole, heakõla on väga subjektiivne mõõdupuu, seda nii keeliti kui ka isikuti. Me peame oma emakeelt kauniks, legendi kohaselt võitnud ta keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha. Kuid legendile on raske saada teistelt rahvastelt empiirilist kinnitust. Juhendades Abhaasia eesti külades üliõpilaste murdepraktikat, pidin ümberkaudsetelt põlisasukatelt kuulma, mis see eesti keel nende meelest on: üks „vissi-vissi, vissi-vissi!” Ja mis me räägime võõrastest hindajatest ja universaalsetest heakõla seadustest – ka eestlaste endi hulgas võivad mõned eelduspäraselt eufoonilised häälikujärjendid esile kutsuda pigem negatiivseid emotsioone, näiteks igati Aaviku ilunõuetele vastav ilge (vrd kujult lähedasi, aga hoopis teise tundetooniga selge, helge).
Näib, et sõna inetuse määrab keelekasutaja jaoks suures osas selle tähendus või konnotatsioonid. Nii on mitme inglise kolesõnade listi tipus piinlike kehatalitlustega seotud sõnad vomit ’okse’, puke ’oksendama’, phlegm ’lima’, slaughter ’tapma, veristama’, snot ’tatt’ jne.(4) Aga selle kõrval pakutakse inetutena välja sellisedki sõnad nagu pregnant ’rase’ (muide, rase on ka „Kolesõna 2012” kandidaatide hulgas) ja tax ’maks’, kus mängib kaasa nähtuse sotsiaalne väärtustamine. Ka validaatori halvustamist võiks seletada osalt sellega, et tegemist on ühe uue repressiivse riistapuuga. Pealegi on validaator võõras võõrsõna (nagu inetuse pingereas kolmandat kohta hoidev ombudsmangi).
Võõrsõnade vastu oli halastamatu ka Aavik. Tema meelest vajas asendamist enamik võõrsõnu, teiste hulgas ekstaas, motiiv, triumf, spetsiaalne, spontaanne, arreteerima, funktsioon, inspireerima, fakt. Kuid selle nõude taga ei ole pelgalt Aaviku purism („Seda nõuab lihtne keele-esteetika”), ta pidas halbadeks ka genuiinseid liitsõnu kuritöö, võidurõõmus, armukade, sunnitöö, silmamuna, tõsiasi, muinasjutt, ööpäev, unenägu, vanaisa, pojapoeg jpt.(5) Aavikul olid keele ilust kindlad, kuid omapärased arusaamad ja küllap oleks ta hukka mõistnud nii mõnegi sõna oma jüngri Toomas Hendrik Ilvese korraldatud Sõnause võitjaist (näiteks peavoolustamine).
Sõnause enda fonotaktilisele vigasusele on korduvalt osutatud. Kuid sellega asi ei piirdu. Paradoksaalne on see, et seal üldvõitjaks tulnud taristu on kahel aastal järjest valitud rahvaküsitlusel inetuse poolest teiseks sõnaks.(6) Küllap on selline vastuolu seletatav valijaskondade erinevusega. Sõnause tulemusi vaagis presidendi kantselei ja Eesti Keele Instituudi koostöös moodustatud töörühm, ERR-i uudisteportaali küsitlustel oli otsustajaks „mees tänavalt”. On loomulik, et kutselised keelemehed on varmad sõnavara lakkamatult täiendama ja parandama – see ju nende leivatöö. Tavaline keelekasutaja on aga üsna tõrges ja alalhoidlik, hoiab küünte ja hammastega kinni oma uususest.
Rainer Küngas on ajakirjandustekste analüüsides teinud statistikat 2002. aasta sõnavõistluse võitnud lekseemide juurdumise kohta.(7) On teada, et enamasti on ajakirjanikud ja trükiväljaannete keeletoimetajad keeleuuenduslikult meelestatud ja järgivad püüdlikult keelekorraldajate soovitusi. Seepärast ei saa Küngase uurimuse põhjal järeldada, et ajakirjanduses läbilöönud üleilmastumine, lõimumine jt on tänaseks leidnud üldrahvalikku heakskiitu ja kuuluvad keskmise kodaniku tavasõnavarasse. Kui aga meedia ja ametkonnad visalt pressivad, siis harjuvad inimesed ajapikku nende „eedetega” ja vastuseis uudissõnale väheneb. Et nimetatud instantsid niisama lihtsalt oma üritusest ei tagane, näitab vastne moodustis taristuminister.
Igatahes jääb neologismidele tükiks ajaks mingi steriilne varjund, pleki mekk. Neologismide stilistiline kodunemine võib võtta aastakümneid. Eriti tundlikud on ses suhtes peenendunud stiilitajuga literaadid (kui nad just ise pole uudissõnade leiutajad nagu Ain Kaalep). Nii ei harjunud Karl Risti kivi kuidagi Aaviku lansseeritud soome laenuga siirduma („Siga siirdus rukkisse”). Henno Rajandile jälle hakkasid vastu uuenduslikud külmik ja teler, eriti 1970. aastate ajakirjanduse ladnas sõnaseades, nii et nende naeruvääristamiseks „välmis” ta makaroonilise lause „Külmikuid meil jagub, aga telereid napib”. Tänaseks päevaks on nii külmik kui ka teler võrdlemisi neutraalsed, kuigi viimasele eelistatakse vist endiselt telekat. Ilu ja inetus on keelendite puhul, nagu mujalgi, põhiliselt maitseasi. Aga maitsed muutuvad aja jooksul ja iseäranis koos põlvkondade vahetumisega. Vaadakem kas või seda, kui sallivaks me oleme muutunud paljude seksuaalsfääri puudutavate sõnade suhtes, mida alles paarkümmend aastat tagasi peeti ropuks. Või võtkem ennist kõneks olnud ilge – noorte kõnepruugis on sellest saanud neutraalne määrsõna: ilgelt suur, ilgelt väike, ilgelt lahe, ilgelt nõme. Selliseid arenguid teame varasemastki ajast, vrd jõle ilus, jube tore, mida ei tajuta enam ammu oksüümoronina. „Ilusaks saab ilgus, ilgeks ilu” (W. Shakespeare, „Macbeth”).
- http://www.sonoma-marinfair.org/ugly-dog-gallery (2. IV 2014).
- Vt Inetuse ajalugu. Koostanud Umberto Eco. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008. Selle sabas ka ulatuslik asjakohane bibliograafia.
- „Kõlaliselt ebakohaseid sõnu leidub igas keeles, seega ka eesti keeles. Viimases on iseloomulisim sõna rääkima, mis oma kõlaga näib kujutavat inetu-läbilõikavat ja vastikut häälitsust… [---] Teine niisugune kõlaliselt ebakohane sõna on mälu ja samajuurelised mäletama, mälestama ja mälestus.”
J. Aavik, Keeleuuenduse äärmised võimalused. Teine, muutmata trükk. Stockholm, 1974, lk 104. - Vt näiteks http://www.altalang.com/beyond-words/2010/04/15/the-ugliest-words-in-english (2. IV 2014).
- J. Aavik, Keeleuuenduse äärmised võimalused, lk 68–71.
- Oma joont ajab siin Jaan Kaplinski: „Ei saa eriti aru, miks peaks ühe struktuurtüvelise sõna – infrastruktuur paljude teiste, keeles ammu kodunenute (allstruktuur, pindstruktuur, strukturalism…) hulgas, nimetama hoopis teise sõnaga – taristu, mille tüvi on enamikule eestlastele täiesti võõras. Miks mitte vähem tõsimeelselt teed ja torud või teed-torud?”
J. Kaplinski, Keeletunnet ei anna toimetada. – Sirp 14. III 2014. - R. Küngas, Sõnavõistlusel väljapakutud sõnade juurdumisest. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 3, lk 171–191.
