29. augustil 2014. aastal toimus Tartu Ülikooli peahoones J. V. Veski auditooriumis kõnekoosolek Ellen Niidi 70 ja Külli Habichti 50 aasta juubeli auks. Kõlas kolm ettekannet.
Pire Teras meenutas ettekandes „Veel kord saarte aktsendist” koos Ellen Niidiga tehtud murdepraktikat Lääne-Saaremaal Tiirimetsas. Ettekande inspiratsioon tuli Ellen Niidi kolmest artiklist ning ettekande aluseks oli eesti keele spontaanse kõne foneetiline korpus (lindistatud 2007), kus nelja kõneleja seast üks oli Ellen Niit. Esineja andis ülevaate saarte aktsendi olemusest: palatalisatsioonist, vokaalilaadist, reduktsioonist, sõnaalgulise h puudumisest, kvantiteedist, kõnemeloodiast ning muudest hääldusjoontest. Ettekannet ilmestasid korpusest pärit lindistused, mille väärtus seisneb selles, et tegemist on igapäevakeele, mitte murdelindistustega.
Kristiina Ross tunnistas ettekandes „Heinrich Stahli lauluraamatu kiituseks”, et hetkel on Stahli kohta midagi öelda veel ennatlik, kuna kohe on ilmumas kaks teost, mis aitavad Stahli „saladust” lahendada: Külli Habichti eestvedamisel valmiv „Stahli tekstide sõnastik” ja Piret Lotmani doktoritööl põhinev uurimus „Heinrich Stahli elu ja looming” (Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2014). Stahli ümber toimunud poleemikast on Külli Habicht andnud väga hea ülevaate oma doktoritöös „Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal” (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001). Ross rõhutas, et toona oli autorsusele erinev vaade kui tänapäeval ning seega ei tasu Stahli tekstidele läheneda praeguste tõekspidamistega. Lauluraamatu tõlkimisel oli Stahlil kümmekond kaasautorit. Lähemalt tutvustas esineja Stahli lauluraamatu tekstide väärtust eesti luuletõlke ajaloos, vaadeldes rütmi, kujundlikku selgust ning värsiliigendust ja süntaksit. Kokkuvõtteks tõdeti, et varaprotestantlike laulude tõlkimiseks oli Stahli võttestik mingis mõttes isegi adekvaatsem ja originaalilähedasem kui hilisemate tõlkijate värsistused, mis on tihti ülerütmistatud ja liiga ladusad. Stahli lauluraamat on väärt teos ja seda tasub edasi uurida.
Karl Pajusalu näitas ettekandes „Edela-Eesti eesti keeles ja keeleteaduses” Edela-Eesti murrete keelelisi ühisjooni läänemeresoome lõunarühma taustal. Tegemist on suhteliselt ühtse keelealaga, kuhu mahuvad saarte, lääne- ja Mulgi murre. Tuumalaks on läänemurde lõunarühm ja Kihnu. Edela-Eesti murdeid on varem vähe käsitletud, sest ala on raske määratleda. Esineja andis ülevaate Edela-Eesti murrete esinemisest eesti kirjakeele ajaloos ning tutvustas piirkonnast pärit keeleteadlasi, kelle hulka kuuluvad ka juubilarid (Ellen Niit Saaremaalt ja Külli Habicht Viljandimaalt). Lõpetuseks anti ülevaade Ellen Niidi ja Külli Habichti artiklitest ja töödest, illustreerides esinemist rohke fotomaterjaliga.
19. septembril Tartus toimunud Emakeele Seltsi 2014. aasta üliõpilaskonverentsil peeti üheksa ettekannet peamiselt TÜ-s ja TLÜ-s kaitstud bakalaureuse- ja magistritööde põhjal. Kõlas ka üks õpilasettekanne ning välisülikoolis koostatud uurimuse põhjal valminud ettekanne.
Minna Kuslap (TÜ) kõneles bakalaureusetöö põhjal valminud ettekandes „Ideoloogia avaldumine presidentide uusaastakõnedes T. H. Ilvese ja T. Haloneni kõnede põhjal” sellest, missuguseid erinevaid strateegiaid on riigipead kasutanud ideoloogia väljendamisel. Töös oli kasutatud kriitilise diskursuseanalüüsi meetodit.
Gerli Lokk (TÜ) tutvustas magistritöö põhjal valminud ettekandes „Diskursuseanalüüsi rakendatavus gümnaasiumi meediaõpetuses Katrin Aava ja Ülle Salumäe õpiku „Meedia ja mõjutamine” näitel” kriitilise diskursuseanalüüsi põhimõtteid ning andis ülevaate sellest, kuidas on diskursuseanalüüsi hariduses rakendatud.
Elisabeth Israeli (TLÜ) ettekanne põhines magistritööl „Väärtushinnangute väljendamine Anton Hansen Tammsaare ja Andres Langemetsa kultuuriesseedes” ning andis ülevaate väärtushinnangu mõistest, selle liikidest ja keelelistest väljendusvahenditest. Selgus, et väärtushinnangute avaldamine on Tammsaarel ja Langemetsal väga sarnane ning erinevusi leidub vaid väljendusvahendite hulgas ja loomingulises lähenemises (nt hinnangusõnade kasutuses).
Brita Siimon Viljandi gümnaasiumi 12. klassist kandis ette oma emakeeleolümpiaadi uurimustöö „Ravimtaimede ja raviainete nimetused A. W. Hupeli teostes” kokkuvõtte.
Kais Allkivi (TLÜ) esitas kokkuvõtte süntaksiuurimusest „Küsivad-siduvad pronoomenid eestikeelsetes põimküsilausetes”, mis oli kirjutatud vahetusüliõpilasena Hollandis Utrechti ülikoolis. Esineja vaatles küsivate-siduvate pronoomenite varieerumist eestikeelsetes põimküsilausetes, mille pealause sisaldab sildverbi arvama või ütlema. Eesmärk oli teha kindlaks, milliseid pronoomenimustreid ja mil määral eestikeelsetes põimküsilausetes esineb ning mil moel on nende vastuvõetavus keelekasutaja jaoks seotud sellega, kas pronoomeni referent on elus või elutu, kas pronoomen on subjekti või objekti funktsioonis, kas pealause pronoomen on nimetavas või omastavas käändes ja mis on pealause öeldisverb.
Olle Sokk (TÜ) kandis ette kokkuvõtte uurimusest „Mööndussuhet väljendav põim- ja rindlause”, mis on järg tema kuid-rinnastust uurinud bakalaureusetööle. Ettekanne käsitles mööndussuhet väljendava rindlause ja põimlause semantikat, sõnajärge jm vormiomadusi; alistuse ja rinnastuse kontiinuumi (mis väljendub nii semantikas kui ka vormis, näiteks sõnajärjes ja konnektiivides); komplekslausete möönduse erinevaid määratlusi; sidesõna kuigi võimalikku etümoloogiat ja kujunemist mööndlause konjunktsiooniks.
Eleri Aedmaa (TÜ) tutvustas magistritööd „Sõnadevahelise seose tugevuse mõõtmise statistilised meetodid ühendverbide tuvastamisel” ning andis ülevaate katsetest, mille eesmärk oli välja selgitada parim statistiline meetod eesti keele ühendverbide automaatseks tuvastamiseks tekstikorpusest.
Mirjam Ruutma (TÜ) tutvustas bakalaureusetööd „Kaassõnade läbi, mööda, vastu, üle ja ümber pre- ja postpositsioonilist varieerumist eesti murretes”. Selle tuvastamiseks tehtud korpuspõhise andmeanalüüsi tulemustest selgus, et kaassõnade paiknemist mõjutab enim ambipositsiooniga väljendatav tähendus, ning märkimisväärset geograafilist varieerumist ei esinenud.
Katrin Leppik (TÜ) tutvustas oma foneetikaalast bakalaureusetööd „Eesti ja hispaania keele vokaalisüsteemide võrdlus ja omandamine”, mis põhineb katsel, milles osales kuus eesti ja kuus hispaania emakeelega keelejuhti. Kõik keelejuhid on kakskeelsed ning rääkisid nii hispaania kui ka eesti keelt.
3. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis sotsiolingvistika teemaline kõnekoosolek kolme ettekandega.
Andra Kütt (TLÜ) käsitles erineva sotsiolingvistilise kasvukeskkonna mõju eesti keelt emakeelena omandavate 6–7-aastaste laste sõnavarale. Uurimus ühendab sotsiaalsed ja keelelised aspektid ning proovib anda tervikpilti võimalikest keelelist arengut mõjutavatest keskkonnateguritest.
Kristiina Bernhardt (TLÜ) analüüsis ettekandes „Kaks eesti keele õpikut muulastele ja keeleõppe diskursus 1930ndatel” Jaan Jürissoni õpikut „Praktiline eesti-keele õpperaamat vene- ja saksa-keelt kõnelejaile” (Tallinn: Merkuur, 1929) ning Aleksander Anissimovi, Edy Mikkeli, Madis Nurmiku õpikut „Eesti keel vene õppekeelega algkoolidele” ([Tallinn:] Vene Õpetajate Keskliit Eestis, I osa 1935, II osa 1936). Vivian Cooki järgi kujunes XX sajandi jooksul, vastureaktsioonina traditsioonilisele grammatika-tõlkemeetodile, võõrkeeleõpetuses teatud enesestmõistetavused. Esiteks: keelt õpitakse paremini suulise, mitte kirjaliku suhtluse kaudu. Teiseks: keeletunnis tuleb kasutada (pigem ainult) sihtkeelt, mitte õppijate emakeelt. Kolmandaks: õpetajad peaks vältima otseseid grammatikaseletusi, grammatika omandamine peab olema peidetud muudesse tegevustesse. Neljandaks: võõrkeele õppimise eesmärk on saavutada emakeelekõneleja tase. Analüüsitud õpikud on küllalt erinevad. Kumbki õpik ei vasta täielikult sellele, mida Cook nimetab XX sajandi keeleõppe tavaeeldusteks, ehkki lähemal on sellele Anissimovi, Mikkeli ja Nurmiku algkooliõpik.
Anna Verschik (TLÜ) rääkis ettekandes „Ukraina keelesituatsioon sotsiolingvisti pilgu läbi” Ukrainas kasutatavate keelevariantide rohkusest, kuna kõik ei taandu vaid ukraina ja vene kirjakeelele. On hulk kohamurdeid või piirkondlikke aktsente, mis on enam või vähem lähedased ukraina, vene, poola või valgevene keelele, samuti on olemas kohaliku vene keele kirjutamata norm. Lisaks sellele eksisteerib ukraina-vene segavariant (суржик), millel on traditsiooniliselt madal staatus nii selle hübriidse iseloomu tõttu kui ka seetõttu, et seda peetakse ekslikult vene keelele ülemineku tunnuseks. Viimased sündmused on soodustanud ühtse Ukraina identiteedi teket, räägitakse poliitilisest rahvusest. Kõlavad üleskutsed oma vene keele normi väljakuulutamiseks. Samuti nähakse suržik’us infosõja relva, kuna seda tajutakse ilmeka, mahlase, emotsionaalse ja kohati räigena. Üldjoontes taandub puhtuse diskursus ja tekib hübridiseerimine nii sotsiaalsel (Venekeelsete Ukraina natsionalistide organisatsioon), keelelisel (blogikeskkond Sõjalise suržiku klubi) kui ka visuaalsel tasemel (embleemid ja logod, mis kajastavad mitmikidentiteeti, nt juudi-ukraina vms).
