Eesti väldete uurimine ei ole veel ajaloo lõpus

Repliik Karl Pajusalu kirjutisele „Eesti vältesüsteemi olemusest”.

Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas 1971. aastal; trükis Hint 1973). Hiljemalt tollest ajast on kõnetakti tähtsus mulle otse veendumusena selge, veel enne kui mulle selgeks sai häälikuvälte teooria lootusetus.

Vaidlusküsimus on selles, missugune on kõnetakti moodustavate silpide genereerimise mudel: kas (1) silp saadakse fonotaktika võimaluste piires järjestatud üksikfoneemidest, millest pannakse kokku lühikesed ja pikad silbid, või (2) silp pannakse kokku kolmes kestusastmes häälikutest ning kahes kestusastmes häälikuühenditest. Kui (1), siis selles küsimuses lahkarusaamu pole, kui (2), siis on, sest see oleks häälikuvälte toomine ka kõnetaktivälte kontseptsiooni. Pajusalu artikli „Eesti keele sõnaprosoodia…” terminikasutus ei ole selles põhimõttelises küsimuses ühemõtteliselt selge, pigem viitab tema terminikasutus häälikuühendite väldetele (Pajusalu 2014). Rõhulise silbi ja kogu kõnetakti toonikontuuri erinevused eri väldete puhul ei saa seletust, kui kujutleda, et rõhuline silp pannakse kokku valmis kvantiteediga foneemiühenditest. Vajaliku selguse toob „Eesti vältesüsteemi olemusest…”.

Mina ja Pajusalu käsitleme eesti välteid erinevast perspektiivist: Pajusalul on fookuses erinevate väldete tajumine, see, mille põhjal välteid eristatakse ja identifitseeritakse; minul on fookuses olnud kontrasteeruvate silpide (ka kõnetaktide) moodustamine. Ma ei näe mingit põhjust, miks need perspektiivid peaksid olema ületamatult lahus.

Sõnavälte teoorias on kõnetakt eesti väldete realiseerumise põhidomeen. Ka see ei ole vaidlusküsimus, kui selgitatakse, kuidas erineva ehitusega rõhutu silbi pikkust mõõdetakse ning tunnustatakse rõhulise silbi määravat osa kõnetakti kujundamisel. Kõnetaktivälte teooria suur esindaja Ilse Lehiste on väga selgelt seisukohal, et kõnetakti rõhulise ja rõhutu silbi suhe on hierarhiline: „Lahtise teise silbi foneetiline pikkus oleneb täiesti sellele eelneva esimese silbi vältest; kontrastiivse välte esinemine esimesel silbil eeldab omakorda teise silbi olemasolu” (Lehiste 1997: 34). Sama selge on Lehiste väide, et sõna välte määrab esisilbi välde („The quantity of a word is determined by the quantity of the first syllable”; Lehiste 1997: 30). Selle väitega ma mõistagi ei vaidle, pigem modifitseerib (arendab) seda väidet Pajusalu. Ka silbivälte teooria lähtub sellest, et rõhuline ja rõhutu silp ei ole kõnetaktis võrdsed: rõhutud silbid ilma rõhulise silbita kõnetakti ei moodusta, pikk rõhuline silp aga saab olla kõnetaktiks (Pikk kõhn poiss…).

Natuke rutakaks katkestuste kultuuri ilminguks pean ma Pajusalu otsust lükata ka silbivälte teooria teaduslukku ja keskenduda uuel aastatuhandel esile kerkinud teooriatele. Nende teooriate iga on eesti väldete käsitlemise 140-aastase ajaloo taustal liiga lühike selleks, et ütelda: kõik varasemad teooriad on aegunud. See tundub pigem ajaloo kordamisena: Wiedemanni algatatud silbivälte teooriat ignoreeriti täielikult ajavahemikus 1884–1960-ndad ning see pikk aeg oli eesti väldete olemuse seletamisel üsna tuim enesekordamine (eredaimaks erandiks ainult Elmar Muuk, kes muide juba 1930. aastate keeleõpikutes kujutas graafiliselt II väldet kui kahe tasakaalustatud pikkusega silbi järjendit ning III väldet lonkava silbijärjendina; nt Muuk 1936: 25). Alles paratamatus hakata eesti häälikusüsteemi käsitlema foneemi mõiste abil tõi uuendusi sellesse tardumusse ning näitas häälikuvälte teooria vastuolusid ja teoreetilist võimatust. Mis tahes eesti keele häälikusüsteemi teooria (mudel) ei saa vältida selgust foneemiloendis ning silpide (ja kõnetaktide) moodustamise reeglistikus. Vältima ei peaks ka küsitavuste ja probleemide esitamist. Silbivälte teooria ja kõnetaktivälte teooria vastuolud on näilised, juhul kui mõlemad eitavad häälikuvälte teooriat. Need ei ole vastastikku välistavad alternatiivid, vaid pigem teineteist täiendavad mudelid. Ilse Lehistega olen ma vaielnud just seepärast, et tema tuletab esisilbi välte kõige klassikalisemast sisehäälikute definitsioonist (Lehiste 1977 = Lehiste 2000). Veel 1996. aasta sümpoosioniettekandes oli tema veendumuseks, et rõhulised silbid pannakse kokku kolmes erinevas kestusastmes vokaalidest ja konsonantidest, ning et näiteks diftongid on kas II või III vältes (Q2 ja Q3; Lehiste 1997: 30). See on häälikuvälte teooria ja sellega ma vaidlengi. Minu eriarvamus kurvastas Lehistet, sest ta oli väga veendunud, et on andnud eesti väldete olemusele lõpliku seletuse (Ross 2002). Meie erimeelsus selles küsimuses ei takistanud meil jäämast teineteist respekteerivateks kolleegideks.

Loodetavasti suudab kõnetaktivälte teooria vastata kõigile kiuslikelegi küsimustele – sellised küsimused ei ole erimeelsused erimeelsuste pärast, vaid konstruktiivsed erimeelsused suurema selguse saavutamiseks.