26.–27. veebruaril toimus Taevaskoja puhkekeskuses folkloristide talvekonverents pealkirjaga „Mälu. Meenutamine. Muistend”, millega tähistati ühtlasi keele- ja rahvaluuleteadlase Aino Laaguse 70. sünniaastapäeva. 10 aastat kestnud talvekonverentside traditsioon soovib interdistsiplinaarsel ajastul väärtustada just distsiplinaarset fookust, keskenduda omamoodi kogukonnakonverentsina folkloristika klassikalistele uurimisteemadele. Konverentsi pealkirja kolm märksõna hõlmavad pärimusprotsessi eri tasandeid. Kui mälu on eri kultuuriuuringute üks kesksemaid kontseptsioone, siis meenutamine on selle aktiivne ja kultuuriliselt lõimitud vorm. Muistendid on omakorda seda lõimingut ülesehitavad üksused. Aino Laaguse uurimishuvide hulka kuulusid nii eluloojutustused kui ka neis sisalduv keeleaines, folkloorižanridest aga just muistend.
Konverentsil käsitletud teemad võib laias laastus jagada kolmeks. Lisaks kahele klassikalisele vaatepunktile, mis käsitlevad folkloori kui tulemust ja folkloori kui loomingulist protsessi, võib esile tuua ka interdistsiplinaarsuse teemadel peetud arutlused.
Konverentsi avas Tiiu Jaago, kes oma ettekandes „Mõisted „mälu” ja „piir” interdistsiplinaarse uurimisajajärgu folkloristikas” kõrvutas naaberdistsipliinides kasutatavate mõistete sisu. Sellised mõisted nagu „kollektiivne mälu”, „mälukatkestus”, samuti „piir” hõlmavad humanitaarteadustes erinevaid, sageli üksteisest sõltumatu arenguga tähendusi. See asetab akadeemilised, poliitilised või ajaloolised käsitlused samasse mitmehäälsesse kultuuri, kus mälukandjate, inimeste endi kujundatud kollektiivid, katkestused, ajalised ja ruumilised piirid võivad erineda teoreetilistest või nn suurtest narratiividest ning hoopis polemiseerida nendega. 1944. aasta mõju elulugudes, materjal, mis Jaago ettekande teoreetilist osa laiendas, on nähtav joon, kus suured „katkestused” täidetakse isiklike kollektiivsuste, üleminekute ja tähendustega.
Mall Hiiemäe ettekanne „Võrdlevalt vaimolenditest Virumaa rahvausus” pööras tähelepanu muistendite traditsioonilisele katalogiseerimisele, tüüpide ja tegelaste kirjeldamisele, nende omavahelistele suhetele ja rollidele. Vaimolendite nimekasutuses kajastub Virumaa keele- ja kultuuripiir ühelt poolt vadja, teiselt poolt aga ka vene rahvausuga. Erinevad vaimolendid võivad olla ühte sulanud ka demoniseerimise kaudu. Samades situatsioonides esinevad nii metshaldjas, kurat kui ka surnuvaim, hoonetes näitavad ennast nii surnud kui ka näkid. Koduhaldjad võivad ilmuda nii painajana, seina sees tiksuva toonesepana kui ka maa-alusena.
Samalaadset materjali, ent teises teoreetilises vaates, analüüsis Reet Hiiemäe. Oma ettekandes „Mitteverbaalne kommunikatsioon kui usundilise jutuloome osa” kasutas ta muistenditekstide analüüsimisel kommunikatsiooniteooriat. Nende tekstide sisu kajastab inimese ning üleloomuliku tegelase vahel loodud helilist, kehalist või muud tunnetuslikku sidet. Hiiemäe näitas, et ühelt poolt on säärane kokkupuude muistendit käivitavaks süžeeks, kuid teiselt poolt toimub kommunikatsioon inimese ning traditsiooni vahel.
Lastepärimust ning lastesse puutuvat paneeli alustas Pihla Siim, kes projekti „Üle piiride liikuvad perekonnad: migratsioon Euroopas laste vaatevinklist” raames tehtud intervjuudele tuginedes tutvustas laste seisukohti hargmaiste (ettekandes Soome kolinud eesti laste ja nende perede) elu kohta. Intervjuudes kajastusid konkreetsete kohtade ja elusündmuste kaudu nii kodu- kui ka välismaa. Raskusi tekitasid eluolulised muutused, toit, ent ka näiteks uus kodu, trepid, samuti see, et koliti kaugele sugulastest või jäeti kodumaale lemmikloom. Samal ajal märkisid lapsed, et uus elukohamaa Soome on väga ilus. Esineja puudutas ka laste uurimise metoodikat, näiteks seda, et laste emotsioonid ja seisukohad ei väljendu alati verbaalselt, nende uurimisse tuleb haarata ka mäng ja joonistused.
Piret Voolaiu ettekanne analüüsis 2011. aasta lasteaiapärimuse kogumisvõistluse tulemusi. Lasteaiaõpetajate üles märgitud ja võistlusele saadetud lood, tähelepanekud ja situatsioonid kajastavad huumori tekkeks vajalikku kontrastimomenti, kus lapsed rikuvad n-ö kultuurse maailma koodi. Teisiti öeldes loob täiskasvanute maailm ise oma konventsioone tunnetades nn lastesuunaljad. Samas kujundavad lasteaiaõpetajad, kes tähelepanekuid talletavad, teadmisi lastest erinevates olukordades, samuti toetavad need talletused isikliku mälu ja perepärimuse teket.
Pille Kippari mälestuste põhjal peetud ettekandes „Vanaisa Jäneda lood. Kogemuse kujundamine sotsiaalseks kompetentsiks” kajastus lugude rääkimise pedagoogiline pool. Esineja isa sõnaseadmisoskus põimus tema pedagoogioskustega nii igapäevastes olukordades kui ka töös lastega.
Usunditeemalist paneeli alustas Ülo Valk ettekandega „Üleloomulikkus kui žanriomane ontoloogiline liminaalsus: meenutusi ja muistendeid libaloomadest”, milles ta tutvustas loomailma ja inimilma põimitust muistendites. Nende maailmade vahelised üleminekud on hägusad, samuti pole teatud juhtudel võimalik neid ilmu päriselt eraldada. Inimene võib olla ühtaegu nii kütt kui ka saak. Libaloomadega suhtlev inimene elab justkui kahes maailmas korraga. India Assami libatiigri pärimus sisaldab jutte ja maagilisi praktikaid inimese tiigriks muutmisest, mis seovad seda praktikat jahipidamise maagiaga.
Aado Lintropi ettekanne analüüsis pärimuse tekkimise protsessi nii-öelda tehislikes tingimustes. Taustaks Ohio ülikooli antropoloogiaõppejõu Felicitas D. Goodmani eksperimendid, rääkis Lintrop transiseisundi jagamis- ja kogemusringidest uusšamanistlikel kursustel. Ühelt poolt on lühiajalistel kursustel jagatav piiratud nii praktikate kui ka nende tõlgenduste koosmõjude ning laiema kultuurilise võrgustiku puudulikkuse tõttu, teisalt võib sellistes ringides märgata grupidünaamikat ning lõimitust inimese isiklikku ellu.
Ergo-Hart Västrik analüüsis maausuliste ja Maavalla Koja kohta meedias ja laiemas ühiskondlikus debatis. Maausuliste kuvand ja ideestik on leidnud Eesti meedias valdavalt positiivset vastukaja, neid seostatakse loodushoiu ja hiiepaikade säilitamise eest seismisega. Enim toob maausuliste häält esile Maaleht, kus propageeritakse inimese ja looduse tasakaalustatud suhet ning pöördutakse sageli maausuliste kui allika ja autoriteedi poole. Maausulised kritiseerivad sageli domineerivaid ajaloo- ja ideoloogiakäsitlusi.
Merili Metsvahi alustas konverentsi teist päeva, tutvustades A. W. Hupeli kaheköitelises teoses „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” sisalduvat teavet eestlaste seksuaalelu kohta XVIII sajandil. Oma ettekandes polemiseeris ta Ulrike Plathi seisukohtadega, mille kohaselt juhindus Hupel peamiselt koloniaalsest valgustusideoloogiast. Metsvahi arvates ahendab selline lähenemine Hupeli teoses sisalduvaid tähendusnüansse. Kõneleja näitas erinevate allikate toel, et teosesse talletatud aines kajastab adekvaatselt matriarhaalseid perekorralduse jooni selle aja tavades ja kommetes ning on seega perekonnaajaloo uurijaile usaldusväärne allikas.
Liisi Laineste tõi ettekandes „Teise maailmasõja sündmuste meenutamine koomiksivormis” esile kaks pagulaste saatust käsitlevat pildisarja: Endel Kõksi ja Arnold Sepa „Mis teha – siin ta on” ja teoses „Rändlindude pesad” avaldatud elulookoomiksi. Huumoriteoreetik A. Peter McGraw’ benign violation theory abil näitas Laineste, et huumori tekkeks on mingil hetkel oluline vastuolude tasakaaluseis, konfliktses kontekstis huumor toimib omakorda korrastaja ja filtrina.
Liina Paales peatus rahvaluulealaste viipekeelsete mõistete loomise protsessil ja viiplemise visuaalsetel seostel. Eesti viipekeel muutub sarnaselt tavakeelega üha laenulisemaks: nii on rahvaluulealases terminoloogias folkloori mõiste viipena kasutusel ameerika, etnoloogia mõiste kohta aga prantsuse viibe. Kohaliku viipekeele mõistestiku ja seoste baasil tuleks rikastada Eesti viipevara muuhulgas ka rahvaluulealaste mõistete loomise ja tutvustamisega.
Ell Vahtramäe Eesti Põllumajandusmuuseumist arutles Eesti toidu ja rahvustoidu kategooria kasutamise üle. Toit kui kultuuri ja identiteeti siduv nähtus on mitmesuunaliste pingete mõjuväljas: selles ei peegeldu üksnes maitsed, vaid ka ideoloogiad, turundus, kuuluvuse ja eristumise dilemmad. Viimastel aastatel välja antud toidukultuuri puudutav ulatuslik kirjandus ning toidublogid seovad toidu just elustiili- ning identiteediloomega.
Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna juures õppivad välisdoktorandid esindasid Eesti folkloristika rahvusvahelist poolt. Anastassia Astapova, kes kirjutab doktoritööd Lukašenka režiimi poliitilisest folkloorist, pidas ettekande pealtkuulamist ja jälgimist puudutavatest kuulujuttudest. Valgevene poliitiline olukord peegeldab riiki kui salajast panoptikumi. Ehkki need kuulujutud on enamasti pärit nõukogude ajast, hoiab üldine usaldamatuse õhkkond neid elus.
Indiast Meghalaya osariigist pärit Margaret Lyngdoh, kelle uurimisteemaks on Khasi hõimu rahvausund, selgitas oma ettekandes „Miks Läänekaar on Khasi kultuuris seotud tabudega” demonoloogilise kujutelma tyrut funktsioone. Tyrut sisaldab endas nii needuse kui ka vaimolendi tunnuseid. See võib olla seotud perekondade saatustega, samuti seostuvad selle olendiga kohad, kus toimuvad õnnetused. Nendes lugudes on eriti ohtlik läänekaar, kuna päikeseloojanguga seostub selle olendi tegevus ning asupaik.
Alevtina Solovjova Moskva Riiklikust Humanitaarülikoolist, kelle uurimisteemaks on Mongoolia kaasaegne rahvausund, rääkis kolmest jutusüžeest, mis käsitlevad üleloomulikku ainest, ent on oluliselt seotud Mongoolia XX sajandi ajalooga. Autori arvates peegeldavad need kaasaja Mongoolias populaarsed lood ühtlasi ka suulist ajalugu. Kuldmüntide otsimise ja leidmise lood Põhja-Mongoolias viitavad XIX sajandi lõpu Hiina kaupmeeste tegevusele, kajastades ühtlasi ka stereotüüpe ja naabritevahelisi pingeid. Surnuaiad ja kohad, kus kuuldakse hääli ja kus juhtuvad muud rahutukstegevad sündmused, seostuvad 1930-ndatel toimunud buda munkade ja laamade represseerimiste ning massimõrvadega, samuti viitavad need matmiskommete muutumisele.
Konverentsi lõpetasid Andres Kuperjanovi ja Mare Kõiva ettekanded, mis kutsusid üles interdistsiplinaarsusele folkloristika uurimisainese laiendamise kaudu. Astronoomiaharrastust tutvustades eristas Kuperjanov laiema astronoomiakultuuri all etnoastronoomiat, rahvaastronoomiat ja arheoastronoomiat. Sarnase mudeli järgi liikus Kõiva, pöörates tähelepanu inimese ja (lemmik)loomade suhetele ning nende kajastumisele kommetes ning loomapidamisideoloogiates. Ettekandes „Zoofolkloristika ja selle dimensioonid” käsitles ta erinevate terminite, nagu rahvazooloogia, rahvaveterinaaria ja zoosemiootika taga peituvaid uurimisteemasid ja -suundasid, pöörates tähelepanu zoofolkloristikale kui uurimisvaldkonnale.
Konverentsiettekannetes ja neile järgnenud aruteludes analüüsiti põhiliselt elavat kultuuri, kaasaja dünaamilise rahvakultuuri retoorilist ja ideoloogilist rägastikku.
